Huhh, vähemalt see nädal oli nüüd pisut kobedam võrreldes eelmisega.
Esmaspäevast reedeni oli muidugi ilmselgelt sama saast - töö. Samas raha on vaja ja selleks tuleb tööd teha. Meeri rabas kõvasti tööd ja ületunde teha, mina vedelesin haigena kodus. Suht nukker on üksi kodus olla mingi köha, nohu ja palavikuga, samas kui tema rabab tööd teha. Aga mis seal ikka.
Reedel ja laupäeval ei viitsinud ka eriti midagi teha, kuna Meeri oli õhtuti tööl ning mina suht tõbine ikkagi - laupäeva tippsündmuseks jäi poest ravitee ostmine.
Pühapäeval sai aga Meerile üllatus tehtud. Nimelt läksime koos, nagu kokku lepitud, randa.Plaan oli ju Meerile väike surfikoolitus teha. Hommikul äratasin ta maasikate ning massaažiga üle ning seejärel liikusime edasi randa.
"Häh, laineid polegi" oli Meeri esimene kommentaar. Vette jõudes aga oli tema emotsioon teine, kuna laine oli murdumise hetkel suhteliselt samas kasvus Meeriga. Näitasin talle kaldal kuiva trennina ette, et kuidas lauale peale hüpata ning asusime seejärel vette praktika kallale. Võib tunnustusega öelda, et peaaegu kõik korrad tulid tal kenasti välja. Eesmärgiks polnud aga püsti lauale saada, vaid lihtsalt kõhuli lainel liuelda surfilauaga - asi seegi. Järgmisel korral, kui Meeri selg enam raskete kastide tõstmiest ei valuta ning minul ka enam palavikku pole, veedame vees vähe kauem aega ning naudime laineid pikemalt.
Surfile järgnes väike päikesevõtt, mille järel pakkusin variandi jalutada pisut eemale, et paremaid laineid püüda. Pika sebimise järel oli Meeri nõus ning seadsime sammud paarsada meetrit lõuna poole, kust avastasime kogemata ühe piknikukoha. Lina ilusti rannal maas, selle peal mahl, Meeri lemmik kartulikrõpsud, kummikommid ning 2 vaagna täit puuvilju. Ei tea, kust see küll sinna sai aga Meerile oli tegu hea üllatusega. Nosisime sööki, käisime iga 10min tagant ujumas ning nosisime edasi. Ilus pühapäevalõuna. Lisaks oli ka teine üllatus - panin talle kokku kena videokompositsiooni pildikestest, mis meist viimase kuue aasta jooksul tehtud. Kui esimesed 1,5minutit Meeri vaid itsitas, siis ülejäänud minuti jooksul tuli ka pisar silma - tundus, et läks hinge :) Veetsime veel pisut aega rannas, ajasime juttu ning sõitsime tagasi koju, et ta saaks end algavaks tööpäevaks ette valmistada.
Ehk siis tegu oli meie nädala tippsündmusega - päris tore oli.
Ehk järgmisel nädalal on juba rohkemat siia taas kirjutada. 2nädalat on veel Perthimaal olla, 15detsembril lahkume Perthist et veeta jõulud Canberras minu sugulaste juures ning seejärel kuhugi edasi minna midagi tegema.
Seniks aga - cheers!
Kas sina teadsid, et Austraalia suurim rantšo on 30 028 ruutkilomeetrit, mis on ligikaudu 2/3 Eesti pindalast?
T
Sunday, November 28, 2010
Saturday, November 20, 2010
Mõttetuim nädal üldse
Jah, täpselt nii. Aussimaal veedetud aja mõttetuim nädal üldse. Midagi sellist, mis siia kirja panemist vääriks, ei ole toimunud igatahes. Isegi randaminekut ei toimunud.
Ehk järgmine nädal tuleb mõistlikum.
Kas sina teadsid, et Austraalias on ligi 150 miljonit lammast ning umbes 20 miljonit inimest?
T
Ehk järgmine nädal tuleb mõistlikum.
Kas sina teadsid, et Austraalias on ligi 150 miljonit lammast ning umbes 20 miljonit inimest?
T
Monday, November 15, 2010
Nädalavahetus, oo elu mõte
Jah. Nagu pealkirjast näha võib, on hetkel nädalavahetus just see, mille nimel elame. Nädala sees käib kibekiire töö, nädalavahetustel aga kultuuriprogramm. Enamasti on Meeri laup. õhtul tööl olnud alates 6st, seega laupäeva päev ning terve pühapäev on meil kultuuri kogemiseks.
Seda nädalavahetust võib eriti kvaliteetaja rohkeks lugeda. Alustades rahulikust reedeõhtust kodus, lõpetades rahuliku laupäevaõhtu ja pühapäevaõhtuga kodus. Sinna vahele mahtus aga mõndagi.
