Hiina jõudes oli lennujaama peaukseni jõudes üllatus suur. Vastu oli mind tulnud võtma terve komisjon, koosseisus sugulane Vanessa, tema kaks last ning saatkonna autojuht. Normaalne. Pooletunnise sõidu järel jõudsime Austraalia Hiina saatkonda, millest sai mu kodu järgnevaiks päeviks.
Esmamulje oli Hiinast suhteliselt nigel. Nagu oleks jõudnud Lasnamäele või kuskile Peterburi äärelinna, kuna kogu ümbrus oli ühtlaselt hall. Majad samad kui Lasnamäe vanad hütid ning ümberringi viletsev räpasus ja vaesus asusid koheselt rusuma. Saatkonnarajoon (piirkond Pekingis, kus paiknevad paljude maade saatkonnad) oli aga kõvasti parem.
Elupaigast siis, suur ja kena nelja magamistoa, kolme wc, kahe söögitoa ja lounge alaga korter. Massiivne läbi maja minev elukoht, milles tuled pidevalt põlevad ning relvastatud valve tõttu uksi kunagi lukustama ei pea. Lisaks veel koduabiline ja ülipädev Hiinlasest erakokk.
Meie päevad möödusid Vanessaga mööda linna ringi töllerdades, käies erinevaid iidseid Hiina ehitisi ja muud seesugust vaatamas. Fotojahil :) Tempel of Heaven, Lama tempel, Bell tower and Drum tower, Tian’an men square, Keelatud linn ja Hiina müür olid vast suurimad asjad, kuhu mindud sai. Ehk siis väga tegusad päevad olid. Öelda oskan vaid üht: ülikõva. Eriti Hiina müür, mis on ikka haledalt suur ning kuhu pääsemine eluraske, seoses mäega, kuhu otsa tuleb ronida. Õnneks mäeni saamine oli kerge, kuna saatkonna autojuht oli meelsasti nõus meid sinna vedama. Samas on hiinas ka muu transport vägagi taskukohane. Bussipilet 1juan (10eur senti), metroo 2juan (20 senti) ning takso pool tundi 30 juan(3eur?) Et jah, transa pärast ei ole seal vaja muretseda.
Hiina elu-olu on Austraaliast tulijale, kuid ka Eestist sinnapoole liikujale, väga erinev. Liiklus – ülikiire, segane. Autod ületavad ristmikku suhteliselt läbisegi, signaalitades. Jalgratturid sõidavad vastassuunavööndis ja ei hooli liiklusest absoluutselt. Iga nurga peal sülitatakse mõnusat kurgutatti, soovitan kinniseid jalatseid või veel parem, kummikuid, kanda. Laste püksid on jalge vahelt avatud, et oleks hea tänavale, või ka kaubanduskeskuse põrandale, häda teha. Turule minnes, kust leiab igasugust odavat Hiina koopiakaupa, võib kindel olla, et müüjad hakkavad sind varrukatest sikutama ning oma leti juurde vedama. Kohati võib asi lausa võitluseks kujuneda. Kaasa soovitan võtta külmrelva. Ka hindade üle tuleb võidelda – 180 juanise alghinnaga eseme saab kenasti kätte 50juaniga. WC kasutamine on kogemus omaette – kabiinides paberit pole, kuna eksisteerib vaid üks rull kraanikausside juures. Mitte, et seda vaja läheks, kuna kabiinides puuduvad WC potid – on vaid auk maas ning kaks jalajälge. Samas on auk ilus, portselanist, ornamentidega. Ikkagi põlastav.
Saatkonnas veedetud aja jooksul hakkas silma Austraallaslik mentaliteet – kõik on siiani ülisõbralikud, puhuvad suga juttu ning võtavad kui üht omadest, olgugi et sina oled lihtlabane turistist külaline ning nemad saatkonnas töötavad ninad. Igatahes kogemust, kus jood õlle kaitseatašeest koloneli, Austraalia-Hiina turismi ja majanduse koostöö projektijuhitari ning veel mitme inimese kelle ametinimetused olid liialt keerulised meenutamiseks, mujalt nii lihtsalt ei leia. Reede õhtul tuligi välja, et ka nemad on lihtsad inimesed, kes hea meelega istuvad baaris maha, võtavad mõne õlle-veini ja lihtsalt naudivad informaalses atmosfääris jutuvestmist.
