OZ

Kaua lubatud kaunikene, ehk siit tuleb lugu sellest, kuidas me Rootsist tänase päevani elanud oleme.
Enne Sydneys lennukist maha astumist saime viimast korda värsket õhku hingata Rootsis Kopenhaageni rongile astudes. 1,5h hiljem vudisime kiirelt Kastrupi lennujaama Self Check-in letti, registreerisime end lennukile, viskasime kotid pagasisse ja oligi suht kõik. Väike lennuk, väike turbulents, vähe juttu.
Londonis oma kottide leidmine ka mingeid tõrkeid ei valmistanud. (Jep, suht igav). Tegime kiirelt uue Check-in’i ära, lasime kotid lennukisse pakkida ning „Lebo-aega alga“. Vedelesime kuskil aknalaual, nosisime wrape ning vahtisime kuidas lennukid õhku tõusid. Suht suur „zajoob“ oli ees, kuna ärkasime juba mingi 7.00 paiku, et Petsile ja Üllele viimast korda lehvitada ning „jumalaga“ öelda. Igatahes kell 21.20 pidi lend väljuma, mingitel kahtlastel asjaoludel hakati alles sel ajal meid lennukisse laskma. Igatahes kella 22.00 paiku olime juba õhus ning jätsime vihmase Londoniga hüvasti. PS: huumor lennujaamas oli see, et Korean Air’i lennuk ootas mingit kaht britti/usakat ligi pool tundi. Pidevalt mingi vend valjuhääldis hüüdis neid. Algul entusiastlikult, seejärel vihaselt ning lõpuks ükskõikselt. Ei teagi, mis lõpuks sai. Lend igatahes väljus.
Krt hiinlased on ikka toredad inimesed. Lennufirma (China Eastern) millega läksime, tahtis meid vist toitu täis toppida. Igatahes pileteid ostes me sööki juurde eraldi ei tellinud. Automaatsel pandi aga mõlemale lennule üks roog juurde (vastavalt lõuna või õhtu). Lennukis pakuti aga lisaks neile veel hommikusöökigi ning kesköist snäkki. Ja tasuta veini. Päris hea vein oli muide :) Iga kord kui neiu mööda lippas, tuli ju naeratada ning tühja topsi käes keerutada. Olgugi, et esimene õhtusöök suht hästi maitses, olid edasised 3 rooga suht kräpid. Pealegi tuli neist päris hea kahepäevne kõhuvalu.
Shangahi lennujaam on vaatamisväärsus omaette – nii väikestele inimestele nagu need Hiinakad on, on ehitatud ikka hiiglaslik lennujaam. Müstika. Kõige ägedam on see, et nad (personal) ise ka ei saa aru, kuhu inimesi juhatavad. Meile juhatati üht teed, meie taga olnud brittidele aga teist teed. Lõpuks jõudsime ikka sama lennu check-in’i nemad aga meist tunnikese hiljem. Tegime Meeriga ka väikse söögi – kaks sellist kolmnurkset snäkivõileiba, nagu Statoiliski müüakse, maksis 110 EEK. Meeri soovis need ise maksta. Ma nõustusin vett ostma. Kõige odavam, mille leidsin, maksis 4,55 EEK. Võtsin selle :D Hea äri.
Igatahes mingi õhtusel ajal enne 21.00 panime Hiinast minema. Muide, see oli ainus lennujaam, kus oli tasuta WiFi. Lennnukis tundsime end ohustatuna – 300 reisija hulgas oli peale meie veel võib-olla 15 ümarate silmadega inimest. Ülejäänud olid kõik sellised silmakissitajad. Ma ei saanudki aru, milles point oli. Kas paistis päike, või on neil lihtsalt nägemisprobleemid. Igatahes paar rida meie taga vedeles mees, kes muudkui iga 5 minuti tagant ninatatti rõveda häälega omale kurku tõmbas. Suht rõve oli koguaeg kuulata seda, eriti kui magama tahtsid jääda. Siis oli veel koerahaukuja, ehk siis mees, kes aevastas koera haukumisele sarnase heliga. Kolmadad ägedad inimesed olid meie ees – briti abielupaar, kes pidevalt püsti tõusid, vahekäigus seisid ning meie telekavaatamist blokeerisid. Vanamees vahepeal üritas teenindajaid läbi lasta trügides meie istmete juurde. Oleks võinud siis oma istmevahesse ju minna, aga ikka oli vaja oma arschlock mulle ju näkku suruda. Oh well....
Riiki, kus inimesed käivad pea alaspidi, maanteedel surevad põtrade asemel kängurud ning vesi läheb kraanikausist alla vastupidi tiireldes (ehk siisAussimaale) jõudes tegime tiiru Sydney kohal, vaatasime aknast ooperimaja, kuulsa kaarsilla ning Bondi beachi üle ning maandusime. Lennujaamas oli juba ees sugulane Colin, kes oli jõudnud ka auto rentida ning oma mandi sinna sisse laotada. Lisaks sai Anderi sõber Steve’le tema tellitud lambi pirnipesad (ära küsi, mis ta nendega teeb) ja viskid (nende kohta võid küsida) üle antud. Seejärel väike linnatuur, isiklik Bondi beachi külastus (linna kuumim rand parimate lainete ning ilusa rannaribaga) veel väike ringi tiirutamine ning siis juba edasi Canberra poole teele.

Jah, jutt hakkab pikaks venima. Igatahes ajavahet väga ei tunne – esimesel õhtul tõmbasime 8 paiku magama, hommikul 9st ärkasime ning pärast seda on asi enam-vähem olnud juba. Maha on peetud mitu õhtusööki teiste sugulastega, Canberra on risti-rästi läbi sõidetud ning palju põnevat ka nähtud. Mis? Parlamendimajas sai täna käidud ning ka loomaaias. Eile nägime esimest korda ka kängurusid lähedalt. Meeri oli õnnest pooleks minemas. Täna sai ta loomaaias ka ühele pai teha. Vaat kui vähe on lapsele õnneks vajad.

Igatahes päris pull on. Nende talv on meie kuumaperioodile hea vaheldus. Siin on päeval ca 13 kraadi sooja, öösel aga -3. Paras jahe ilm.
Igatahes nüüd on meil olemas ka kohaliku panga kontod, varsti saame kätte ka kaardid. Homme läheme Coliniga üht autot vaatama, kuna järgmise nädala jooksul tahaks omale uue elukoha või tähendab sõiduvahendi ära osta ning seejärel mingil ajal teele asuda. Otsustasime liigelda lääne poole, et jõuda enne Okt. lõppu Perthi, kus loodame majutust leida Annu, Laalu ja Tõnni juures.
Eks millaski kirjutame veel midagi.
T