Tegelikult ebatraditsioonilised sündmused hakkasid juba neljapäeval, kui käisime Anderiga surfilauda ostmas. Kui enamus kasutatud laudu, mida kaalusin osta, maksid alates 200 daala, siis nüüd leidsin ühe eriti odava - vaid $40. Tegin kohe kiire telefonikõne ning õhtul olime juba autoga müüja maja ees. Laud - hiiglamasuur 9jalane pehmepinnaline surfihai. Kuna me Annuga oleme targad poisid, siis jätsime loomulikult kaasa võtmata igasugused vahendid, millega laud auto katusele kinnitada. Seega - paneme sisse. Hoolimata Falconi suurest bagassist ning veel suuremast salongist jäi ikka ruumi väheks. Lõpptulemusena tilbendas pool lauda luugi vahelt väljas, bagassi luuk jalanööriga laua külge kinni seotuna selle kohal. Kohalikud meid veidralt vaatasid, aga mis seal ikka - lollid matkajad.
Laupäeva hommikul asusime traditsioonilisele rannatiirule. Kuna nüüd on taas eestlasi siin palju ning kaks neist polnud randa jõudnudki, liikusime esmalt Anderi juurde, et vanad klemmid Eesti päevilt (Mikk ja Kata) peale võtta (ja Riido kah, khm) ning randa minna. Teepeal käisime veel ühest veespordipoest läbi, et mulle kalipso osta ning kokku 1,5 tunnise sõidu läbi linna järel olimegi lainete juures. Kui esmalt linnas tundus tuul olevat "pisut tugevam kui muidu", siis rannas läks asi päris käest ära. Surfilaud pani korra lausa tuule käes omasoodu liikuma, rätiku maha panekust võisid vaid und näha ning Meeri oleks samuti äärepealt tuule alla võtnud, kui poleks olnud tema põhjatut über-rasket iga naise kohustuslikku elementi - käekotti - mis teda maaküljes kinni hoiaks. Rahvas kobis igatahes kuskile tuulevarjulisse nurka päikest võtma, mina lippasin lauaga lainetesse, milliseid ma siin veel varem näinud pole. Korra oled puusadeni vees, seejärel lööb laine pauguga üle pea, seejärel astud põlvini vette, laine kannab sind meetri kaldale lähemale ning oled juba kõrini vees, kuna liivavallide vahel on sügav org ning jalad põhja ulatuda ei taha. Sellist mereilma pole veel näinud. Nähes mind vees hullamas tekkis ka nüüdsel sõbral, varasemal võõral, Riidol soov proovida selle imejubinaga sõita. Egas siis midagi - toppisime poisi kalipsosse, andsin talle paar juhtnööri ning allavoolu ta läkski - siiani pole näha olnud. Ei tegelt nii hull asi ka pole - ukerdas mis ta ukerdas aga näe püsti sai lauale. Seda muidugi et kohe uuesti vette kukkuda, samas ikkagi ära tegi. Pärast oli muidugi ülimalt ekstaasis ise ning soovis juba uusi tunde. Sama ajaga sai Meeri enamuse päikesest ära võetud ning päeva tegevusest rahulolevana jätsime rannaga hüvasti.
Pühapäevaks oli plaanitud külastada mingit väikest kohta nimega York ning seal asuvat rahvusparki, mida soovitas mulle üks töökaaslane. Hommiul ajasivad kõik end üles, pakkisime autod ära, ostsime poest grillimaterjali ning sõitsime kohale. Lubatud suurte koskede, grillplatside ning vabalt ringi lippavate loomade asemel leidsime 100km sõidu järel eest ootamas kärbatanud jõeniru, mittetöötavad grillid ning lademeis kärbseid. Mõttetu koht ühesõnaga. Sõitsime järgmisse külla et uurida, mis sealkandis toredat teha on. Tanklatädi vaatas meid seepeale imeliku näoga ning ütles: "Te tulete Perthist SIIA huvitavaid asju otsima??? Lollid.."Ehk siis see kant oli, on ja jääb mõttetuks paigaks. Keerasime otsad ringi ning sõitsime Perthi poole tagasi, et enne linna asuvas John Forrest national parkis (mis 2nädalat tagasi alles suurte tulekahjude käes kannatada sai) ringi vaadata. Kuna Tõnis, Mikk ja Kata polnud varem looduses känguruid näinud, siis otsisime pidevalt teeäärest ka neid, et noh, äkki luuravad kuskil. Luuraski üks, maadligi. Pidasime auto kinni ja tegime kiired päevapildid. Pilt siis loo lõpus.
Uues peatuskohas saime kenasti grillid tehtud, kõhud täis ning pisut juttu puhutud. Kuna aga lubati ka vabalt ringi lippavaid känguruid, siis läksime ka metsa neid otsima. 2tk isegi leidsime, need aga panid plehku meid nähes, juu nad ei salli väljamaalasi. Autoni tagasi jõudes vahtisid aga sealsamas 3 väikest kängurut, kes meid pikalt vahtisid - need polnud varem väljamaalasi näinud ning ei osanud karta :) Igatahes kes tahtis sai pilti teha ning kes ei tahtnud, see ei pidanud pilti tegema. Päev sai põhimõtteliselt edukalt lõpule viidud.
