Australiseerumine alaku

Mingil päeval hakkasime Meeriga mõtlema, et me oleme siin riigis juba üle 3 kuu vedelenud aga korralik integratsiooniprogramm siiani läbimata. Olgugi et kohalike kombekohaselt õlut ma joon, samas ööklubides korralikult käia pole me viitsinud. Kohalike tavade kohaselt autoga vasakul pool teeservas sõidame, samas väga palju ise grillimisega tegelenud pole. Tööl käimise ning pideva rahakulutamise oleme ära õppinud, surfamas aga käinud polnud. Just nimelt polnud, nüüdseks juba oleme. Olen. Meeri pole, ta assisteeris kaldalt.
Nimelt tekkis mõte minna mõnipäev surfikoolitusele. Mõeldud tehtud, laupäeva hommikul kell 9 olime kenasti kodust 25km kaugusel Scaraborough' rannas ning nentisime, et hommikune külm tuul pole just parim näitaja. Otsisime üles surfikooli bussi ning jäime sinna ette koolitust ootama. Alguses arvasin, et olen suht ainus esmakordne proovija mingite proffide keskes, siis aga nägin endaga ühinemas kõiksuguses vanuses rahvast, sealhulgas 13 aastasi tüdrukuid ning 65 aastast härrat. Samas asendus algne rõõm kohmetusega, et "mis saab siis, kui väike tüdruk saab asjaga hakkama ja mina ei saa?" Igatahes, ega pikka juttu koolitajate poolt polnudki, tõmbasime kalipsod selga, haarasime lauad kaenlasse ning vutt vutt veepoole. Nagu öeldakse, teeb harjutamine meistriks. Meeri ja minu koostöö kandis kiirelt vilja, mina harjutasin ja Meeri võttis eemal rannaliival päikest. Ligi 10 katsetuse järel olin mina, sarnaselt teistele osalejatele, võimeline juba iseseisvalt surfilaual püsti seisma! Võimas tunne oli. Seejärel aga käskis koolitaja laualt maha astuda, asi kaenlasse võtta ning vette minna - kuiv trenn liival sai läbi.
Kobisime vette, jäine vesi varbaküüsi küljest külmetamas. Ning olgugi, et kalipso oli kenasti ümber keha, tuli ikka vahest suurema lainega kraevahelt või hoovusega jalasääre vahelt vett sisse. Aga see ei morjendanud vist kedagi. Igatahes oli kõigil tegevus teada: oota lainet, hüppa lauale, sõua kalda poole, tõuse püsti ja katsu ka nii jääda. Esimesed paar korda läksid küll pisut nihu, kuna gravitatsioon oli ikka ülitugev too päev, 3-4 korraga sain aga juba kenasti lauale püsti peale ning sealt edasi läks kõik nagu lepase reega, määritud surfilauaga või energilise hobusega. Kahetunnise kursuse lõpuks olid igatahes lihased väsinud, samas tuju hea ning energia üleval. Nii palju oli juba tehtud, samas oli kell alles 12.
Õhtul otsustasime Anderile ja teistele külla minna. Kuna on alati ka põhjust vaja,siis otsustasime tähistada Laura peatset Austraaliast lahkumist, Anderi uut sajadollarilist soengut ning .. eem.. midagi veel vist. Vahet pole. Igatahes läksime kenasti Meeriga Anderi juurde, ütlesime tere, Meeri ütles ka head aega ning läks tööle. Selline pidu siis tema jaoks. Õhtul jõudis ta kenasti mingi aeg ka tagasi ning ühines peorahvaga, kes vaikselt tegid plaane ööklubi külastamiseks. Kuna kumbki meist polnud Perthis klubides varem käind, seadsime otseloomulikult ootused kõrgeks. Lollid olime. Esiteks takso kutsumine võttis aega pool tundi, või isegi tegelt rohkem, kuna keegi taksosse helistades ühendust ei saanud. Tragid eestlased otsustasid aga minna suure maantee äärde taksole end hääletama. Kaua aega ei läinudki, kui üks tühi masin peatus ning tüdrukud + Tõnise peale võttis. Meie teiste kuttidega jäime pika ninaga. Ootasime oma pool tundi, kuni uus takso