Korraks kodust eemal: Kaua kootud kaunikene 2: Uus töökoht

Farmi jõudes sain kohe taas üllatuse osaliseks. Kohale kutsuti üks bossudest (siin on bossusid rohkem kui lihttöölisi), kes siis soovitas mul kenasti tööriided selga panna, autosse hüpata ning põllu äärede koos temaga sõita. Muhe, kohe ohjesse. Vedasin end põllule, kus tehti mulle selgeks mu töö. Põhimõte: on põld, vagudega. Vagudega ristipidi on kraav, veega. Üle kraaviserva, otsapidi vagudesse, paiknevad torud (u 3m pikad). Töö eesmärk on panna läbi toru vesi kraavist vaovahele voolama, kasutades käega tekitatavat vaakumit, ühendatud anumate seadust ning muud füüsikast tulenevat jama. Esimene kord ei saanud hakkama, teisel korral ei tulnud asi välja, kolmandal korral läks peesse. Ei,neljas kord enam ei läinud, siis juba sain asja käppa. Igatahes jah, 2” ning ka 3”läbimõõduga torude käivitamine on iseenesest plaanipäraselt mu igapäevatöö. Samas õnneks hakkasin peale esimest nädalat ühega bossudest, Steve, hästi läbi saama. Mees märkas, et ülivinge eestlase näol pole tegu mingi suvalise papist poisiga ning hakkas mind rohkem endaga kaasa vedama, et ma väga ei peaks siin ülejäänud rahvaga koos olema, kes muide vahemärkusena olid parajad tolgused. Kuuest mehest 5 olid endised vangid, kes istunud nii peksmiste, relvastatud röövide kui mõrvakatsete eest. Ning siis olin mina, kes oli kunagi parkimistrahvi saanud. Igatahes tõmbas Steve mind pidevalt endaga kaasa. Ajal, mil teised oma torukesi käivitasid, sõitsime me ringi, „kontrollisime olukorda”, jõime Coca Colat ning olime niisama muhedad.
Farmi jõudes oli iseenesest mul veel meeleolu üleval, kuigi natukene lisas tõrva moosipurki teadmine, et lähim linn ning korralik toidupood on 120km kaugusel ning sinna saamine oleneb kõigest muust kui minu tahtest. Nagu uus ajateenistus. Asi läks aga hullemaks. Teisel siin veedetud õhtul kasutasin viimast korda oma vana ja truud sülearvutit, kuna kahjuks kolmandal õhtul mu hea sõber enam ei käivitanud. Kõik filmid, kõik muusika, kõik muu meelelahutus, mille olin siia kaasa vedanud, oli nüüd mu igaks juhuks ostetud välisel kõvakettal (vähemalt ei läinud enamus mandist kaduma), mida ma kuidagi siin kasutada ei saanud. Lisaks otsustas mu auto hakata teisel töönädalal trikitama. 4nda käiguga sõites vahetas ta käigu korraga kolmandale, siis teisele, vahepeal pidin üldse mõne kilomeetri esimese käiguga sõitma. Seejärel oli aga taas mõni aeg auto uuesti korras, kuni taaas trikitama hakkas. Mehaanikud, kellelt nõu küsisin, pakkusid kõik käigukasti vahetust, mis oleks minu eelarvesse mõnusa 2000 dollarilise augu löönud. Lisaks tekitas masendust veel telefonilevi puudumine, interneti kasutamise puudumine ning sõpradeta olek. Paras jama, eriti pärast rasket perioodi mis Perthis eelnevalt oli.
Kõik muutus aga, kui üks mu endisest vangist, praegusest lihtsast narkarist tolgusest töökaaslane otsustas õhtul salaja Steve auto võtta ning üleujutuste kiuste 120km kaugusele oma naisele külla minna. Vähemalt vabandus oli selline, tegelikkuses läks vend oma järgmise noosi järgi. Igatahes ära ta käis, auto tagasi tõi ning ka vahele jäi. Järgmisel päeval Steve kahtlustas midagi auto juures, samas tõendite puudumisel midagi teha ei saanud. Loll pea on aga ikka täielikuks nuhtluseks, kuna sama vend tahtis uuesti sama autoga lõbusõidule minna. Sedapuhku palus ta ka oma semu kaasa, kes Stevelt autot laenuks küsis, et ühte traktorit põllule hooldama minna. Auto nad said ja minema sõitsid, plaan toimis kuni traktoristide boss James kohale ujus ning Steve autost midagi soovis. Kui Steve talle auto laenamisest rääkis, oli James jahmunud, kuna keegi ei pidanud tol õhtul tööl olema. Sealt sai alguse jaht kahele idioodile, kes õhtu lõpuks ka kätte saadi ning hommikul farmist minema toimetati. Alates sellest hetkest läks elu kõvasti ilusamaks, kuna pole eriti hea koos elada inimestega, kelle IQ on madalam Alaska temperatuurist.
Kuttide lahkumisel kasutasin mina muidugi võimalust ning kolisin uude tuppa, mis nüüd vabaks jäi. Mis vanal viga oli? Tuba oli üks suur põranda-seina pragu. Iga laua vahel oli vähemalt kahemillimeetrine vahe, kust kõiksugu sitikad sisse ronisid, eriti kõrvahargid, kellest terve tuba ühel õhtul kihas. Vennad jooksid üle mu näo, jalgade, katsid kogu põranda ning seina. Tol ööl veetsin mõnusad 40 minutit neid tappes. Lisaks oli toa näol tegu mingi müstilise mülkaga, mille õhuniiskus ületas normaalse taseme mitmekordselt. Vaid nelja päevaga olid mu riided (kotis pakituna) üleni niisked, nagu oleksid nad kasteheinas kappava hobuse järel lohisenud (farmi kõnepruuk,vot nii). Uues toas oli ka parem konditsioneeri (mõnus, külm) ning seinad ja põrand kenasti mingi materjaliga kaetud, mis välistas putukarünnaku. Lisaks timmisin siia veel ka Steve käest väikese baarikülmiku, kuhu on hea....karastusjooke... panna :)
Sellised olid siis minu esimesed nädalad siin puuvillafarmis. Uudsed ja huvitavad, samas suht negatiivsed.
Kas sina teadsid, et antud farm on hetkel müügis ning iga 200 000 000 (200 miljoni) austraalia dollari omanik võib oma raha vahetada 20 miljonilise hooajakasumiga firma vastu?