Nii, nüüd saab siis pikemalt kirjutada. Kuna mäkis vooluvarianti polnud, tuli seal aku pealt asju ajada ning ega väga millekski aeglase neti tõtu aega polnud.
Praegu oleme töölt tagasi kodus (hostelis), ning siin Narva elektrijaamaga ühenduses olles on võimalik pikem sissekanne teha.
Asjadest siis kronoloogilises järjekorras.
Eelmisel pühapäeval lahkusime Canberrast teekonnale, mis lõpuks ulatus üle 800 km ja 9 tunni pikaks. Autos istumisest oli küllaltki kopp ees. Kui asulate läheduses oli vähemalt raadiolgi levi, siis võsavahele jõudes või mäekurudes kadus seegi vähene Aussi kantrimuusika. Nagu kuulaks kohalikku Elmarit. Levi kadudes olid kaaslasteks rataste alt tulev hääl segatuna tuulega juhiukse vahelt sisse vihisemas. Kas tihend on pekkis või on keegi üritanud ust lahti väänata, igatehes tuul sealt vahelt sisse mühiseb.
Õhult kella 5 paiku jõudsime Mildurasse, mida muide netifoorumites väga kirutud on. Riviera nimelises motellis me nüüd 4 päeva peatunud olemegi ning esimene emotsioon oli hea. Kirjeldasin ka eelmises postis, aga see sokihais.. Mmm. Seda ei saa ühe korraga ära kirjeldada. Meeri sai kohe esmaspäeval on praegusele tööle mingeid taimeistikuid korraldama. Nimelt peab kasti igas lahtris olema 1 taim, kõik muud erinevused tuleb likvideerida. Lihtne töö ning hommikul saab magada peaaegu 8ni. Ainult et neid kaste, kuhu 240 taime sisse mahuvad, on hiiglasliku kasvuhoone täis. Julgelt korvpalliväljaku suurune ala. Minu esimene töö oli mandlipuude pügamise järel puu otsa jäänud okste alla sikutamine. Juttude järgi kerge töö, tegelikkuses paras nuhtlus. Nimelt anti selleks nädalaks meile mingid ülisuured ning vanad puud, mille äa lõigatud oksad olid jämedad kui käsivarred, mõni isegi hullem. Igatahes, kui normaalolukorras tükitööga teeniti näkku ca 200 daala päevas, siis meil oli raskusi 80 täis saamisegagi. Pealegi oht silmast ilma jääda, kuna mitu venda said oksaga silma nii, et mõneks ajaks poolpimedad. Mina piirdusin kriibitud otsaesise ja näoga. Kolm päeva tegin, lõpuks viskas siibrisse ning olime valmis juba hostelist lahkuma. Õnneks aga vabanes töökoht samas farmis kus Meerigi on, ning täna sain seal mingeid kaste pesta. Suht lolli inimese töö – võtad nn „euroaluse“ pealt kasti (ühel alusel on ca 400 kasti) ning asetad pesumasinasse. Nagu paneks puid ahju. Aga kastidega aluseid on üle saja ootamas, nii et tööd ehk jätkub.
Järgmine neljap saame esimesed palgad kätte, siis saab lõpetada Eesti kaardi piinamise ning alustame elu aussi pangakaartidelt. Kui tööd on sama palju kui praegu, siis paari nädalaga peaks saama raha kokku, et Perthi poole teele asuda. Samas kui tööd rohkemgi, siis ehk oleme siin kauem kui paar nädalat.
Hostelist lähemalt – paras urgas on. Iga asja eest nööritakse raha. Kaotad noa, maksad 5daala. Pesed pesu, maksad 2 daala. Kaotad võtma, maksad 35 daala. Tahad reedeõhtul seltskonnaga pizzat/grilli/fish&chipse süüa – maksad 7 daala. Karm. Pealegi on toad suht nässakad ja kitsad ning kõik muud ruumid ka tolmu/hallituse seguga. Vaikselt mõtleme, et ehk oleks õige üürikorter võtta. Odavam kindlasti.
Seltskond on hostelis kirju. Itaallased, sakslased, britid, eestlased (mingi 6tk vist), belglane, pilusilmad jpm. Ja enamus sellised poheemlased. Kõigil savi, mis ümberringi toimub. Peaasi et töö olemas ja kõht täis. Elu hakkab mõnel hommikul enne 6, kui tuleb mandlipõllule sõitma hakata, mõnele 8st, mõnele siis kui pohmakas kaob ning silm lahti tuleb. Põhiline tegevus pärast tööd? Kiirelt Coles’i, õhtusöök korvi, tagasi hostelisse, söök valmis ning siis õue seda sööma ja ringi tiksuma. Enamus rändruritel on ka ühine sõber – pakivein, seltskonnas tuntud kui goon. Miks? Odav :) 10 daala 5 liitrit on isegi Eesti hinnaga võrreldes odav. Pealegi jätkub kauemaks. Õlle siit osta ei taha praegu – kast maksab alates 40 daalast. Colinile ostsin abi eest 57 daalase õllekasti. Kuramuse valus oli näha, et ca paagitäis kütet läheb 24 õlle peale ära.
Vot nii. Nüüd hakkamegi Meeriga kohe süüa tegema. Vaja näljaseid kehasid nuumata.
Eelmises postituses jäi muidu mainimata ka Markus, kellele „funny fact’id“ meeldivad. Tore, et meeldivad, Markus. Selleks nad ju seal on – et kellelegi meeldida.
Igatahes – cheers mate!
Kas sina teadsid, et siinses toidupoe ketis Coles müüakse Eestis toodetud heeringaid (purgis), kusjuures ühel on nimeks Rollmops?
T
Thursday, July 29, 2010
Wednesday, July 28, 2010
Kiire Mäkk
Kiire post McDonaldsist, et anda teada, et oleme elus. Meeri käib mingeid taimi istutamas ja on rahul, mina käisin mandlipuudelt lõigatud oski ära kiskumas. Pole minu masti töö ning homsest saan ehk uuele otsale. Kui aga ka uus ots ei toimi, liigume peatselt Perthi poole edasi. Mildura on ikka täielik urgas :D
Esimene mulje oma hotellist oli muidugi äge - astusime tuppa ning sealt vaatasid vastu 1 jaapanlane, 1 korealane, 2 britti ning ühe briti riided hunnikus põrandal. NInna sööbis mõnus sokihais ning põhjus oli ka kenasti näha - venna taldrikul vedeles kasutatud sokk :D Igatahes tänasest kolime kuuesest toast neljasesse, kahe itaallase juurde. Ehk on parem, kuigi eelmised üürnikud (eesti tüdrukud muide) rääkisid midagi prussakatest. Hmmm.
Igatahes, oleme elus ning Canberrast siiani 800 km läbisime kena 9 tunniga. Palju metsavahelisi teid, palju põlluteid, palju teid üleüldiselt.
Homme kirjutame ehk pikemalt.
Kas sina teadsid, et siinsetel teedel vuravatel kaubikutel on reisijate veoks mõeldud liuguks vasakul pool, mitte paremal?
T
Esimene mulje oma hotellist oli muidugi äge - astusime tuppa ning sealt vaatasid vastu 1 jaapanlane, 1 korealane, 2 britti ning ühe briti riided hunnikus põrandal. NInna sööbis mõnus sokihais ning põhjus oli ka kenasti näha - venna taldrikul vedeles kasutatud sokk :D Igatahes tänasest kolime kuuesest toast neljasesse, kahe itaallase juurde. Ehk on parem, kuigi eelmised üürnikud (eesti tüdrukud muide) rääkisid midagi prussakatest. Hmmm.