Reede õhtul kell 23.30 ootasid mind saatkonna ukse ees autojuht Harry ja tema läikivmust masin, mille mark ei meenu ja polegi oluline. Oli aeg asuda viimasele teekonnale, lennujaama. Minu lend, lahkumiskuupäevaga 17.juuni kell 02.30, oli peatselt lahkumas ning plaan lennujaama jõuda kindel. Eelnevalt olime arutanud fenomeni üle, et 02.30 on ju tegelikult juba 18ndal juunil ning et miks on piletil 17s kuupäev. Jõudsime järeldusele, et juu asi nii peabki olema ning matsime teema.
Lennujaama jõudel asusin chech-in’i tegema. Tund aega järjekorras kandis vilja. Jõudsin letini ning tervitasin neiut. Neiu letis ei naeratanud kenasti. Kuri hiina teenindajanna. Nelja minutilise arvutis tuhnimise ning käemärkide ja hiina keele kombinatsiooni tulemusena suutis ta mulle (kasutades lõpuks ikkagi paberit ja pliiatsit) selgeks teha, et minu lend lahkus eelmisel hommikul, 22 tundi tagasi. Ma ei tahtnud seda eriti uskuda ning vaidlesin suure suuga vastu. Seejärel vaatasin aga ise ka piletit ning avastasin, et vaata raiska. Ongi nii, pidin Moskvasse jõudma 17ndal kell 6.40 ning Tallinna lahkuma 16.40 17ndal juunil. Ai kurja, kujutage ette seda adrenaliinipõksu mis siis kehast läbi käis. Kell oli 00.50 ning aega lennuni 1.40. Kuna aga järjekorras oli olnud meeletu kogus inimesi, ei olnud ma väga kindelgi, kas lennul vabu kohti on.
Kuri neiu suunas mind nüüdseks juba rõõmsal ilmel ühe teise leti juurde, kus veel kurjem naisterahvas mul oodata käskis, kuni ta teiste klientidega tegeleb. Loogiline. Ootasin ca 15 minutit kuni lõpuks naine mu passi võttis, arvutisse passi numbri trükkis ning mulle teatas, et mu lend lahkus eile. Tänasin teda viisakalt info eest saates talle eriti kurja pilgu ning öeldes, et ma juba tean seda. Ta polnud väga tänuväärne ning sai vist pahaseks. Seks hetkeks töötas mu pea juba nagu superarvuti, tehes umbes viit asja samaaegselt. Igast ajunurgast tuli erinevaid stsenaariume. Veeta öö lennujaamas ja osta uus pilet homme; veeta öö hotellis ja teha sama stsenaariumi; osta pilet samale lennule ja panna minema; helistada Colinile ja öelda, et ma tulen veel tagasi; minna kohalikku pubisse ja tellida vaat õlut; jne jnejne. Otsustasin üritada kohe Moskvasse saada.
Pilet samale lennule maksis 5000juani, ehk siis 750 AUD ehk 8000EEK. Mida aga naine mulle naeratades lisas, kasutades oma eluvigast Hiina-inglise keelt, oli, et ega ma Moskvast Tallinna ikka kuidagi ei saa. Lende lihtsalt polevat. Ajas päris närvi. Seejärel palusin tal uurida Stockholmi või Helsinkit, kuna need ju ka suht lähedal. Suur oli üllatus, kui naine pakkus välja lennu Peking-Moskva-Helsinki, mis maandub Helsinkis kell 18.00 ning maksab, üllatus üllatus, 4500juani. Võtsin rõõmuga pakkumise vastu, kuna hommikuni ootamine oleks tähendanud pühapäeval Helsinkisse või Stockholmi jõudmist ning mitte Annika lõpetamisele jõudmist, mis oli mul plaaniks olnud juba Veebruaris piletit ostes.
Tädile kaarti ulatades sain taaskord suure ja õela naeratuse „Nõu kards, dzast käsh“ tuli tädi irevil hammaste vahelt. Johhaidiii. Lähim ATM oli umbes sama kaugel kui Paks Margareta Pärnu muulist, vähemalt tundus nii. Kuna aga pilet oli silme ees, võtsin teekonna ette ning seadsin sammud taas tollitsoonist välja automaadi juurde.
Hiina on imeline – automaat ei anna välja korraga rohkem, kui 2500 juani. Lahendus? Võta teist korda ka. Probleem? Aussi kaardi peal pole nüüdseks enam piisavalt raha. Perkele! Lahendus? Kasuta Eesti kaarti. Probleem? Kus kurat see Eesti kaart veel on? Sobrasin oma suure koti kolm korda edutult läbi, puistades enamuse sahtlite sisust terminali põrandale maha. Nägin välja kui mustlane kes oma juuksegeeli ning peavalutablette maha tahaks müüa, mängukaartide ning vana soki seltskonnas. Lõpuks õnneks meenus, et Eesti kaardi leidmise lihtsustamise huvides sai kaardid pandud kaamerakotti. Sain swedbank’i kaardi kätte ja asusin raha välja võtma. Uus stsenaarium. Probleem? Mis see pin veel oli? Lahendus: katseta erinevaid. Kolmanda korraga läks täppi ning sain ülejäänud sularaha välja võetud. Sellega aga saaga ei lõppenud.
