Pärast tormilist aastavahetust Sydneys pakkisin oma kaks asja kokku ning asusin teele põhjapoole. Kindlat plaani kuhugi välja jõuda polnud. Mõte oli lihtsalt hakata mööda rannikut ülespoole sõitma, teele jäävatest linnadest ning farmidest tööd otsida ning vahepeal ka ujumas ning surfamas käia. Plaanideta elu on ülihea ja lihtne – miski ei saa valesti minna. Ainus jama on, et ka üleüldine kontsept on kui plaan. Seetõttu võib öelda, et ka seekord läks plaan nihu.
120km Sydneyst välja jõudes märkasin teepeal Hunter Valley veinipiirkonna silti. Kuna pikalt olin mõelnud, et tahaks veinindust vähe lähemalt tundma õppida, keerasin pikemalt mõtlemata sildil näidatud suunas ning litsusin maanteelt 30km kaugusele viinamarjamaale. Kuna tegu oli veel 4. jaanuariga mis käesoleval aastal oli siinsel töörahval vaba päev, olin omadega suht täbaras seisus. Välja trükitud CVsid polnud, kõik asutused (tööbürood, raamatukogud jne) olid kinni, ainult toidupood oli avatud. Otsustasin ikkagi kõigest hoolimata õnne proovida ning asusin järjest veinitehaseid läbi käima, uurides ega neil abikäsi vaja pole. Esimesel päeval külastatud kuus ettevõtjat olid omadega rahul ning minu ülikvalifitseeriud abi ei vajanud. Otsustasin järgmisel päeval edasi majandada ning suundusin poodi õhtusöögimaterjali järele. Öömajaks valisin kuuendat korda siinoldud aja jooksul oma truu sõbra Ford „Välk” Falconi, mille suure turvalise puu alla kohaliku spordiväljaku, avalike vetsude ning grilli kõrval parkisin. Kõik eluks vajalik kohe käe-jala juures.
Õhtu oli taas suht igav – olin mingis depressiivses väikelinnas kus miskit ei toimunud, inimesi ei liigelnud ning isegi kassid ei kõndinud ringi, ehk siis otsustasin autos väheke seriaali vaadata arvutist ning magama minna. Seriaali vaatamise ajal sain tõestust kohalike lindude täpsuslaskmise oskustest. Auto aken oli nii 2cm lahti, aga ikka suutis üks tõhkudest, kes auto kohal puuotsas kraaksus, aknaprao vahelt laadungi sisse lasta ning pool autot sellega täis pritsida. Snaiper.
Järgmisel hommikul asusin kohe esimese asjana CVsid välja printima raamatukokku. Seejärel sõitsin veel mitmed istandused-veinivabrikud läbi. Õnn: puudus. Isegi linnu poolt täis situtud saamine ei aidanud. Otsustasin proovida ühe kohaliku tööbürooga. Seal oli seis sama. Inimesed oli alles pühademeeleolus, keegi väga tööd teha ei viitsinud ning pakkumisi ka väga polnud. Egas midagi – üle tee konkurendi juurde. Seal pakuti mulle varianti kasutada nende arvutit ning otsida netist ise midagi. Muud varianti enam väga polnud ka, seega otsustasin neti kasuks. Enne igasuguseid muid tegevusi käisin aga oma postkastis ja ka salaja facebookist läbi – noh, nii igaks juhuks. Ja mida ma nägin – hoti postkastis ilutses kena vastus traktoristi ametikohale kandideerimise kohapealt (kandideerisin ca 2nädalt eelnevalt sellisele tööle). Kiire kõne tööbüroosse kust pakkumine tuli, teine kõne tööandjale ning oligi auto nina keeratud ligi 700km kaugusel asuva Moree nimelise linna poole. Igav ning pikk tee. Samas teadmine, et ees ootab taas uus ja teistsugune töö, hoidis pisutki motivatsiooni üleval.
Moreesse jõudes helistasin tööandjale. „Tule veel 120km edasi Bogabilla nimelisse linna,” oli vastus. Veel 120km, normaalne. Õhtul kell 9 jõudsin kohale, kohaliku aja järgi kell 8. Ajasin bossuga jutud ära, käisin poes süüa kaasa ostmas ning võtsin kohalikus motellis toa. Magada sain seal lausa 4h, kuna kell 11 sain voodisse ning kell 3 oli juba äratus, et kell 4 farmi sõitma hakata. 60 dollarit hästi kulutatud :) Vähemalt sai end pesta, see oli põhiline, kuna Queenslandi soojus ja niiskus annavad kokku mõnusa kleepuva õhu.
Hommikul asusin pimedas farmi poole sõitma. Saadud juhised olid sama täpsed kui pimeda naise autoparkimine külgboksi. Ehk siis teisisõnu oli kogu sõit küllaltki umbes. Kaardil ilutses kiri: 17km pärast Talwoodi küla jõuad Warren Creeki farmi. 20 km pärast Talwoodi väisamist polnud farmi aga kuskil. Sama seis oli ka 22, 24 ja 26 km pärast Talwoodi. Otsustasin õnne proovida ja 30ni välja lasta – toitis. Jõudsin sildini mis ütles Worral Creek. Kas Warren ja Worral on samad? Tuli välja et olid, kuna alltöövõtjast tööandja oli lihtsalt idioot kes ei osanud korralikult oma lepingupartneri nimegi kokku panna. Igatahes jõudsin suure surmaga kängurude vahel slaalomit sõites ning tööandja eksitavast kaardist hoolimata farmi.
Kas sina teadsid, et farm, kus Taavi töötab, on 17 000 hektarit suur. Näiteks ühest farmi servast teise sõitmiseks tuleb läbida üle 20km ning päevas 200km maha sõita pole mingi küsimus.
No comments:
Post a Comment