Päike pilve tagant

Huhh, vähemalt see nädal oli nüüd pisut kobedam võrreldes eelmisega.
Esmaspäevast reedeni oli muidugi ilmselgelt sama saast - töö. Samas raha on vaja ja selleks tuleb tööd teha. Meeri rabas kõvasti tööd ja ületunde teha, mina vedelesin haigena kodus. Suht nukker on üksi kodus olla mingi köha, nohu ja palavikuga, samas kui tema rabab tööd teha. Aga mis seal ikka.
Reedel ja laupäeval ei viitsinud ka eriti midagi teha, kuna Meeri oli õhtuti tööl ning mina suht tõbine ikkagi - laupäeva tippsündmuseks jäi poest ravitee ostmine.
Pühapäeval sai aga Meerile üllatus tehtud. Nimelt läksime koos, nagu kokku lepitud, randa.Plaan oli ju Meerile väike surfikoolitus teha. Hommikul äratasin ta maasikate ning massaažiga üle ning seejärel liikusime edasi randa.
"Häh, laineid polegi" oli Meeri esimene kommentaar. Vette jõudes aga oli tema emotsioon teine, kuna laine oli murdumise hetkel suhteliselt samas kasvus Meeriga. Näitasin talle kaldal kuiva trennina ette, et kuidas lauale peale hüpata ning asusime seejärel vette praktika kallale. Võib tunnustusega öelda, et peaaegu kõik korrad tulid tal kenasti välja. Eesmärgiks polnud aga püsti lauale saada, vaid lihtsalt kõhuli lainel liuelda surfilauaga - asi seegi. Järgmisel korral, kui Meeri selg enam raskete kastide tõstmiest ei valuta ning minul ka enam palavikku pole, veedame vees vähe kauem aega ning naudime laineid pikemalt.
Surfile järgnes väike päikesevõtt, mille järel pakkusin variandi jalutada pisut eemale, et paremaid laineid püüda. Pika sebimise järel oli Meeri nõus ning seadsime sammud paarsada meetrit lõuna poole, kust avastasime kogemata ühe piknikukoha. Lina ilusti rannal maas, selle peal mahl, Meeri lemmik kartulikrõpsud, kummikommid ning 2 vaagna täit puuvilju. Ei tea, kust see küll sinna sai aga Meerile oli tegu hea üllatusega. Nosisime sööki, käisime iga 10min tagant ujumas ning nosisime edasi. Ilus pühapäevalõuna. Lisaks oli ka teine üllatus - panin talle kokku kena videokompositsiooni pildikestest, mis meist viimase kuue aasta jooksul tehtud. Kui esimesed 1,5minutit Meeri vaid itsitas, siis ülejäänud minuti jooksul tuli ka pisar silma - tundus, et läks hinge :) Veetsime veel pisut aega rannas, ajasime juttu ning sõitsime tagasi koju, et ta saaks end algavaks tööpäevaks ette valmistada.
Ehk siis tegu oli meie nädala tippsündmusega - päris tore oli.
Ehk järgmisel nädalal on juba rohkemat siia taas kirjutada. 2nädalat on veel Perthimaal olla, 15detsembril lahkume Perthist et veeta jõulud Canberras minu sugulaste juures ning seejärel kuhugi edasi minna midagi tegema.
Seniks aga - cheers!
Kas sina teadsid, et Austraalia suurim rantšo on 30 028 ruutkilomeetrit, mis on ligikaudu 2/3 Eesti pindalast?
T