tuli ja meid mingi ööklubi juurde vedas. Õnneks oli tegu sama kohaga kuhu tüdrukud jõudsid. Ootasime mingi 10 minutit järjekorras, kuni lõpuks turvamees teised peale minu sisse lasi, ma ootasin veel oma 5 minutit. Turvamehe luba klubisse siseneda ei tähendanud aga piletitibile midagi - mina tahtsin maksta kaardiga, tema aga tahtis et ma sularahas maksaksin. Ohh jah, astusin asutusest välja, kõndisin mõnisada meetrit pangaautomaadi juurde, vaatasin kuidas mingi india kodanik peaga vastu automaati toetas ning südamest oksendas, otsisin uut automaati, ei leidnud ning pidin ikka samaga rahulduma. Uuesti klubi juurde tagasi jõudes oli aga moodustunud uus saba, kus ootama pidin, kuna turva ei soovinud mind teistest ennem sisse lasta. Põnev... Ootasin, sain sisse, maksin raha, otsisin Meeri üles ning pidu võis alata. Kahjuks aga vaid lubaduseks see jäigi, kuna klubi oli parajalt mõttetu ning midagi erilist see küll polnud. VÕrrelda võiks Pärnu beach clubiga seda. Muusikavalik oli mage, ruumid nõukaaegse sisustusega ning rahvast vähe. Tiksusime mingi 1,5 tundi seal ning lahkusime. Enne koduteed otsustasime ka väikese kebabi ära süüa, kuna mida muud sa ikka kell 4 Perthis teed. Tellisime kenasti omale nosimise ära, hakkan maksma, aga mees ei tahagi mu raha. VÕi tähendab raha tahab, aga pangakaarti ei tunnista. "Mine võta raha välja". Tondid, ma ütlen. Jalutasin taas siis okse-automaadini, kikivarvul järvekestevahel turnides võtsin raha välja ning maksin härrale meie eine eest. Pärast seda kiire takso koju ning tuttu. Hommikul olid ilmselgelt kõik väsinud, mistõttu sai tehtud väike plaan randa minna - äratab kenasti üles. Sellest aga pikemalt ei räägigi, kuna rannaskäik nagu rannaskäik ikka - kuum päike, külm meri, paar tundi ja kopp ees.
Siiski mainiks ära selle, et samal ajal kui mina oma surfikoolitusel olin (ning paar tundi enne Anderi ja kompanii randa minekut laupäeval) pureti siin ühte kohalikku 20a naist hai poolt rannas. Päevakangelaseks sai üks läheduses ujunud mees, kes hail sabast kinni haaras ning eemale peletas, et saaks pooliku puusaga naise veest välja viia. Naine jäi elama. Aga mis veel toredam oli, oli et Ander käis ka ujumas, paar tundi hiljem ,teadmata kalakesest ja juhtunust. Ning niipea kui ta välja veest tuli, märkasid paar kaasas olnud sõpra sama koha peal, kus Annu ujunud oli, uime, mis vahest veest välja tuli, seejärel aga taas veealla vajus. Õnnelik poiss, peaks mainima. Kuigi vaevalt hai teda tahtnud oleks - sapine ning kondine, vähese toiteväärtuse ja rasvasisaldusega poiss see Ander.
Selline meie nädal oligi. Töö segatuna puhkusega. Meeri jaoks tööd muidugi päevade lõikes palju (6päeva sel nädalal, 6 järgmisel) samas tundide arvestuses vähem, mingi 25-30 tundi. Seega saab ta mõnusalt hommikuti põõnata, päeval/õhtul tööle minna ning kella 10-11 paiku koju jõudes mind kenasti üles äratada, et rääkida oma päevast ning muust olulisest, olgugi et ma midagi aru ei saa ning poolunes vireledes killukestki infot ei talleta. Aga las laps räägib, peaasi et õnnelik on :)
Aga egas midagi, katsume oma australiseerumist-integreerumist jätkata ning ehk kunagi saame blogisse lisada ka pildi Meerist surfilaual, vähemalt seda ta ise, kui julguse kokku saab, proovida tahab.
Kas sina teadsid, et 40% austraalia rahvastikust on kas sündinud välisriigis või siinsed esimese põlvkonna kohalikud?
T




