Röhh

Aeg läheb ikka linnutiivul. Taas nädal möödas. Ausalt öeldes väga midagi toimunud polegi peale ühe asja, mida võib lugeda vähemalt kuu aja tippsündmuseks.
Nimelt kolmapäeval tegime rahulikult tööd Jaanusega kui meil bossuhärra Peter kõrvale tuli ning natuke abi pakkus. 5minutit saime nikerdada kui mees küsis: "Hey guys, do you wanna help me out cutting pigs nuts off?" (Tõlge: kuulge kutid, kas te tahate mind aidata sea munade ära lõikamisega). Me algul tardusime, vaatasime kivinäoga teineteisele otsa ning noh - mida sa ikka kosta oskad, kui et "Jah, muidugi". Mõeldud tehtud. Tööpäev sai läbi ning sõitsime ta mingi sõbra juurde, kellel oli plaanis väike operatsioon ette võtta. Jaanus ja mina pidime siga kinni hoidma, Meeri aga assisteerima pisut eemal seistes ning ilus välja nähes. Tegelt pakuti talle varianti koju minna, aga ta tahtis näha.
Igatahes - kuidas võetakse seal mune maha? Keegi teab? Mina ei teadnud. Omanik hüppas aedikusse sisse, rabas notsikul kõrvust kinni ja hakkas teda aiast välja sikutama. Siga karjus nagu.. eem.. siga aia vahel. Mees sikutas sea välja, mina ja Jäänus pidime selle pikali suruma ning tema peal täie raskusega olema. Kuramuse tugev siga oli - jubedalt puskles ja siples. Tõmbasin talle kartulikoti pähe, et ta maha rahuneks, ning surusin põlvega tal pea maha. Omanik kommenteeris, et kutil on pärast suurem valu peas kui jalgevahel. :D Sellele järgnes Peteri (ülemus) ning mehe (seaomanik) koostöös notsiku tagajalgade pisut laiali sikutamine. Niipea kui siga elu eest tõmblema ja karjuma hakkas, sain aru, et mingi nuga seal all liigub tal. Kogu operatsioon kestis umbes tunnikese, vähemalt nii mulle tundus. Tegelikult liikus kell edasi vaevalt minuti-kaks. Pärast lihunikuprotseduuri rabas iga mees ühest sea jalast (mis oli muide mõnusalt sõnnikune) ja vedasime sigudiku teise aedikusse taastuma. Mida teeks normaalne loom pärast seda, kui tal on pool mõistust, või tähendab munad, maha võetud? Nutaks valust, vedeleks nurgas, üritaks paigal olla. See peekonitükk aga lõpetas karjumise ära ja HAKKAS MURU SÖÖMA! Noo tule taevas appi!Igatahes tema tundis, et on aeg hakata nosima. Loll loom. Kui muidu öeldakse et "loll nagu laua jalg" siis mina ei tahaks küll laua jalga solvata. Korralik töömees, kes täidab vankumatult oma kohustust, hoides lauda üleval. MIna ütleks parem loll nagu munadeta siga. Aga mis seal ikka.
Seejärel asusime teise sea kallale, kes oli pisut suurem ja veel tugevam. Protseduur muidu sama, tulemus sama, käed sama sitased ning üllatus-üllatus: ka tema läks heina sööma. Oi jah, mis sa teed.
Munad maas, küsis seamees, et kumb meist Jaanusega järgmine opereeritav on. Jätsime mõlemad võimaluse vahele ning läksime hoopis mehe omatehtud salaamivorsti mekkima ning külma õlle jooma. Muidugi kuna käsi seebiga pesta ei saanud, siis iga kord kui vorstitükki suhu panin tundsin mõnusat seasi*a haisu. Äge. Lisaks olid riided ja saapad ka sellega kaetud ning koju sõitsime lahtiste akendega.
Aa, munadest rääkides. nagu paljud võib-olla teavad, pole ma eriline munasööja, kui jätta välja salatid ja muud sellised asjad. Siin ma aga sõin muna. Täna. Praetud. Aga mitte kana muna. Sea muna :D Nimelt Peter võttis maha lõigatud vidinad karbiga kaasa ning lubas meile need ära grillida. Täna lõuna ajal tundsimegi tööd tehes joovastavat grilli lõhna. Sööma minnes ootasid laual vorstid, ribid ning kotletilaadsed asjandused. Ehk siis prepareeritud seamunad. Kel huvi : tund aega leota piimas, maitsesta soola ja pipraga, võta piimast välja, viiluta ära ning jäta jahusse paariks tunniks settima. Seejärel küpseta pannil mõlemalt poolelt kuni pruunistumiseni. Kuidas maitsesid? Mm. Nagu sööks sea mune :D Ei tegelt ülipehme liha, nagu pekk, aga hammas läheb kergelt läbi. Väga mingit halba maitset juures küll pole, lihtsalt teadmine, mida suus hoiad, käseb toidu kiirelt alla neelata. Teadmata põhjustel Meeri keeldus hõrgutist proovimast. Juu üritas kõhtu säästa õhtuse pizza jaoks.
See oligi suht kogu meie nädala suursündmus, kui jätta kõrvale 100 dollarit,mille maast leidsime kui poest koju kõndisime. 1100 eek maast leida - pole paha. Nagu maast leitud :) Aa, ja Peteri naise Samantha plaanid tuleb ka ära mainida. Ta tahab meist vist sigu teha. Igatahes nuumab ta meid mõnuga küpsetades pidevalt erinevaid kooke, muffineid ja pirukaid. Kuramuse raske on ikka siin tööl käia :D
Vot sedapsi on värgid. Panen ka paar pilti üles nendest sündmustest.
Kas sina teadsid, et seal mune ära lõigates ei tohi teha mitte ühte sirget lõiget vaid noaga tuleb haava servad vere parema hüübivuse nimel narmaliseks sälgutada?
T


