Kaua kootud kaunikene 3: Paremad ajad

Peaaegu tark mees on kunagi öelnud, et parem must minevik kui lilla tulevik. Nõustun temaga täielikult, lisaks veel, et patem helge tulevik kui si** minevik. Mida ma sellega öelda tahan? Kui ma vaid isegi teaks. Lihtsalt, pärast siin veedetud viite nädalat hakkas elu kuidagi väga lilleliseks muutuma.
Nimelt lasti ka ülejäänud 4 austraallasest töölist siit farmist lahti. Kõrge lennuga perspektiivikad mehed, peaks mainima, kuna kõik olid nii 40-50 aasta vanused ning tegid sama tööd ära elamiseks, mida mina teen lihtsalt vahepalana oma elus. Nende jaoks oligi aga see elu. Suhteliselt masendav või nii. Igatahes vennad said palve lahkuda ning nii nad ka tegid. Kindlasti kõik mõtisklevad nüüd, et kas Taavist sai farmi ainumas lihttööline bossude virrvarris? Ei. Taavi oli hea poiss ning aitas välja sõber Henri, kes alles Sydneysse saabus ning tööd otsis. Tänu Taavile said nii Henri, Tõnno kui Krisiina (köik saarlased), siin omale töökoha. Aitöhh Taavile.
Algul oli küll kahtlane Eesti keeles rääkida, kuna sõnad väga ei meenunud ning korrektsest lauseehitusest võis vaid undnäha, aga paari päevaga tuli kõik taas tagasi ning ingliskeelne mõtleminegi asendus vana Eestikeelse mulaga minu peas. Paras nuhtlus. Kui inglise keeles mõtlesin, siis pea ikka sellist jama ei tootnud. Eesti keelele üle minnes hakkas aga aju taas igast absurdsusi ning debiilsusi kokku keerutama. Kes mind teavad, saavad aru, milliseid idiootseid mõtteid ja jututeemasid mu pea genereerida võib.
Lisaks uuele kaadrile läks ka mu ühendus maailmaga paremaks. Nimelt ostsin spetsiaalse telefoni, millega siin levi on. Vähemalt teenusepakkuja lubaduse järgi. Tegelikkuses on levi siin paari künka otsas ning kahe WC vahel. Et aga natukenegi kontakteeruda saaksin, andis Steve mulle ühe oma vana telefoni lisaantenni, mille kohe oma elukoha katusele lõin ning juhtme tuppa vedasin. Kohe teine terva, terve pulk levi telefoniekraanil sätendamas. Lisaks saabus mu uus sülearvuti, kuus nädalat pärast õõvastavat eemalolekut internetiavarustest. Üllatus üllatus aga, Taavi oli seks ajaks juba internetist võõrdunud. Nüüdgi enam ei oska midagi internetis teha. Varem ikka külastasid erinevaid uudisteportaale ja leidsid endale tegevust. Nüüd ei oska midagi teha. Abusll 0. Vaatad facebooki ära, postkasti ka ja siis on mökk mökk. Nagu oleks unesegasena aluspesus WC asemel trepikotta astunud ning naabrinaist oma tegevuste sooritamise ajal kohanud. Ei oska nagu midagi teha ega kosta.