Füüsikaseaduste eiramine, samas ülitugevale kravitatsioonile alla vandumine.



´
Midagi ka Meeri fännidele

Ridiradi ralla, suvi varsti valla

Hurraa hurraa, varsti saab korralikku suvesoojust nautida. Tuleva nädala temperatuurid jäävad kõik prognooside kohaselt kuskile 24-33 vahele. Teisipäevaks lubataksegi 33 kraadi mis tuulega koosmõjus tundub kui 37. Kisub soojemaks :)
Selliste ilmadega ongi hea töötada autopesijana, kuna liigse kuumuse korral on olemas võimalus end märjaks kasta. Pealegi mul töökaaslane Mick, kes kõrvalpesuplatsil tööd rügab, armastab pidevalt veesõda teha. Nii et pole haruldane see, et rahulikult oma tööd tehes avastad, et auto nurga tagant hüppab välja mees survepesuri voolikuga ning kastab sind kenasti märjaks, ise peent naeru pidades.
Aga ega see töö ainult lust ja lillepidu ka pole. Näiteks olen nüüdseks juba käe valgeks (ja ka pea-nina-käed roheliseks) saanud automaalrina ning samuti on ots lahti tehtud rekka juhtimises. Lisaks tuleb aga koguaeg ka ülemuste käsku kuulata. Näiteks reedel tuli kella 4st boss minu juurde jutuga, et ma töö ära lõpetaks tund aega varem. Mul kiskus kohe meel nukraks, kuna see tähendab ju ühe tunnipalga kaotust. Kui aga juba riided olin ära vahetanud, ütles boss, et firma juhtkond käskis kõik töölised teistpoole teed puhkenurka ajada külma õlle jooma(firma peakorter on ühel pool tänavat, meie pesuplatsid asjad testpool). Käsu karmust leevendav element oli õnneks see, et nad lubasid meile ikka kella 5ni töötamise eest maksta. Mõnus. Ja mis meil siis üle jäi, kui käsku täita ning külma humalajooki mekkima minna. Kena töönädala lõpp ühesõnaga.
Sama kena nädalalõpp oli ka Meeril, kuna tema sai teada, et peab nädalavahetusel töötama õhtuti 6st 10ni või isegi pisut kauem ning järgmisel nädalal saab ta lausa 6 päeva töötada. Eks see pisut raske tal ole uuesti tööl käimisega harjuda (3 nädalat juba ju niisama siin vedeldud) samas raha läheb vaja ning niisama passimine muutub lõpuks ju igavaks.Tööga ta väga rahul pole, kuna ettekandja töö tegemine talle väga ei meeldi. Lisaks suurte raskete taldrikute kandmisele on ju vaja teada ka toitude nimesid, koostisosi, erialast ingliskeelt ning tuleb viitsida ka hilisõhtuti mingite purjus osside möla kuulata, kui baaris töötada. Aga niipea kui ta midagi uut leib, plaanib ta ka töökohta vahetada.
Täna mõtlesime minna mulle jalgratast turult ostma, kuna kui Meeri läheb autoga tööle siis mina ei saa kuidagi oma töökohale või koju. Igal pühapäeval pidi olema siin ühe suure kaubamaja parklas turg. Kui aga Meeri Taaviga lõunast turuplatsile jõudus, oli turg juba ammu läbi. Viimased müügilised pakkisid oma manti kokku ning valmistusid lahkuma. Seega jäime kenasti rattast ilma. Et aga mitte meelt norgu lasta läksime poodi ning ostsime suure jäätise (ning igast muud toidunodi järgmise nädala jaoks).
Nädalavahetus on olnud kuidagi eriliselt mõnus ning lõõgastav seekord. Reedel vedelesime kodus tv ees ning ajasime majakaaslastega juttu, laupäeva hommikul käisime šoppamas (jah, mina ostsin omale midagi ning Meeri assisteeris mind ise mittemidagi ostmata) ning seejärel Ander&CO’l külas. Lõunapaiku sõitsime meiejuurde ning tegime kena grillimisürituse siin. Mmmmm, grillliha. Päris hea oli istuda siin varikatuse all päikesevarjus, samas kui õues on sooja 28kraadi ning puhub mõnus soe tuuleke. Liha grillil särisemas, külm õlle/mahl külmikus ootamas ning hea seltskond ümberringi – mida veel tahta (peale nende, kes Eesti maha jäid).
Igatahes jah, sedapsi me elame. Tasapisi mõtleme ka kuskile tuusikule minemisest, et nädalavahetust veel kultuursemalt veeta. Mõte on telkima minna kuskile mere äärde, kuid ei tea mis sest välja tuleb – niikuinii ei viitsi miskit teha ning jääme tv ette magama hoopis.
Kas sina teadsid, et enamus Austraalias kasvatavatest maasikatest valmivad siinsamas Western Australia osariigis ning et 8 keskmise suurusega maasikat sisaldavad rohkem c-vitamiini kui üks apelsin?
T

Rahulik nädalavahetuse grill

Veel grilli. Ülihead burgerid olid muidu. Siin nimelt on populaarne grillida kas vorstikesi või meie mõistes kotlette (hakklihakäntsakad), mida poes toorena müüakse. Grilliha tehakse ka, aga seda ilma marinaadide-asjadeta. Imelik