Igatahes, oleme elus ning Canberrast siiani 800 km läbisime kena 9 tunniga. Palju metsavahelisi teid, palju põlluteid, palju teid üleüldiselt.
Homme kirjutame ehk pikemalt.
Kas sina teadsid, et siinsetel teedel vuravatel kaubikutel on reisijate veoks mõeldud liuguks vasakul pool, mitte paremal?
T
Saturday, July 24, 2010
Uued sõbrad
On postituseaeg!
Eile oli ikka pralle päev. Nimelt nädala algusest saadik oleme otsinud Coliniga sobivat autot, mida me soetada võiks. Kolmapäeval käisime oma uut Falconit (1994a, 4,0L 147kw toorest austraalia kängurutel töötavat Fordi) vaatamas, neljapäevaks lubati paberid korda ajada ning kätte anda. Neljap helistades tuli välja, et paberid veel korras polnud ning tunnike läheb veel aega. Õigel ajal kohale ilmudes oli auto kenasti salongi ees ning ootas meid. Käivitama hakates oli aga aku tühi. No problemo – pannakse uus aku. Käisime kiirelt ka kõrvalolevas teeninduses pisut kontrollimas, kas generaator üldse laeb. See oli bueno, ehk siis aku viga ikka. Müügimees tuli peatselt vuttadi vuttadi ümber nurga, aku käes, meie poole, nägu naerul ja suul hõise, et kas panen peale või panete ise. Otsustasin, et las mees müttab. Hea oli, et nii läks. Akuklemmid ei klappinud, mistõttu tuli lasta auto mingi fake klemm originaali vastu vahetada. Müüja kulul muidugi. Kuna sellega aga läks aega, siis nihkus müük reedesse. Reedel (eile) autojärgi minnes oli õnneks aku peal ning kõik funkas. Ehk siis auto müügihind oli algul 3000 daala, me saime selle poole soodsamalt + tasuta tutikad rehvid + tutikas aku + müüja poolt 3 kuud REGOt (mingi mõttetus, mis ühelt poolt on kui kindlustus, kuid ei kata teisele autole sisse sõitmist, teisalt aga kui lihtne maks valitsusele), mis maksis ca 300 daala. Ehk müüja pani omalt poolt ligi 1000 daala juurde, et meile autot müüa. Tegime ka väikese pusku. Nimelt helistasin kindlustusse, öeldes et ostsin just auto ning soovin kindlustust saada. Andsin igast andmed neile ning nad lubasid oma ca 300 daalase arve mulle postkasti saata paari nädala pärast. Asja konks on selles, et seetõttu on mul 3nädalat tasuta kindlustust. Kui soovin, maksan arve ära ning kõik korras, kui ei soovi, siis ei maksa ning kindlustus ei pikene. Kui aga mõnele sisse sõidan, siis pean kindlustuse kinni maksma, mis on aga ikka odavam, kui teise auto oma raha eest remontimine. Kavalad oleme.
Lisaks autole saime ka oma Tax File Number’id kätte, mille nädal varem taotlesime. Päeva tipp oligi nende kätte saamine, kuna hommikul taxation office’sse helistades öeldi, et numbrid pole valmis ning nendega võib minna kuni 28 päeva. Ilma nende maksunumbriteta aga maksustatakse meie tulu 49% tulumaksuga. Üllatus oli aga tõesti suur, kui sama päeva õhtul olid TFN’id ümbrikuga postkastis. Äge. Lisaks veel pangakaardi pinnkoodid jõudsid pärale. Ehk siis paberimajandusega on kõik nüüd bueno – pangakaardid on, auto on, Tax File Number’id on ja lisaks ostsime ka omale uued telefoninumbrid. Iseenesest ettemaksukaardid, nagu meil POP jaZEN, aga sõlmida tuli leping millega riik saab teada, kes antud numbrit kasutab. Kahe numbri regamisele läks aega POOL TUNDI! Johhaidii. Ja samasugune venimine oli siinses ARKis, kus läks mingi üle tunni aja, seejuures meie ees oli vaid üks inimene. Meeletu. ACT (Australian Capital Territory – riigi valitsemiseks loodud territoorium, mille alal paikneb pealinn Canberra; ACT on osa New South Wales nimelisest osariigist) pidi olema aussi kõige bürokraatiarohkem, segasem ja mõttetuima paberimajandusega haldusala. Saime tunda – jah on küll :)
Igatahes lisaks kõigele eelmainitule käisime Telstra toweri otsas päikeseloojangut vaatamas ning seejärel edasi Colini ema Margareti juurde õhtusöögile. Söök nagu söök ikka, siin pikemalt ei peatu.
Täna (laup) hommikul läksid Colin-Vanessa lastega Sydneysse sünnipäevale, jättes maja meile. Tegime kiire poetiiru, et töösaapaid leida (tööriided leidsime juba eile, 5daala püksid, 5 daala pusa, kusjuures täesti viisakad asjad. Elu nagu lill) ning ostsime omale metallninadega hardcore saapad. Saab nüüd kinganinaga kivikesi taguda. Seejärel tõmbasime kohalikku AHHAA keskusesse Questaconi, kus on igast teadusasjad. Näidati kuidas välk tekib, saime proovida maavärinat jne. Päris bueno. Seda tegime siis Jilliga koos (Colini õde).
Õhtul käisime kiirel õhtusöögil Margareti juures, pookisime kõhud täis ning nüüd oleme taas kodus. Üritame pakkida, aga ei saa. Enamus asju alles niisked pesust. Mistõttu pole muud teha, kui et Meeri Skype’b emaga ning mina kirjutan seda meistriteost ja joon veini, mis on siin siiani odav.
Homme tuleb meil väike sõit ida poole, nimelt 800km Mildurasse, kus on meie uus kodu Backpackeri hosteli näol. Esmasp peaks/võiks juba tööle saada mandlipuid kärpima (kuigi meil pole õrna aimugi, mis on mandlipuu ja kuidas seda kärpida). Saame kena 10h sõita ning seejräel 4-6 inimese tuppa kolida. Äss. Sedapuhku siis kolime Canberrast minema ning peidame Colini võtme ühe kivi alla, kust nad selle õhtul Sydneyst naastes kätte saavad. Igatahes – esimene nädal siin on õnnelikult möödas ning nüüdsest hakkame riiki omal käes avastama. Õnneks on ka auto juhtimine juba selgeks saanud, kuigi esimestel kordadel sai paar korda ikka paremal pool teeservas ka sõidetud ning suunatulede asemel kojameestega keeramisest märku antud. Aga hääh, keda huvitab.
Igatahes, meie telefoninumbrid on +610459124164 (taavi) ja +610459124154 (Meeni), kui keegi peaks hulluse hoos tahtma meile helistada. Auto number on YHD73H ning jalanumber minul 9, Meeril 7.
Kui Mildurasse jõuame, kirjutame taas.
PS:
Kas sina teadsid, et paljud siinsed maantee ääres katkiselt rippuvad tänavavalgustid on tingitud kakaduudest, kes lambi ja posti vahelt kinnitusena mõeldud kummi ära nosivad?
