Viimasest postist on möödas juba üle kuu aja. Blogi nälgib, kuna pole piisavalt midagi huvitavat toimunud.Iga päev on justkui eilne ja homne.
Tänaseks on puuvillapõllud tühjemaks jäänud. Ligi kuus nädalat on juba hunnik harvestere nendel vagusid mõõtnud ning puuvillapalle räigelt nende varte küljest ära rebinud. Olukorra teeb veel sadistlikumaks järgmine masin, mis põllule läheb. Selleks on traktor, järel lohisemas purustaja, mis om animele kohaselt purustab k õik mis ette jääb salatilaadseks pudiks.
Mida puuvilla korjamine ja see äri üldse endast kujutavad? Asi algab teatavasti külvamisega, seejärel kastmise ja kasvatamisega (see, mida siin jaanuarist märtsini tegin) ning nüüd siis jätkub tsükkel korjamise näol. Põllul vurab ringi kombain, mis puuvilla oma korvi laeb. Korvi täitudes olen kohal mina traktoriga, mille haagisesse kogu „vatt“ ümber kallatakse. Seejärel viin saagi builderisse, ehk siis hiiglaslikku pressi, kus kaheinimeselised meeskonnad kuuest kärutäiest ühe suure kuubiku kokku pressivad. Mitte käsitsi küll, hüdraulilise süsteemi abil. Sisuliselt istu toolil ja tõmba kaht kangi päev läbi (kui nii räigelt üldistada on lubatud). Seejärel veetakse hiiglaslik laadung puuvilla (ligi kuus tonni kaaluv kuubik) veomasina järelhaagisel cotton gin’i, mis kujutab endast kui sorteerimisjaama. Seal lammutatakse antud ehitis laiali, nn kammitakse läbi (et kõik praht välja saada) ning edasi läheb juba puuvill ettevõtetele, kes sellest igast manti toodavad. Ja nii see protsess käib. Ühe sellise kuubiku hind on ligikaudu 15 000 dollarit käesoleval hetkel. Kokku plaanib farmer saada umbes 3500 moodulit (kuubikut), ehk siis 52,5mln dollarit tulu.
Töö on käinud suhteliselt iga päev. Kuue nädalaga oleme vabaks saanud võib-olla 5 päeva. Täpselt lugenud pole. Niipea kui vaba päev tekib, on kogu rahvas Goondiwindis (Gundy), et süüa osta ning et vähekesekski siit pärapõrgust tsivilisatsiooni saada. Eks ole see ju arusaadav, kui tööpäevad kestavad hommikul 7AM’st varieeruvalt õhtul 10-11-11.30PM’ni. Nii 14-16 tundi on tavaline päevas töötada. Miks me seda teeme? Antud hetkel on vastus üks – raha. Algul jäin siia, kuna tahtsin selle traktoriga ringi paarutada, kuna oli ju mõte, et Aussimaal tuleb traktoristiametit pidada Nagu ülemus aga ennustas, oli paari nädalaga uudsuse võlu kadunud ning suht kopp ees juba. Nüüd aga enam uut kohta ja tööd ka otsima ei vitisi hakata, Aussist lahkumiseni aga puhata ka ei taha – igavaks kisub.
Vabadel õhtutel oleme töökaaslastega kohalikus pubis (27km kaugusel) kokku saanud, et väheke korralikumalt süüa, piljardit mängida, õlle juua ja niisama rahulikult hinge tõmmata. Kahjuks aga lõpevad alati seesugused õhtul pikale venimise ning öösel 12-1-2 paiku koju sõitmisega. Kes sõidab? See loll, kes autoga tuli. Siinkandis väga seadustest ei hoolita, tihtipeale on ka kohalik politseinik pubis õllet joomas, seega pole kedagi kontrollimas. Ning ega Austraallasi ei hoia enam miski siis tagasi.
Mitte et ma joodikukalts oleksin, aga õhtuti ikka teeme vahest väikese õlle siin, et pinge maha saada ning kiiremini magama jääda. Mingil hetkel aga tundsin, et aitab ning mõtlesin, et olen 5 päeva ilma õlle joomata. 5nda päeva õhtul käed ei värisenud, seega järeldan, et tervis on korras ning alkohoolikuks muutunud pole. Selle peale võtame!
