Ajamasin

Midagi on mäda.
Väga mäda.
Puhkuselt jõudsime tagasi 2 nädalat tagasi, aga juba praegu on tunne nagu oleks sellest möödas 2 kuud. Samas selle kahe nädala jooksul pole aga suht mittemiskit toimunud, ehk siis võiks selle tembeldada hoopis kaheks tunniks. Kes aru saab mis toimub? Mina mitte.
Pärast puhkust tagasi jõudes oli tunne ülinadi. Esiteks tuli ju tagasi põõsasse elama kolida. Teiseks olid meile tekkinud 2 uut elanikku kes just kõikse meeldivamad polnud ning kolmandaks olid väga paljud asjad meie elukohas ümber korraldatud niiet kodutunnet ikka absoluutselt polnud. Õnneks aga nädalaga olid need 2 uustulnukat ka minevikuks saanud ning elu normaliseerumas. Töö oli tol ajal ikka sama mis varem - niisutus. Iga päevaga hakkas aga järjest rohkem ka tunda andma harvesti (saagikoristuse) lähenemine, kuna pidevalt oli vaja ettevalmistusi teha millekski.Alustades masinate hooldusest ja lõpetades niisutustorude põllult kokku korjamisega. Tegevust igatahes oli.
Nädal tagasi hakkasime puuvilla põldudelt kokku koguma. Vastupidiselt ühe neiu arvamusele ei korista me cottonit mööda põldu ringi kõndides ning saagikotti järel vedades. Seda tehakse Aafrikas. Üldjuhul käib asi nii - kombain sõidab põllul ringi ning kogub puuvilla oma tagaosas asuvasse suurde "korvi", seejärel lendab vagude vahelt tolmupilvest välja Taavi oma traktori ja järelkäruga; kombain laeb oma laadungi minu kärru maha; mina transpordin selle (rekka järelkäru suuruste) presside juurde ja kallan selle sinna sisse. Seejärel pressitakse kogu puuvill suureks kuubikuks ja veetakse veomasinaga minema. Suht lihtne protsess.
Töö on igatahes samuti kerge. Istud konditsioneeriga treaktoris, kuulad raadiost muusikat ning põristad mööda põldu ringi. Isegi vabandus ringi rallimiseks on olemas - kiire on ju :)
Kohati on peal paras pika otsa veomasinajuhi tunne, kuna mõnel päeval pole aega eriti süüagi ega põiel käia. Nosida saab enamasti siis kui sirge tee on või kui traktorikäru laetakse. Mõlemal juhul on aega vaid kusagil 1-2minutit. Aga kellele sööki vaja on, kui on olemas energiajook ja Pepsi. Kuna tööpäevad on suht pikad (12-14 tundi), siis uni on kerge tulema ning selle vastu aitavad suhkur ning tauriin/koffeiin ja muud energiajoogi koostisained kenasti.
Tööpäeva lõppedes aga tööpäev ei lõpe. Nimelt öösiti näen unes suht tihti, et olen roolis ning olen peaaegu pressile sisse sõitma. Täna näiteks ärkasingi öösel üles ning otsisin elu eest voodist käigukangi, et käik välja võtta ning kokkupõrget vältida. Lisaks olin jumala paanikas kuna mingil imelikul põhjusel ma ei näinud midagi. Terve traktor oli seest kottpime. Siis aga mõistsin, et tööpäev on ikka läbi ja oma pimedast toast kell 2 öösel ma käigukangi naljalt ei leia. Loll on olla loll.
Eile käisime kõval poetuuril ka, kuna usutavasti järgmised paar nädalat (kui ilm hea on ja ei saja) vabu päevi pole ning seega ei saa ka poodi minna. Ehk siis pidime omale järgnevateks nädalateks kogu toidu ära ostma. Mõnus kuhajga kärutäis manti sai kokku ahnitsetud. Pool nälgivat Aafrikat toidaks sellega ära vist ning arvel ilutseva summa eest saaks Eestis kuuks korraliku korteri rentida. Kaghe inimese toidud täitsid terve universaalkerega auto bagasniku ära.
Ahjaa, Tõnnoga käisime ükspäev burgerit söömas. Tegu on usutavasti Austraalia suurima burgeriga, kuna selle kotleti tegemiseks kulub 1,2 kg hakkliha ning seda küpsetatakse ahjus ligi tund. Meeletu eine oli - võtsime selle kahepeale ning mõlemad suutsime vaid veerandi sisse vägistada. Ülejäänud veerand jäi hommikuks. Polnud väga hea enam siis, samas pool veerandist täitis kõhu terveks päevaks. Sellist burgerit polnud ma varem näinud. Erkole idee - Bravosse uus burger, "Maorebestaja"
Lisaks veel sain ühel päeval nii hea kui halva uudise. Hea uudis oli, et meile kolisid siia kolm iirlast - 2 kutti ja neiu. Halb uudis oli see, et neiu on juba hõivatud. Ei saa head ilma halvata.
Nüüd on veel kolm kuud jäänud, mil mööda maailma ringi töllerdan ning saabki koju. Tundub päris ahvatlev. Tahaks juba vaikselt siit suusad teha ning mõned kuud Eestis olla. Siis tuleb vist juba sügis ning viskab taas kopa ette jahedus, samas siinne soojus on samuti end ammendanud. Nüüd, kui jahedad päevad on, tundub see 25-28 kraadine temperatuur kui õnnistus. Üle 35stest päevadest ei taha lähimad paar kuud enam kuulda :)
Eks Kahe nädala pärast kirjutan uue postituse, võttes kokku oma eelnevad päevad ühe lõiguga, kuna kui kõik läheb plaanipäraselt, siis muud peale puuvilla korjamise ei toimu.
Kas sina teadsid, et puuvill suudab endasse imeda oma raskusest 27korda suurema koguse vett?