Põhimõtteliselt selline see elu meil on - nädala sees tööl, nädalavahetusel kultuur. Järgmisel pühapäeval plaanis akvaarium (suur mingi veemaailm), pärast seda Shark Bay (tõlkes hai laht, seal pidi palju delfiine olema, kellega koos ujuda. või haisid, ei mäletagi), kohalik kuulus väikesaar Rottnest ning veinikuningriik Margaret River.
Meeri fännidele: sel nädalal kahjuks veel aktiseeriat teha ei jõudnud. Lükkub tulevikku, samas kindel plaan juba olemas. Samuti mõte hakata läbirääkimisi pidama samal teemal FHMi ja kohaliku ZOOga.
Kas sina teadsid, et Austraalia hõreda asustuse tõttu mõõdetakse siin rahvastikutihedust ühikuga "ruutkilomeetrit inimese kohta", mitte "inimimest ruutkilomeetri kohta"?
T
Kui õpiõpoisist saab...ee... õpipoiss :D Ehk siis Riidoga pärast seda, kui ta surfisüütuse kaotas
Tõnis nägi esimest korda vabas looduses kängurut
Üks väheseid loomi, kedas Yorkis peale kärbeste kohtasime
Vat teda nägime ka, vahtis meil auto juures
Kellele mida, meile Riidoga burksi, Meerile vaid ketšup. Säästupäevad :)
Seda nädalavahetust võib eriti kvaliteetaja rohkeks lugeda. Alustades rahulikust reedeõhtust kodus, lõpetades rahuliku laupäevaõhtu ja pühapäevaõhtuga kodus. Sinna vahele mahtus aga mõndagi.
Tegelikult ebatraditsioonilised sündmused hakkasid juba neljapäeval, kui käisime Anderiga surfilauda ostmas. Kui enamus kasutatud laudu, mida kaalusin osta, maksid alates 200 daala, siis nüüd leidsin ühe eriti odava - vaid $40. Tegin kohe kiire telefonikõne ning õhtul olime juba autoga müüja maja ees. Laud - hiiglamasuur 9jalane pehmepinnaline surfihai. Kuna me Annuga oleme targad poisid, siis jätsime loomulikult kaasa võtmata igasugused vahendid, millega laud auto katusele kinnitada. Seega - paneme sisse. Hoolimata Falconi suurest bagassist ning veel suuremast salongist jäi ikka ruumi väheks. Lõpptulemusena tilbendas pool lauda luugi vahelt väljas, bagassi luuk jalanööriga laua külge kinni seotuna selle kohal. Kohalikud meid veidralt vaatasid, aga mis seal ikka - lollid matkajad.
Laupäeva hommikul asusime traditsioonilisele rannatiirule. Kuna nüüd on taas eestlasi siin palju ning kaks neist polnud randa jõudnudki, liikusime esmalt Anderi juurde, et vanad klemmid Eesti päevilt (Mikk ja Kata) peale võtta (ja Riido kah, khm) ning randa minna. Teepeal käisime veel ühest veespordipoest läbi, et mulle kalipso osta ning kokku 1,5 tunnise sõidu läbi linna järel olimegi lainete juures. Kui esmalt linnas tundus tuul olevat "pisut tugevam kui muidu", siis rannas läks asi päris käest ära. Surfilaud pani korra lausa tuule käes omasoodu liikuma, rätiku maha panekust võisid vaid und näha ning Meeri oleks samuti äärepealt tuule alla võtnud, kui poleks olnud tema põhjatut über-rasket iga naise kohustuslikku elementi - käekotti - mis teda maaküljes kinni hoiaks. Rahvas kobis igatahes kuskile tuulevarjulisse nurka päikest võtma, mina lippasin lauaga lainetesse, milliseid ma siin veel varem näinud pole. Korra oled puusadeni vees, seejärel lööb laine pauguga üle pea, seejärel astud põlvini vette, laine kannab sind meetri kaldale lähemale ning oled juba kõrini vees, kuna liivavallide vahel on sügav org ning jalad põhja ulatuda ei taha. Sellist mereilma pole veel näinud. Nähes mind vees hullamas tekkis ka nüüdsel sõbral, varasemal võõral, Riidol soov proovida selle imejubinaga sõita. Egas siis midagi - toppisime poisi kalipsosse, andsin talle paar juhtnööri ning allavoolu ta läkski - siiani pole näha olnud. Ei tegelt nii hull asi ka pole - ukerdas mis ta ukerdas aga näe püsti sai lauale. Seda muidugi et kohe uuesti vette kukkuda, samas ikkagi ära tegi. Pärast oli muidugi ülimalt ekstaasis ise ning soovis juba uusi tunde. Sama ajaga sai Meeri enamuse päikesest ära võetud ning päeva tegevusest rahulolevana jätsime rannaga hüvasti.
