Nädalavahetus, oo elu mõte

Jah. Nagu pealkirjast näha võib, on hetkel nädalavahetus just see, mille nimel elame. Nädala sees käib kibekiire töö, nädalavahetustel aga kultuuriprogramm. Enamasti on Meeri laup. õhtul tööl olnud alates 6st, seega laupäeva päev ning terve pühapäev on meil kultuuri kogemiseks.
Seda nädalavahetust võib eriti kvaliteetaja rohkeks lugeda. Alustades rahulikust reedeõhtust kodus, lõpetades rahuliku laupäevaõhtu ja pühapäevaõhtuga kodus. Sinna vahele mahtus aga mõndagi.
Tegelikult ebatraditsioonilised sündmused hakkasid juba neljapäeval, kui käisime Anderiga surfilauda ostmas. Kui enamus kasutatud laudu, mida kaalusin osta, maksid alates 200 daala, siis nüüd leidsin ühe eriti odava - vaid $40. Tegin kohe kiire telefonikõne ning õhtul olime juba autoga müüja maja ees. Laud - hiiglamasuur 9jalane pehmepinnaline surfihai. Kuna me Annuga oleme targad poisid, siis jätsime loomulikult kaasa võtmata igasugused vahendid, millega laud auto katusele kinnitada. Seega - paneme sisse. Hoolimata Falconi suurest bagassist ning veel suuremast salongist jäi ikka ruumi väheks. Lõpptulemusena tilbendas pool lauda luugi vahelt väljas, bagassi luuk jalanööriga laua külge kinni seotuna selle kohal. Kohalikud meid veidralt vaatasid, aga mis seal ikka - lollid matkajad.
Laupäeva hommikul asusime traditsioonilisele rannatiirule. Kuna nüüd on taas eestlasi siin palju ning kaks neist polnud randa jõudnudki, liikusime esmalt Anderi juurde, et vanad klemmid Eesti päevilt (Mikk ja Kata) peale võtta (ja Riido kah, khm) ning randa minna. Teepeal käisime veel ühest veespordipoest läbi, et mulle kalipso osta ning kokku 1,5 tunnise sõidu läbi linna järel olimegi lainete juures. Kui esmalt linnas tundus tuul olevat "pisut tugevam kui muidu", siis rannas läks asi päris käest ära. Surfilaud pani korra lausa tuule käes omasoodu liikuma, rätiku maha panekust võisid vaid und näha ning Meeri oleks samuti äärepealt tuule alla võtnud, kui poleks olnud tema põhjatut über-rasket iga naise kohustuslikku elementi - käekotti - mis teda maaküljes kinni hoiaks. Rahvas kobis igatahes kuskile tuulevarjulisse nurka päikest võtma, mina lippasin lauaga lainetesse, milliseid ma siin veel varem näinud pole. Korra oled puusadeni vees, seejärel lööb laine pauguga üle pea, seejärel astud põlvini vette, laine kannab sind meetri kaldale lähemale ning oled juba kõrini vees, kuna liivavallide vahel on sügav org ning jalad põhja ulatuda ei taha. Sellist mereilma pole veel näinud. Nähes mind vees hullamas tekkis ka nüüdsel sõbral, varasemal võõral, Riidol soov proovida selle imejubinaga sõita. Egas siis midagi - toppisime poisi kalipsosse, andsin talle paar juhtnööri ning allavoolu ta läkski - siiani pole näha olnud. Ei tegelt nii hull asi ka pole - ukerdas mis ta ukerdas aga näe püsti sai lauale. Seda muidugi et kohe uuesti vette kukkuda, samas ikkagi ära tegi. Pärast oli muidugi ülimalt ekstaasis ise ning soovis juba uusi tunde. Sama ajaga sai Meeri enamuse päikesest ära võetud ning päeva tegevusest rahulolevana jätsime rannaga hüvasti.
Pühapäevaks oli plaanitud külastada mingit väikest kohta nimega York ning seal asuvat rahvusparki, mida soovitas mulle üks töökaaslane. Hommiul ajasivad kõik end üles, pakkisime autod ära, ostsime poest grillimaterjali ning sõitsime kohale. Lubatud suurte koskede, grillplatside ning vabalt ringi lippavate loomade asemel leidsime 100km sõidu järel eest ootamas kärbatanud jõeniru, mittetöötavad grillid ning lademeis kärbseid. Mõttetu koht ühesõnaga. Sõitsime järgmisse külla et uurida, mis sealkandis toredat teha on. Tanklatädi vaatas meid seepeale imeliku näoga ning ütles: "Te tulete Perthist SIIA huvitavaid asju otsima??? Lollid.."Ehk siis see kant oli, on ja jääb mõttetuks paigaks. Keerasime otsad ringi ning sõitsime Perthi poole tagasi, et enne linna asuvas John Forrest national parkis (mis 2nädalat tagasi alles suurte tulekahjude käes kannatada sai) ringi vaadata. Kuna Tõnis, Mikk ja Kata polnud varem looduses känguruid näinud, siis otsisime pidevalt teeäärest ka neid, et noh, äkki luuravad kuskil. Luuraski üks, maadligi. Pidasime auto kinni ja tegime kiired päevapildid. Pilt siis loo lõpus.
Uues peatuskohas saime kenasti grillid tehtud, kõhud täis ning pisut juttu puhutud. Kuna aga lubati ka vabalt ringi lippavaid känguruid, siis läksime ka metsa neid otsima. 2tk isegi leidsime, need aga panid plehku meid nähes, juu nad ei salli väljamaalasi. Autoni tagasi jõudes vahtisid aga sealsamas 3 väikest kängurut, kes meid pikalt vahtisid - need polnud varem väljamaalasi näinud ning ei osanud karta :) Igatahes kes tahtis sai pilti teha ning kes ei tahtnud, see ei pidanud pilti tegema. Päev sai põhimõtteliselt edukalt lõpule viidud.
Põhimõtteliselt selline see elu meil on - nädala sees tööl, nädalavahetusel kultuur. Järgmisel pühapäeval plaanis akvaarium (suur mingi veemaailm), pärast seda Shark Bay (tõlkes hai laht, seal pidi palju delfiine olema, kellega koos ujuda. või haisid, ei mäletagi), kohalik kuulus väikesaar Rottnest ning veinikuningriik Margaret River.
Meeri fännidele: sel nädalal kahjuks veel aktiseeriat teha ei jõudnud. Lükkub tulevikku, samas kindel plaan juba olemas. Samuti mõte hakata läbirääkimisi pidama samal teemal FHMi ja kohaliku ZOOga.
Kas sina teadsid, et Austraalia hõreda asustuse tõttu mõõdetakse siin rahvastikutihedust ühikuga "ruutkilomeetrit inimese kohta", mitte "inimimest ruutkilomeetri kohta"?
T

Kui õpiõpoisist saab...ee... õpipoiss :D Ehk siis Riidoga pärast seda, kui ta surfisüütuse kaotas

Tõnis nägi esimest korda vabas looduses kängurut

Üks väheseid loomi, kedas Yorkis peale kärbeste kohtasime

Vat teda nägime ka, vahtis meil auto juures

Kellele mida, meile Riidoga burksi, Meerile vaid ketšup. Säästupäevad :)