Lippasin tagasi naise juurde, läbi turvakontrolli, üle venelaste pagasi, läbi põrandapesuvee. Jõudsin järjekorda, kus olin viies liige. Kell oli juba 1.40, lennu lahkumine 2.30. 20 minutit hiljem sain jutule. Üks mind vaadanud teenindajatest ahhetas ning vaatas mu käes olevat rahapatakat, peaaegu 100 50juanilist kupüüri, mis on suurusjärgus sealsete kuupalkadega. Olin kui maailmaime, rikas araabia šeik, Eesti rahapoiss. Suutsin raha lauale sokutada ning tädike asus seda üle lugema. Korduvalt. Lõpuks suutis ta mulle ka mu pileti välja kirjutada ning selle minuni toimetada. Lisakommentaar tuli Hiina-Inglise segukeeles. Ma ei saanud midagi aru. Seejärel kommentaari kordus vene keeles. Veel tumedam maa minu jaoks. Lõime mõlemad käega ning asusin turvakontrolli poole jalutama. Kell oli juba julgelt 2 läbi.
Jõudes turvakontrolli ala ette sai ilmseks, et vaja on täita ka maalt lahkumise paber. Paberid olemas, pastakad aga kõik laudadelt ära varastatud. Kuradi rotid. Pidin oma koti põhjast mingi pliiatsi välja õngitsema ning kiirelt paar kriipsu paberile viskama. Seejärel passikontroll, metallidetektor. Metallitädi oli mu peale vist vihane kuna kohtles mind kui terroristi. Minu mõnusa nohu tõttu olid taskud kenasti pabertaskurätte täis. Hamstri põskede laadsed püksid tekitasid aga neius küsimusi ning kõik tuli mõnuga taskust välja kookida. Mmmm. 3 minutilise piinamise lõppedes lasti mind minema ning sain teele asuda lennuki suunas. Istmele jõudmise kellaaeg: 2.23. Huhh. Aga saaga kestis ikka veel edasi.
Lennuk oli piltidel nähtu vastand. Nagu ostaks VW Passati, aga 2011 asemel 2001 aasta auto. Vanad väikesed kinsekooptelekad viie rea peale, kogu kirjandus vene keeles, inetud jämedadad vanad stjuuardessid ning vaid üks tasuta jook. Plaan oli sellise seikluse järel lennuki baarikappi rajult ära kasutada ning 700 dollarilise pileti väärtuses jooke tarbida. Selle asemel sain plasttopsi täie mõru valget veini, õllegi polnud. Paras petukaup. Lisaks veel istmed – kõveimad lennukiistmed mida elus kohanud. Kuna tegu oli minu õnnepäevaga, sain kõige viimase rea istme, mis tähendas normaalse magamisasendini langeva seljatoe asemel vaid 10cm liikuvat seljatuge. Maga nagu vetsupotil, ainult et antud oludes oli vaja veel eraldi vetsuni jalutada. Öö möödus tegevusetult, sh unetult. Umbes 2h sai silm looja lastud. Ärkasin vene muti käratuse peale, et kas tahan mahla või vett. Ma küsisin veini. Sain kurja pilgu ning mahla. Seejärel uus küsimus – kala või liha. Liha! Sain kala. Läksin ringi vahetama, sain liha riisi ning kurja pilgu ja sõimusisinaga. Oleks võinud soola ka anda siis.