Pühapäevaks oli plaanitud külastada mingit väikest kohta nimega York ning seal asuvat rahvusparki, mida soovitas mulle üks töökaaslane. Hommiul ajasivad kõik end üles, pakkisime autod ära, ostsime poest grillimaterjali ning sõitsime kohale. Lubatud suurte koskede, grillplatside ning vabalt ringi lippavate loomade asemel leidsime 100km sõidu järel eest ootamas kärbatanud jõeniru, mittetöötavad grillid ning lademeis kärbseid. Mõttetu koht ühesõnaga. Sõitsime järgmisse külla et uurida, mis sealkandis toredat teha on. Tanklatädi vaatas meid seepeale imeliku näoga ning ütles: "Te tulete Perthist SIIA huvitavaid asju otsima??? Lollid.."Ehk siis see kant oli, on ja jääb mõttetuks paigaks. Keerasime otsad ringi ning sõitsime Perthi poole tagasi, et enne linna asuvas John Forrest national parkis (mis 2nädalat tagasi alles suurte tulekahjude käes kannatada sai) ringi vaadata. Kuna Tõnis, Mikk ja Kata polnud varem looduses känguruid näinud, siis otsisime pidevalt teeäärest ka neid, et noh, äkki luuravad kuskil. Luuraski üks, maadligi. Pidasime auto kinni ja tegime kiired päevapildid. Pilt siis loo lõpus.
Uues peatuskohas saime kenasti grillid tehtud, kõhud täis ning pisut juttu puhutud. Kuna aga lubati ka vabalt ringi lippavaid känguruid, siis läksime ka metsa neid otsima. 2tk isegi leidsime, need aga panid plehku meid nähes, juu nad ei salli väljamaalasi. Autoni tagasi jõudes vahtisid aga sealsamas 3 väikest kängurut, kes meid pikalt vahtisid - need polnud varem väljamaalasi näinud ning ei osanud karta :) Igatahes kes tahtis sai pilti teha ning kes ei tahtnud, see ei pidanud pilti tegema. Päev sai põhimõtteliselt edukalt lõpule viidud.
Põhimõtteliselt selline see elu meil on - nädala sees tööl, nädalavahetusel kultuur. Järgmisel pühapäeval plaanis akvaarium (suur mingi veemaailm), pärast seda Shark Bay (tõlkes hai laht, seal pidi palju delfiine olema, kellega koos ujuda. või haisid, ei mäletagi), kohalik kuulus väikesaar Rottnest ning veinikuningriik Margaret River.
Meeri fännidele: sel nädalal kahjuks veel aktiseeriat teha ei jõudnud. Lükkub tulevikku, samas kindel plaan juba olemas. Samuti mõte hakata läbirääkimisi pidama samal teemal FHMi ja kohaliku ZOOga.
Kas sina teadsid, et Austraalia hõreda asustuse tõttu mõõdetakse siin rahvastikutihedust ühikuga "ruutkilomeetrit inimese kohta", mitte "inimimest ruutkilomeetri kohta"?
T
Kui õpiõpoisist saab...ee... õpipoiss :D Ehk siis Riidoga pärast seda, kui ta surfisüütuse kaotas
Tõnis nägi esimest korda vabas looduses kängurut
Üks väheseid loomi, kedas Yorkis peale kärbeste kohtasime
Vat teda nägime ka, vahtis meil auto juures
Kellele mida, meile Riidoga burksi, Meerile vaid ketšup. Säästupäevad :)
Sunday, November 7, 2010
Same old, same old (loe: sama jama ikka)
Seekord alustaksin hea meelega postitust luuletusega, kuna aga suurem asi luulemees ma pole, siis jääb salmipunumine ära.
Nädal algas pisut nukrama noodiga – Austraaliast lahkus meie kõigi armastatud Laura, kodanikunimega Kummi Aadu. Tema aeg sai siin seks puhuks läbi ning esmaspäeva õhtul kogunesimegi kaheksakesi oma eestlaste bändiga lennujaama teda ära saatma. Kõik läks kenasti, kuuldavasti jõudis ta kenasti koju ning valis lennuki, millel mootorid ikka külge jäid ning elektrisüsteem ei jamanud (viide viimase nädala kolmele (!) Quantase lennufirma lennukitõrkele).
Laura lahkumisele järgnes mõnus kerge töönädal. Rahulikult tiksud igapäevaselt tööle ja koju, vahest autoga, vahest jala (Meeri bussiga) ning kulged nii läbi nädala. Kuna Meeri töö juurde on kodust mingi 12kilomeetrit ning minu töö juurde 6,5, siis võite mõned korrad arvata, kes autot tihemini kasutab :) Enamasti kui Meeni päevasel ajal tööl on (kella 17.00ni), siis liikleb ta tööle-tagasi bussi ja rongiga ning mina naudin Fordirõõme. Kui aga Meeni peab õhtul kella poole11ni tööl olema, annan talle hea meelega auto kasutada, kuna aborigeenionud armastavad siin õhtuti bussipeatustes ringi luusida ning üksikuid vallatuid tütarlapsi vägistada. Seega las laps sõidab autoga! Noil päevil kui aga Meeri autoga tööl on, olen mina tavalisest sportlikum. Kui muidu käin ma niisama pärast tööd jooksmas, siis neil päevil jooksen ma lihtsalt töölt koju. 37 minutit, 6,5km ning tervis tuleb mühinal. Juba tunnen, kuidas poes värsked puuviljad minu tervislikkuse kõrval kössi tõmbuvad ning mind nähes kolletuvad.
