Uued sõbrad

On postituseaeg!
Eile oli ikka pralle päev. Nimelt nädala algusest saadik oleme otsinud Coliniga sobivat autot, mida me soetada võiks. Kolmapäeval käisime oma uut Falconit (1994a, 4,0L 147kw toorest austraalia kängurutel töötavat Fordi) vaatamas, neljapäevaks lubati paberid korda ajada ning kätte anda. Neljap helistades tuli välja, et paberid veel korras polnud ning tunnike läheb veel aega. Õigel ajal kohale ilmudes oli auto kenasti salongi ees ning ootas meid. Käivitama hakates oli aga aku tühi. No problemo – pannakse uus aku. Käisime kiirelt ka kõrvalolevas teeninduses pisut kontrollimas, kas generaator üldse laeb. See oli bueno, ehk siis aku viga ikka. Müügimees tuli peatselt vuttadi vuttadi ümber nurga, aku käes, meie poole, nägu naerul ja suul hõise, et kas panen peale või panete ise. Otsustasin, et las mees müttab. Hea oli, et nii läks. Akuklemmid ei klappinud, mistõttu tuli lasta auto mingi fake klemm originaali vastu vahetada. Müüja kulul muidugi. Kuna sellega aga läks aega, siis nihkus müük reedesse. Reedel (eile) autojärgi minnes oli õnneks aku peal ning kõik funkas. Ehk siis auto müügihind oli algul 3000 daala, me saime selle poole soodsamalt + tasuta tutikad rehvid + tutikas aku + müüja poolt 3 kuud REGOt (mingi mõttetus, mis ühelt poolt on kui kindlustus, kuid ei kata teisele autole sisse sõitmist, teisalt aga kui lihtne maks valitsusele), mis maksis ca 300 daala. Ehk müüja pani omalt poolt ligi 1000 daala juurde, et meile autot müüa. Tegime ka väikese pusku. Nimelt helistasin kindlustusse, öeldes et ostsin just auto ning soovin kindlustust saada. Andsin igast andmed neile ning nad lubasid oma ca 300 daalase arve mulle postkasti saata paari nädala pärast. Asja konks on selles, et seetõttu on mul 3nädalat tasuta kindlustust. Kui soovin, maksan arve ära ning kõik korras, kui ei soovi, siis ei maksa ning kindlustus ei pikene. Kui aga mõnele sisse sõidan, siis pean kindlustuse kinni maksma, mis on aga ikka odavam, kui teise auto oma raha eest remontimine. Kavalad oleme.

Lisaks autole saime ka oma Tax File Number’id kätte, mille nädal varem taotlesime. Päeva tipp oligi nende kätte saamine, kuna hommikul taxation office’sse helistades öeldi, et numbrid pole valmis ning nendega võib minna kuni 28 päeva. Ilma nende maksunumbriteta aga maksustatakse meie tulu 49% tulumaksuga. Üllatus oli aga tõesti suur, kui sama päeva õhtul olid TFN’id ümbrikuga postkastis. Äge. Lisaks veel pangakaardi pinnkoodid jõudsid pärale. Ehk siis paberimajandusega on kõik nüüd bueno – pangakaardid on, auto on, Tax File Number’id on ja lisaks ostsime ka omale uued telefoninumbrid. Iseenesest ettemaksukaardid, nagu meil POP jaZEN, aga sõlmida tuli leping millega riik saab teada, kes antud numbrit kasutab. Kahe numbri regamisele läks aega POOL TUNDI! Johhaidii. Ja samasugune venimine oli siinses ARKis, kus läks mingi üle tunni aja, seejuures meie ees oli vaid üks inimene. Meeletu. ACT (Australian Capital Territory – riigi valitsemiseks loodud territoorium, mille alal paikneb pealinn Canberra; ACT on osa New South Wales nimelisest osariigist) pidi olema aussi kõige bürokraatiarohkem, segasem ja mõttetuima paberimajandusega haldusala. Saime tunda – jah on küll :)
Igatahes lisaks kõigele eelmainitule käisime Telstra toweri otsas päikeseloojangut vaatamas ning seejärel edasi Colini ema Margareti juurde õhtusöögile. Söök nagu söök ikka, siin pikemalt ei peatu.
Täna (laup) hommikul läksid Colin-Vanessa lastega Sydneysse sünnipäevale, jättes maja meile. Tegime kiire poetiiru, et töösaapaid leida (tööriided leidsime juba eile, 5daala püksid, 5 daala pusa, kusjuures täesti viisakad asjad. Elu nagu lill) ning ostsime omale metallninadega hardcore saapad. Saab nüüd kinganinaga kivikesi taguda. Seejärel tõmbasime kohalikku AHHAA keskusesse Questaconi, kus on igast teadusasjad. Näidati kuidas välk tekib, saime proovida maavärinat jne. Päris bueno. Seda tegime siis Jilliga koos (Colini õde).
Õhtul käisime kiirel õhtusöögil Margareti juures, pookisime kõhud täis ning nüüd oleme taas kodus. Üritame pakkida, aga ei saa. Enamus asju alles niisked pesust. Mistõttu pole muud teha, kui et Meeri Skype’b emaga ning mina kirjutan seda meistriteost ja joon veini, mis on siin siiani odav.
Homme tuleb meil väike sõit ida poole, nimelt 800km Mildurasse, kus on meie uus kodu Backpackeri hosteli näol. Esmasp peaks/võiks juba tööle saada mandlipuid kärpima (kuigi meil pole õrna aimugi, mis on mandlipuu ja kuidas seda kärpida). Saame kena 10h sõita ning seejräel 4-6 inimese tuppa kolida. Äss. Sedapuhku siis kolime Canberrast minema ning peidame Colini võtme ühe kivi alla, kust nad selle õhtul Sydneyst naastes kätte saavad. Igatahes – esimene nädal siin on õnnelikult möödas ning nüüdsest hakkame riiki omal käes avastama. Õnneks on ka auto juhtimine juba selgeks saanud, kuigi esimestel kordadel sai paar korda ikka paremal pool teeservas ka sõidetud ning suunatulede asemel kojameestega keeramisest märku antud. Aga hääh, keda huvitab.
Igatahes, meie telefoninumbrid on +610459124164 (taavi) ja +610459124154 (Meeni), kui keegi peaks hulluse hoos tahtma meile helistada. Auto number on YHD73H ning jalanumber minul 9, Meeril 7.
Kui Mildurasse jõuame, kirjutame taas.
PS:
Kas sina teadsid, et paljud siinsed maantee ääres katkiselt rippuvad tänavavalgustid on tingitud kakaduudest, kes lambi ja posti vahelt kinnitusena mõeldud kummi ära nosivad?
T