Lõpuks Moskvas maha pääsedes oli tunne hea – ei mingit Aerofloti enam. Seadsin sammud passikontrolli, mis taaskord oli üllatav. Nimelt esimest korda oma reiside jooksul pidin jalatsid ära võtma. Hmm. Hea, et puhtad sokid jalas olid, kolme päevaga ju haisema ei hakka. Sokilõhnalises kitsukeses ruumis sain tuttavaks Prantsuse neiu S******’ga(mitte et varjaks, aga ei mäleta nime), kellega saime 12ni koos vähemalt lennujaamas aega veeta. Õnneks olid meie maailmavaated samad – „Aeroflot paras pask“ ning „läheme otsime kohvi“. Tuli välja, et tegu on 27a Hiina Inglise erakoolis Hispaania keelt õpetava Prantsuse-Maroko neiuga, kes läheb koju puhkusele. Kohvikusse jõudes saime osaks taas üllatusele: ainult sularaha. Küsimusele, kust seda saada, vastas kutt „Automaadist“. Ei tea kas tegu oli antud oiviku ajupeeruga või ta oligi lammas. Leidsime mingi rahavahetusautomaadi, mis pidi rublasid välja andma. Kaardi asemel sõi ta aga Eurosid ning US Dollareid. Muidugi olid meil mõlemad taskud antud raha täis. Mitte. Õnneks leidus üks hea inimene, kes oli nõus meie Hiina raha USD vastu vahetama, ehk siis saime kohviraha. Või noh, S sai, tema hiinakad läksid mängu. Neiu tegi mulle kohvi ja koogikese välja ning vähemalt oli järgnev pooltund kenasti sisustatud.
Edasi kolasime mööda lennujaama ringi, et leida, mis läheduses huvitavat. Resultaat: puudus. Ainult alko-lõhnapoed ning kõik. Isegi WC’sid oli vist üks terminali peale. Siirdusime WiFi alasse, et oma internetitoimingud ära teha. Tal oli vaja üks mail saata, mul vaja leida viis Helsinkist Tallinna saada. Tuli välja, et õhtul oli lahkumas kaks laeva kell 9.30, mis Tallinna jõudmas 00.00. Kõne Tallinki – „Vabandage, meil kõik täis“. Okei, loodan, et kapten saab väljumise ajaks kaineks. Viking line oli abivalmim, broneerides mulle pileti ning soovitades netis ära maksta, et säästa end 5eurosest sadamas maksmise tasust.
Siirdusin maksega tegelema, mis aga ei toiminud, oli nett. Makseleheni jõudmiseks kulus pool tundi katkeva venemaa internetiga. Makselehele jõudes selgus aga, et minu Eesti konto koodid, mida pole aasta aega juba vaja läinud, on peast just kui pühitud. Turvalisuse huvites pole neid ka kuskil kirjas :) Lahendus? Mobiil-ID. Probleem: Uues telefonis ei tahtnud see eriti töötada. Lahendus: kasuta vana telefoni. Probleem: vana telefon asus trikitama. Mitme restardi järel saime aga koostöö sujuma. Lisamärkus: uus telefon vist ei trikitanudki, ma ise ei osanud enam teenust kasutada.
Sai siis asutud vana telefoniga makset sooritama. Telefon küsib mobiil-ID PIN1 koodi. Johhaidii, kust ma seda mäletan? Kolmanda korraga sai see õigesti ära arvatud. Seejärel veel PIN2! See oli õnneks mul telefonil kirjas, nii et asi möödus sujuvamalt. Tunniajalise saaga järel sai laevapilet ostetud.
Kuna antud hetkeks hakkas juba läpaka aku ka pooltühjaks saama, asusin mõtlema laadimisele. Kuna aga mul on austraalia otsaga laadija, pidin ostma vahejupi. Leidnud poe kus seda müüakse sain umbkeelse müüjaga kaubale – 7eur. Poest välja jalutades jõudis pärale aga järgmine probleem – siinne lennujaam ei hiilga just seinas olevate pistikupesade olemasoluga. Igas istumisalas on keskmiselt 0,5 pistikut. Kõndisin paar kilomeetrit mööda lennujaama ringi, et leida auk seinas, kuhu oma truu sõber sisse torgata. Müstiline koht see venemaa. Vähemalt on neil vetsupotid olemas.
Seejärel järgmise mäe ületamine: mida teha kell 24.00 Tallinnas? Kõne sõber Madisele, keda ma enam sõbraks väga ei pea. Miks? „Kuule, ma jooks suga õlle küll, aga ma olen Kilingi-Nõmmes juba“. Hea sõber. Jätsin asja nii ning plaan laevalt kast tax-free Originaali kaasa kahmata vajus unustuste hõlma.
Õnneks leidus üks hea sõbranna, kes oli nõus mulle oma diivanit pakkuma ning vähemalt Tallinna saades oli öömaja olemas. AGA. Helsinkisse saamiseks tuli taaskord Aeroflotiga lennata. Teenindajad olid taas sama meeldivad ning lennuki mugavusklass veelgi huvitavam.
Õnneks oli lend vaid kaks tundi pikk ning aeg möödus kiiresti, vesteldes mingi venelannast pangatädiga.
Helsinki. Külm ilm. Kodune tunne. Buss lennujaamast kesklinna. Tramm linnast sadamasse. Kaks soomlannat, kes juhatasid kuhu minna. Eelnevad märksõnad on optimaalseim viis Soome seikluste kirjeldamiseks. Midagi huvitavat ei toimunud.
