Same old, same old (loe: sama jama ikka)

Seekord alustaksin hea meelega postitust luuletusega, kuna aga suurem asi luulemees ma pole, siis jääb salmipunumine ära.
Nädal algas pisut nukrama noodiga – Austraaliast lahkus meie kõigi armastatud Laura, kodanikunimega Kummi Aadu. Tema aeg sai siin seks puhuks läbi ning esmaspäeva õhtul kogunesimegi kaheksakesi oma eestlaste bändiga lennujaama teda ära saatma. Kõik läks kenasti, kuuldavasti jõudis ta kenasti koju ning valis lennuki, millel mootorid ikka külge jäid ning elektrisüsteem ei jamanud (viide viimase nädala kolmele (!) Quantase lennufirma lennukitõrkele).
Laura lahkumisele järgnes mõnus kerge töönädal. Rahulikult tiksud igapäevaselt tööle ja koju, vahest autoga, vahest jala (Meeri bussiga) ning kulged nii läbi nädala. Kuna Meeri töö juurde on kodust mingi 12kilomeetrit ning minu töö juurde 6,5, siis võite mõned korrad arvata, kes autot tihemini kasutab :) Enamasti kui Meeni päevasel ajal tööl on (kella 17.00ni), siis liikleb ta tööle-tagasi bussi ja rongiga ning mina naudin Fordirõõme. Kui aga Meeni peab õhtul kella poole11ni tööl olema, annan talle hea meelega auto kasutada, kuna aborigeenionud armastavad siin õhtuti bussipeatustes ringi luusida ning üksikuid vallatuid tütarlapsi vägistada. Seega las laps sõidab autoga! Noil päevil kui aga Meeri autoga tööl on, olen mina tavalisest sportlikum. Kui muidu käin ma niisama pärast tööd jooksmas, siis neil päevil jooksen ma lihtsalt töölt koju. 37 minutit, 6,5km ning tervis tuleb mühinal. Juba tunnen, kuidas poes värsked puuviljad minu tervislikkuse kõrval kössi tõmbuvad ning mind nähes kolletuvad.
Teisipäeval, 2. novembril (minu isa sünnipäeval), toimus siin üleriigiline Melbourne cup nimeline hobuste võiduajamine, mida sisuliselt terve riik (v.a abod ning kängurud kel võsas telekaid pole) televisioonist jälgis. Väga popp on ka hobustele panuseid panna. Lugu algas tegelikult 11a tagasi, kui mu isa koos vanaisa ja vanatädiga Aussimaal käis. Tol korral pakuti talle võimalust panna ka panus – tagasihoidlik Eesti mees otseloomulikult keeldus. Avaldades aga arvamust, et milline suur karvane si**uv elajas end esimeseks rabeleb, pidi ta aga tõdema, et tema valitud kaerasöödik võitiski. Nüüd, 11 aastat hiljem, pakkus tema ülitubli poeg (khmm) talle uue võimaluse. Paar päeva enne jooksu andsin isale nimekirja hobustest, tema valis välja setuka nimega Americain ning Meeri pani hobusele panuse. Meeskonnatöö missugune. Teisipäeval tööjuures tasustatud Melbourne cupi vaatamisüritusel (kuhu firma poolt olid ka karastusjoogid orgunnitud) vaatasin võiduajamist, ning tundus et asi läheb ikka tavalist soodu – liidripositsioonil oli Lucky day (õnnelik päev) nimeline hobune, Americain oli kuskil 3ndal kohal. Järsku aga enne lõppu sööstis kõigi üllatustest mittefavoriit Americain favoriit Lucky Day’st mööda nagu oleks keegi talle kaerahelbeputru finišis näidanud ning nii see võit siis majja toodi, koefitsendiga 6:1. Hurraa hurraa, palju õnne sünnipäevaks!
Nädala lõpp saabus taaskord esmapilgul hiigelaeglaselt, reedel mõeldes aga üliäkki. Reede õhtul võtsime asja rahulikult, olime Meeriga kodus, nautisime vaikse maja rõõme, torisesime ning olime niisama muhedad. Laupäeval sai aga Anderi juurde taas tee leitud, et tervitada laup. Hommikul Eestist saabunud Mikku ja Katat. Need otseloomulikult lasid end bravuurikalt oodata, magades maha 7h meie seal viibitud ajast. Lõpuks suutis Ander nad ikka üles ajada ning saime õhtul vähe juttu puhuda ning mõne külmagi teha. Rohkemaks väga isu polnud, pühapäeva hommikul oli ootamas taaskordne surfikoolitus, algusega kell 9.30.
Seekord oli vesi veel märjem kui eelmisel nädalal. Rannas oli aga mingi väärkas tagasihoovuse laine, mis tuli ranna poolt mere poole ning iga kord, kui laineharjale saades püsti üritasin tõusta, tegi laine mulle 1:0 ära. Lõpptulemus jäi umbes 25:3 lainele ning need 3 korda võitsin ma ka pettuse ja suure kobaga. Lisaks sain ka esimesed vigastused: 2 korda lauaga piki pead laine käest (jah, Laine on ikka üks karm mutt küll) ning valutava randme. Nimelt mingi haledalt suur laine oli just tulekul, mõtlesin, et peaks laua valmis seadma ning sõitma minema. Kahjuks aga otsustas laud ristipidi täpselt minu ja laine vahele end positsioneerida ning jõudsin vaid mõelda, et „Oi ei, asi läheb kohe per...“. Per’ist kaugemale ei jõudnud, kuna seejärel olin juba vee all, käed risti näo ees ning laud päpuluid purustamas. Laud õnneks võitu ei saanud, ranne on aga valus ja paistes küll. Niipealju veel siis vees lõbutsemisest. Meeril oli samas väga tore – see vedeles liival, vaatas kuidas ma pidevalt laualt vaalaskalana maha lendasin ning irvitas hambad laiali. Küll teen tagasi, kui ta ükskord julguse kokku võtab ning ise oma esimese surfikoolituse läbi teeb.
Ja nüüd on aeg blogis harva esineva rubriigi juurde „Meeri jutunurk“, kus Meeri vastab fännikirjadele ning jagab maailmaga oma nägemust asjadest.