Ägedat topeltvikerkaart nägime ükspäev, kui taaskord sadas.

Niimoodi käib siis sea maha surumine. Tagapool toimuvad munapühad.

Värsked ja auravad :)


Enne küpsetamist

Otse pannilt

Ja nii lastakse seamunadel hea maitsta

Metsjeesus hiigelapelsiniga

Külmast kevadisest Mildurast

Hõissaa ja pudel rummi. Mitte et rummi mekkida saanud oleks, aga lihtsalt. Muide, Eesti kutt Heiko lubas oma tööandja juurest tuua odavat kodukootud rummi. Kui poes maksab pudel 35 jaaku, siis temalt pidi 20’ga saama. Peaks proovima. Aga mitte see pole antud postituse teemaks.
Jälle üks nädal möödas ning aeg hakkab järjest enam lendama. Sel nädalal sai suht palju ära tehtud. Nädal algas suure peo ja prallega. Nimelt sai meil kuu aega siin Aussimaal täis. Lisaks pidasime ka minu(Taavi) sünnipäeva maha. Kõvasti kooki ja väike pokker. Hommikul ajas Meeri mind üles kärsahaisuga, mis tuli muffinisse topitud küünaldest (numbrid 2 ja 3). Rikkus korraliku muffini välimuse ära aga noh mis seal ikka – maitse oli vähemalt hea. Seejärel kupatasime kiirelt tööle, kuhu olin kaasa teinud väikese koogi. Paar tundi saime tööd teha kui üks ülemustest ütles, et „Davai, teeme pausi“ ning seejärel tõmbas seljatagant välja sokolaadikoogi küünalde ja värgiga. Bueno. Igatahes laulu järel avanes võimalus sisse kaevuda. Noo kuram – hea kook oli. Mingi hetk panime ka minu tehtud koogi kinni ning õhtul lasime ülemusega veel mõned õlled ka sisse. Tore päev.
Töölt koju jõudes ei saanud rahulikult pesemagi minna, kui juba Kerttu peale lendas ning koogivormi mult tahtis saada. Nimelt oli tal plaan juustukook küpsetada mulle sünnipäevaks (ajee). Kokkas mis ta kokkas aga kook tuli ikka ülihea välja! Suur tänu veelkord. Ja ka Eesti kuti Jaanuse tüdruksõber Ashleigh sai koogiga maha – šokoladikoogiga sedapuhku. Söö või põrsaks ennast aga nii palju häid kooke ühes päevas pole kaua aega juba saanud. Igatahes nii ta läits. Meerilt sain kingituse ka, mille ta juba varem oli mulle kätte andnud. Soe Foxi pusa. Äge – nii kuramuse külm on ikka siin, et oleks pidanud läki-läki laskma Eestist saata.
See oli siis nädala põnevaim osa. Teisipäev. Ülejäänud aja oleme taas tööd teinud ning filme vaadanud. Küllalt üksluine samas nagu ei viitsi midagi eriti teha. Suht savi sellest mis väljas toimub – toas ka hea olla. Laiskus domineerib neid kahes laisas kehas. Varsti ei viitsi enam tööl ka käia.