T
Eile oli ikka pralle päev. Nimelt nädala algusest saadik oleme otsinud Coliniga sobivat autot, mida me soetada võiks. Kolmapäeval käisime oma uut Falconit (1994a, 4,0L 147kw toorest austraalia kängurutel töötavat Fordi) vaatamas, neljapäevaks lubati paberid korda ajada ning kätte anda. Neljap helistades tuli välja, et paberid veel korras polnud ning tunnike läheb veel aega. Õigel ajal kohale ilmudes oli auto kenasti salongi ees ning ootas meid. Käivitama hakates oli aga aku tühi. No problemo – pannakse uus aku. Käisime kiirelt ka kõrvalolevas teeninduses pisut kontrollimas, kas generaator üldse laeb. See oli bueno, ehk siis aku viga ikka. Müügimees tuli peatselt vuttadi vuttadi ümber nurga, aku käes, meie poole, nägu naerul ja suul hõise, et kas panen peale või panete ise. Otsustasin, et las mees müttab. Hea oli, et nii läks. Akuklemmid ei klappinud, mistõttu tuli lasta auto mingi fake klemm originaali vastu vahetada. Müüja kulul muidugi. Kuna sellega aga läks aega, siis nihkus müük reedesse. Reedel (eile) autojärgi minnes oli õnneks aku peal ning kõik funkas. Ehk siis auto müügihind oli algul 3000 daala, me saime selle poole soodsamalt + tasuta tutikad rehvid + tutikas aku + müüja poolt 3 kuud REGOt (mingi mõttetus, mis ühelt poolt on kui kindlustus, kuid ei kata teisele autole sisse sõitmist, teisalt aga kui lihtne maks valitsusele), mis maksis ca 300 daala. Ehk müüja pani omalt poolt ligi 1000 daala juurde, et meile autot müüa. Tegime ka väikese pusku. Nimelt helistasin kindlustusse, öeldes et ostsin just auto ning soovin kindlustust saada. Andsin igast andmed neile ning nad lubasid oma ca 300 daalase arve mulle postkasti saata paari nädala pärast. Asja konks on selles, et seetõttu on mul 3nädalat tasuta kindlustust. Kui soovin, maksan arve ära ning kõik korras, kui ei soovi, siis ei maksa ning kindlustus ei pikene. Kui aga mõnele sisse sõidan, siis pean kindlustuse kinni maksma, mis on aga ikka odavam, kui teise auto oma raha eest remontimine. Kavalad oleme.
Lisaks autole saime ka oma Tax File Number’id kätte, mille nädal varem taotlesime. Päeva tipp oligi nende kätte saamine, kuna hommikul taxation office’sse helistades öeldi, et numbrid pole valmis ning nendega võib minna kuni 28 päeva. Ilma nende maksunumbriteta aga maksustatakse meie tulu 49% tulumaksuga. Üllatus oli aga tõesti suur, kui sama päeva õhtul olid TFN’id ümbrikuga postkastis. Äge. Lisaks veel pangakaardi pinnkoodid jõudsid pärale. Ehk siis paberimajandusega on kõik nüüd bueno – pangakaardid on, auto on, Tax File Number’id on ja lisaks ostsime ka omale uued telefoninumbrid. Iseenesest ettemaksukaardid, nagu meil POP jaZEN, aga sõlmida tuli leping millega riik saab teada, kes antud numbrit kasutab. Kahe numbri regamisele läks aega POOL TUNDI! Johhaidii. Ja samasugune venimine oli siinses ARKis, kus läks mingi üle tunni aja, seejuures meie ees oli vaid üks inimene. Meeletu. ACT (Australian Capital Territory – riigi valitsemiseks loodud territoorium, mille alal paikneb pealinn Canberra; ACT on osa New South Wales nimelisest osariigist) pidi olema aussi kõige bürokraatiarohkem, segasem ja mõttetuima paberimajandusega haldusala. Saime tunda – jah on küll :)
Igatahes lisaks kõigele eelmainitule käisime Telstra toweri otsas päikeseloojangut vaatamas ning seejärel edasi Colini ema Margareti juurde õhtusöögile. Söök nagu söök ikka, siin pikemalt ei peatu.
Täna (laup) hommikul läksid Colin-Vanessa lastega Sydneysse sünnipäevale, jättes maja meile. Tegime kiire poetiiru, et töösaapaid leida (tööriided leidsime juba eile, 5daala püksid, 5 daala pusa, kusjuures täesti viisakad asjad. Elu nagu lill) ning ostsime omale metallninadega hardcore saapad. Saab nüüd kinganinaga kivikesi taguda. Seejärel tõmbasime kohalikku AHHAA keskusesse Questaconi, kus on igast teadusasjad. Näidati kuidas välk tekib, saime proovida maavärinat jne. Päris bueno. Seda tegime siis Jilliga koos (Colini õde).
Õhtul käisime kiirel õhtusöögil Margareti juures, pookisime kõhud täis ning nüüd oleme taas kodus. Üritame pakkida, aga ei saa. Enamus asju alles niisked pesust. Mistõttu pole muud teha, kui et Meeri Skype’b emaga ning mina kirjutan seda meistriteost ja joon veini, mis on siin siiani odav.
Homme tuleb meil väike sõit ida poole, nimelt 800km Mildurasse, kus on meie uus kodu Backpackeri hosteli näol. Esmasp peaks/võiks juba tööle saada mandlipuid kärpima (kuigi meil pole õrna aimugi, mis on mandlipuu ja kuidas seda kärpida). Saame kena 10h sõita ning seejräel 4-6 inimese tuppa kolida. Äss. Sedapuhku siis kolime Canberrast minema ning peidame Colini võtme ühe kivi alla, kust nad selle õhtul Sydneyst naastes kätte saavad. Igatahes – esimene nädal siin on õnnelikult möödas ning nüüdsest hakkame riiki omal käes avastama. Õnneks on ka auto juhtimine juba selgeks saanud, kuigi esimestel kordadel sai paar korda ikka paremal pool teeservas ka sõidetud ning suunatulede asemel kojameestega keeramisest märku antud. Aga hääh, keda huvitab.
Igatahes, meie telefoninumbrid on +610459124164 (taavi) ja +610459124154 (Meeni), kui keegi peaks hulluse hoos tahtma meile helistada. Auto number on YHD73H ning jalanumber minul 9, Meeril 7.
Kui Mildurasse jõuame, kirjutame taas.
PS:
Kas sina teadsid, et paljud siinsed maantee ääres katkiselt rippuvad tänavavalgustid on tingitud kakaduudest, kes lambi ja posti vahelt kinnitusena mõeldud kummi ära nosivad?
T
Tuesday, July 20, 2010
Pildikesi
Paneks ka mõne pildi meie elust üles.
Ükspäev käisime parlamendimajas ringi kolamas. Päris kena ning suur majajurakas.
Sama maja taas siin.
Vaade parlamendimajalt tema eelkäijale.
Loomaaias nägime üht kängurupoissi, kes istus suht huvitavalt.
Ja siis oli veel mingi väike karupoiss, kes on mingi kuu aega vana vist. Inimesed siin selle venna pärast jube sillas.
Eile õhtul külastas meid ka opossum, kes esmalt puu otsas vahtis ning hiljem talle välja jäetud saia sööma tuli.
Jap, siin ta nosibki.
.jpg)
Veel loomadest. Leidsime ka ühe känguru tee ääres magamast.
.jpg)
Ja pere kass Raja tavatseb vahest öösiti meile külla tulla. Või siis hommikuti äratada saba näkku lükates.
Täna käisime ka Redback nimelisi ämblikke otsimas. Leidsime kaks isendit. Esimene oli musta seljaga (juu rahvaste rände tulemusel siia sattunud afroameerika redback) ning teine siis õige, punase triibuga seljal. Suht väike ämblik, samas tema mürk tekitab hammustamise järel juttude järgi suurt valu. Aga ei tapa. Ehk.