Öösel 12 ajal jõudsin lõpuks Eestisse. Huvitav ja vastuoluline tunne oli. Nagu oleks õnnelik koju jõudmise üle, samas oleks nagu ka kurb reisi lõppemise üle. Igatahes sõitsin taksoga oma öömajja. Magama mineku asemel pakuti aga kohe välja variant kuskile korterisse peole minna. Ning miks öelda peole EI, eriti pärast selliseid seiklusi? Õhtu lõppes kusagil 4.30 paiku koju jõudmisega. Seejärel veel 4 tundi und ning taas seiklema – hääletusreis Tallinnast Pärnusse.
Usutavasti olin õnnega koos, kuna autole saamisele kulus aega vaid pool tundi. Pärnusse jõudes ootas juba ees sõber Andrus, kellega koos sai Elist ehmatama mindud ning kes mind lõppkokkuvõttes Kilingi-Nõmmesse ära viskas. Lõpuks ometi olin jõudnud lõpetamisele.
Inimeste näod mind nähes olid väärt seesugust reisi. Õde Annika näole ilmus naeratus, mis suurem kui koolimaja esine kivi. Isa ei suutnud algul muud öelda, kui et „mida kuradit“. Ning ema – noo nii kaamet nägu pole ma veel suvel näinud.
Igatahes – reis sai läbi, koju jõudsin õigel hetkel ning lõpp hea kõik hea. Hurraa.
Kas sina teadsid, et Hiinas Lama templis on Budda kuju, mille kõrgus võrdeline 4-5 korruselise majaga?
Sunday, June 26, 2011
Jumalaga, kängurumaa
Pärast hostelisse kolimist, võib öelda, läks alles seltsielu lahti. Sattusin pikas perspektiivis samasse tuppa kahe inglise kuti ning kolme meeldiva neiuga. Kõik sõbralikud ning peovalmis. Nendega koos sai kõvasti huumorit nii peolainel kui ka alkovabal perioodil.
Meeldejäävamateks seikadeks võib pidada esimest reedeõhtust istumist baaris, kus ühel meist tuli idee asuda joogimänge mängima. Kuna enamus meist teineteist ei tundunud, siis paistis ühine mäng väga hea ideena. Ühele järgnes teine ning teisele kolmas ning paari tunniga sai läbi mängitud kokku vist neli erinevat mängu. Õnneks oli tähtedeseis hea ning keegi liialt viltu ei vajunud. Igatahes sähvatas taas kellelgi idee - hakata baaris korraldavatel võistlustel osalema. Igal võistlusel pidi meist keegi osalema. Esimene võistlus – mingite kindlate asjade publikust kogumise võistlus. Saatsime soome neiu sinna siplema. Esikoht meie laudkonnas olemas. Teine võistlus – didgeridoo mängimine. Kuna ma olin just omale didgi ostnud ning paar peerulaadset heli toas kuuldavale toonud, otsustas laudkond ühtselt, et mina pean end laval lolliks tegema. Mõeldud, mitte tehtud. Tuli välja, et teiste peerud kõlasid halvemini. Igatahes minult tuli seal etteastele isegi mingi meloodia, mis sai valjema aplausi kui keegi teine. AGA. Kuna minu kaasvõistlejannal olid suured pringid ...silmad... , sai tema esikoha endale. Õhtujuht veel lisas mulle, et minu oma kõlas hästi aga tema näeb lihtsalt kena välja. Fair enough. Õhtu läks edasi tavalise peona, kus enamik meist kella 3 paiku taas hostelisse vajusid ning magama läksid.
Järgmise õhtu stsenaarium oli suhteliselt sama, mängudes osalesid kaks inglise kutti, üks mees-postitantsu ja teine meesstripi kavaga. Karikaid ja kuulsust sealt ilmselgelt ei tulnud, aga nalja said kõik kõvasti.
Nädalavahetusele jägnes rahulik pühapäev, mil rentisime õnged ning läksime kalale. Ainus, kes midagi kätte sai, olin mina, püüdes kinni nigela Eesti ahvena suuruse rajaka. Viskasin venna kaarega vette tagasi ning lootsin, et saan järgmisel korral miskit suuremat. Tulemus: sama idioot taaskord.. Sedapuhku saatsin kala teises suunas lendu ning väljund sai palju parem – mitte ühtki kala enam. Kuna aga kallas padukat, siis otsustasime läbi ligunenud inglaste ning ühe külmuva soomlannaga koju tagasi minna. Vahemärkus: siit sai alguse mu haigus.