Ahjaa. Ükspäev, kui jooksmas käisin, sain tunda, et Austraalia pole ikka 100% sõbralik meiesuguste legaalsete immigrantide suhtes. Nimelt tungiti mulle kallale. Skeem oli lihtne – mina jooksin, korraga tundsin et keegi justkui lõi labakäega vastu kõrva täiest jõust. Mõtlesin, et mõni tuttav siin väljendab oma allasurutud huumorimeelt ning vaatasin üle õla ja mida ma nägin – suur must lind lendas minu pea juurest minema. Noo vähemalt sama suur kui pingviin või jaanalind, või võib-olla ka vares, aga igatahes mehise prae oleks saanud sellest. Hea, et pelikan polnud, muidu oleksin pead pidi tema selles lõua otsas olevas lotis lõpetanud. Igatahes, see lind oli jah rassist vist, tema must, mina valge. Sain kaks sammu teha ning uuesti üle õla vaadata, nähes lindu taas rünnakule asumas. Automaatselt tõusid miskipärast rusikad üles ning karjusin linnule Eesti keeles „Noo tule aga“. Kahtlane, aga ta sai vist aru, et sellise löögivanaga mässata ei maksa ning keeras otsa ringi. Kuramuse ülbik. Igatahes jah, tõhk kraapis kõrva katki ja seda ülimalt mõttetul põhjusel – teda erutas mu kõrvas olnud kõrvaklapp, mis pisut läikis päikese käes vastu. Kurat terve jõgi sillerdas minu kõrval, oleks võinud seda siis rünnata.
Kolmapäev oli ka muide ilus päev. Hommikul sõitsime vihmaga tööle Jaanuse ja Meeriga. Pool tundi saime seal olla kui ülemus ütles, et „poisid minge koju, siin ep saa miskit teha täna.“ Läksime Jaanusega juubeldades autosse, jättes Meeri ja Jane siseruumidesse tööd tegema ning meie mõttetera, „Me läheme nüüd SPAsse“ üle mõtisklema. Nemad mõtisklesid, meie tegime. Hull SPA see muidugi nüüd polnud, kuna tegu oli duširuumi-sauna-mullivanni-basseini omava hoonega, kus mullivannil tuli mullid lausa ise jooksma panna. Vajutad nuppu ning mullid tulevad. Hmm. Meiesugustele kõrgklassi eurooplastele on selline asi muidugi müstika, aga eks katsume üle elada. Sel ajal kui SPAs olime läks ka ilm ilusaks ning päike tuli välja, seega otsustasime, et kuni tüdrukud tööl on võime me päikest ja külma õlle nautida. Küll oli kena päev :)
Kuna aga tol päeval tööd me ei teinud, siis tuli palk suht väike ning otsustasime uurida, kas laupäeval on võimalik tööd teha. Muidu vahime terve laupäeva kasutult hostelis. Peteril polnud selle vastu midagi, et me päeval üheni seal töötaksime. Laup läiksimegi tööle, tegime 4 tundi ülilihtsat kasvuhooneklaaside vahetamise tööd ning seejärel lahkumise asemel asusime ülemusega grillima ja õlle jooma. Tal nimelt olid kodus mingid ise tehtud vorstid, mida ta pakkuda tahtis. Ja mis saab meil tasuta lõuna vastu olla? Keerasime vorstid kerre, lasime õllel hea maitsta, arutasime siinsete peaministri valimiste üle ning sõitsime hostelisse tagasi. Ilus tööpäev oli taaskord.
Kas sina teadsid, et hoolimata maanteedel kehtivast vasakpoolsest liikluskorraldusest sõidavad laevad siin jõgedel paremal pool?
T

Siin ikka toimub

Noo kurja, mõtlesin et Mildura väikelinn on mingi uimane koht, kuid võta näpust. Tegevusi ning toimumisi rohkem kui rubla eest.
Täna saates:
* Eesti backpackerid külastasid kohalikku ööklubi "The Setts";
* Isevalmistatud seljanka läheb peale kõigile;
* Hosteli külastasid telemehed