Eilne õhtu oli varieeruva pingeastmega. Nimelt olin õnnelik, et sain auto maha müüdud. Samuti sain ka oma passi tagasi, mis käis Brisbanes Hiina viisat sisse saamas. Mida aga polnud, oli Hiina viisa. Ümbrikus oli aga kiri, et avaldus ei sobinud ning vaja on ka aussi viisa koopiat. Mehed, mul on elektrooniline viisa, meil on 21 sajand. Otsisn pikalt oma arvutist mingitki dokumenti mis on Austraalia viisaga seotud. Lõpuks leidsin. Kuidas see aga paberile välja trükkida? Huhh, taas jama. Ning veel, et tähitud kirja saata, peab minema 120km kaugusele Gundysse, seda 26km kaugusel Talwoodis teha ei saavatki. Tore tali, nüüd kui autot enam pole, on kohe vaja sõita. Paras nikerdamine ikka. Täna hommikul sain igatahes Tõnno nõusse räägitud ning läksime koos Gundysse. Tema oma asju ajama, mina passi asju ajama. Loodetavasti seekord saab asjad korda, muidu pean juunis nädala lennujaamas elama, nagu filmis Terminal.
Täna hommikul sai muidu ka huumorit. NImelt läksin hommikul oma toast välja hambaid pesema ja kohvi tegema. Pärast kohvitamist tuppa tagasi saada proovides oli üllatus suur - uks oli lukus. Asja iroonia on selles, et mu uksel pole võtit. Minuti mõtlesin, jõin kohvi ja sügasin oma neljakuupikkust parukat. Seejärel läksin teistpoole maja akna juurde ning omalegi üllatuseks lükkasin ülima kerge vaevaga akna sääsevõrgu ning ühe klaasipoole eest ära. Seejärel ronisin tuppa sisse ning kangutasin ukseluku seestpoolt jõuga lahti. Kah kasu sellest tabaga ukse lukustamisest, kui aknast samamoodi lihtsalt sisse saab..
Aa, üks töökohustus on mul nüüd, kui korjamine täie hooga käib, juurde tekkinud. Minu traktor oli mingil perioodil ainus, millel tulekustutamise süsteem korralikult töötas, ehk siis kui kuskil tekkis tulekahju, olin mina see, kes pidi kohale tormama. Nüüd on meid kaks tuletõrjujat, kuid ikka kui kuskil leek lahti on, rallime mõlemad Ben’iga kohale – igaüks tahab ju põlevat traktorit näha. Tulekahjud on juba igapäevaseks saanud, üks kindel traktor läheb pidevalt lõuna paiku põlema hooratta juurest, kuhu koguaeg puuvilla ja muud prahti koguneb. Varsti võib selle masina järgi kella õigeks panna. Lisaks läks üks moodul (see 15 000 dollariline vatikuubik) põlema. 5 päeva põles kuni ära kustus. Ei aidanud isegi 6000 liitri vee sinna sisse pumpamine – kui vatt tahab põleda, peab ta põleda saama. Puupäine juurikas.
Ja nüüd perioodi tähtsaim sündmus – minu sõber, elukoht ja auto Ford „Välk“ Falcon ei ole enam minu sõber, elukoht ja auto. Eile, 3ndal mail müüsin ta Henrile maha. Kahju oli, aga mis sa teed. Parem müüa kohe ja normaalse hinna eest, kui et päev enne riigist lahkumist mingi pisku eest. Edasine reisimine saab olema kaootiline, lootuses kellegi auto peale saada või rongide-busside-lennukitega mööda riiki ringi töllerdada Plaanis on veel ligi 3000km läbida enne Austraaliast lahkumist. Puhkus Airlie beachil surfates, mõni päev aussist töökaaslase Alexiga Brisbanes ringi luusides ning siis edasi Hiina poole minekut.
Sedapuhku on mul ka hea „Kas sina teadsid“ küsimus – traktoris raadiot kuulates saab igast huvitavat inffi.
Jumalaga!
Kas sina teadsid, et veel 1980ndatel aastatel oli Austraalia suurimal saarel, Tasmaanias, olukord, kus relvastatud röövi või vägistamise eest saadeti kurjategija 14’ks aastaks vanglasse, homoseksuaalse tegevuse eest saadi aga 21-aastane vabadusekaotus?
Põlev moodul
Taavi viljeleb kokakunsti
Pärast pubiõhtut lihtsalt ei jõua võidelda. Pildil Eesti-Iiri ühisrinne.
Traktori juhtimine ja käru teele mahutamine on täppisteadus
Lumine põld