Teisipäeval, 2. novembril (minu isa sünnipäeval), toimus siin üleriigiline Melbourne cup nimeline hobuste võiduajamine, mida sisuliselt terve riik (v.a abod ning kängurud kel võsas telekaid pole) televisioonist jälgis. Väga popp on ka hobustele panuseid panna. Lugu algas tegelikult 11a tagasi, kui mu isa koos vanaisa ja vanatädiga Aussimaal käis. Tol korral pakuti talle võimalust panna ka panus – tagasihoidlik Eesti mees otseloomulikult keeldus. Avaldades aga arvamust, et milline suur karvane si**uv elajas end esimeseks rabeleb, pidi ta aga tõdema, et tema valitud kaerasöödik võitiski. Nüüd, 11 aastat hiljem, pakkus tema ülitubli poeg (khmm) talle uue võimaluse. Paar päeva enne jooksu andsin isale nimekirja hobustest, tema valis välja setuka nimega Americain ning Meeri pani hobusele panuse. Meeskonnatöö missugune. Teisipäeval tööjuures tasustatud Melbourne cupi vaatamisüritusel (kuhu firma poolt olid ka karastusjoogid orgunnitud) vaatasin võiduajamist, ning tundus et asi läheb ikka tavalist soodu – liidripositsioonil oli Lucky day (õnnelik päev) nimeline hobune, Americain oli kuskil 3ndal kohal. Järsku aga enne lõppu sööstis kõigi üllatustest mittefavoriit Americain favoriit Lucky Day’st mööda nagu oleks keegi talle kaerahelbeputru finišis näidanud ning nii see võit siis majja toodi, koefitsendiga 6:1. Hurraa hurraa, palju õnne sünnipäevaks!
Nädala lõpp saabus taaskord esmapilgul hiigelaeglaselt, reedel mõeldes aga üliäkki. Reede õhtul võtsime asja rahulikult, olime Meeriga kodus, nautisime vaikse maja rõõme, torisesime ning olime niisama muhedad. Laupäeval sai aga Anderi juurde taas tee leitud, et tervitada laup. Hommikul Eestist saabunud Mikku ja Katat. Need otseloomulikult lasid end bravuurikalt oodata, magades maha 7h meie seal viibitud ajast. Lõpuks suutis Ander nad ikka üles ajada ning saime õhtul vähe juttu puhuda ning mõne külmagi teha. Rohkemaks väga isu polnud, pühapäeva hommikul oli ootamas taaskordne surfikoolitus, algusega kell 9.30.
Seekord oli vesi veel märjem kui eelmisel nädalal. Rannas oli aga mingi väärkas tagasihoovuse laine, mis tuli ranna poolt mere poole ning iga kord, kui laineharjale saades püsti üritasin tõusta, tegi laine mulle 1:0 ära. Lõpptulemus jäi umbes 25:3 lainele ning need 3 korda võitsin ma ka pettuse ja suure kobaga. Lisaks sain ka esimesed vigastused: 2 korda lauaga piki pead laine käest (jah, Laine on ikka üks karm mutt küll) ning valutava randme. Nimelt mingi haledalt suur laine oli just tulekul, mõtlesin, et peaks laua valmis seadma ning sõitma minema. Kahjuks aga otsustas laud ristipidi täpselt minu ja laine vahele end positsioneerida ning jõudsin vaid mõelda, et „Oi ei, asi läheb kohe per...“. Per’ist kaugemale ei jõudnud, kuna seejärel olin juba vee all, käed risti näo ees ning laud päpuluid purustamas. Laud õnneks võitu ei saanud, ranne on aga valus ja paistes küll. Niipealju veel siis vees lõbutsemisest. Meeril oli samas väga tore – see vedeles liival, vaatas kuidas ma pidevalt laualt vaalaskalana maha lendasin ning irvitas hambad laiali. Küll teen tagasi, kui ta ükskord julguse kokku võtab ning ise oma esimese surfikoolituse läbi teeb.
Ja nüüd on aeg blogis harva esineva rubriigi juurde „Meeri jutunurk“, kus Meeri vastab fännikirjadele ning jagab maailmaga oma nägemust asjadest.