Toas nägime ka mingeid ämmelgad. Üks päris suur vedeles elutoas. Kass üritas seda nahka panna, aga ämblik ronis järjest kõrgemale. Kass hüppas küll järgi, aga ei ulatunud ning maandus kõhuli vastu seina nii et korraks oli nagu kassi nahk seinal :)
Kas sina teadsid, et lisaks vasakpoolsele liiklusele ning rooli paiknemisele auto paremal pool on ka kojameeste-suunatulede lülitid vahetuses?
T
Ükspäev käisime parlamendimajas ringi kolamas. Päris kena ning suur majajurakas.
Sama maja taas siin.
Vaade parlamendimajalt tema eelkäijale.
Loomaaias nägime üht kängurupoissi, kes istus suht huvitavalt.
Ja siis oli veel mingi väike karupoiss, kes on mingi kuu aega vana vist. Inimesed siin selle venna pärast jube sillas.
Eile õhtul külastas meid ka opossum, kes esmalt puu otsas vahtis ning hiljem talle välja jäetud saia sööma tuli.
Jap, siin ta nosibki.
.jpg)
Veel loomadest. Leidsime ka ühe känguru tee ääres magamast.
.jpg)
Ja pere kass Raja tavatseb vahest öösiti meile külla tulla. Või siis hommikuti äratada saba näkku lükates.
Täna käisime ka Redback nimelisi ämblikke otsimas. Leidsime kaks isendit. Esimene oli musta seljaga (juu rahvaste rände tulemusel siia sattunud afroameerika redback) ning teine siis õige, punase triibuga seljal. Suht väike ämblik, samas tema mürk tekitab hammustamise järel juttude järgi suurt valu. Aga ei tapa. Ehk.
Toas nägime ka mingeid ämmelgad. Üks päris suur vedeles elutoas. Kass üritas seda nahka panna, aga ämblik ronis järjest kõrgemale. Kass hüppas küll järgi, aga ei ulatunud ning maandus kõhuli vastu seina nii et korraks oli nagu kassi nahk seinal :)
Kas sina teadsid, et lisaks vasakpoolsele liiklusele ning rooli paiknemisele auto paremal pool on ka kojameeste-suunatulede lülitid vahetuses?
T
Monday, July 19, 2010
Chill, kuid mitte grill
Austraalia talv pole ikka tore. Majal põrandad jumala külmad ning ega õueski palju parem pole.
Mida siis vahepeal teinud oleme? Väga midagi :) Suht lebotanud, söönud ja maganud. Eile otsustasime Meeriga Canberrat ratastega avastama minna. Enne seda tuli aga teade, et Colini ema juures on aias 3 väikest koerakutsikat, kes lambist sinna kuidagi sisse said. Otsustasime minna ristiretkele neid varjupaika viima. Kohale jõudes olid nad vist paljunenud, kuna garaaži oli kinni pandud juba 6 kutsikat. Tõugu väga öelda ei oska, aga pidavat olema puhtatõulised mingid jahikoerad. Seda oli ka näha, kuna niipea kui me garaaži astusime, ründasid nad meid hoogsalt ning tahtsid surnuks lakkuda. Igatahes taas oli Meeril nägu nalja täis, kui 4 karvapalli tema ümber tiirlesid ning sügamist nõudsid. Lõpuks ilmus aga ka omanik välja ning lubas koertele lõuna paiku järgi tulla. Üks varras kebabi jäi jälle turule tulemata.
Rattasõiduks võtsime Colini-Vanessa kaherattalised sõbrad ning asusime sisuliselt mäe tipus oleva maja juurest teele linnakeskusesse. Distants: ligi 11 kilomeetrit.
Center’isse sõit oli suht lõbus – anna ainult allamäge minna. Hea et õues alla 10 kraadi sooja oli, muidu oleks mingid satikad igal pool ringi lennelnud. Igatahes käristasime mööda jalrattateid, kiirteid ning väiksemaid sõiduteid pidi linna. Ühe korra panime ka puitu, kuid mitte väga kõvasti. Lõpetasime mingi sõudeklubi hoovis mõeldes, et „siia ma küll oma autot ei parkinud“.
Linna jõudes avastasime, et kell on varsti 14.00 ning peame hakkama juba kodupoole sättima :) Nimelt oli meil plaan õhtuks ise süüa teha – kaua me ikka Vanessa toidu peal liugu laseme. Külastasime kiiresti ühte poodi, mis meenutas paradiisi. Nimelt oli see täidetud „on sale“ kirju kandvate Billabongi ja RipCurli asjadega. Teksad 30 daala, T-särgid alates 19 daala jne. Täiesti tuksis. Aga kohalike jutu järgi pidi Gold Coastil olema veel samade brändide outlet, mis tähendab veel suuremat valikut soodsamate hindadega. Urr. Läheme ikka Perthi? Ehk peaks kohe suuna idarannikule Gold Coastile võtma.
Igatahes võtsime uuesti oma rattad üliturvatud rattaparklast, mis kujutas endast keset väljakut seisvaid raudtorusid, mille külge rattaid aheldada. Parkisime oma ratta ühe sellise isendi kõrvale, millel oli esiratas juba ära rotitud. Tundus turvaline koht olevat.
Aga jah, võtsime rattad ning suundusime otsima koduteed, ainult mitte sama rada pidi. Tahtsime kokkuvõttes teha tiiru ümber Black Mountaini. Mõeldud-tehtud. Leidsime suuna ja tee ning hakkasime pressima. Muidu läks kõik kenasti aga a)tee läks AINULT ülesmäge; b) Meeri tegi vahepeal kamikazelikke liigutusi üle sõiduraja sõites. Mõelesin korraks juba, et nüüd läheb reis üksinda edasi kah. Parempoolne liiklus on nõrkadele, ausalt.
Igatahes jõudsime elusalt kaubanduskeskusesse, kus otsime 3 kotti manti, et õhtuks süüa midagi teha.
Menüüs olid praekartulid, isetehtud kotletid, heeringas hapukoore ja sibulaga ning kaneelikook. Toit tuli iseenesest OK välja, ainult kartulimaitseainet ning hakklihamaitseainet me poest ei leidnud ning need olid ka kaks asja, mis täielikust gurmee maitseelamusest puudu jäid. Rahvas jäi aga toiduga rahule. Eriti meeldisid neile heeringas ja kook.
Aa, muidu teile veinisõpradele ka väike teadaanne: ALDI kaupluses Jamisoni kaubanduskeskuses on valge veini (nime jään hetkel võlgu) 6-pack 9.90, mis teeb siis ühe veintsu hinnaks ligi $1,6 või 16 EEK. Hahaa. Selle eest on aga õlle kallis.
Täna plaanime taas rattad võtta ning linnapeale minna. Vaja lõpuks telefoninumbrid omale soetada ning äkki külastame ka Questacon’i, mis kujutab endast juttude järgi über-Ahhaa keskust.
Ja lõpetuseks.
Kas sina teadsid, kes kui känguru on niiöelda jõudeolekus oma kahel tagajalal, siis ta tegelikult toetab ka oma ülitugevale sabale?
T
Mida siis vahepeal teinud oleme? Väga midagi :) Suht lebotanud, söönud ja maganud. Eile otsustasime Meeriga Canberrat ratastega avastama minna. Enne seda tuli aga teade, et Colini ema juures on aias 3 väikest koerakutsikat, kes lambist sinna kuidagi sisse said. Otsustasime minna ristiretkele neid varjupaika viima. Kohale jõudes olid nad vist paljunenud, kuna garaaži oli kinni pandud juba 6 kutsikat. Tõugu väga öelda ei oska, aga pidavat olema puhtatõulised mingid jahikoerad. Seda oli ka näha, kuna niipea kui me garaaži astusime, ründasid nad meid hoogsalt ning tahtsid surnuks lakkuda. Igatahes taas oli Meeril nägu nalja täis, kui 4 karvapalli tema ümber tiirlesid ning sügamist nõudsid. Lõpuks ilmus aga ka omanik välja ning lubas koertele lõuna paiku järgi tulla. Üks varras kebabi jäi jälle turule tulemata.