Tulles vastu Elise soovile, kirjutan natuke ka oma tööst. Töökohaks on siis koht nimega High Road Hotel, kus mina töötan restorani osas. Peale selle on veel sama katuse all baar/pubi ja function ehk siis baar+peosaal privaatseteks üritusteks. Kõigepealt siis seletaks ära kuidas ma sinna üldse tööle sain ja kuidas esimesed korrad olid. Kuulutuse leidsin internetist ja kirjas oli seal, et otsitakse baaridaame ja ettekandjaid. Mina kandideerisin baaridaami kohale, sest teadsin, et ettekandjaks ei hakka ma eluseeski, ei meeldi lihtsalt. Paari päeva pärast juba oli inetvjuu ja kohale minnes võttis mind vastu sõbralik juhataja, kes küsis cv’d näha, minu inglise keele kohta ja see oligi kõik. Mina muidugi suure ähmiga unustasin küsida, et palju palk on. Igatahes esimene tööpäev oli laupäeva õhtu. Läksin kohale ja üks juhatajatest näitas mulle kõiki ruume ja nukataguseid. Mis muidugi hiljem selgus, siis juhatajaid on meil kokku lausa 5. Pärast lühikest ja väga segadusse ajavat tiiru jäeti mind Singapurist pärit noormehe hoolde, kes omakorda hakkas mulle asju seletama ja õpetama. Põhilised asjad, mida teadma pidin, olid: laudade katmine ja koristamine, tellimuste võtmine, toitude lauda viimine ja erinevate jookide valmistamine. Päeva lõpuks olid mind ka teised õpetanud ja tunne oli selline, et eestis baaris töötamisest küll mingit kasu ei olnud. Pärast esimest vahetust mõtlesin, et sinna tagasi küll minna enam ei taha, aga pärast 3ndat ja 4ndat vahetust, kus ma hakkasin ise juba asjadest aru saama, hakkas ka mu töö meeldima. Praeguseks olen teinud seda juba 3 nädalat.
Nagu juba alguses juttu oli, siis kandideerisin baaridaamiks, aga sain hoopis ettekandjaks. Kuigi esialgu oli nördinud, siis nüüd olen rahul, sest töö, mida teen, on vahva. Erinevatel päevadel töö juures on mul erinevad ülesanded. On 3 võimalust, kas olen baaris, food run ehk siis viin sööke lauda või teenindan kindalt sektsiooni restoranis. Kõige toredam on olla mingis kindlas alas teenindaja, sest siis on võimalik rohkem inglise keeles rääkida ja oma keelekasutust parendada. Teenindamise teeb kõige mõnusamaks klientuur, sest inimesed on siin väga sõbralikud ja ei ole harv juhus see, kui jään mõne laua juurde pärast tellimuse võtmist rohkem kui viieks minutiks juttu rääkima. Tihti küsitakse kust ma pärit olen mu heledate juuste ja noh loomulikult mu aksendi pärast. Ilma küsimusele vastamatagi pakutkase mulle tihti, et kas Rootsist, Saksast või lihtsalt Skandinaaviast ja ega ju palju mööda ei lähegi. Peale selle uuritakse mida Austraalias teen ja kuidas meeldib. Igatahes, räägitakse palju ja ollakse äärmiselt sõbralikud. See on üks asjadest, mis tegi ettekandja töö mulle nii meeldivaks. Ja teine asi on siis töökaaslased. Enamus neist on minuga üheealised. Sõbralikud, abivalmis ja jutukad inimesed, kellega on tore ka pärast tööd koos istuda. Aga kui rääkida tipist, siis austraalased on kitsid. Tippi saame väga vähe. Minu suurim tipp ühel päeval oli 5 daala ehk siis u 60 krooni. Õhtu jooksul koguneb seda enamasti pärast kõigi vahel laiali jaotamist 2-4 daala näkku. Palju ei ole, aga abiks ikka. Ja selline mu töö siis ongi.

Jah, Meeri jutunurk sai ka läbi. Ja postitus ka. Ja ärkvelolek ka, kuna kell juba 5 õhtul ning uni peal – aeg tuttu minna. Side lõpp.
Kas sina teadsid, et olgugi, et suurima osa maksutuludest toovad Austraaliale siinsed kaevandused, samas pindalalt on kaevandusi kõvasti vähem kui pubisid-baare?
T

Läänekalda hirm

Selline neiu täitab siis meie töö külmkappi (pildil). Nimeks on tal beerfairy. Ta on meie isiklik õllehaldjas, kes vahetab padja alla jäetud tühja pudeli terve õlle vasu ajal kui sa magad.

Vabal ajal teeme ka sporti

Jajah, Meeist ühtki pilti pole. Pean sel nädalal klõpsima, et järgmise postituse küljes oleks Meeri pildieri. Centerfoldi võime ka teha. Kes teab millega tegu, naeratagu. Kes ei tea, googeldagu. Tehtagu!