Nagu lubatud, pidime võimalusel külastama kuulsat peopaika The Setts, kuhu reedel on tasuta sissepääs. Mõeldud tehtud. Reedel, kui oli taaskord suurem ühisüritus otsutsaime Meeriga kah käe kohalikul peomaastikul valgeks saada. Esmalt sotsialiseerumine hostelis ning siis edas Settsi. Välisukselt vaadates tundus tõesti klubiga tegu olevat, kuna olid olemas turvamehed, vali muusika ning palju inimesi. Sisse astudes oli aga emotsioon oi oi kui palju erinevam.
Esmalt vaatas vastu hunnik tantsivaid noori - nagu oleksimegi ööklubis. Laes telerid, valgustus, kõlarid ja kõik muu vajalik. Paar sammu edasi baari poole minnes aga asi muutus - kisub kuidagi Kuursaalilikuks ära. Tundus, et olime sattunud hoopis kõrtsi. Plaan oli ka riided ära panna - selleks tuli maksta riidehoiu neiule 2 daala jope eest, mille ta siis taha ruumi kusagile laua peale pani. Vastu saime paberist pileti, millel peal järjekorranumber. Lisaks võttis ta ka mu nime ja numbri. Ise ütles küll, et "Juhuks, kui unustan jope Settsi" aga tegelt arvan, et ta tahtis mind lähemalt tundma õppida. Kindel see. Igatahes, ruum kuhu joped viidi oli jääkülm. Tüdrukul oli ka paks jope seljas. Müstiline igatahes. Peosaali tagasi jõudes oli pilt ikka trööstitu. Nagu mingis küla kultuurimajas oleks. Vanad laudpõrandad, nässakad seinad ning inimesed vanuses 18-65 ei ole just päris meie mõistes ööklubi tundemärgid. Lisaks telekad, mis lae all olid, pakkusid ka põnevat vaatamist. Nimelt üks näitas muusikavideoid (normaalne), teine poksi (õhutades "mehed, õue kaklema!") nign kolmas ILMATEADET!See oli tegelt arusaadav, palju oli baaris õlledega ringi liikuvaid farmereid, kellel võib-olla oli vaja teada, mis ilm homme tuleb. "Kallis, võtame veel paar õlle, homme sajab ning tööd ei saa teha". Johhaidii. Vähemalt hinnad on OK'd, klaas rummikoolat 8 daala (ainult klaas poole väiksem kui meil), klaas õlle 7 daala, kann õlle (!) 10 daala. See on odav. Aga meie, rotid nagu ikka, ei võtnud väga suurt midagi. TUnnikese vaatasime seda ilmaimet ning lahkusime. VÕtsime hoopis kiire kebabi koduteelt ning läksime magama. Kahtlane koht ikka.

Laupäeva hommikuks oli plaan teha seljankat. Reedel käisime enne pidu juba poes ära ning ostsime Jaanuse ja Meeriga seljankakomponendid ära. Nimelt oli eelnevalt ka netist retsept otsitud. Tänan Mäki netijumal. Igatahes hakkasime hommikul kokkama ning mingi tunni-pooleteisega oli supp valmis. Plaan oli teha 12'le inimesele, et saaksime kõik neljakesi (Jaanuse brititarist elukaaslane ka) pühapäeval ka seda süüa.
Tegelikkuses saime kõik neli hea suure kausitäie suppi, üks kausike läks veel eestlanna Kristiinale ning viimne inglasele Brianile. Kristiina ja Brian jagasid oma portsu ka teiste kaaselanikega, kes kõik kiitsid seda nn "eestlaste pohmakasuppi". Väga hästi läks ühesõnaga peale. Mõte juba liigub, et järgmisel laupäeval teeme suurema portsioni ning avame supiköögi. Eks näis.