Natuke on ka nalja saanud – nimelt sain taaskord ühe tõelise austraalia-kogemuse. Ühel hommikul tööle sõites ajasin Steve autoga känguru alla. Käis mõnus raksakas, kui see loomanässakas pea ees auto ninas paiknevatesse raudadesse jooksis. Eriline tainas – tee kõrvalt kraavist auto ette joosta. Oleks võinud siis kaljult alla hüpata või midagi, kui enesetappu teha tahtis. Igatahes otsa see loom leidis, puhaku ta rahus. Nüüdseks pole ta aga enam ainus kängu, kes minu juhitava masina raudadega tutvunud on. Nädal hiljem sai ka teine känguru hommikuhämaruses löögi väikebussilt, mida juhtis 23 aastane Taavi. Loom kaotas kokkupõrke tagajärjel juhitavuse ning kaldus hüpetega kraavi. Taavi, buss ega seal viibinud 3 eestlasest noort viga ei saanud.
Veel päikest pilvevarjust välja – auto on korras. Välk ei vajanudki uut käigukasti, vaid kiiruseandurit, mida ma ka kahtlustasin. Aega läks aga kaks töökoda (üks neist lausa Fordi esindus), kulutasid himuga minu raha ja aega, et jõuda järeldusele, millele ma ka ise jõudsin. Igatahes on nüüd Välk korras ning loodetavasti veab mind veel mõnituhat kilomeetrit siin edasi.
Kuna Taavi siin nii kõvasti tööd teeb (viimane nädal oli 79 tundi tööd), siis hakkab vaikselt pangakaart raha täis saama. Mis selle vastu aitab? Kulutamine. Käisin mõnusal šopinguretkel ebay’s ning tellisin omale kaamerakoti ning välgu, varsti tellin ka uue objektiivi. Natuke mänguasju juures.
Veebruari keskpaigas kindlustasin ka oma kojukobimise. Ostsin ära piletid Brisbane-Kuala Lumpur-Peking ning Peking-Moskva-Tallinn. Pärast siin farmis lõpetamist (püsin siin kuni mai või isegi juuni kuuni) puhkan mõned nädalat Austraalia rannikul, lendan Pekingisse sugulastele külla (et mõnda aega Austraalia saatkonnas elada, erakoka tehtud roogadel hea lasta maitsta ning teenijaneiule silma visata). Seal lõpetades saabun lõpuks Aeroflotiga Moskvasse, lahkun sealt ehk ilma noahaavadeta ning jõuan tiiruga taas Tallinna. Oh rõõmsat päeva.
Edasised plaanid olid mul esmalt jääda farmi vaid märtsi keskpaigani, et siis edasi Brisbane ja Gold Coasti kanti rannikule minna, töö ja uus elu otsida ning väheke sealset nautida. Plaanid aga muutusid. Nimelt läheb siin alates aprillist jahedamaks, mis tähendab, et iga päev ikka pole surfipäev. Lisaks oli niigi farmi direktor mind mitu korda kaublenud, et ma siia edasi jääks. Temale lisaks tegi mu oma boss mulle ülihea pakkumise, mis hõlmas kena palgasummat ning head töökohta lõikuse ajal. Kui enamus minusuguseid lihttöölisi jääb puuvillapressidele tööle, mis on sisuliselt päev läbi kangikese liigutamine, siis ma saan pisut uhkema, traktoristi, ameti peale. Ärge naerge, tegu on suure traktoriga. Ehk siis otstarbekam on vast siia jääda, pisut veel raha koguda, seejärel põhjapoole liikuda mõneks nädalaks puhkama ning siis koju lennata. Kodus aega küll pidutseda – seda tahaks niikuinii ju sõpradega teha.
Vot nii on lood sealpool mitut merd. 4 lehekülge sai seda blogi materjali siia kirja. Pluss pildid. Eks edaspidi üritan pisut hoolsam olla ning iga nädal midagi kirja panna. Ehk on aega. Seniks aga,
Kas sina teadsid, et puuvilla lõikuseperioodil on keelatud suitsetada puuvilla põldude, presside, ladude jm lähedal, kuna tegu on ülimalt tuleohtliku materjaliga?