Rattasõiduks võtsime Colini-Vanessa kaherattalised sõbrad ning asusime sisuliselt mäe tipus oleva maja juurest teele linnakeskusesse. Distants: ligi 11 kilomeetrit.
Center’isse sõit oli suht lõbus – anna ainult allamäge minna. Hea et õues alla 10 kraadi sooja oli, muidu oleks mingid satikad igal pool ringi lennelnud. Igatahes käristasime mööda jalrattateid, kiirteid ning väiksemaid sõiduteid pidi linna. Ühe korra panime ka puitu, kuid mitte väga kõvasti. Lõpetasime mingi sõudeklubi hoovis mõeldes, et „siia ma küll oma autot ei parkinud“.
Linna jõudes avastasime, et kell on varsti 14.00 ning peame hakkama juba kodupoole sättima :) Nimelt oli meil plaan õhtuks ise süüa teha – kaua me ikka Vanessa toidu peal liugu laseme. Külastasime kiiresti ühte poodi, mis meenutas paradiisi. Nimelt oli see täidetud „on sale“ kirju kandvate Billabongi ja RipCurli asjadega. Teksad 30 daala, T-särgid alates 19 daala jne. Täiesti tuksis. Aga kohalike jutu järgi pidi Gold Coastil olema veel samade brändide outlet, mis tähendab veel suuremat valikut soodsamate hindadega. Urr. Läheme ikka Perthi? Ehk peaks kohe suuna idarannikule Gold Coastile võtma.
Igatahes võtsime uuesti oma rattad üliturvatud rattaparklast, mis kujutas endast keset väljakut seisvaid raudtorusid, mille külge rattaid aheldada. Parkisime oma ratta ühe sellise isendi kõrvale, millel oli esiratas juba ära rotitud. Tundus turvaline koht olevat.
Aga jah, võtsime rattad ning suundusime otsima koduteed, ainult mitte sama rada pidi. Tahtsime kokkuvõttes teha tiiru ümber Black Mountaini. Mõeldud-tehtud. Leidsime suuna ja tee ning hakkasime pressima. Muidu läks kõik kenasti aga a)tee läks AINULT ülesmäge; b) Meeri tegi vahepeal kamikazelikke liigutusi üle sõiduraja sõites. Mõelesin korraks juba, et nüüd läheb reis üksinda edasi kah. Parempoolne liiklus on nõrkadele, ausalt.
Igatahes jõudsime elusalt kaubanduskeskusesse, kus otsime 3 kotti manti, et õhtuks süüa midagi teha.
Menüüs olid praekartulid, isetehtud kotletid, heeringas hapukoore ja sibulaga ning kaneelikook. Toit tuli iseenesest OK välja, ainult kartulimaitseainet ning hakklihamaitseainet me poest ei leidnud ning need olid ka kaks asja, mis täielikust gurmee maitseelamusest puudu jäid. Rahvas jäi aga toiduga rahule. Eriti meeldisid neile heeringas ja kook.
Aa, muidu teile veinisõpradele ka väike teadaanne: ALDI kaupluses Jamisoni kaubanduskeskuses on valge veini (nime jään hetkel võlgu) 6-pack 9.90, mis teeb siis ühe veintsu hinnaks ligi $1,6 või 16 EEK. Hahaa. Selle eest on aga õlle kallis.
Täna plaanime taas rattad võtta ning linnapeale minna. Vaja lõpuks telefoninumbrid omale soetada ning äkki külastame ka Questacon’i, mis kujutab endast juttude järgi über-Ahhaa keskust.
Ja lõpetuseks.
Kas sina teadsid, kes kui känguru on niiöelda jõudeolekus oma kahel tagajalal, siis ta tegelikult toetab ka oma ülitugevale sabale?
T
Saturday, July 17, 2010
OZ
Kaua lubatud kaunikene, ehk siit tuleb lugu sellest, kuidas me Rootsist tänase päevani elanud oleme.
Enne Sydneys lennukist maha astumist saime viimast korda värsket õhku hingata Rootsis Kopenhaageni rongile astudes. 1,5h hiljem vudisime kiirelt Kastrupi lennujaama Self Check-in letti, registreerisime end lennukile, viskasime kotid pagasisse ja oligi suht kõik. Väike lennuk, väike turbulents, vähe juttu.
Londonis oma kottide leidmine ka mingeid tõrkeid ei valmistanud. (Jep, suht igav). Tegime kiirelt uue Check-in’i ära, lasime kotid lennukisse pakkida ning „Lebo-aega alga“. Vedelesime kuskil aknalaual, nosisime wrape ning vahtisime kuidas lennukid õhku tõusid. Suht suur „zajoob“ oli ees, kuna ärkasime juba mingi 7.00 paiku, et Petsile ja Üllele viimast korda lehvitada ning „jumalaga“ öelda. Igatahes kell 21.20 pidi lend väljuma, mingitel kahtlastel asjaoludel hakati alles sel ajal meid lennukisse laskma. Igatahes kella 22.00 paiku olime juba õhus ning jätsime vihmase Londoniga hüvasti. PS: huumor lennujaamas oli see, et Korean Air’i lennuk ootas mingit kaht britti/usakat ligi pool tundi. Pidevalt mingi vend valjuhääldis hüüdis neid. Algul entusiastlikult, seejärel vihaselt ning lõpuks ükskõikselt. Ei teagi, mis lõpuks sai. Lend igatahes väljus.
Krt hiinlased on ikka toredad inimesed. Lennufirma (China Eastern) millega läksime, tahtis meid vist toitu täis toppida. Igatahes pileteid ostes me sööki juurde eraldi ei tellinud. Automaatsel pandi aga mõlemale lennule üks roog juurde (vastavalt lõuna või õhtu). Lennukis pakuti aga lisaks neile veel hommikusöökigi ning kesköist snäkki. Ja tasuta veini. Päris hea vein oli muide :) Iga kord kui neiu mööda lippas, tuli ju naeratada ning tühja topsi käes keerutada. Olgugi, et esimene õhtusöök suht hästi maitses, olid edasised 3 rooga suht kräpid. Pealegi tuli neist päris hea kahepäevne kõhuvalu.
Shangahi lennujaam on vaatamisväärsus omaette – nii väikestele inimestele nagu need Hiinakad on, on ehitatud ikka hiiglaslik lennujaam. Müstika. Kõige ägedam on see, et nad (personal) ise ka ei saa aru, kuhu inimesi juhatavad. Meile juhatati üht teed, meie taga olnud brittidele aga teist teed. Lõpuks jõudsime ikka sama lennu check-in’i nemad aga meist tunnikese hiljem. Tegime Meeriga ka väikse söögi – kaks sellist kolmnurkset snäkivõileiba, nagu Statoiliski müüakse, maksis 110 EEK. Meeri soovis need ise maksta. Ma nõustusin vett ostma. Kõige odavam, mille leidsin, maksis 4,55 EEK. Võtsin selle :D Hea äri.