Eile õhtul saabusid hostelisse ka mingid võõrad vennad. Jutud hakkasid levima, et tegu filmimeestega, kes teevad lugu eestlastest austraalias. Ma ei uskunud. Valesti tegin. Nende juurde minnes vaatasid vastu kaks võõrast nägu ning Ken Saan isiklikult. Ega see vist mdiagi head tähenda. Igatahes otsisid nad eestlasi, kellelt elu kohta uurida. Tanki sai lükatud Kristiina, kellega esmalt pikk intervjuu tehti. Ma seisin kaameramehe seljataga ja tegin talle nägusid.
Mehed üritasid välja imeda lugu, kus seljakotirändurid kurdavad raske töö, halbade farmerite ja muu üle ning nendivad, et tulid eestist ära kuna seal ei olnud tööd. Vähemalt küsimused olid nii formeeritud. Kristiina aga suutis kenasti ära vastata kõigele nii, et väga mingit negatiivset teemat härrad arendada ei tohiks. Seejärel võeti aga mind ette. Mõne küsimuse vastasin ning seejärel sujuvalt juhatasin härrad pokkerituppa Jaanuse juurde, et mingu rääkigu temaga.
Jaanust piinati ka mingi veerand tundi, tema samuti ei nurisenud kohaliku elu üle, pigem nentis fakti, et elu on palju lihtsam ja ilusam siin. Seejärel võeti taas ette Kristiina ja mina, ka Meeri sai teletupsuks oma pika intervjuuga. Õhtul igatahes panid härrad minema, juhatasime neile veel ööbimiskohti. Hommikul ärkasime aga selle peale, et Saan kolistas mööda hostelit ringi. Otsis Kristiinat. Meeri juhatas ta õigesse kohta. Lootes et härrad said Kristiina kätte ning läksid minema suundusime allakorrusele hommikuteed jooma. Ühtäkki olid aga vennad jälle platsis. Õnneks enamuse aega sai ilma kaamerata vestelda. Kaameramees oli täiesti normaalne vana - võib juttu puhuda küll. Igatahes võtsid nad Kristiina kaasa ning läksid linna tiirutama. Juu tahtsid näha, mis Milduras teha on. Midagi eriti :D Mingi hetk toodi ta tagasi ning härrad suundusid edasi Melbourne poole. Eelnevalt olid nad käinud Sydneys, Adelaides, Darwinis, Cairnsis ja PErthis vist. Ehk siis tervele riigile tiiru peale teinud. Materjalist pidavat kolmeosaline mingi seriaal tulema septembri teises pooles TV3's. Ei taha teada mis sealt välja tuleb. Sõbrad - ärge näkku lööge. Me rääkisime teist igasugu jama. Nimed, facebooki kontod ja kõik muu sai ära märgitud. Ehk saab teistki järgmine Aussi-Ander, Lapse-Kaidi või Perona-Elis? Ei või iial teada.
Igatahes, selline oli meie nädalavahetus. Tasapsi hakkab läbi teine saama. Kiirelt veel siin raamatukogus netis vaja ära käia, õhtusööki teha ning eks siis näis, mis edasi saab. Ehk pokker? Või hoopis uni?
Kas sina teadsid, et pakiveinid on odavad mitte viieliitrise koguse tõttu, vaid kuna nende valmistamisel kasutatakse tehnoloogiat nimega "valame muude veinide lõpetused kokku ja müüme selle jama maha" ?
T