Poisid õhinas

Kodus lebotamas

Ratas hakkab veerema

Juba teine nädal on Perthi nimelises linnakeses mööda saadetud ning elu hakkab tasapisi joonde saama.
Esimestel siin oldud päevadel oli küll tore Anderi juures pesitseda, sõpradega rannas käia ning õhtuti koos aega veeta, kuid mida aeg edasi hakkas ka reaalsus pärale jõudma. Nimelt oli elu küll lill, samas rahakott väga rõõmus sellise eluviisi üle polnud.
Õnneks oli minul selle nädala algul esimene tööpäev. Tööks siis paberite järgi rekkade ning nende järelhaagiste pesemine suures masinarendifirmas. Esimene tööpäev möödus kenasti – midagi tuksi ei keeranud, ära ei lõhkunud ning õhku ei lasnud. Tubli-tubli. Imelikul kombel läksid ka ülejäänud 5 tööpäeva samamoodi, kui jätta välja tagurdamisel rebenenud rekka järelhaagise suur present mis kokkupuutes teise haagisega kahemeetrise prao omasse sai (mina juhendasin kuhu ja kuidas tagurdada, palju ruumi on jne) või üks haagis, millele puhastuskemikaali (happeline) peale lastes haagise punane värv sujuvalt roosakas-valgeks üle läks :) Aga muidu oli päris tore. Neljapäeval pani boss mind ühe suure masina (nagu filmidest näinud olete neid Ameerika suuri rekkasid, läikivad ja hiiglaslikud) kütusepaake poleerima. 3,5h kulutasin ühe poole paakidele, siis sai tööpäev läbi nign järgmisel päeval läks taas 3,5h paakidele ning ülejäänud 6h muudele kroomdetailidele. Poleerimisest on nüüdseks siiber. Aga mees oli rahul ning avaldas arvamust, et ma võiks ettevõttesse pikemaks jääda. Vaatame mis ta paari nädala pärast arvab, kui ma midagi juba korralikult tuksi keeranud olen.
Nädala teine teema oli elukohaotsing. Nimelt pidime neljapäeva õhtuks Anderi juurest välja kolima. Esmaspäeval alustasime korralikku kuulutuste sõelumist. Vabade tubade pakkumisi oli küllaga, aga kõigil oma debiilsed lisaklauslid. „vähemalt kuueks kuuks“, „mitte paare“, „alates novembrist“, „ainult tudengid“, „ainult hiinlased/indialased/tüdrukud“ jne jne jne. Debiilne. Ning siis, kui leiad sobivas piirkonnas sobiva koha kus ei ole mingeid lisaklausleid, on see koht juba ära võetud või inimene lihtsalt ei vasta telefonile. Ütlen ausalt – kolmapäeva õhtkus oli kopp ikka väga ees ning mott maas, teades, et järgmisel päeval tuleb välja kolida ning elukohta pole. Ja elukoha otsimiseks ka väga aega polnud, kuna Meeri oli pidevalt tööotsingute lainetel ning mina tööl (6st äratus, 7st 5ni tööl, poole 6st kodus).
Siis aga hakkas paistma lootust andev päikesekiir, kui korraga ilmus vaatevälja täiesti tavaline kuulutus tavaliste piltide ja tavalise asukohaga – ei midagi erilist. Leppisin mehega kokku et järgmise päeva õhtul tuleme läbi, enne aga helistame ja uurima, kas ta on kodus. Järgmisel päeval helistades keegi vastu ei võtnud. Taavi kirus korralikult, Meeri sõi rötsaia. Neljapäeva hommikul, siis kui me juba plaanisime hakata telki ostma, sain sõnumi samalt kutilt jutuga, et unustas telefoni koju tööle minnes ning et kas neljapäeva õhtul sobiks. Muidugi sobis, kuna teine valik oli meil üksik suitsetava kassiga naine, või suitsetav kassiga naine, ei teagi, kelle juurde kolida. Õhtul hüppasime majast läbi, vaatasime koha üle ning reedel kolisime sisse. Tänan Anderit ühe lisaöö eest ning õnne selle eest, et 24h enne väljakolimistähtaega sellise koha leidsime.
Suur 5 magamistoaga maja, kus olemas kõik vajalik, kaasa arvatud nõudepesumasin, väga lai voodi ning tagaaias tutikas võimas gaasigrill. Elutoas 50tolline plasmateler ning 4st majakaaslasest 1 mees on mitu nädalat järjest eemal tööl, üks neiu õpib ning seega on oma toas koguaeg (siiani pole teda näinud), üks neiu vahest figureerib köögi ning üks teine mees käib tööl õhtuvahetustes ehk siis teda ka väga muul ajal peale nädalavahetuste ei näe. Võimas, ning kõik see 200daala eest kahepeale. Tundub kõvasti parem olevat kui suitsetava kassiga koos elada.
Meeri töökohaga väga selgust veel pole – läheb veel aega. Kuid ka temal on lootus olemas, et kunagi vast ikka saab. Ja kui ei saa noh, siis ei saa. Läheb jõulude ajal kaubamajja lumehelbekest mängima või midagi sellist.
Kurba uudist ka natuke – meie 20L rummikanister on kõvasti kaalust alla võtnud jäädes nüüdseks (kahe nädalaga) 10L peale. Ma tean jah, mis te mõtlete – joodikud, mis muu. Ei ole :) Asi on selles, et Ander-Tõnn-Laura soetasid ka meilt ligi 10 pudelit rummi kui mitte rohkem, mis teeb pildi palju ilusamaks.
Aa, see ka, et Austraaliastumine toimub meil siin täie hooga. Meerist on ammu juba Mary saanud (kõnekeeles), viimase kahe nädalaga on aga ka Tõnisest saanud Tony ja Taavist David kuna lihtsalt keegi ei suuda meie nimesid korralikult välja öelda. Lihtsam on võtta mõni kohalik nimi ja öelda seda, kui igaühele seletada kirjapildi järgi. Tööjuures juba mingi vend kõndis must mööda ning küsis „Hi David, how’s it goin’?“.
Kas sina teadsid, et seriaali Home & Away on Austraalias näidatud juba 5190 episoodi ning siiani figureerib seal üks põhitaladest Alf Stewart?
T

