Ratas hakkab veerema

Juba teine nädal on Perthi nimelises linnakeses mööda saadetud ning elu hakkab tasapisi joonde saama.
Esimestel siin oldud päevadel oli küll tore Anderi juures pesitseda, sõpradega rannas käia ning õhtuti koos aega veeta, kuid mida aeg edasi hakkas ka reaalsus pärale jõudma. Nimelt oli elu küll lill, samas rahakott väga rõõmus sellise eluviisi üle polnud.
Õnneks oli minul selle nädala algul esimene tööpäev. Tööks siis paberite järgi rekkade ning nende järelhaagiste pesemine suures masinarendifirmas. Esimene tööpäev möödus kenasti – midagi tuksi ei keeranud, ära ei lõhkunud ning õhku ei lasnud. Tubli-tubli. Imelikul kombel läksid ka ülejäänud 5 tööpäeva samamoodi, kui jätta välja tagurdamisel rebenenud rekka järelhaagise suur present mis kokkupuutes teise haagisega kahemeetrise prao omasse sai (mina juhendasin kuhu ja kuidas tagurdada, palju ruumi on jne) või üks haagis, millele puhastuskemikaali (happeline) peale lastes haagise punane värv sujuvalt roosakas-valgeks üle läks :) Aga muidu oli päris tore. Neljapäeval pani boss mind ühe suure masina (nagu filmidest näinud olete neid Ameerika suuri rekkasid, läikivad ja hiiglaslikud) kütusepaake poleerima. 3,5h kulutasin ühe poole paakidele, siis sai tööpäev läbi nign järgmisel päeval läks taas 3,5h paakidele ning ülejäänud 6h muudele kroomdetailidele. Poleerimisest on nüüdseks siiber. Aga mees oli rahul ning avaldas arvamust, et ma võiks ettevõttesse pikemaks jääda. Vaatame mis ta paari nädala pärast arvab, kui ma midagi juba korralikult tuksi keeranud olen.
Nädala teine teema oli elukohaotsing. Nimelt pidime neljapäeva õhtuks Anderi juurest välja kolima. Esmaspäeval alustasime korralikku kuulutuste sõelumist. Vabade tubade pakkumisi oli küllaga, aga kõigil oma debiilsed lisaklauslid. „vähemalt kuueks kuuks“, „mitte paare“, „alates novembrist“, „ainult tudengid“, „ainult hiinlased/indialased/tüdrukud“ jne jne jne. Debiilne. Ning siis, kui leiad sobivas piirkonnas sobiva koha kus ei ole mingeid lisaklausleid, on see koht juba ära võetud või inimene lihtsalt ei vasta telefonile. Ütlen ausalt – kolmapäeva õhtkus oli kopp ikka väga ees ning mott maas, teades, et järgmisel päeval tuleb välja kolida ning elukohta pole. Ja elukoha otsimiseks ka väga aega polnud, kuna Meeri oli pidevalt tööotsingute lainetel ning mina tööl (6st äratus, 7st 5ni tööl, poole 6st kodus).
Siis aga hakkas paistma lootust andev päikesekiir, kui korraga ilmus vaatevälja täiesti tavaline kuulutus tavaliste piltide ja tavalise asukohaga – ei midagi erilist. Leppisin mehega kokku et järgmise päeva õhtul tuleme läbi, enne aga helistame ja uurima, kas ta on kodus. Järgmisel päeval helistades keegi vastu ei võtnud. Taavi kirus korralikult, Meeri sõi rötsaia. Neljapäeva hommikul, siis kui me juba plaanisime hakata telki ostma, sain sõnumi samalt kutilt jutuga, et unustas telefoni koju tööle minnes ning et kas neljapäeva õhtul sobiks. Muidugi sobis, kuna teine valik oli meil üksik suitsetava kassiga naine, või suitsetav kassiga naine, ei teagi, kelle juurde kolida. Õhtul hüppasime majast läbi, vaatasime koha üle ning reedel kolisime sisse. Tänan Anderit ühe lisaöö eest ning õnne selle eest, et 24h enne väljakolimistähtaega sellise koha leidsime.
Suur 5 magamistoaga maja, kus olemas kõik vajalik, kaasa arvatud nõudepesumasin, väga lai voodi ning tagaaias tutikas võimas gaasigrill. Elutoas 50tolline plasmateler ning 4st majakaaslasest 1 mees on mitu nädalat järjest eemal tööl, üks neiu õpib ning seega on oma toas koguaeg (siiani pole teda näinud), üks neiu vahest figureerib köögi ning üks teine mees käib tööl õhtuvahetustes ehk siis teda ka väga muul ajal peale nädalavahetuste ei näe. Võimas, ning kõik see 200daala eest kahepeale. Tundub kõvasti parem olevat kui suitsetava kassiga koos elada.
Meeri töökohaga väga selgust veel pole – läheb veel aega. Kuid ka temal on lootus olemas, et kunagi vast ikka saab. Ja kui ei saa noh, siis ei saa. Läheb jõulude ajal kaubamajja lumehelbekest mängima või midagi sellist.
Kurba uudist ka natuke – meie 20L rummikanister on kõvasti kaalust alla võtnud jäädes nüüdseks (kahe nädalaga) 10L peale. Ma tean jah, mis te mõtlete – joodikud, mis muu. Ei ole :) Asi on selles, et Ander-Tõnn-Laura soetasid ka meilt ligi 10 pudelit rummi kui mitte rohkem, mis teeb pildi palju ilusamaks.
Aa, see ka, et Austraaliastumine toimub meil siin täie hooga. Meerist on ammu juba Mary saanud (kõnekeeles), viimase kahe nädalaga on aga ka Tõnisest saanud Tony ja Taavist David kuna lihtsalt keegi ei suuda meie nimesid korralikult välja öelda. Lihtsam on võtta mõni kohalik nimi ja öelda seda, kui igaühele seletada kirjapildi järgi. Tööjuures juba mingi vend kõndis must mööda ning küsis „Hi David, how’s it goin’?“.
Kas sina teadsid, et seriaali Home & Away on Austraalias näidatud juba 5190 episoodi ning siiani figureerib seal üks põhitaladest Alf Stewart?
T