Netihoolikus

Elu on ikka lill. Ühest küljest ilus taim, teisalt si*ahunnikus kasvav roheline vars. Täpselt selline on ka asi siin. Alles rõõmustasin, et Mildurast lahkumise ning edasi rändamise raha on olemas, kui täna sain maksta mõnusad 500 daal auto parandamise eest. Meeri toeatas õnneks sotaga.
Igatahes – nädal tagasi hakkas meie ülivinge Falcon kohapeal tühikäigul töötades värisema. OK, ilmad on JAH külmad, aga ikkagi jubedalt lõdises. Eile otsustasin töökodasid uurida – niikuinii oli ülivahetuse tähtajast üle juba 7000 km. Mitte minu süü. Igatahes K-Mart Car service mees (K-Mart on siin üks suur pood, mis müüb kõike v.a. toit) ütles, et õlivahetus + auto üle vaatamine maksab 199daala. Kõik muu tuleb extra ning loodetavasti saab selle 199 daalaga hakkama.
Täna hommikul sõitsin enne 8t hommikul teeninduse ette – meest kohal polnud. Kokkulepe jäi, et kui enne teda jõuan, jätan auto parklasse ning võtmed, ukse kõrvale kanistri alla :) Täpselt nii. Igatahes nii sai tehtud. Pärast 10 hommikul vend helistab. „Kuule, autoga on nüüd sedapsi, et sisselaske kollektori tihend on läbi. Selle vahetamine läheb 320 daala.“ Ma sügan pead, mõtlen algse 200 peale ning küsin: „320 kokku või juurde?“ Härra kurva häälega: „Juurde.“ Oi jah. 520 daala! Igatahes palusin tal asja ära teha. Lubas 4-5 tunniga hakkama saada.
Õhtil 5 paiku teenindusse jõudes oligi mu Välk(on) maja ees ootamas. Vend näitas katkist tihendit, seletas probleemi olemust ning kui kuulis, et plaanime peatselt 3000km tripi ette võtta, õnnitles meid. Ilma remondita oleksime tema sõnutsi mootorist ilma jäänud. Igatahes vedas. Auto korras, õli vahetatud ning ka kiidusõnad kuuldud. Nimelt olevat tegu üliheas korras ning hästi hoitud masinavärgiga. Money well spent.
Tööst – Meeril on ikka vedanud. Täna päev läbi sikutasid mingeid taimi jälle kastidest välja, mis seal 2 kaupa olid ning istutasid ümber. Homme asuvad kõrvitsaid istutama. AGA kuna seemned on masina jaoks liialt suured, tuleb sisuliselt töö käsitsi ära teha. Ehk siis 111 kasti, igas 240 seemet. Tehke matemaatikat :) Samas oli ka mul raske tööpäev. Pidime Jaanusega (eesti kutt, kes siin hostelis elab) mööda kasvuhooneid ringi käima ning otsima katkiseid klaase. Kui klaas katki, siis asusime vahetama. Erinevus tavalisest tagaaia kasvuhoonest oli aga sellega, et meie omad on siin suuremad kui 2 korvpalliväljakut kokku panduna. Kõrgust nii 4m. Aga jah, nii füüsiliselt kerget päeva pole veel olnud. Meie homne töö pidi kuuldavasti olema jalgpalli vaatamine ning erinevate õllede mekkimine. Vähemalt me loodame nii.
Nädalavahetusel käisime Meeriga poodides. Nii kuramuse külm on, et oli vaja midagi peale osta. Meenusk leidis omale mingi puhvaika (okei, mantli) 23 daala eest. Päris viks ja viisakas näeb välja isegi. Mina otsisin samuti alal 30 daaalast pusa aga ei leidnud. Siis aga tuli Meenuskil idee, et kuna mul sünnipäev peatselt käes, siis ta ostab mulle midagi seks puhuks. Mõeldud tehtud, saingi hea sooja karvase Foxi pusa. Tänan Meenuskit.
Lisaks külmale kisub ilm ka tormiseks. Meeri kuulas raadiot ja seal oli mainitud tuule kiiruseks kuni 56 km/h. Müstika. Igatahes kasvuhoone aknast viskasin ühe tühja purgi välja ning nägin, kuidas see suure hooga minema tuiskas. Karm.Varsti puhub ka mu pisikese reisikaaslase minema.
Sellised lood siis siit Austraaliamaalt.
Kas sina teadsid, et veini tootmisel kasutatakse kõige muu kõrval ka kala ning piima, kusjuures viimane aitab vedelikul selgemaks minna?
T