Tõotatud linn Perth (peaaegu)

Nagu eelmises postituses kirjutatud sai, jõudsime elusana Perthi.
Nüüdseks oleme nädalakese Anderi külalislahkust (kuri) tarvitanud.
Õnneks on ilm ilus seega oleme ka mitmeid kordi rannas käinud päikest, sooja ja laineid nautimas käinud. Lained on muide siin pisut suuremad kui Eestis.Panen mõne pildi ka nende kohta.
Asusime ka usinalt tööotsingutele, kuna raha läheb vaja, miskipärast siin isegi rohkem kkui Milduras. Lisaks sellele, et Perthis on poodides hinnad kallimad kui Milduras, kulub siin ka rohkem raha lihtsalt kuna oled puhkusel ning miskipärast ei mõtle väga kokkuhoiule.
Kolmapäeval hakkasime tasapsi tööd otsima ning cv'sid ette valmistama. Neljapäeva hommikul asusin cv'sid laiali saatma. Tundub, et keegi oli mulle abiks, kuna kell 11 saatsin CV mingisse rekka-rendi firmasse rekkapesijaks ning kell 3 oli juba telefonil kõne, et tule homme vestlusele. Ehk siis 10cv'd välja saadetud ja juba esimeselt tuli kõne. Igatahes pakutav palk oli OK, kolm kuud pidi kiire aeg olema ning võimalus ka ületunde teha seega võtsin pakkumise vastu ning homme kell 6.45 pean juba tööjuures olema. Tööaeg on ka hea: 7.00-15.30. Pärast tööd on aega poodi/panka minna, rannas käia või lihtsalt elu nautida. Ja kõige parem - esmaspäevast reedeni. Nädalavahetused õnneks vabad.
Meeril aga nii hästi ei läinud - siiani otsib tööpakkumisi ning kandideerib. Tal nimelt see teema, et otsib tööd minu töökoha lähedale - siis saame sinna elukoha võtta ning mõlemal hea lähedal tööl käia. Nimelt siin Perthis (elanikke kuulujuttude järgi miljoni kanti) on lihtsam esmalt töö leida ja siis elukoht, mitte vastupidi. Loodame, et Meeri midagi leiab. Leidsin talle pakkumise mingisse restorani minu töökoha lähedal - see oleks eriti tore. Hoiame siin pöidlaid tasapsi.
Mis siis veel? Enne neljapäeva peame uue elukoha ka leidma omale, kuna Anderi juures saame olla vaid neljapäevani. Ehk reedel oleme juba telgis kuskil pargis.
Selline meie eluke ongi. Eks lähiajal anname veel teada, kui tööde kohapealt midagi selgub.
Kas sina teadsid, et Perthi linnas lisandub iga päev tööportaali seek.com.au
üle 500 tööpakkumise?
T

Laine käest tappa saamas

Meeri ja Laura lainetes

Meeri beerpongi mängimas. Pall lendas ta topsi sisse ja seejärel "tegevus teada"