Vaade minu töökohalt... Päris põnev, eh?

Tööloom

Kombain tööd tegemas

See kuubik läheb küll Eestisse vist

Puuvillapall

Konserv

Burger

Nädal puhkust

Nagu ka pealkiri väidab, võtsin lõpuks nädala vabaks. Viimase kahe kuu jooksul oli enne seda mul olnud umbes 4-5 päeva, mil sain puhata ning ei pidanud töötama, seega nädalake rannikul tundus rohkem kui ahvatlev.
Eelmise nädala kolmapäeva hommikul pakkisime Tõnno, Kristiina ja Henriga mu Falconi bagassi igasugu (mitte)vajalikku manti täis ning seadsime suuna rannikule. Eesmärk - puhata, nautida viimaseid sooju ilmu ning veelkord puhata.
Esimese reisupäeva sihiks oli jõuda Byron Bay nimelisse väikelinna, et sinna paariks päevaks laagrisse jääda. Teepeale jäi meile aga ka Austraalia kuulus hipilinn Nimbin, mida otseloomulikult oli vaja külastada. Polnud meist keegi ju elusaid hipisid näinud. Ja oli see vast linn. Esitseks oli tunne, nagu oleksime aastas 1970 (mitte, et keegi meist seal varem olnud oleks, aga ikkagi). Inimesed olid pikkade salkus juustega keskealised hipid, hallipäised mehed ning värviliste riietega neiukesed. Majad olid võõbatud vikerkaarevärvidesse, kõikjal ilutsesid maalitud lilleõied ning erinevates värvitoonides erinevad vidinad... Ehk siis väga värviline koht. Ning igal nurgal müüdi mahetoodangut, ehk siis kanepist toodetud riideid, ehteid jms. Kanep on Austraalias keelatud, seega poodides kuskil seda ei müüda. Küll aga tänavail, kuna esimese viie minuti jooksul pakuti meile juba kolmel korral "wakky tobbaccy" (lollakas tubakas slängis) nimelist manti. Igal korral keeldusime viisakalt. Pole meist keegi narkoinimene ju.
Hipilinna järel suundusime edasi Byroni poole, kuna kell hakkas juba palju saama. Byron Baysse jõudsime nii umbes 7 paiku õhtul. Leidsime omale kiirelt mingi hotelli kus ööbida ning seadsime oma väsinud kehad tubadesse õhtusöögile. Kristiina ja Tõnno plaan oli rahulik õhtu veeta, mina tahtsin Henriga välja pubidesse jämmima minna. Kuna aga kell oli hiline, pidime kiirustama. Ülinobe dušš ning veel kiirem õhtusöök hiljem saime Tõnno toas kokku, et väike koosviibimine teha ning järgmise päeva plaan paika panna. Ettekääne siidri joomiseks oli igatahes hea. Libistasime külma märjukest ning muljetasime Nimbinist.
Seejärel olime mina ja Henri rohkem kui valmis linnapeale ööelu avastama minema. Jämmisime mitu tundi mööda linna ringi, külastasime ligi 5 erinevat pubi-klubi ning jõudsime õhtu lõpuks hotelli tagasi.
Järgmine päev oli puhkepäev. Meie Henriga läksime surfama, teised kaks väsinud rännulist läksid uuesti magama, pärast uue hotelli leidmist kell 10 hommikul. Me Henriga asusime avastama Byron Bay linnakest, käisime rannas surfamas (väga halvad lained olid, mõttetu ajaraiskamine) ning kultuuriprogrammi raames külastasime ka Austraalia maismaa idapoolseimat punkti. Pisut peab ju ka kultuuri olema asjas :)
Samal õhtul oli mul taas isu pubidesse uurima minna, et mida need kohalikud ja meiesugused rändurid seal ikka teevad. Kell 18.30 avastasin, et poole tunni pärast hakkab pihta kultuurne märja T-särgi show ühes linna paljudest baaridest. Pesemine ja söömine võttis mul vist vaid 5minutit aega, kuna nii kiirelt pole ma veel valmis olnud välja minema. Kuna Henri ei tahtnud kiirustada oma asjadega, siis läksin üksi. Pubi ette jõudes oli aga üllatus suur - sama suur kui järjekord. Tundus, et pool linnast oli märgi särke vaatama tulnud. Mingu pesumajja, ma ütlen. Veetsin umbes 20 minutit järjekorras, oodates ning mitte sisse saades. Lõpuks viskas siibrisse ning lahkusin järjekorrast, olles peaaegu järgmine sisse saaja. Väga tore märja T-särgi pidu oli.