Tulles vastu Elise soovile, kirjutan natuke ka oma tööst. Töökohaks on siis koht nimega High Road Hotel, kus mina töötan restorani osas. Peale selle on veel sama katuse all baar/pubi ja function ehk siis baar+peosaal privaatseteks üritusteks. Kõigepealt siis seletaks ära kuidas ma sinna üldse tööle sain ja kuidas esimesed korrad olid. Kuulutuse leidsin internetist ja kirjas oli seal, et otsitakse baaridaame ja ettekandjaid. Mina kandideerisin baaridaami kohale, sest teadsin, et ettekandjaks ei hakka ma eluseeski, ei meeldi lihtsalt. Paari päeva pärast juba oli inetvjuu ja kohale minnes võttis mind vastu sõbralik juhataja, kes küsis cv’d näha, minu inglise keele kohta ja see oligi kõik. Mina muidugi suure ähmiga unustasin küsida, et palju palk on. Igatahes esimene tööpäev oli laupäeva õhtu. Läksin kohale ja üks juhatajatest näitas mulle kõiki ruume ja nukataguseid. Mis muidugi hiljem selgus, siis juhatajaid on meil kokku lausa 5. Pärast lühikest ja väga segadusse ajavat tiiru jäeti mind Singapurist pärit noormehe hoolde, kes omakorda hakkas mulle asju seletama ja õpetama. Põhilised asjad, mida teadma pidin, olid: laudade katmine ja koristamine, tellimuste võtmine, toitude lauda viimine ja erinevate jookide valmistamine. Päeva lõpuks olid mind ka teised õpetanud ja tunne oli selline, et eestis baaris töötamisest küll mingit kasu ei olnud. Pärast esimest vahetust mõtlesin, et sinna tagasi küll minna enam ei taha, aga pärast 3ndat ja 4ndat vahetust, kus ma hakkasin ise juba asjadest aru saama, hakkas ka mu töö meeldima. Praeguseks olen teinud seda juba 3 nädalat.
Nagu juba alguses juttu oli, siis kandideerisin baaridaamiks, aga sain hoopis ettekandjaks. Kuigi esialgu oli nördinud, siis nüüd olen rahul, sest töö, mida teen, on vahva. Erinevatel päevadel töö juures on mul erinevad ülesanded. On 3 võimalust, kas olen baaris, food run ehk siis viin sööke lauda või teenindan kindalt sektsiooni restoranis. Kõige toredam on olla mingis kindlas alas teenindaja, sest siis on võimalik rohkem inglise keeles rääkida ja oma keelekasutust parendada. Teenindamise teeb kõige mõnusamaks klientuur, sest inimesed on siin väga sõbralikud ja ei ole harv juhus see, kui jään mõne laua juurde pärast tellimuse võtmist rohkem kui viieks minutiks juttu rääkima. Tihti küsitakse kust ma pärit olen mu heledate juuste ja noh loomulikult mu aksendi pärast. Ilma küsimusele vastamatagi pakutkase mulle tihti, et kas Rootsist, Saksast või lihtsalt Skandinaaviast ja ega ju palju mööda ei lähegi. Peale selle uuritakse mida Austraalias teen ja kuidas meeldib. Igatahes, räägitakse palju ja ollakse äärmiselt sõbralikud. See on üks asjadest, mis tegi ettekandja töö mulle nii meeldivaks. Ja teine asi on siis töökaaslased. Enamus neist on minuga üheealised. Sõbralikud, abivalmis ja jutukad inimesed, kellega on tore ka pärast tööd koos istuda. Aga kui rääkida tipist, siis austraalased on kitsid. Tippi saame väga vähe. Minu suurim tipp ühel päeval oli 5 daala ehk siis u 60 krooni. Õhtu jooksul koguneb seda enamasti pärast kõigi vahel laiali jaotamist 2-4 daala näkku. Palju ei ole, aga abiks ikka. Ja selline mu töö siis ongi.
Jah, Meeri jutunurk sai ka läbi. Ja postitus ka. Ja ärkvelolek ka, kuna kell juba 5 õhtul ning uni peal – aeg tuttu minna. Side lõpp.
Kas sina teadsid, et olgugi, et suurima osa maksutuludest toovad Austraaliale siinsed kaevandused, samas pindalalt on kaevandusi kõvasti vähem kui pubisid-baare?
T
Läänekalda hirm
Selline neiu täitab siis meie töö külmkappi (pildil). Nimeks on tal beerfairy. Ta on meie isiklik õllehaldjas, kes vahetab padja alla jäetud tühja pudeli terve õlle vasu ajal kui sa magad.
Vabal ajal teeme ka sporti
Jajah, Meeist ühtki pilti pole. Pean sel nädalal klõpsima, et järgmise postituse küljes oleks Meeri pildieri. Centerfoldi võime ka teha. Kes teab millega tegu, naeratagu. Kes ei tea, googeldagu. Tehtagu!
Nädal algas pisut nukrama noodiga – Austraaliast lahkus meie kõigi armastatud Laura, kodanikunimega Kummi Aadu. Tema aeg sai siin seks puhuks läbi ning esmaspäeva õhtul kogunesimegi kaheksakesi oma eestlaste bändiga lennujaama teda ära saatma. Kõik läks kenasti, kuuldavasti jõudis ta kenasti koju ning valis lennuki, millel mootorid ikka külge jäid ning elektrisüsteem ei jamanud (viide viimase nädala kolmele (!) Quantase lennufirma lennukitõrkele).