Meeri Kings Park'is, vaade linnale siis

Mingi lambimaja. Aga lahe maja

Mildurast Perthini

Plaan oli enne Mildurast lahkumist blogisse uus sissekanne teha aga aja puudumise tõttu jäi asi kahjuks katki. Igatahes nüüdseks on aega ja võimalust taas teid informeerida.
Kuna hostelist oli lahkumas palju inimesi, suurem osa meie, 6 eestlast, otsustasid bossud korraldada hüvastijätuõhtusöögi. Käisime mingisuguses buffeetüüpi kohas nautimas „söö palju jaksad 15 dollari eest“ pakkumist. Süüa sai palju – tagasitulles oli nii mõnelgi inimesel püksirihm lahti lastud, et kõhus organid rahulikult edasi elada saaks.
Enne seda, aga, saime Eestist kätte kauaoodatud paki mis sisaldas lisaks kõigele muule heale kartuli-ja hakkliha maitseainet, šokolaade ning üht arbuusi ZIPi Meerile ning longerit mulle. Suured tänud meie vanematele, kes nägid vaeva meile varustuse kogumise ning saatmisega. Me kasutame kõike targalt ning sihtotstarbepäraselt.
Reede hommikul saabus kauaoodatud hetk, mil pakkisime kogu oma mandi autosse ning asusime turvalisest kodusest hostelist teekonnale Perthi poole. Tunne oli nagu oleks kodust lahkunud. Juu see ongi põhjus, miks paljud inimesed Mildurasse Riviera hostelisse pikemaks kinni jäävad – atmosfäär on seal lihtsalt vapustav. Jätsime sõprade-tuttavatega ning koha bossudega hüvasti ning asusime rehvide vihisedes teele. Algul oli kõik tore, päike paistis, motivatsioon oli üleval ning eesootav (4 päeva autos keset pärapõrgut) huvitav.
Teepeal nägime kõvasti igast huvitavaid kohalikke loomi, enamus neist sedapuhku pikaliasendis, arvatavasti magamas teepervel :) Samas kohtasime ka mõnda elusat looma. Näiteks minu esimene kohtumine suuremat sorti sisalikuga oli temast praktiliselt üle sõitmine. Lisaks roomasid üle tee mingid esmapilgul vorstilaadsed koorikuga loomad, ei teagi kellega tegu oli. Mingid sisalikulised vast, igatahes neist üritasime ka kaarega mööda sõita.
Reisi esimesed 400 km läksid linnutiivul ning tundus, et kogu sõit on lilleline. Seiklesime üpris tihedalt asustatud farminduspiirkonnas, esimese tunnikesega sõitsime juba pisut valet teed pidi ning nägime isegi Šotimaalikke mägesid ning aasasid. Siis aga kiskus asi käest ära. Aeg hakkas venima, asustus vähenema ning maastik igavamaks muutuma. Kõik pärast Port Augusta nimelist linna, kus tahtsime mõnd suuremat poodi külastada, aga kuna teepeale seda ei jäänud siis lootsime järgmises linnas toiduvarusid täiendada. Või täpsemalt toiduvarusid luua, kuna me idioodid ei ostnud midagi süüa kaasa. Karp tuunikala konservi ning 4 viilu ülejäänud saia pole just eriline reisilise moonakoti täide. Uut linna aga, kust süüa osta, pidime ootama mingi 100 km, kuna enne seda ei olnud mittemingisugust asustust, ei farme, ei külasid. Täielik pommiauk, kus isegi varesed ei ela. Autoteed läksid lihtsalt kümneid kilomeetreid sirgelt edasi, mäest üles ja mäest alla. Kui hästi läks, siis tuli vahest ka kurv ette – see põhjustas autos aplausi ning rõõmupuhangu, kuna tavalisele sirgjoonelisele kulgemisele tuli suuuur vaheldus.
Poodi lootsime leida teepeale jäävast väikelinnast Iron Nob, mis oli kunagine suur kaevanduslinn. Sinna sisse keerates tuli välja, et sõna OLI on täiesti õigustatud. Linnas nägime liikumas vaid kolme inimest, aga kuskil poodi ei kohanud. Otsustasime siis ühelt tädilt küsida, kuna kell oli juba 5 ning kartsime, et pood pannakse kinni enne kui selle üles leiame. Nii aga täpselt juhtus – jäime paar aastat hiljaks. Nimelt linnakese pood pandi majandusraskuste tõttu mõni aasta varem kinni ning nüüd saavat sööki vaid postkontorist ning seegi oli juba suletud. Paras jama ikka.