Igatahes mingi õhtusel ajal enne 21.00 panime Hiinast minema. Muide, see oli ainus lennujaam, kus oli tasuta WiFi. Lennnukis tundsime end ohustatuna – 300 reisija hulgas oli peale meie veel võib-olla 15 ümarate silmadega inimest. Ülejäänud olid kõik sellised silmakissitajad. Ma ei saanudki aru, milles point oli. Kas paistis päike, või on neil lihtsalt nägemisprobleemid. Igatahes paar rida meie taga vedeles mees, kes muudkui iga 5 minuti tagant ninatatti rõveda häälega omale kurku tõmbas. Suht rõve oli koguaeg kuulata seda, eriti kui magama tahtsid jääda. Siis oli veel koerahaukuja, ehk siis mees, kes aevastas koera haukumisele sarnase heliga. Kolmadad ägedad inimesed olid meie ees – briti abielupaar, kes pidevalt püsti tõusid, vahekäigus seisid ning meie telekavaatamist blokeerisid. Vanamees vahepeal üritas teenindajaid läbi lasta trügides meie istmete juurde. Oleks võinud siis oma istmevahesse ju minna, aga ikka oli vaja oma arschlock mulle ju näkku suruda. Oh well....
Riiki, kus inimesed käivad pea alaspidi, maanteedel surevad põtrade asemel kängurud ning vesi läheb kraanikausist alla vastupidi tiireldes (ehk siisAussimaale) jõudes tegime tiiru Sydney kohal, vaatasime aknast ooperimaja, kuulsa kaarsilla ning Bondi beachi üle ning maandusime. Lennujaamas oli juba ees sugulane Colin, kes oli jõudnud ka auto rentida ning oma mandi sinna sisse laotada. Lisaks sai Anderi sõber Steve’le tema tellitud lambi pirnipesad (ära küsi, mis ta nendega teeb) ja viskid (nende kohta võid küsida) üle antud. Seejärel väike linnatuur, isiklik Bondi beachi külastus (linna kuumim rand parimate lainete ning ilusa rannaribaga) veel väike ringi tiirutamine ning siis juba edasi Canberra poole teele.
Jah, jutt hakkab pikaks venima. Igatahes ajavahet väga ei tunne – esimesel õhtul tõmbasime 8 paiku magama, hommikul 9st ärkasime ning pärast seda on asi enam-vähem olnud juba. Maha on peetud mitu õhtusööki teiste sugulastega, Canberra on risti-rästi läbi sõidetud ning palju põnevat ka nähtud. Mis? Parlamendimajas sai täna käidud ning ka loomaaias. Eile nägime esimest korda ka kängurusid lähedalt. Meeri oli õnnest pooleks minemas. Täna sai ta loomaaias ka ühele pai teha. Vaat kui vähe on lapsele õnneks vajad.
Igatahes päris pull on. Nende talv on meie kuumaperioodile hea vaheldus. Siin on päeval ca 13 kraadi sooja, öösel aga -3. Paras jahe ilm.
Igatahes nüüd on meil olemas ka kohaliku panga kontod, varsti saame kätte ka kaardid. Homme läheme Coliniga üht autot vaatama, kuna järgmise nädala jooksul tahaks omale uue elukoha või tähendab sõiduvahendi ära osta ning seejärel mingil ajal teele asuda. Otsustasime liigelda lääne poole, et jõuda enne Okt. lõppu Perthi, kus loodame majutust leida Annu, Laalu ja Tõnni juures.
Eks millaski kirjutame veel midagi.
T
Enne Sydneys lennukist maha astumist saime viimast korda värsket õhku hingata Rootsis Kopenhaageni rongile astudes. 1,5h hiljem vudisime kiirelt Kastrupi lennujaama Self Check-in letti, registreerisime end lennukile, viskasime kotid pagasisse ja oligi suht kõik. Väike lennuk, väike turbulents, vähe juttu.
Londonis oma kottide leidmine ka mingeid tõrkeid ei valmistanud. (Jep, suht igav). Tegime kiirelt uue Check-in’i ära, lasime kotid lennukisse pakkida ning „Lebo-aega alga“. Vedelesime kuskil aknalaual, nosisime wrape ning vahtisime kuidas lennukid õhku tõusid. Suht suur „zajoob“ oli ees, kuna ärkasime juba mingi 7.00 paiku, et Petsile ja Üllele viimast korda lehvitada ning „jumalaga“ öelda. Igatahes kell 21.20 pidi lend väljuma, mingitel kahtlastel asjaoludel hakati alles sel ajal meid lennukisse laskma. Igatahes kella 22.00 paiku olime juba õhus ning jätsime vihmase Londoniga hüvasti. PS: huumor lennujaamas oli see, et Korean Air’i lennuk ootas mingit kaht britti/usakat ligi pool tundi. Pidevalt mingi vend valjuhääldis hüüdis neid. Algul entusiastlikult, seejärel vihaselt ning lõpuks ükskõikselt. Ei teagi, mis lõpuks sai. Lend igatahes väljus.
Krt hiinlased on ikka toredad inimesed. Lennufirma (China Eastern) millega läksime, tahtis meid vist toitu täis toppida. Igatahes pileteid ostes me sööki juurde eraldi ei tellinud. Automaatsel pandi aga mõlemale lennule üks roog juurde (vastavalt lõuna või õhtu). Lennukis pakuti aga lisaks neile veel hommikusöökigi ning kesköist snäkki. Ja tasuta veini. Päris hea vein oli muide :) Iga kord kui neiu mööda lippas, tuli ju naeratada ning tühja topsi käes keerutada. Olgugi, et esimene õhtusöök suht hästi maitses, olid edasised 3 rooga suht kräpid. Pealegi tuli neist päris hea kahepäevne kõhuvalu.
Shangahi lennujaam on vaatamisväärsus omaette – nii väikestele inimestele nagu need Hiinakad on, on ehitatud ikka hiiglaslik lennujaam. Müstika. Kõige ägedam on see, et nad (personal) ise ka ei saa aru, kuhu inimesi juhatavad. Meile juhatati üht teed, meie taga olnud brittidele aga teist teed. Lõpuks jõudsime ikka sama lennu check-in’i nemad aga meist tunnikese hiljem. Tegime Meeriga ka väikse söögi – kaks sellist kolmnurkset snäkivõileiba, nagu Statoiliski müüakse, maksis 110 EEK. Meeri soovis need ise maksta. Ma nõustusin vett ostma. Kõige odavam, mille leidsin, maksis 4,55 EEK. Võtsin selle :D Hea äri.
Igatahes mingi õhtusel ajal enne 21.00 panime Hiinast minema. Muide, see oli ainus lennujaam, kus oli tasuta WiFi. Lennnukis tundsime end ohustatuna – 300 reisija hulgas oli peale meie veel võib-olla 15 ümarate silmadega inimest. Ülejäänud olid kõik sellised silmakissitajad. Ma ei saanudki aru, milles point oli. Kas paistis päike, või on neil lihtsalt nägemisprobleemid. Igatahes paar rida meie taga vedeles mees, kes muudkui iga 5 minuti tagant ninatatti rõveda häälega omale kurku tõmbas. Suht rõve oli koguaeg kuulata seda, eriti kui magama tahtsid jääda. Siis oli veel koerahaukuja, ehk siis mees, kes aevastas koera haukumisele sarnase heliga. Kolmadad ägedad inimesed olid meie ees – briti abielupaar, kes pidevalt püsti tõusid, vahekäigus seisid ning meie telekavaatamist blokeerisid. Vanamees vahepeal üritas teenindajaid läbi lasta trügides meie istmete juurde. Oleks võinud siis oma istmevahesse ju minna, aga ikka oli vaja oma arschlock mulle ju näkku suruda. Oh well....