Laura lahkumisele järgnes mõnus kerge töönädal. Rahulikult tiksud igapäevaselt tööle ja koju, vahest autoga, vahest jala (Meeri bussiga) ning kulged nii läbi nädala. Kuna Meeri töö juurde on kodust mingi 12kilomeetrit ning minu töö juurde 6,5, siis võite mõned korrad arvata, kes autot tihemini kasutab :) Enamasti kui Meeni päevasel ajal tööl on (kella 17.00ni), siis liikleb ta tööle-tagasi bussi ja rongiga ning mina naudin Fordirõõme. Kui aga Meeni peab õhtul kella poole11ni tööl olema, annan talle hea meelega auto kasutada, kuna aborigeenionud armastavad siin õhtuti bussipeatustes ringi luusida ning üksikuid vallatuid tütarlapsi vägistada. Seega las laps sõidab autoga! Noil päevil kui aga Meeri autoga tööl on, olen mina tavalisest sportlikum. Kui muidu käin ma niisama pärast tööd jooksmas, siis neil päevil jooksen ma lihtsalt töölt koju. 37 minutit, 6,5km ning tervis tuleb mühinal. Juba tunnen, kuidas poes värsked puuviljad minu tervislikkuse kõrval kössi tõmbuvad ning mind nähes kolletuvad.
Teisipäeval, 2. novembril (minu isa sünnipäeval), toimus siin üleriigiline Melbourne cup nimeline hobuste võiduajamine, mida sisuliselt terve riik (v.a abod ning kängurud kel võsas telekaid pole) televisioonist jälgis. Väga popp on ka hobustele panuseid panna. Lugu algas tegelikult 11a tagasi, kui mu isa koos vanaisa ja vanatädiga Aussimaal käis. Tol korral pakuti talle võimalust panna ka panus – tagasihoidlik Eesti mees otseloomulikult keeldus. Avaldades aga arvamust, et milline suur karvane si**uv elajas end esimeseks rabeleb, pidi ta aga tõdema, et tema valitud kaerasöödik võitiski. Nüüd, 11 aastat hiljem, pakkus tema ülitubli poeg (khmm) talle uue võimaluse. Paar päeva enne jooksu andsin isale nimekirja hobustest, tema valis välja setuka nimega Americain ning Meeri pani hobusele panuse. Meeskonnatöö missugune. Teisipäeval tööjuures tasustatud Melbourne cupi vaatamisüritusel (kuhu firma poolt olid ka karastusjoogid orgunnitud) vaatasin võiduajamist, ning tundus et asi läheb ikka tavalist soodu – liidripositsioonil oli Lucky day (õnnelik päev) nimeline hobune, Americain oli kuskil 3ndal kohal. Järsku aga enne lõppu sööstis kõigi üllatustest mittefavoriit Americain favoriit Lucky Day’st mööda nagu oleks keegi talle kaerahelbeputru finišis näidanud ning nii see võit siis majja toodi, koefitsendiga 6:1. Hurraa hurraa, palju õnne sünnipäevaks!
Nädala lõpp saabus taaskord esmapilgul hiigelaeglaselt, reedel mõeldes aga üliäkki. Reede õhtul võtsime asja rahulikult, olime Meeriga kodus, nautisime vaikse maja rõõme, torisesime ning olime niisama muhedad. Laupäeval sai aga Anderi juurde taas tee leitud, et tervitada laup. Hommikul Eestist saabunud Mikku ja Katat. Need otseloomulikult lasid end bravuurikalt oodata, magades maha 7h meie seal viibitud ajast. Lõpuks suutis Ander nad ikka üles ajada ning saime õhtul vähe juttu puhuda ning mõne külmagi teha. Rohkemaks väga isu polnud, pühapäeva hommikul oli ootamas taaskordne surfikoolitus, algusega kell 9.30.
Seekord oli vesi veel märjem kui eelmisel nädalal. Rannas oli aga mingi väärkas tagasihoovuse laine, mis tuli ranna poolt mere poole ning iga kord, kui laineharjale saades püsti üritasin tõusta, tegi laine mulle 1:0 ära. Lõpptulemus jäi umbes 25:3 lainele ning need 3 korda võitsin ma ka pettuse ja suure kobaga. Lisaks sain ka esimesed vigastused: 2 korda lauaga piki pead laine käest (jah, Laine on ikka üks karm mutt küll) ning valutava randme. Nimelt mingi haledalt suur laine oli just tulekul, mõtlesin, et peaks laua valmis seadma ning sõitma minema. Kahjuks aga otsustas laud ristipidi täpselt minu ja laine vahele end positsioneerida ning jõudsin vaid mõelda, et „Oi ei, asi läheb kohe per...“. Per’ist kaugemale ei jõudnud, kuna seejärel olin juba vee all, käed risti näo ees ning laud päpuluid purustamas. Laud õnneks võitu ei saanud, ranne on aga valus ja paistes küll. Niipealju veel siis vees lõbutsemisest. Meeril oli samas väga tore – see vedeles liival, vaatas kuidas ma pidevalt laualt vaalaskalana maha lendasin ning irvitas hambad laiali. Küll teen tagasi, kui ta ükskord julguse kokku võtab ning ise oma esimese surfikoolituse läbi teeb.