Äikesetorm käis üle

Kängurutapja. Need on rauad, või mis? Pole ime, et känguru surma sai.

Tuletõrjuja

Üleujutuste ajal tööle sõitmas

Netikohvik, ehk siis vetsuukse esine, kus ees nett ja telefon levivad.

Kaua kootud kaunikene 2: Uus töökoht

Farmi jõudes sain kohe taas üllatuse osaliseks. Kohale kutsuti üks bossudest (siin on bossusid rohkem kui lihttöölisi), kes siis soovitas mul kenasti tööriided selga panna, autosse hüpata ning põllu äärede koos temaga sõita. Muhe, kohe ohjesse. Vedasin end põllule, kus tehti mulle selgeks mu töö. Põhimõte: on põld, vagudega. Vagudega ristipidi on kraav, veega. Üle kraaviserva, otsapidi vagudesse, paiknevad torud (u 3m pikad). Töö eesmärk on panna läbi toru vesi kraavist vaovahele voolama, kasutades käega tekitatavat vaakumit, ühendatud anumate seadust ning muud füüsikast tulenevat jama. Esimene kord ei saanud hakkama, teisel korral ei tulnud asi välja, kolmandal korral läks peesse. Ei,neljas kord enam ei läinud, siis juba sain asja käppa. Igatahes jah, 2” ning ka 3”läbimõõduga torude käivitamine on iseenesest plaanipäraselt mu igapäevatöö. Samas õnneks hakkasin peale esimest nädalat ühega bossudest, Steve, hästi läbi saama. Mees märkas, et ülivinge eestlase näol pole tegu mingi suvalise papist poisiga ning hakkas mind rohkem endaga kaasa vedama, et ma väga ei peaks siin ülejäänud rahvaga koos olema, kes muide vahemärkusena olid parajad tolgused. Kuuest mehest 5 olid endised vangid, kes istunud nii peksmiste, relvastatud röövide kui mõrvakatsete eest. Ning siis olin mina, kes oli kunagi parkimistrahvi saanud. Igatahes tõmbas Steve mind pidevalt endaga kaasa. Ajal, mil teised oma torukesi käivitasid, sõitsime me ringi, „kontrollisime olukorda”, jõime Coca Colat ning olime niisama muhedad.
Farmi jõudes oli iseenesest mul veel meeleolu üleval, kuigi natukene lisas tõrva moosipurki teadmine, et lähim linn ning korralik toidupood on 120km kaugusel ning sinna saamine oleneb kõigest muust kui minu tahtest. Nagu uus ajateenistus. Asi läks aga hullemaks. Teisel siin veedetud õhtul kasutasin viimast korda oma vana ja truud sülearvutit, kuna kahjuks kolmandal õhtul mu hea sõber enam ei käivitanud. Kõik filmid, kõik muusika, kõik muu meelelahutus, mille olin siia kaasa vedanud, oli nüüd mu igaks juhuks ostetud välisel kõvakettal (vähemalt ei läinud enamus mandist kaduma), mida ma kuidagi siin kasutada ei saanud. Lisaks otsustas mu auto hakata teisel töönädalal trikitama. 4nda käiguga sõites vahetas ta käigu korraga kolmandale, siis teisele, vahepeal pidin üldse mõne kilomeetri esimese käiguga sõitma. Seejärel oli aga taas mõni aeg auto uuesti korras, kuni taaas trikitama hakkas. Mehaanikud, kellelt nõu küsisin, pakkusid kõik käigukasti vahetust, mis oleks minu eelarvesse mõnusa 2000 dollarilise augu löönud. Lisaks tekitas masendust veel telefonilevi puudumine, interneti kasutamise puudumine ning sõpradeta olek. Paras jama, eriti pärast rasket perioodi mis Perthis eelnevalt oli.