Riiki, kus inimesed käivad pea alaspidi, maanteedel surevad põtrade asemel kängurud ning vesi läheb kraanikausist alla vastupidi tiireldes (ehk siisAussimaale) jõudes tegime tiiru Sydney kohal, vaatasime aknast ooperimaja, kuulsa kaarsilla ning Bondi beachi üle ning maandusime. Lennujaamas oli juba ees sugulane Colin, kes oli jõudnud ka auto rentida ning oma mandi sinna sisse laotada. Lisaks sai Anderi sõber Steve’le tema tellitud lambi pirnipesad (ära küsi, mis ta nendega teeb) ja viskid (nende kohta võid küsida) üle antud. Seejärel väike linnatuur, isiklik Bondi beachi külastus (linna kuumim rand parimate lainete ning ilusa rannaribaga) veel väike ringi tiirutamine ning siis juba edasi Canberra poole teele.
Jah, jutt hakkab pikaks venima. Igatahes ajavahet väga ei tunne – esimesel õhtul tõmbasime 8 paiku magama, hommikul 9st ärkasime ning pärast seda on asi enam-vähem olnud juba. Maha on peetud mitu õhtusööki teiste sugulastega, Canberra on risti-rästi läbi sõidetud ning palju põnevat ka nähtud. Mis? Parlamendimajas sai täna käidud ning ka loomaaias. Eile nägime esimest korda ka kängurusid lähedalt. Meeri oli õnnest pooleks minemas. Täna sai ta loomaaias ka ühele pai teha. Vaat kui vähe on lapsele õnneks vajad.
Igatahes päris pull on. Nende talv on meie kuumaperioodile hea vaheldus. Siin on päeval ca 13 kraadi sooja, öösel aga -3. Paras jahe ilm.
Igatahes nüüd on meil olemas ka kohaliku panga kontod, varsti saame kätte ka kaardid. Homme läheme Coliniga üht autot vaatama, kuna järgmise nädala jooksul tahaks omale uue elukoha või tähendab sõiduvahendi ära osta ning seejärel mingil ajal teele asuda. Otsustasime liigelda lääne poole, et jõuda enne Okt. lõppu Perthi, kus loodame majutust leida Annu, Laalu ja Tõnni juures.
Eks millaski kirjutame veel midagi.
T
Friday, July 16, 2010
Vahepeatus Rootsis
Lõpuks üle pika aja on võimalus ka blogi kirjutada. Nagu Taavi eelnevalt kirjutas, siis rootsi jõudsime ilusti kohale. Ülle tuli meile Ängelholmi rongijaama vastu, kaasas mäki burgerid kuna nälg tahtis silmanägemist ära võtta. Ega esimene õhtu midagi eriti ei teinudki. Vedelesime niisama Ülle ja Petsi(Peter) pool ja sõime head sööki. Õhtul läksime u 10 km eemal asuvasse majakesse, mis sai meie koduks ülejäänud nädalaks. Järgmisel päeval ehk kolmapäeval oli naistepäev, mis tähendas seda, et mehed jäid lastega koju ja naised läksid shopingule Välasse. Shopingu tulemuseks oli must kampsun ja retuusid, mis Taavile ei meeldi:D (Taavi kommentaar – enam vähem). Lisan pildi ka hiljem juurde, et vaadata, kas need on tõesti nii kohutavad.
Vahelduseks oli väga mõnus niisama poodides ringi käia. Kuigi ma teadsin, et endale midagi eriti lubada ei või sest reisil läheb raha rohkem vaja. Pealegi saab austraaliast ilusaid billabongi ja ripcurli asju osta jms. Mehed olid sel ajal lastega loomapargis ja rannas. Õhtul Ülle juurde jõudes olid nad juba ametis kokkamisega. Saime grillliha kartuli ja salatiga. Neljapäeval käisime pulmapeo kohas tegutsemas. Õhtul läksime randa, sest osad meist tahtsid ujuda. Maria leidis endale tillukese meritähe ja tema suureks rõõmuks leidis paps veel suurema.
Õhtul olime meie majakeses, kus mehed sõid vähke ja Pets lõõgastus õhtul õlle seltsis enne pulmi.
Reede hommikul käisime 2 tundi Ängelholmis poodides. Ja Maria laulis: Jälle shoppama, jälle shoppama...Talle meeldib shoppamine sama palju kui mulle ja empsile:). Lõunaks oli planeeritud golfiväljakul asuvas söögikohas lõuna. Praad oli maitsev, ilm kuum, mida veel tahta? Vaid jahutavat merevett. Seda me ka saime. Läksime lastega randa. Nimelt lisaks Mariale olid lasteseltskonnas ka Ülle tütred Irma ja Esther. Osa rahvast jäi ka koju, et teha veel ettevalmistusi laupäeval toimuvaks pulmapeoks. Mina, Pets ja paps vaatasime siis laste järele, sest Villu ja Taavi magasid enamuse ajast maha. Taavi ärkas vaid 2 või 3 korda üles, et võtta särk seljast või panna see uuesti selga(ilm oli vähe tuuline). Nii et tal oli äärmiselt sisukas rannaskäik. Õhtul tegime veel mõned ettevalmistused, sest laupäeval ehk siis pulmapäeval pidime minema Üllega koos juuksurisse ja makeup’i.
Laupäeva hommik algas igatahes väga vara. Pets tuli meile juba 9st järgi, misjärel läksime koos Estheri ja Irmaga juuksurisse. Üllel oli ilus soeng tehtud. Meie temaga läksime siis meikimisse ja jätsime Taavi lastega juuksurisse. Talle küll see vist eriti ei meeldinud, sest kahe lapsega pole just kerge hakkama saada. Igatahes, lõpptulemus oli väga hea- Ülle nägi hästi kena välja. Lisan ka pildi:).
Kusjuures, kell oli sel ajal u 11 ja väljas oli ligi 33 kraadi sooja. Üle mõistuse ju. Käisime ka mere ääres, sest Ülle ja Pets lasid endast pilte teha enne pulmatseremooniat. Taavi sai ka vähe kätt harjutada, sest temal oli võimalus teha tseremoonia ajal ja pärast seda pilte. Tseremoonia oli lühike, aga väga ilus. Mulle meeldis. Õhtul olime peokohas, kus pakuti maitsvaid sööke ja jooke. Olid vahvad mängud nagu pruudi ja peiu musitamine, kui üks neist ruumist lahkub jms. Õhtujooksul mängis dj palju eestimaist muusikat, nii et tantsu sai kõvasti lüüa. Igatahes, tore päev oli.
Pühapäev möödus koristades ja randa nautides. Esmaspäev oli siis see päev, mil Maria, emps, paps ja Villu ära läksid. Kuigi Villu ei läinud kaugele, vaid 100 km meist eemale, sest ta jäi rootsi raha teenima, oli siiski kurb tunne. Tal päris vedas – tuli korraks pulma ning sai kohe tööpakkumise paariks kuuks. Samas meie aasta aega kodust eemal olla on päris pikk aeg. Aga loodan, et peagi saab skype’i abil ühendust pidada.
Ega me esmaspäeval suurt midagi teinud. Vedelesime rannas suure osa ajast, sest kohutavalt palav oli. Teisipäeval tõusime vara üles, et öelda nägemist Üllele, Petsile ja lastele. Ja loomulikult, et pakkida kotid taas kokku. Aeg rootsis oli igatahes mõnus. Eriti see, et kohale jõudes ning lahkudes oli ilm sarnane – jahutav 18 kraadi õrna vihmaga.