Järgmisel päeval asusime Gold Coasti poole teele, et jõuda Surfers Paradise nimelisse linna. Surf, rand, päike, neiud, peod ja suvine tänavakultuur iseloomustavad seda linna. Tõnno oli kodutööd teinud ning leidis meile ülisoodsa hotelli (30daala nägu/öö) ning parkisime oma lodevad kehad sinna kohe ära. Hotellist välja astudes oli aga üllatus suur - rand oli vaid paarisaja meetri kaugusel. Hotelli ja ranna vahele jäi vaid üks kvartal! Ajal, mil teised toas oma asju lahti pakkisid, olin mina juba pesus käinud, asjad lahti pakkinud, kõhu täis söönud ning valmis välja liikuma. Keegi teine aga minuga ei nõustunud. Ühesõnaga läksin üksi linnapeale uurima, mis toimub. Sain vaid mõned minutid mööda Surfersi tänavaiduitatud, kui sattusin mingi väikese leti ning seal taga vedeleva Hispaania kuti otsa. Vend müüs pileteid nn "pubituuridele". Asi väga lihtne: ostad pileti, kaod kindlal kellaaajal kindlasse klubisse, saad tervitusjoogi ning väikese söögi. Tunni aja pärast liigutakse edasi järgmisse klubisse järgmise joogi ja järgmise snäki juurde jne jne kuni on 3 pubi ja 2 ööklubi läbi käidud ning õhtu väga hiline. Igast asutusest järgmisse minek toimub kõigil pileti ostjatel koos, ühes grupis. Etteruttavalt piletiomanikke oli umbes 200 tükki, ehk siis kohalik rahvaste ränne toimus seal :) Piletiomanikud olid märgistatud ka värviliste kleepekatega - roheline tähendas vallalist ning punane mittevallalist. Ehk siis olukord tehti väga lihtsaks.
Pika kauplemise järel sain tavalise 60 daalase pileti asimel kahe õhtu peopassid ühe hinnaga + tasuta stripiklubi pääsmed (kuhu kahjuks ajapuudusel ei jõudnudki). Vähemalt olid aga reede ja laupäeva õhtu sisustatud pubitamisega. Nendest pidudest aga hiljem.
Reedene hommikupoolik möödus linnas ringi sõites ning šopates. Leidsime kena linnaku, kus paiknevad paljude maailmakuulsate firmade tehaseoutletid, ehk siis müüakse kaupa väga odavalt. Usutavasti juba mõistsite, et ma veetsin enamuse seal veedetud paarist tunnist surfipoodides, City Beach oli neist põhiline. Täiesti naljaka raha eest oli võimalik saada korralikke Billabongi ja Ripcurli asju, palju viisakamaid kui Eestis. Nüüd aga ma ei tea, kuhu ma kogu selle padajanni panen, mis ma kokku ostsin. Jälle jama.
Laupäeva hommikul tegime esimese surfi Gold Coasti rannikul. Ülim! Parimad lained, mida ma siin Austraalias saanud olen. Tõsiselt head pikad lained, mis murdusid rannast piisavalt kaugel ning andsid kena ca 20 sekundilise sõidu (kui mitte kauem)merelt rannaliiva äärde. Über, ma räägin, über. Surfamas käisime ka ülejäänud hommikutel, ehk siis laupäeval ja pühapäeval ja esmaspäeval ka. Meri on ikka parim äratus hommikuti, kui kell 8 ärkad ning otsejoones randa surfile lähed.
Surfile järgnes veepark Wet'n'Wild. Suhteliselt suur välilõbustuspark erinevate liutorude ja muude atraktsioonidega. Lõbus oli, aga samas kohati ka kuradi hirmus. Võtsime Tõnnoga käsile kõige rõvedamad atraktsioonid ning kui oli mitu variatsiooni ühest atraktsioonist, valisime rõvedaima. Igatahes päev oli adrenaliinirohke. Lasime alla 70kraadise nurgaga avatud torust (sirgjooneline langus ligi 6 korruse kõrguselt), sõitsime mingi kummividinaga kolmekesi mingitest ulmelistest torudest üles alla nii, et kohati paat õhus oli jne jne. Võimas!