Väike update

No tere laupäeva.
Vahepeal on nii kiire olnud, et pole väga mäkki jõudnudki. Eks nüüd siin kohalikus raamatukogus on mõni hetk aega.
Igatahes - eelmisel reedel toimus suurem ühispidu, kus sisuliselt kogu hostelirahvas kogunes maja ette suurde peotelki, sõi ühiselt tellitud pizzat ning nautis kohalikke veine/õllesid ja muud mis näppu juhtus. Asi tipnes kohaliku ööklubi The Setts'i külastusega, mis minul, Meeril ja meie toakaaslasel Tangui'l ebaõnnestus. Nimelt jõudsime 01.30 klubi ette aga sisse meid ei lastud - suletakse juba 02.00. Mage koht, ma ütlen. See reede oli uue katse plaan, aga taas ebaõnnestusime. Sellest lõpupoole.
Laupäeval tõusime kella 2 paiku (pärast pidu pikk voodis lebotamine ju parim) ning tiksusime päev läbi niisama ringi. Hea rahulik puhkepäev. Pühapäeva vahtisime ka niisama maha, noo absull ei viitsi vabade päevadega midagi teha. Nii külm on ka, et jooksmagi ei taha minna.
Nädala sees lasime kõvasti tööd teha. Meeril mingi taimeistutamise teema. Nimelt oli nädala algul tema repertuaaris taimede hõrvendamine. Kast (50x30cm suurune ehk) mis mahutab 240 taime (igas ruudukeses üks taim) sisaldas kohati ca 300 taime. Seega oli tema see, kes noppis üleliigsed taimed välja, ja kas istutas uude kasti või täitis mõne tühjana seisnud ruudukese. Mina kohati assisteerisin, kohati pesin neid kaste (viskad masinasse põhimõtteliselt) või siis istutasin uusi taimi (masinaga).
Reedel oli aga mõnusam päev - esmalt 1,5h uute taimede kasvuhoonetesse vedamist (mingi 9 nn "euroalusetäit" taimi, igal alusel 114 kasti, igas kastis vähemalt 240 taime. Mõnus töö, kõik tuuakse traktoriga kohale, sina aga pane vaid kasvuhoonesse. Seejärel istutasime uusi taimi. Mina tegin valmis mullasegu maitsestatuna erinevate väetiste ja lisanditega (nagu teeks suure koogutaigna), Meeri ladus kaste masinasse. Masin lasi mulla kasti, toppis seemne mulda ning kastis lõpuks kastid ära. Jane (saksa neiu) ning Warren (prantsuse kutt) said aga kõik kastid alustele laduda. Ajakulu 5h ning 21 alusetäit, igal alusel 130 kasti, igas kastis 240 taime. Kokku said mulda ligi 655 000 tomatitaime, mis üles kasvatatakse, talunikele müüakse ning omakorda kasvatavad tomateid ketsupitootjale Heinz. Vinge :) Esmaspäevaks on tellimus aga ligi 1 000 000 taimele.
Janest lähemalt - tahtsime hostelist juba teisipäeval minema kolida, et tema üürimajas üks vaba tuba endale saada.Tema oli nõus, tööjuurest oldi nõus (kuigi neil kokkulepe hosteliga, et võtavad töölisi hostelist), meie olime nõus (110 daala nädalas kokkuhoidu ikkagi), aga hostelitädi polnud nõus :) Sai suht kurjaks ja helistas farmi kohe. Järgmisel päeval uurisin bossu Peteri käest, mis seis on. Tema kirjelduste järgi olevat Hosteli-Lynn Farmi-Pete'le helistanud ning kurjustanud. Väga. Heeh. Igatahes me ei koli ära.
Reedel tahtsime pidu teha, aga kuna mina haige, siis ei saand midagi. Praegu nosin tablette ja loodan palavikust lahti saada.
Nalja veel - meil käis varas. Tuli oma rattaga, milllel järelkäru ja koerake järelkäru peal ning parkis selle hosteli territooriumile kui kõik tööl olid. Seejärel käis ringi, uuris mis head on, proovis jalga kellegi tööpükse, võttis teised ka lisaks, proovi saapaid (ei sobinud, jättis need ukse kõrvale vedelema) ning siirdus kööki. Köögis leidis ühe venna kotist liha, võttis need ära, võttis kellegi toidukoti veel, meie tšillikastme (kõik suurest ühiskülmkapist) ning pakkis asjad rattale. LIsaks piilus veel ühte tuppa sisse, millel võti ukse ees oli ning seejärel lahkus oma ratta, käru ja kutsuga. Kõik kenasti videol. Tõhk, raisk.
Igatahes selline meie elu siin on. Peame lõpetama, kuna raamatukogu pannakse kohe kinni (kell alles 13.47!).
Kas sina teadsid, et nädala sees pannakse enamus mittetoidupoode ja pangad siin kinni kell 17.00-17.30, jättes tööinimesed vaid vaateaknaid jõllitama?
T

UUENDUS!
Panen mõne pildi ka:

Perele raha teenimas


Meeri töökoht


Veel meeri tööpõllust.


Meite tuba


Tuba


Elamine kui seapesa


See juhtub, kui peo ajal magama jääd. Sinu peale pannakse plasttops ning selle otsa veel õllepurk (hea õnne korral veega täidetuna). Kui üles ärkad, saad märjaks.