Täiesti tuksis, kuidas 2 inimest suudavad oma 33 ruutmeetrisesse korterisse nii palju manti ära mahutada. Kel kunagi abi vaja korterisse asjade paigutamisega siis tundub, et meie oleme selleks õiged inimesed.
Siin on mingi hale hunnik asju kastidesse pandud ning siiani tuleb kapisoppidest välja davaari, mida päris ära visata ei taha. Üllatavalt palju on mingeid aastaid kasutamata asju, mille olemasolust polnud aimugi. Näiteks leidsin just külmiku tagant mingi kandiku. Keegi tunnistab omaks?
Lisaks on veel palju seesugust kraami, mille ära visates peaksime aasta pärast uuesti asendama (igast mopid-papptaldrikud-muu jama) Dilemma - näidata neile ette tee prügikasti poole või jätta alles? Igatahes saavad minu ja Meeni vanematekodud meie hingetagust punnis täis olema. Hea et Annika ja Karli peatselt Pärnu kolivad. Saame osa asju neile jätta ning sügisel, kui nad uuesti minema kolivad, on asjade äravedu nende mure. Haa. Geeniused.
Õnneks on lõpuks kõik kingitused ära ostetud. Hea, et me ei otsustanud neid seljakottidesse mahutama hakata vaid saadame pakiga omale ette/järgi. Muidu peaksime kottidest oma mandi maha jätma. Selline hunnik kinke 9le sealviibivale sugulasele. Müstika. Nad võiks mulle ka siia külla tulla, saaks ka nii palju nodi. Telliks näiteks kohalikku õlle mõne kasti :)
Täna käis meediast läbi uudis, kuidas Sydney lõunakaldal jäi rannas magades kadunuks Eesti päritolu isik (soo poolest naine, vanuselt 32, lühike ja blond.) Nagu üks mu endine töökaaslane, kes on mõni aastat (või mõniteist, kui ta oma uue ID kaardi peal ilutseva isikukoodi tõesti 1990 peale kruttis:D )noorem ning mõtles samale teekonnale kui meie. Igatahes rannas magamise võime maha kriipsutada, kalalaeval töötamise samuti (üks kutt alles suri 15jun seal ära) ning ka autoga sõita ei tohi (surmaga lõppenud õnnetus selle aasta algusepoole). Need Virolaiset võiks seal korralikult käituda, siis jääks meile ka tegevusi. Muidu sinna jõudes polegi muud teha, kui salaja kellegi garaažis elada nagu keldrikakandid.
Igatahes, tuleb pakkima minna. Siider ka lahtub ja soojeneb lauapeal. Tujutõstjat ju ka vaja, muidu kujuneb pakkimisest justkui matuste ettevalmistus, sest elatud siin korteris juba 3,5 aastat ning päris koduseks teine saanud.
Igatahes - cheers! 5 päeva veel Eesti levialas.
T
ohh, nii tuttav tunne. On sellest mõni kuu juba möödas, kui ise samas situatsioonis olin. Selline mõnus ükskordometikuidmisikkagisaab ootusärevus oli peal. Kurb ja rõõmus segamini. Aga nagu üks sõber mulle kunagi ütles- kõige raskem on esimene samm kodust minema minna, edasi on läheb juba iseenesest.
ReplyDeleteP.S. Mina viskasin kõik minema. Usu mind, see põrandamopp ja hari aasta pärast värskem ei ole :)
USutavasti :) Tegu oli küll vaid näidetega, samas väga palju aju on tõesti minema visatud juba ja homme on ka päev :)
ReplyDelete