Esmaspäev oli taas rahulik, kuni keegi otsustas alustada kaardimänguga, mis eeldas teataval määral vägijookide tarbimist. Ühiskonna survel olime kõik sunnitud osalema ning õhtu möödus jälle pubisid mööda käies ning linnas ringi töllerdades. Mingi valemiga suutsin kuskilt välja võluda raamatu, mille enda kõrvalt järgmisel hommikul ärgates avastasin. Hiljem meenusid seigad raamatust tänaval luuletuste lugemisest ning möödakäijate preestri kombel õnnistamisest. Juu oli tegu mu idioodist kaksikvennaga.
Teisipäev, kolmapäev ja neljapäev möödusid korraliku haiguse tähe all. Neljapäev lausa nii korralikult, et hommikuse duši järel suutsin kuivatades pildi kotti panna. Juu polnud hea mõte end pesta, hügieen on ju saatanast. Igatahes täiesti pimedana ning mitte töötavate jäsemetaga põrandal istudes tõmbasin püksid jalga ning kooberdasin oma voodile. 10 min hiljem seadsin sammud hotellist üle tee olnud arstipunkti, kus öeldi mulle diagnoos: gripp vist?
Terviseseisundi teada saamisele järgnes oma taskute täitmine tablettidega, kuna vaid 3 tunni pärast pidin asuma pooleteisetunnisele lennule Brisbanesse. Ütleme ausalt: polnud väga tore. Aga siiani elame.
Brissis sai paar päeva taas Alexi juures oldud, telekat vaadatud ning mittemidagi tehtud. Head paar päeva. Viimasel õhtul viskas üks ta sõbranna mind lennujaamagi. Mida veel elult tahta.
Siinkohal saigi lõpu reisi Austraalia-osa. Järgnemas oli aga sama põnev ning sündmusterohke Hiina.
Kas sina teadsid, et Austraalias on võimalik saada ööbida hostelis isegi hinnaga 13,5 dollarit/öö?
Meeldejäävamateks seikadeks võib pidada esimest reedeõhtust istumist baaris, kus ühel meist tuli idee asuda joogimänge mängima. Kuna enamus meist teineteist ei tundunud, siis paistis ühine mäng väga hea ideena. Ühele järgnes teine ning teisele kolmas ning paari tunniga sai läbi mängitud kokku vist neli erinevat mängu. Õnneks oli tähtedeseis hea ning keegi liialt viltu ei vajunud. Igatahes sähvatas taas kellelgi idee - hakata baaris korraldavatel võistlustel osalema. Igal võistlusel pidi meist keegi osalema. Esimene võistlus – mingite kindlate asjade publikust kogumise võistlus. Saatsime soome neiu sinna siplema. Esikoht meie laudkonnas olemas. Teine võistlus – didgeridoo mängimine. Kuna ma olin just omale didgi ostnud ning paar peerulaadset heli toas kuuldavale toonud, otsustas laudkond ühtselt, et mina pean end laval lolliks tegema. Mõeldud, mitte tehtud. Tuli välja, et teiste peerud kõlasid halvemini. Igatahes minult tuli seal etteastele isegi mingi meloodia, mis sai valjema aplausi kui keegi teine. AGA. Kuna minu kaasvõistlejannal olid suured pringid ...silmad... , sai tema esikoha endale. Õhtujuht veel lisas mulle, et minu oma kõlas hästi aga tema näeb lihtsalt kena välja. Fair enough. Õhtu läks edasi tavalise peona, kus enamik meist kella 3 paiku taas hostelisse vajusid ning magama läksid.
Järgmise õhtu stsenaarium oli suhteliselt sama, mängudes osalesid kaks inglise kutti, üks mees-postitantsu ja teine meesstripi kavaga. Karikaid ja kuulsust sealt ilmselgelt ei tulnud, aga nalja said kõik kõvasti.
Nädalavahetusele jägnes rahulik pühapäev, mil rentisime õnged ning läksime kalale. Ainus, kes midagi kätte sai, olin mina, püüdes kinni nigela Eesti ahvena suuruse rajaka. Viskasin venna kaarega vette tagasi ning lootsin, et saan järgmisel korral miskit suuremat. Tulemus: sama idioot taaskord.. Sedapuhku saatsin kala teises suunas lendu ning väljund sai palju parem – mitte ühtki kala enam. Kuna aga kallas padukat, siis otsustasime läbi ligunenud inglaste ning ühe külmuva soomlannaga koju tagasi minna. Vahemärkus: siit sai alguse mu haigus.
