Siin ikka toimub

Noo kurja, mõtlesin et Mildura väikelinn on mingi uimane koht, kuid võta näpust. Tegevusi ning toimumisi rohkem kui rubla eest.
Täna saates:
* Eesti backpackerid külastasid kohalikku ööklubi "The Setts";
* Isevalmistatud seljanka läheb peale kõigile;
* Hosteli külastasid telemehed

Nagu lubatud, pidime võimalusel külastama kuulsat peopaika The Setts, kuhu reedel on tasuta sissepääs. Mõeldud tehtud. Reedel, kui oli taaskord suurem ühisüritus otsutsaime Meeriga kah käe kohalikul peomaastikul valgeks saada. Esmalt sotsialiseerumine hostelis ning siis edas Settsi. Välisukselt vaadates tundus tõesti klubiga tegu olevat, kuna olid olemas turvamehed, vali muusika ning palju inimesi. Sisse astudes oli aga emotsioon oi oi kui palju erinevam.
Esmalt vaatas vastu hunnik tantsivaid noori - nagu oleksimegi ööklubis. Laes telerid, valgustus, kõlarid ja kõik muu vajalik. Paar sammu edasi baari poole minnes aga asi muutus - kisub kuidagi Kuursaalilikuks ära. Tundus, et olime sattunud hoopis kõrtsi. Plaan oli ka riided ära panna - selleks tuli maksta riidehoiu neiule 2 daala jope eest, mille ta siis taha ruumi kusagile laua peale pani. Vastu saime paberist pileti, millel peal järjekorranumber. Lisaks võttis ta ka mu nime ja numbri. Ise ütles küll, et "Juhuks, kui unustan jope Settsi" aga tegelt arvan, et ta tahtis mind lähemalt tundma õppida. Kindel see. Igatahes, ruum kuhu joped viidi oli jääkülm. Tüdrukul oli ka paks jope seljas. Müstiline igatahes. Peosaali tagasi jõudes oli pilt ikka trööstitu. Nagu mingis küla kultuurimajas oleks. Vanad laudpõrandad, nässakad seinad ning inimesed vanuses 18-65 ei ole just päris meie mõistes ööklubi tundemärgid. Lisaks telekad, mis lae all olid, pakkusid ka põnevat vaatamist. Nimelt üks näitas muusikavideoid (normaalne), teine poksi (õhutades "mehed, õue kaklema!") nign kolmas ILMATEADET!See oli tegelt arusaadav, palju oli baaris õlledega ringi liikuvaid farmereid, kellel võib-olla oli vaja teada, mis ilm homme tuleb. "Kallis, võtame veel paar õlle, homme sajab ning tööd ei saa teha". Johhaidii. Vähemalt hinnad on OK'd, klaas rummikoolat 8 daala (ainult klaas poole väiksem kui meil), klaas õlle 7 daala, kann õlle (!) 10 daala. See on odav. Aga meie, rotid nagu ikka, ei võtnud väga suurt midagi. TUnnikese vaatasime seda ilmaimet ning lahkusime. VÕtsime hoopis kiire kebabi koduteelt ning läksime magama. Kahtlane koht ikka.

Laupäeva hommikuks oli plaan teha seljankat. Reedel käisime enne pidu juba poes ära ning ostsime Jaanuse ja Meeriga seljankakomponendid ära. Nimelt oli eelnevalt ka netist retsept otsitud. Tänan Mäki netijumal. Igatahes hakkasime hommikul kokkama ning mingi tunni-pooleteisega oli supp valmis. Plaan oli teha 12'le inimesele, et saaksime kõik neljakesi (Jaanuse brititarist elukaaslane ka) pühapäeval ka seda süüa.
Tegelikkuses saime kõik neli hea suure kausitäie suppi, üks kausike läks veel eestlanna Kristiinale ning viimne inglasele Brianile. Kristiina ja Brian jagasid oma portsu ka teiste kaaselanikega, kes kõik kiitsid seda nn "eestlaste pohmakasuppi". Väga hästi läks ühesõnaga peale. Mõte juba liigub, et järgmisel laupäeval teeme suurema portsioni ning avame supiköögi. Eks näis.

Eile õhtul saabusid hostelisse ka mingid võõrad vennad. Jutud hakkasid levima, et tegu filmimeestega, kes teevad lugu eestlastest austraalias. Ma ei uskunud. Valesti tegin. Nende juurde minnes vaatasid vastu kaks võõrast nägu ning Ken Saan isiklikult. Ega see vist mdiagi head tähenda. Igatahes otsisid nad eestlasi, kellelt elu kohta uurida. Tanki sai lükatud Kristiina, kellega esmalt pikk intervjuu tehti. Ma seisin kaameramehe seljataga ja tegin talle nägusid.
Mehed üritasid välja imeda lugu, kus seljakotirändurid kurdavad raske töö, halbade farmerite ja muu üle ning nendivad, et tulid eestist ära kuna seal ei olnud tööd. Vähemalt küsimused olid nii formeeritud. Kristiina aga suutis kenasti ära vastata kõigele nii, et väga mingit negatiivset teemat härrad arendada ei tohiks. Seejärel võeti aga mind ette. Mõne küsimuse vastasin ning seejärel sujuvalt juhatasin härrad pokkerituppa Jaanuse juurde, et mingu rääkigu temaga.
Jaanust piinati ka mingi veerand tundi, tema samuti ei nurisenud kohaliku elu üle, pigem nentis fakti, et elu on palju lihtsam ja ilusam siin. Seejärel võeti taas ette Kristiina ja mina, ka Meeri sai teletupsuks oma pika intervjuuga. Õhtul igatahes panid härrad minema, juhatasime neile veel ööbimiskohti. Hommikul ärkasime aga selle peale, et Saan kolistas mööda hostelit ringi. Otsis Kristiinat. Meeri juhatas ta õigesse kohta. Lootes et härrad said Kristiina kätte ning läksid minema suundusime allakorrusele hommikuteed jooma. Ühtäkki olid aga vennad jälle platsis. Õnneks enamuse aega sai ilma kaamerata vestelda. Kaameramees oli täiesti normaalne vana - võib juttu puhuda küll. Igatahes võtsid nad Kristiina kaasa ning läksid linna tiirutama. Juu tahtsid näha, mis Milduras teha on. Midagi eriti :D Mingi hetk toodi ta tagasi ning härrad suundusid edasi Melbourne poole. Eelnevalt olid nad käinud Sydneys, Adelaides, Darwinis, Cairnsis ja PErthis vist. Ehk siis tervele riigile tiiru peale teinud. Materjalist pidavat kolmeosaline mingi seriaal tulema septembri teises pooles TV3's. Ei taha teada mis sealt välja tuleb. Sõbrad - ärge näkku lööge. Me rääkisime teist igasugu jama. Nimed, facebooki kontod ja kõik muu sai ära märgitud. Ehk saab teistki järgmine Aussi-Ander, Lapse-Kaidi või Perona-Elis? Ei või iial teada.
Igatahes, selline oli meie nädalavahetus. Tasapsi hakkab läbi teine saama. Kiirelt veel siin raamatukogus netis vaja ära käia, õhtusööki teha ning eks siis näis, mis edasi saab. Ehk pokker? Või hoopis uni?
Kas sina teadsid, et pakiveinid on odavad mitte viieliitrise koguse tõttu, vaid kuna nende valmistamisel kasutatakse tehnoloogiat nimega "valame muude veinide lõpetused kokku ja müüme selle jama maha" ?
T