Kõik muutus aga, kui üks mu endisest vangist, praegusest lihtsast narkarist tolgusest töökaaslane otsustas õhtul salaja Steve auto võtta ning üleujutuste kiuste 120km kaugusele oma naisele külla minna. Vähemalt vabandus oli selline, tegelikkuses läks vend oma järgmise noosi järgi. Igatahes ära ta käis, auto tagasi tõi ning ka vahele jäi. Järgmisel päeval Steve kahtlustas midagi auto juures, samas tõendite puudumisel midagi teha ei saanud. Loll pea on aga ikka täielikuks nuhtluseks, kuna sama vend tahtis uuesti sama autoga lõbusõidule minna. Sedapuhku palus ta ka oma semu kaasa, kes Stevelt autot laenuks küsis, et ühte traktorit põllule hooldama minna. Auto nad said ja minema sõitsid, plaan toimis kuni traktoristide boss James kohale ujus ning Steve autost midagi soovis. Kui Steve talle auto laenamisest rääkis, oli James jahmunud, kuna keegi ei pidanud tol õhtul tööl olema. Sealt sai alguse jaht kahele idioodile, kes õhtu lõpuks ka kätte saadi ning hommikul farmist minema toimetati. Alates sellest hetkest läks elu kõvasti ilusamaks, kuna pole eriti hea koos elada inimestega, kelle IQ on madalam Alaska temperatuurist.
Kuttide lahkumisel kasutasin mina muidugi võimalust ning kolisin uude tuppa, mis nüüd vabaks jäi. Mis vanal viga oli? Tuba oli üks suur põranda-seina pragu. Iga laua vahel oli vähemalt kahemillimeetrine vahe, kust kõiksugu sitikad sisse ronisid, eriti kõrvahargid, kellest terve tuba ühel õhtul kihas. Vennad jooksid üle mu näo, jalgade, katsid kogu põranda ning seina. Tol ööl veetsin mõnusad 40 minutit neid tappes. Lisaks oli toa näol tegu mingi müstilise mülkaga, mille õhuniiskus ületas normaalse taseme mitmekordselt. Vaid nelja päevaga olid mu riided (kotis pakituna) üleni niisked, nagu oleksid nad kasteheinas kappava hobuse järel lohisenud (farmi kõnepruuk,vot nii). Uues toas oli ka parem konditsioneeri (mõnus, külm) ning seinad ja põrand kenasti mingi materjaliga kaetud, mis välistas putukarünnaku. Lisaks timmisin siia veel ka Steve käest väikese baarikülmiku, kuhu on hea....karastusjooke... panna :)
Sellised olid siis minu esimesed nädalad siin puuvillafarmis. Uudsed ja huvitavad, samas suht negatiivsed.
Kas sina teadsid, et antud farm on hetkel müügis ning iga 200 000 000 (200 miljoni) austraalia dollari omanik võib oma raha vahetada 20 miljonilise hooajakasumiga firma vastu?