Esmaspäev oli taas rahulik, kuni keegi otsustas alustada kaardimänguga, mis eeldas teataval määral vägijookide tarbimist. Ühiskonna survel olime kõik sunnitud osalema ning õhtu möödus jälle pubisid mööda käies ning linnas ringi töllerdades. Mingi valemiga suutsin kuskilt välja võluda raamatu, mille enda kõrvalt järgmisel hommikul ärgates avastasin. Hiljem meenusid seigad raamatust tänaval luuletuste lugemisest ning möödakäijate preestri kombel õnnistamisest. Juu oli tegu mu idioodist kaksikvennaga.
Teisipäev, kolmapäev ja neljapäev möödusid korraliku haiguse tähe all. Neljapäev lausa nii korralikult, et hommikuse duši järel suutsin kuivatades pildi kotti panna. Juu polnud hea mõte end pesta, hügieen on ju saatanast. Igatahes täiesti pimedana ning mitte töötavate jäsemetaga põrandal istudes tõmbasin püksid jalga ning kooberdasin oma voodile. 10 min hiljem seadsin sammud hotellist üle tee olnud arstipunkti, kus öeldi mulle diagnoos: gripp vist?
Terviseseisundi teada saamisele järgnes oma taskute täitmine tablettidega, kuna vaid 3 tunni pärast pidin asuma pooleteisetunnisele lennule Brisbanesse. Ütleme ausalt: polnud väga tore. Aga siiani elame.
Brissis sai paar päeva taas Alexi juures oldud, telekat vaadatud ning mittemidagi tehtud. Head paar päeva. Viimasel õhtul viskas üks ta sõbranna mind lennujaamagi. Mida veel elult tahta.
Siinkohal saigi lõpu reisi Austraalia-osa. Järgnemas oli aga sama põnev ning sündmusterohke Hiina.
Kas sina teadsid, et Austraalias on võimalik saada ööbida hostelis isegi hinnaga 13,5 dollarit/öö?
Thursday, June 2, 2011
Teekond koju alaku!
Teekond koju Maarjamaa kasede alla linalakkadest neidsamu kaski maha raiuvate murueide tütarde ning külmade Saku... ja Paldiski ja muude linnakeste õhtute juurde on alanud. Lootust Taavit kodumaa pinnal näha niipea veel pole, küll aga on algus tehtud ning farmist lahkutud (nagu paljud usutavasti mu facebooki lehelt ka näinud on).
Üle kuuajaline puhkus algas rännukaaslane Alexiga (austraallasest kutt kellega koos töötasime) suhteliselt rutakalt. Nimelt ootasin juba ligi nädal aega oma passi Hiina viisaga, mis pidavat mulle Brisbanest tagasi saadetama. Kuna aga Austraalia postisüsteem on nõnda huvitav, et isegi kui ostad ümbriku millel on olemas tracking number (jälitatav ümbrik, ehk siis tead alati, kus su pakk on), siis seda kohati võimalik jälitada pole. Nii oligi, et pass uitas mööda austraaliat ringi ilma, et ei mina ega postitöötajad oleks teadnud, kus mu sinine semu on. Hea oli aga üllatus, kui ühel hommikul kohalikku postkontorisse helistasin ning teada sain, et mu pass on saabunud. Seadsin koheselt sammud kontorisse ning ütlesin sealsele rahvale, et lahkun. Jätsin bossude-kaastöötajatega hüvasti ning toppisime Alexi Subaru manti täis.
Esimesed 60 kilomeetrit oli kõik tore. Seejärel tapsime auto parema esinurga abil kängugu ära, mille üle polnud õnnelikud ei känguru, Alex ega auto. Känguru vedeles üksluise pilguga kraavis, Alex vihasena tema kõrval seistes, et poisile nuga anda ning auto ootas meid katkise stange, iluvõre, tule ja mitme muu vidinaga 100m eemal. Õnneks oli loom juba surnud ning pääses ilma nuga saamata. Autoga aga nii head lood polnud. Sõitsime lähimasse bensukasse ning ostsime pisut teipi, et MacGyveri (vale kirjapildi korral ärge pikka viha pidage) komber oma sõiduk uuesti pädevaks ehitada.
Päeva eesmärk oli jõuda Alexi isa juurde Bonalbo nimelisse linnakesse, mis asub kuskil mägedes. Üldjoontes oli teekond suht tavalise roadtripi sarnane, ainult viimases linnas enne Bonalbot kohtasime väga huvitavat ärimeest. Valgusfoori taga oodates peatus meie kõrval valge minibuss, kust pistis pea välja mustanahaline härrasmees, küsides ega me odavat kodukinosüsteemi osta taha. Neil pidavat paar tükki üle olema. Ilmselgelt varastatud kraam tekitas meis küll huvi, samas kuna kummalgi asju vaja polnud, siis keeldusime ja lubasime järgmisel korral osta.