Ja nüüd peod... nagu eelnevalt mainisin, ostsin pubituuri piletid nii endale kui Henrile. Vaja ju ka meelt lahutada. Esimeses pubis oli kõik viisakas. Kohale roomanud neiud-noormehed väga viisakad, kõik omaette. Teises pubis hakkasid juba seltskonnad tekkima, näha oli, et inimesed muutusid vähe vabamaks. Ning alates kolmandast asutusest läks tants ja trall lahti. Rahvas möllas, muusika lärmas ning korraldati ka igasugu silmale ilusaid mänge laval. Viimases klubis lõpetades oli igatahes kell juba kõvasti 1 läbi ning aeg kiire pizza ära süüa ning koju kobida.
Teisel õhtul pidin aga enamuse pubirallist üksi läbima, kuna kui Robin on väsinud, peab Batman kuritegevusega üksi võitlema. Nagu aga välja tuli, polnudki see väga halb. Sattusin ühe paljudest klubidest ukse ette järjekorda kahe kena neiu ning kahe kuti taha seisma. Neiud seletasid midagi minust, üks naeratas ka ning seejärel küsis üks kuttidest, kas mul nätsu on. Muidugi oli neile kenadele näitsikutele, kahjuks tahtsid ka noormehed. Igatahes sealt sai alguse pikaaajaline sõprus (või noh, vähemalt õhtu lõpuni) selle seltskonnaga. Kuttidega sai päris pikalt jorisetud laua taga juttu ajada, kuni neiud omi asju ajasid. Vennad olid Austraalia-Uus-Meremaa päritolu, neiud Austraalia ningg Havaii-Austraalia sugemetega.. Urr :) Igatahes mingil hetkel hakkasid neiud mulle rohkem tähelepanu pöörama kui neile kuttidele, kellega koos nad klubisse tulid. Poisid selle üle väga õnnelikud polnud, küll aga olin mina. Hoolimata sellest, et poiste biitsepsid olid jämedamad kui minu kael ning näod kohati kurjemad kui Heath Ledger oma kuulsas Jokkeri rollis, oli väga tore õhtu ning kõik peale nende kahe kuti nautisid seda väga :) Mingil hetkel seadsin aga sammud kodupoole, kiire eine veel Subwayst ning padavai hotelli. Aitas pidutsemisest.
Järgnevad paar õhtut möödusid pubi-klubi-baari-muu meelelahutusasutuse vabalt linnas pildistades ning lihtsalt sõpradega olles.
Imelik aga see Austraalia on ikka väike riik. Võtame näiteks ligi 8000 elanikuga linna Goondiwindi, kus iganädalaselt toiduvarusid käime täiendamas. Mõnede linnakülastuste järel on tekkinud juba nii palju tuttavaid, et päris kodune tunne on. Iga natukese aja tagant satud kokku kellegagi, kes sind tervitab ning kuskiltkaugu teab. Ning isegi Surfers Paradise's tekkisid juba tuttavad näod, kellega tänaval juttu puhuda. Nii nendelt peotuuridelt kui ka näiteks surfipoest, kust laudu laenutasime. Mees, kes meile lauad igal hommikul andis, oli kui oma jope. Alati sai mitmeid minuteid juttu puhutud nii surfist kui antud päeva lainetest kui meie puhkusest kui kes teab millest. Ehk siis vahet pole, kas elad linnas 4 päeva või 4 aastat, tuttavaid tekib ülikiirelt ikkagi.
Täna, teisipäeval, pakkisime oma 1000 asja kokku, lükkasime Falconisse veel nii palju toitu ka kui mahtus ning asusime tagasiteele. Jube nukker oli. Pidutsevast suvisest rannalinnast pärapõrgusse farmi sõita pole just kõige toredam. Samas raha vajab teenimist ning puuvill lõikamist.
Kas sina teadsid, et Austraalia paberraha on tehtud veekindlast materjalist, mistõttu pole näiteks probleemiks minna surfama, jättes raha taskusse?