Ja nüüd on aeg blogis harva esineva rubriigi juurde „Meeri jutunurk“, kus Meeri vastab fännikirjadele ning jagab maailmaga oma nägemust asjadest.
Tulles vastu Elise soovile, kirjutan natuke ka oma tööst. Töökohaks on siis koht nimega High Road Hotel, kus mina töötan restorani osas. Peale selle on veel sama katuse all baar/pubi ja function ehk siis baar+peosaal privaatseteks üritusteks. Kõigepealt siis seletaks ära kuidas ma sinna üldse tööle sain ja kuidas esimesed korrad olid. Kuulutuse leidsin internetist ja kirjas oli seal, et otsitakse baaridaame ja ettekandjaid. Mina kandideerisin baaridaami kohale, sest teadsin, et ettekandjaks ei hakka ma eluseeski, ei meeldi lihtsalt. Paari päeva pärast juba oli inetvjuu ja kohale minnes võttis mind vastu sõbralik juhataja, kes küsis cv’d näha, minu inglise keele kohta ja see oligi kõik. Mina muidugi suure ähmiga unustasin küsida, et palju palk on. Igatahes esimene tööpäev oli laupäeva õhtu. Läksin kohale ja üks juhatajatest näitas mulle kõiki ruume ja nukataguseid. Mis muidugi hiljem selgus, siis juhatajaid on meil kokku lausa 5. Pärast lühikest ja väga segadusse ajavat tiiru jäeti mind Singapurist pärit noormehe hoolde, kes omakorda hakkas mulle asju seletama ja õpetama. Põhilised asjad, mida teadma pidin, olid: laudade katmine ja koristamine, tellimuste võtmine, toitude lauda viimine ja erinevate jookide valmistamine. Päeva lõpuks olid mind ka teised õpetanud ja tunne oli selline, et eestis baaris töötamisest küll mingit kasu ei olnud. Pärast esimest vahetust mõtlesin, et sinna tagasi küll minna enam ei taha, aga pärast 3ndat ja 4ndat vahetust, kus ma hakkasin ise juba asjadest aru saama, hakkas ka mu töö meeldima. Praeguseks olen teinud seda juba 3 nädalat.
Nagu juba alguses juttu oli, siis kandideerisin baaridaamiks, aga sain hoopis ettekandjaks. Kuigi esialgu oli nördinud, siis nüüd olen rahul, sest töö, mida teen, on vahva. Erinevatel päevadel töö juures on mul erinevad ülesanded. On 3 võimalust, kas olen baaris, food run ehk siis viin sööke lauda või teenindan kindalt sektsiooni restoranis. Kõige toredam on olla mingis kindlas alas teenindaja, sest siis on võimalik rohkem inglise keeles rääkida ja oma keelekasutust parendada. Teenindamise teeb kõige mõnusamaks klientuur, sest inimesed on siin väga sõbralikud ja ei ole harv juhus see, kui jään mõne laua juurde pärast tellimuse võtmist rohkem kui viieks minutiks juttu rääkima. Tihti küsitakse kust ma pärit olen mu heledate juuste ja noh loomulikult mu aksendi pärast. Ilma küsimusele vastamatagi pakutkase mulle tihti, et kas Rootsist, Saksast või lihtsalt Skandinaaviast ja ega ju palju mööda ei lähegi. Peale selle uuritakse mida Austraalias teen ja kuidas meeldib. Igatahes, räägitakse palju ja ollakse äärmiselt sõbralikud. See on üks asjadest, mis tegi ettekandja töö mulle nii meeldivaks. Ja teine asi on siis töökaaslased. Enamus neist on minuga üheealised. Sõbralikud, abivalmis ja jutukad inimesed, kellega on tore ka pärast tööd koos istuda. Aga kui rääkida tipist, siis austraalased on kitsid. Tippi saame väga vähe. Minu suurim tipp ühel päeval oli 5 daala ehk siis u 60 krooni. Õhtu jooksul koguneb seda enamasti pärast kõigi vahel laiali jaotamist 2-4 daala näkku. Palju ei ole, aga abiks ikka. Ja selline mu töö siis ongi.
Jah, Meeri jutunurk sai ka läbi. Ja postitus ka. Ja ärkvelolek ka, kuna kell juba 5 õhtul ning uni peal – aeg tuttu minna. Side lõpp.
Kas sina teadsid, et olgugi, et suurima osa maksutuludest toovad Austraaliale siinsed kaevandused, samas pindalalt on kaevandusi kõvasti vähem kui pubisid-baare?
T
Läänekalda hirm
Selline neiu täitab siis meie töö külmkappi (pildil). Nimeks on tal beerfairy. Ta on meie isiklik õllehaldjas, kes vahetab padja alla jäetud tühja pudeli terve õlle vasu ajal kui sa magad.
Vabal ajal teeme ka sporti
Jajah, Meeist ühtki pilti pole. Pean sel nädalal klõpsima, et järgmise postituse küljes oleks Meeri pildieri. Centerfoldi võime ka teha. Kes teab millega tegu, naeratagu. Kes ei tea, googeldagu. Tehtagu!
Subscribe to:
Posts (Atom)