M
Vahelduseks oli väga mõnus niisama poodides ringi käia. Kuigi ma teadsin, et endale midagi eriti lubada ei või sest reisil läheb raha rohkem vaja. Pealegi saab austraaliast ilusaid billabongi ja ripcurli asju osta jms. Mehed olid sel ajal lastega loomapargis ja rannas. Õhtul Ülle juurde jõudes olid nad juba ametis kokkamisega. Saime grillliha kartuli ja salatiga. Neljapäeval käisime pulmapeo kohas tegutsemas. Õhtul läksime randa, sest osad meist tahtsid ujuda. Maria leidis endale tillukese meritähe ja tema suureks rõõmuks leidis paps veel suurema.
Õhtul olime meie majakeses, kus mehed sõid vähke ja Pets lõõgastus õhtul õlle seltsis enne pulmi.
Reede hommikul käisime 2 tundi Ängelholmis poodides. Ja Maria laulis: Jälle shoppama, jälle shoppama...Talle meeldib shoppamine sama palju kui mulle ja empsile:). Lõunaks oli planeeritud golfiväljakul asuvas söögikohas lõuna. Praad oli maitsev, ilm kuum, mida veel tahta? Vaid jahutavat merevett. Seda me ka saime. Läksime lastega randa. Nimelt lisaks Mariale olid lasteseltskonnas ka Ülle tütred Irma ja Esther. Osa rahvast jäi ka koju, et teha veel ettevalmistusi laupäeval toimuvaks pulmapeoks. Mina, Pets ja paps vaatasime siis laste järele, sest Villu ja Taavi magasid enamuse ajast maha. Taavi ärkas vaid 2 või 3 korda üles, et võtta särk seljast või panna see uuesti selga(ilm oli vähe tuuline). Nii et tal oli äärmiselt sisukas rannaskäik. Õhtul tegime veel mõned ettevalmistused, sest laupäeval ehk siis pulmapäeval pidime minema Üllega koos juuksurisse ja makeup’i.
Laupäeva hommik algas igatahes väga vara. Pets tuli meile juba 9st järgi, misjärel läksime koos Estheri ja Irmaga juuksurisse. Üllel oli ilus soeng tehtud. Meie temaga läksime siis meikimisse ja jätsime Taavi lastega juuksurisse. Talle küll see vist eriti ei meeldinud, sest kahe lapsega pole just kerge hakkama saada. Igatahes, lõpptulemus oli väga hea- Ülle nägi hästi kena välja. Lisan ka pildi:).
Kusjuures, kell oli sel ajal u 11 ja väljas oli ligi 33 kraadi sooja. Üle mõistuse ju. Käisime ka mere ääres, sest Ülle ja Pets lasid endast pilte teha enne pulmatseremooniat. Taavi sai ka vähe kätt harjutada, sest temal oli võimalus teha tseremoonia ajal ja pärast seda pilte. Tseremoonia oli lühike, aga väga ilus. Mulle meeldis. Õhtul olime peokohas, kus pakuti maitsvaid sööke ja jooke. Olid vahvad mängud nagu pruudi ja peiu musitamine, kui üks neist ruumist lahkub jms. Õhtujooksul mängis dj palju eestimaist muusikat, nii et tantsu sai kõvasti lüüa. Igatahes, tore päev oli.
Pühapäev möödus koristades ja randa nautides. Esmaspäev oli siis see päev, mil Maria, emps, paps ja Villu ära läksid. Kuigi Villu ei läinud kaugele, vaid 100 km meist eemale, sest ta jäi rootsi raha teenima, oli siiski kurb tunne. Tal päris vedas – tuli korraks pulma ning sai kohe tööpakkumise paariks kuuks. Samas meie aasta aega kodust eemal olla on päris pikk aeg. Aga loodan, et peagi saab skype’i abil ühendust pidada.
Ega me esmaspäeval suurt midagi teinud. Vedelesime rannas suure osa ajast, sest kohutavalt palav oli. Teisipäeval tõusime vara üles, et öelda nägemist Üllele, Petsile ja lastele. Ja loomulikult, et pakkida kotid taas kokku. Aeg rootsis oli igatahes mõnus. Eriti see, et kohale jõudes ning lahkudes oli ilm sarnane – jahutav 18 kraadi õrna vihmaga.
M
Tuesday, July 6, 2010
Väljamaa
Esimene sissekanne siis väljamaalt. Kuna viievarbaliste lõunanaabrite (jah, neil on 5 varvast mitte 6. Kolm ees ja kaks taga) lennujaam meile internetti ei pakkunud, oleme nüüdseks jõudnud juba Taani ning sealt edasi Rootsi Meeri tädi juurde.
Lennujaamas meid saatma tulnud kaaskonnaga hüvasti jätmine oli pisut nukker küll, samas egas see aasta väga pikk aeg pole. Ärge meieta olekuga ära harjuge - me tuleme veel tagasi.
Lennust siis - Airbaltic pakkus meile võimaluse lennata väikese propellerlennukiga, mis nägi välja nagu buss, millele on tiivad külge pandud. Ainuüksi see, et Meeri ilma kummardamata ukset sisse ei mahtunud, annab aimu lennuki väikestest mõõtmetest. Samas sisemus oli küllaltki normaalne - pehmed nahkistmed, viisakas välimus ning ülihuvitav Airbalticu ajakiri. Hea et vähemalt tunnikese magada sai - kompenseeris pisut hommikust 5.00 une ära minemist, 6.00 tõustmist ning 7.30 kodust startimist.
Taani võttis meid vastu hea rõõmusõnumiga - 18 kraadi sooja ja pilvine. Mõnus vaheldus Eesti saunalavale ning Riia 27 kraadile. Samas selline tunne on, et hakkab kohe sadama. Mõnus lühikese püksi-T-särgi ilm.
Edasi viisid jalad meid linna nimega Ängelholm, kus veedame ca 7 päeva, et viibida 10.juulil Meeri tädi pulmas ning seejärel 13ndal uuesti liikuma asuda. Harjume pisut jahedamaga, et 15.juulil Sydney talve astuda.
T
Lennujaamas meid saatma tulnud kaaskonnaga hüvasti jätmine oli pisut nukker küll, samas egas see aasta väga pikk aeg pole. Ärge meieta olekuga ära harjuge - me tuleme veel tagasi.
Lennust siis - Airbaltic pakkus meile võimaluse lennata väikese propellerlennukiga, mis nägi välja nagu buss, millele on tiivad külge pandud. Ainuüksi see, et Meeri ilma kummardamata ukset sisse ei mahtunud, annab aimu lennuki väikestest mõõtmetest. Samas sisemus oli küllaltki normaalne - pehmed nahkistmed, viisakas välimus ning ülihuvitav Airbalticu ajakiri. Hea et vähemalt tunnikese magada sai - kompenseeris pisut hommikust 5.00 une ära minemist, 6.00 tõustmist ning 7.30 kodust startimist.
Taani võttis meid vastu hea rõõmusõnumiga - 18 kraadi sooja ja pilvine. Mõnus vaheldus Eesti saunalavale ning Riia 27 kraadile. Samas selline tunne on, et hakkab kohe sadama. Mõnus lühikese püksi-T-särgi ilm.
Edasi viisid jalad meid linna nimega Ängelholm, kus veedame ca 7 päeva, et viibida 10.juulil Meeri tädi pulmas ning seejärel 13ndal uuesti liikuma asuda. Harjume pisut jahedamaga, et 15.juulil Sydney talve astuda.
T
Subscribe to:
Posts (Atom)