Issanda loomaaed - sialik planeeris suitsiidi auto ees

Issanda loomaaed - konnapoiss poosetamas


Issanda loomaaed - ussike vees üleujutuste ajal

Uus kodu, kallis kodu

Ilmad on meil soojad

Tööpõld on lai - pildil põld nr 43 (57st)

Kaua kootud kaunikene 1: Uus aasta, uus algus, uus elu

Pärast tormilist aastavahetust Sydneys pakkisin oma kaks asja kokku ning asusin teele põhjapoole. Kindlat plaani kuhugi välja jõuda polnud. Mõte oli lihtsalt hakata mööda rannikut ülespoole sõitma, teele jäävatest linnadest ning farmidest tööd otsida ning vahepeal ka ujumas ning surfamas käia. Plaanideta elu on ülihea ja lihtne – miski ei saa valesti minna. Ainus jama on, et ka üleüldine kontsept on kui plaan. Seetõttu võib öelda, et ka seekord läks plaan nihu.
120km Sydneyst välja jõudes märkasin teepeal Hunter Valley veinipiirkonna silti. Kuna pikalt olin mõelnud, et tahaks veinindust vähe lähemalt tundma õppida, keerasin pikemalt mõtlemata sildil näidatud suunas ning litsusin maanteelt 30km kaugusele viinamarjamaale. Kuna tegu oli veel 4. jaanuariga mis käesoleval aastal oli siinsel töörahval vaba päev, olin omadega suht täbaras seisus. Välja trükitud CVsid polnud, kõik asutused (tööbürood, raamatukogud jne) olid kinni, ainult toidupood oli avatud. Otsustasin ikkagi kõigest hoolimata õnne proovida ning asusin järjest veinitehaseid läbi käima, uurides ega neil abikäsi vaja pole. Esimesel päeval külastatud kuus ettevõtjat olid omadega rahul ning minu ülikvalifitseeriud abi ei vajanud. Otsustasin järgmisel päeval edasi majandada ning suundusin poodi õhtusöögimaterjali järele. Öömajaks valisin kuuendat korda siinoldud aja jooksul oma truu sõbra Ford „Välk” Falconi, mille suure turvalise puu alla kohaliku spordiväljaku, avalike vetsude ning grilli kõrval parkisin. Kõik eluks vajalik kohe käe-jala juures.
Õhtu oli taas suht igav – olin mingis depressiivses väikelinnas kus miskit ei toimunud, inimesi ei liigelnud ning isegi kassid ei kõndinud ringi, ehk siis otsustasin autos väheke seriaali vaadata arvutist ning magama minna. Seriaali vaatamise ajal sain tõestust kohalike lindude täpsuslaskmise oskustest. Auto aken oli nii 2cm lahti, aga ikka suutis üks tõhkudest, kes auto kohal puuotsas kraaksus, aknaprao vahelt laadungi sisse lasta ning pool autot sellega täis pritsida. Snaiper.
Järgmisel hommikul asusin kohe esimese asjana CVsid välja printima raamatukokku. Seejärel sõitsin veel mitmed istandused-veinivabrikud läbi. Õnn: puudus. Isegi linnu poolt täis situtud saamine ei aidanud. Otsustasin proovida ühe kohaliku tööbürooga. Seal oli seis sama. Inimesed oli alles pühademeeleolus, keegi väga tööd teha ei viitsinud ning pakkumisi ka väga polnud. Egas midagi – üle tee konkurendi juurde. Seal pakuti mulle varianti kasutada nende arvutit ning otsida netist ise midagi. Muud varianti enam väga polnud ka, seega otsustasin neti kasuks. Enne igasuguseid muid tegevusi käisin aga oma postkastis ja ka salaja facebookist läbi – noh, nii igaks juhuks. Ja mida ma nägin – hoti postkastis ilutses kena vastus traktoristi ametikohale kandideerimise kohapealt (kandideerisin ca 2nädalt eelnevalt sellisele tööle). Kiire kõne tööbüroosse kust pakkumine tuli, teine kõne tööandjale ning oligi auto nina keeratud ligi 700km kaugusel asuva Moree nimelise linna poole. Igav ning pikk tee. Samas teadmine, et ees ootab taas uus ja teistsugune töö, hoidis pisutki motivatsiooni üleval.
Moreesse jõudes helistasin tööandjale. „Tule veel 120km edasi Bogabilla nimelisse linna,” oli vastus. Veel 120km, normaalne. Õhtul kell 9 jõudsin kohale, kohaliku aja järgi kell 8. Ajasin bossuga jutud ära, käisin poes süüa kaasa ostmas ning võtsin kohalikus motellis toa. Magada sain seal lausa 4h, kuna kell 11 sain voodisse ning kell 3 oli juba äratus, et kell 4 farmi sõitma hakata. 60 dollarit hästi kulutatud :) Vähemalt sai end pesta, see oli põhiline, kuna Queenslandi soojus ja niiskus annavad kokku mõnusa kleepuva õhu.
Hommikul asusin pimedas farmi poole sõitma. Saadud juhised olid sama täpsed kui pimeda naise autoparkimine külgboksi. Ehk siis teisisõnu oli kogu sõit küllaltki umbes. Kaardil ilutses kiri: 17km pärast Talwoodi küla jõuad Warren Creeki farmi. 20 km pärast Talwoodi väisamist polnud farmi aga kuskil. Sama seis oli ka 22, 24 ja 26 km pärast Talwoodi. Otsustasin õnne proovida ja 30ni välja lasta – toitis. Jõudsin sildini mis ütles Worral Creek. Kas Warren ja Worral on samad? Tuli välja et olid, kuna alltöövõtjast tööandja oli lihtsalt idioot kes ei osanud korralikult oma lepingupartneri nimegi kokku panna. Igatahes jõudsin suure surmaga kängurude vahel slaalomit sõites ning tööandja eksitavast kaardist hoolimata farmi.
Kas sina teadsid, et farm, kus Taavi töötab, on 17 000 hektarit suur. Näiteks ühest farmi servast teise sõitmiseks tuleb läbida üle 20km ning päevas 200km maha sõita pole mingi küsimus.