Pärast sellist põrumist seadsime põhilootused linnakesele, kus plaanisime ööbida. Kell 17.55 jõudsime Kimba’sse ning seiklesime linnakeskusesse (või siis meie mõistes külakeskusesse), kust avastasime kohaliku parima ja ühtlasi ka ainsa poe. Sõbralik tädi teatas meile, et pood on veel lahti (olgugi et vaid 5 minutit) ning soovis head ostlemist. Asusime omale õhtusöögi ning järgmise päeva toidumoona korvi laduma ning mida me avastame – vorsti säilivusaeg saabub homme, saialetis ootab vaid üksainus sai, see õnneks ligi 50cm pikk ning hinnad põhimõtteliselt 2x kõrgemad kui Milduras. Ühesõnaga tore koht. Ostime mõne üksiku eseme 20 dollari eest (220eek) ning asusime öömaja otsima. Õnneks oli kohe poe kõrval mingi pubi (ei, me ei läinud sinna õllele), mille küljes leidub ka kohalik hotell. Tänu madalhooajale (ei tea, kas siin kunagi ka kõrghooaeg on? Äkki siis, kui mõni inimene siia ära eksib) saime kiirelt oma lemmiktoa, ehk siis soodsaima toa kahe eraldi voodi, nõukaaegse kapi ning telekaga, mis läbi suure sahina ning halva pildikvaliteedi näitas meile isegi Kodus ja Võõrsil seriaali. Aa, ja ka hommikusöögi saame sama raha eest. Samas ei tea, mida nad pakuvad, kuna hotelli fuajees nägime silti, mis hoiatas hiirte eest – nimelt olevat linnakeses mingi hiirteleviku puhang ning ettevõte ei vastuta tagajärgede eest. Samas 60 dollari eest kahepeale käib küll – kuhu mujale meil ikka minna.
Igatahes esimese päevaga saime läbitud umbkaudu 700km ning avastasime, et auto ei võtagi 10l L/100km sõidu peale, vaid saab ka 8 liitriga hakkama – puhas rõõm.
Teine päev, kuid detailid on samad. Jamad. Asusime pärast hommikusööki kell 8 teele, seda vähemalt omaarust. Tegelikult oli kell aga pool 8, kuna siin mingilt maalt liikusime üle järgmisse ajavööndisse. Seega – suur töövõit meile. Asusime tasapsi sõudma Lõuna- ja Lääne Austraalia piiri poole, kuhu oli sõita ca 800km. Küllalt nüri on hommikut sellise teadmisega alustada.
Päeva jooksul käisime põhiliselt autost väljas vaid selleks, et tankida ning jalgu sirutada – ülejäänud aeg möödus mõnusalt istmesse vajununa. Kas me midagi huvitavat ka nägime? Ei, väga mitte. Lademeis surnud känguruid tee ääres, sirged mille lõppu ei näe ning lõputud tühermaad ilma igasuguse asustuseta. Korra küll peatusime mere ääres, et näha mingeid kivijärsakuid, mis meenutasid P-Eesti pankrannikut, aga sinna pikemaks ei jäänud, kuna kärbsed olid Lõuna-Austraalias lihtsalt ülimalt tüütud – poevad ninna, silma ja suhu selleks, et vett saada.
Kella 5 paiku õhtul jõudsime piirile, kus sarnaselt Victoria ja Lõuna-Austraalia piirile tuli deklareerida kõik taimed, värsked toiduained jm mis autos on, et vältida puuviljakärbeste levikut. Meie seda muidugi ei teadnud ning seetõttu ärritasime ka tollitädi, kui vastasime et „jah, ikka on värsket nodi. Porgandid, tomatid, salat jne“. Me nimelt ostsime omale mõni tund varem mõnusalt salatimaterjali et teepeal nosida ning nüüd tahtis tädi need kõik ära võtta ning minema visata. Jõudsime kokkuleppele, et sööme asjad lihtsalt ära, kuna kell oli ka juba palju ja õhtusöögi aeg käes. Seejärel tahtis törisev mammi ka meie masina bagasnikut näha. Avasin täistuubitud bagassi katte ning mutt hakkas seal sorima, leidmaks kõike mida sisse viia ei tohi. Korraga aga tuli väike tuulepuhang, mis lükkas bagasniku luugi pisut koomale, täpselt nii palju, et mutt sellega piki pead saaks. Kuram, naer tuli peale, kui ta vihase näoga Meerit põrnitsema hakkas ning käratas „Kõik asjad autost välja!“. Egas muud, kui ladusime kogu bagasniku tühjaks, näitasime asjad ette ning pakkisime kõik uuesti kokku. Hea et ta rummikanku kohta ei küsinud, muidu oleks veel salaalkoholi smuugeldamise üle ka törisenud. Igatahes pistsime oma söögi nahka, ülejäägid andsime tädile (ta tahtis ülejäänud jäägid kõik omale saada et need siis ära teisaldada), meile see sobis, kuna me ei pidanud ise minema asju ära viskama prügikasti juurde. Ning asusimegi teele Eucla nimelise küla poole, kus plaanisime öö veeta.
Euclasse jõudes oli kell umbes pool 6, ehk siis liialt vara. Meie, entusiastlikud noored inimesed, otsustasime seetõttu edasi sõita järgmisse asustatud punkti 60km kaugusel.
Kohale jõudes hakkas päike juba loojuma. Sõidetud oli 870km kandis, väsimus peal ning kopp ees. Suur oli aga üllatus, kui neiu leti tagant meile kurvalt naeratas ja ütles,et kõik hotellitoad on täis ning soovitas meil järgmisse asulasse sõita, 120km kaugusele. Tegime sinna ka kiire kõne, et kontrollida ikka sealsete vabade tubade olemasolu ning asusime läbi päikeseloojangu teele.