Nimbin

Austraalia maismaa idatipp

Surfers Paradise 77ndalt korruselt vaatatuna

Surfers Paradise 77ndalt korruselt vaatatuna. Päris hea oli selles roosas "Islander" nimelises hotellis elada, rannast kvartal eemal.

Neid ülalolevaid pilte tegemas

Surfers Paradise öösel

Surfers Paradise öösel

Rannas lustimas

Surfers

Vaja ju avalikus kohas lolli mängida

Enne töö, nüüd lõbu

Küll aeg ikka lendab. Eile sai juba 2 kuud siin puuvillafarmis oldud. Algne plaan kahe kuu pärast siit minekut teha on aga vett vedama läinud. Edasised 8 nädalat saavad mõnusad puuvilla lõikuselised olema.
Enne seda aga, tuleb puhata :) Puhkusega tegime algust juba sel näalavahetusel, mil läksime Henriga 120km kaugusele Goondiwindisse pubisse. Võtsime pubi kohale hotellitoa ning tundsime end linnainimestena - käisime poes, olime netis jne. Lisaks käisime paar korda läbi kõik kolm pubi, mis meie lähedusse jäid, et näha kas rahvas juba koguneb. Ei kogunenud. Plaan oli meeldiv õhtu veeta kohaliku rahva, et mitte öelda näitsikute, seltskonnas. Keda aga polnud, olid näitsikud. Tiksusime hotellis ca 9ni õhtul ning asusime Royal nimelisse pubisse teele (Loe: läksime allkorrusele), et pubis paar õlle juua. Meie pärale jõudes oli juba ka nii mõnigi Goondiwindilane tee sinna leidnud, mis tegi meie tuju aina paremaks. Mida aeg edasi, seda rohkem rahvast kogunes. Mida aga siiani polnud, olid kenad vabad aussi neiud. Olid kenad aussi neiud, poissõpradega, olid inetud aussi neiud (ilmselgelt ilma poiss-sõpradeta), olid poiss-sõbrad, aga mitte ilusaid vallalisi neiusid. Paras jama - kogu õhtu jooksul silmasime vaid 4, eem... arendatavat projekti... Usutavasti oli tegu Jumala tahtega, kuna kaks nendest neiudest istusid korraga meie kõrvallauda maha ning hakkasid omavahel seletama. Meie plaan oli mängida raskesti kättesaadavaid, seega jõime rahulikult õlle. Plaan ei toitnud, kuna neiud lahkusid :D Paneb päris sülitama, onju. 10 minuti pärast olid neiud tantsupõrandal - kenad pikad piigad, siredate säärte ning liibuvate kleitidega. Nagu vaataks kataloogi :) Otsustasime, et enam asja nii ei jäta ning sättisin oma sammud tantsõpõrandale, samal ajal kui Henri mu seljatagust kattis, tantsupõranda kõrval õlle juues. "Tere, kuidas teil läheb? ;)" Oli küsimus. Saatuslik küsimus. Sealt see kõik alguse ka sai, kuna minuti pärast oli ka Henri seltskonnas, minu seljatagune kaitsmata ning neiudega jutt lahti. Õhtu sujus päris kenasti, kui jätta välja tüdrukute pideva suitsetamas käimise, mis lõpuks tüütavaks sai. Peo lõppedes asi aga enam nii hästi ei sujunud, kuna tüdrukute mingid sõbrannad ujusid kohale ning asusid neiudega väljas juttu puhuma. Meie plaan oli kutsuda neiud üles oma tuppa vahuveini jooma, aga taaskord plaan ei toitnud. Nimelt ujus veeres kohale mingi eriti jäme austraallanna, kes esmalt