Võin kindlalt väita, et need 120 km on olnud minu elu ühed raskeimad. Päike silma paistmas, kängurud tee ääres luuramas ning räpane aken väljavaadet blokeerimas pole just parimad elemendid mida segada unisuse ja päikesest kipitavate silmadega Suure surmaga jõudsime pärast kella 7t õhtul kohale, olles sõitnud kokku 1000km ning 12 tundi. Hotelli ukse juures kohtasime ka paari austraallast, kes olid täpselt sama teekonna läbinud (nende masin parkis meie oma kõrval esimeses ööbimiskohas Kimbas). Ajasime inimestega paar sõna juttu ning kobisime oma peaaegu lukstuppa magama. Oi küll see uni oli magus.
Kolmas päev – taaskord sama jama. Asusime teekonnale, mis esialgsete plaanide kohaselt oli 800km, kuna aga eelmisel õhtul lisa 170km maha olime kärutanud, siis tundus tulevat lühike päev. Päeva stsenaarium oli taas sama – rool, tankla, rool, tankla, rool..... Vahepeal ka kõrvaliste, kuna Meeri lasi too päev peaaegu 500 km maha. Aknast välja vaatamine polnud ka enam üldse huvitav - ümber ringi laius lõputu „bush“ ehk siis võsa, mõttetu asustamata maa. Asulate vahemaad olid ca 200km, ehk siis pidev sirge maantee, kus pihtipeale oled ainsas autos lähima 5km raadiuses. Saime nautida ka pisut sirget teed, ehk siis riigi sirgeimat lõiku, mis oli 140km pikk. Ütlen ausalt – polnud midagi nii erilist. Kaks eelmist päeva olid põhimõtteliselt samad olnud, kuna kurvidega sellel marsruudil väga priisatud polnud.
Umbkaudu kella 4 paiku jõudsime kohta nimega Coolgardie, kus oli ka algne plaan öö veeta. Kuna kell oli nõnna vähe, liikusid peas mõtted õhtul Perthi välja sõitmisest, samas oli liialt värskelt meeles eelmise õhtu pimedasõit, mis väga ei ahvatlenud. Siis aga, nagu märgina taevast, tekkis korraga mobiilile levi ning telefonile saabus sõnum, et sõber Ander on mulle helistanud. Helistasin kohe poisile tagasi, kes sarnaselt meie peadele avaldas arvamust, et võiksime ikka lõpuni sõita. Ei läinudki palju aega, kui olime juba auto paagi täis tankinud ning Meeri tüürimas autot 380 kilomeetri kaugusel asuva Perthi poole. Päike asus oma loojumismanöövritele, rehvid kündsid asfalti ning mõõtsid kilomeetri kilomeeri järel. Väljas läks järjest pimedamaks, sitikad läbustasid autoakna täis, vastutulejate tuled häirisid juhti, loomad asusid luurele, et suitsiidselt autode ette hüpata. Kell on 19.15 – Meeril on närvid piisavalt püsti pimedas sõidust ning ta soovib vahetust. Taavi asub rooli et tüürida Falcon lõpuks sadamasse.
Eemalt hakkab paistma mägede taustal suurlinna kuma, valgustades taeva roosakas-kollaseks. Autotee viib mäest üles, liiklus tiheneb. Jõuame mäe tippu, ees paistab kiri „Perth“ ning peatselt avaneb maaliline vaade miljonilinna tuledele, mis ulatuvad nii kaugele kui silm seletab – kohale jõudsime.
Linna jõudnuna on hinges täielik kergus, puuduvad pimedad teed ja loomaoht. Ees ootab vaid võõras linnas pimedas ülikehva kaardi järgi orjenteerumine, kuid see meid ei häiri. Poole tunniga oleme enam-vähem õiges kohas ning paistab Anderi valge Mitsubishi, mille järel lõpuks nende maja ette jõuame.
Enne uue päeva algust tuleb veeta öö põrandal ootaval voodimadratsil, ilma padja lina ning tekita, kuna ei meil ega Annul pole ühtki üleliigset vooditarvet. Kuid see meid ei morjenda. Uus elu Perhis on algamas.

Reis numbrites:
ligikaudu 3000km sõitmist;
34 tundi autos;
267 liitrit põletatud kütet;
642 dollarit kulutusi;
61 tundi ajakulu meie elust (koos 2h ajavahega);
19 tundi uneaega;
8 tundi vaba aega enne-pärast sõitu;
Kas sina teadsid, et Austraalia pikim sirge on 146,6 kilomeetrit pikk?
T


Leidsime teepealt toreda kohakese. Pilt aint vähe paha, kuna hea hoog oli sees ning ei taht pidama jääda.

Külastasime panka, Türisalu panka

Motiveeriv silt teepeal

Motiveeriv sirge, nii kaugele kui silm seletas

Aussimaa pikim sirge

Hea teada, et satud päris pärapersesse :)