meid Henriga kaissu võttis ning siis takka kiitis "Te olete ikka armsad, te Iiri poisid". Mul jäi ausalt öeldes karp lahti. iiri poisid? Hakkasin juba asja ümber lükkama, samas mõtlesin poole lause pealt ümber, jättes öisesse Goondiwindisse kõlama lause "Me pole Iir..... Muidugi me oleme iirlased. See on mu sõber Herny O'Mally ja mina olen David O'Mally" :D Igatahes said meie kõrval seisnud iirlased kõva kõhutäie naerda. Naljatasime veel tugeva iiri aktsendiga juttu puhuda, niiet aussi neiu jäigi uskuma meie Iiri päritolu. Tema eesmärgiks oli meid kutsuda kuskile sõbranna juurde peole. Kuna meil niikuinii muud teha polnud, olime juba tema poole lause pealt nõus ning ühe jalaga taksoski.
Sõbranna juurde jõudes leidsime eest suure maja, viisakad autod, sõbranna, aga mitte mingit pidu. Sõbranna tegi rahulikult üksi õues suitsu, pidžaama väel. Istusime ta aias maha ning hakkasime juttu puhuma kell 2 öösel. Kuna sõbranna oli kaine, siis tema väga meie iiri asja ei uskunud :) Sitta sellest, Eestlane olla on uhke ja hää. Kui just mineid eesti tolguseid samas linnas varem olnud pole. Õhtu möödus juttu puhudes ning veintsu juues. Mingil ajal aga hakkas sellel jämmemal neiul suht paha ning ta soovis koju minna. Ning kuna tema eriline jala käimise fänn polnud, võtsime taas takso. Pubi juures hüppasime kiirelt Henriga taksost maha ning maandusime taas nende iiri vantide juures. Jorisesime tänaval veel mingi tunnikese ning kadusime tuppa ära. Pikk õhtu, samas huvitav õhtu. Samas Goondiwindis seda sama enam ei kordaks. Miks? Puudulikud vabade ja kenade (samaaegne kombinatsioon on vajalik) neiude varud linnas. Hea oli muidugi, et baaris olnud 4st maasikast kaks meiega olid,aga ikkagi.. Säuke laupäevaõhtu siis.
Enne seda väga midagi nädala jooksul toimunud polegi. Oleksin oma tööauto peaaegu ära uputanud, kui hakkasin mingil kitsal teel kahe kraavi vahel ümber keerama ning üle kraavi serva ratas alla vajus. Lisaks tapsin veel mingi 5 jala pikkuse (ee... üle meetri pikkuse, umbes 1.40 ehk) ussi ära, nähes seda üle tee minemas. Võttis kuus katset, et see tõhk ära tappa. Mis veel? Auto konditsioneeri lasin korda teha, nüüd saab jaheda autoga sõita. Küttehind on taas ka tõusnud, nüüd jub 138,9 senti liiter.
Homsest algab usutavasti viimane töönädal enne lõikust. Katsume sellest nädalast nüüd viimast võtta ning ülejärgmisel nädalal asume rannikule puhkama.a 7 päeva vabadust, linnaelu, randa, merd, surfi, ujumist ja kõike muud mida hing ihaldab. Saab tore olema. Sellest saab palju pilte ka vast üles pandud.
Eks järmine pühap kirjutan uuesti midagi ,kui on mida kirjutada.
Kas sina teadsid, et ussi tapmiseks ei piisa temast vaid üle sõitmisest, vaid tema peale rattaga jõudes tuleb pidurid põhja vajutada, tekitamaks palju hõõrdumust, mis omakorda rebib ussi kehakatte katki?