Mõningased päevad Bonalbos saab kokku võtta suht lühidalt. Käisime mootorratastega mägedes ringi rallimas, kuritarvitasime ta isa relvakogu ning paugutasime kokku vist kolmest erinevast püssist ning külastasime Alexi vanu semusid. Ehk siis väga midagi ei teinud. Korra sattusime ka naabrite majja, kes on täielikud hipid. Välisukse avades tungis ninna juba tugev kanepi lõhn ning esiku seina kaunistus kahemeetrine Bob Marley plakat. Köögilaua ümber istusid Mick ja tema naine kelle nime ma ei mäleta, kes õhtu otsa vahet pidamata tossu tegid. Hipi eluviisi lahutamatu osa, mulle tundub. Ahjaa, üks Ali sõber on mingi lüpsifarmi omanik. Käisime sellel ka külas ning tegime mõned õlled seal. Sattusime täpselt lüpsiajaks, ehk siis sain ka käe külge panna ning lüpsimasina lehma udara külge lükata.. Lihtne töö aga lüpsimeheks väga ikkagi ei hakkaks.
Bonalbo maaelu vahetasime paari tunniga Brisbane vastu. Linna jõudes tekkis tunne nagu oleks kodus. Mitte, et ma Brissis varem käinud oleks, aga kogu ümbritsev tekitas ülihea tunde. Kohe näha, et poiss 5 kuud võsas elanud. Sõitsime Alexi ema juurde, kus ka nädalakese ööbisime. Tasuta öömajad on minu lemmik öömajad, muide. Saime tunnikese ta mammaga juttu puhuda kui seadsin sammud juuksurisse, kuna nelja kuuga oli mõnus nuustik pähe kasvanud ning Metsjeesusena ringi käimine enam ei ahvatlenud. Neiu küsimuse peale, mida teeme, ütlesin, et „Lase kääridel käia ja tee midagi huvitavat“. Ja ta tegi, mohawk nimelise asja, ehk siis küljed lühikesed ja pealt ning tagant pikk. Noh – tegu oli tõesti huvitava lahendusega, väga mitteminulik.
Brissis sai ka kaks õhtut väljas käidud. Esimesel õhtul kohaliku jalgpalliklubi pubis, kus võtsime ühe õlle ja läksime koju ära, teisel õhtul Brissi kuulsas Valleys, ehk siis linna keskuses olevas peopiirkonnas. Eks ta üks suur rahakulutamisauk ole, oma pubide, klubide, stripibaaride ja toitlustuskohadega. Jämmisime algul baarides, seejärel ööklubides ning õhtu lõppes mingil põhjusel stripiklubis. Väga kahtlane klubi oli vaid, kuna sealne rahvas tundus olevat pisut pättide killast. Vedelesime mingi aja seal ja siis tegime suusad. Ülejäänud aja Brissis võtsime väga vabalt, töllerdasime mööda linna ringi, saime ta sõpradega kokku jne. Ehk siis väga midagi ei teinud. Ideaalne puhkus.
Brissi järel asusime teekonnale Bundabergi, kus 400km asfaldi kündmise järel saime kokku preili Kerttuga, keda Milduras kohtasin. Tore oli näha taas tema alatisäravat nägu. Kiire šopping ning asusime teele tema elukohta – kena maja linna servas, mida ta kolme eestlasega jagab. Saime paariks ööks omale de lux elutoapõranda, ülipehme vaiba ning varjatud toanurkadega, kus ööd mööda saata. Kui aus olla, siis põrandal magamine polegi varem nii mugav olnud – tõesti de lux. Tänud Kerttule ja teistele! Lisaks elutoale saime ka Bundabergi rummitehase külastuse päevaks oma rallitandemisse naisliikme, kuna Kerttu soovis ka näha kuidas rummi toodetakse (ja keda me petame, tasuta degusteerida).
Bundabergi rummitehas on kindel koht kuhu minna, kui Bundyssse satud. Ja seda mitte ainult seetõttu, et Bundabergis midagi muud teha pole, vaid antud kogemus on päris põnev. Giid näitab ära kuidas rummi tehakse, millest tehakse, seletab pikalt protsessist ja tutvustab rummikultuuri. Ning annab tasuta näidiseid..
Algne plaan oli veel päev pärast rummivabrikut Bundabergis ringi tsillida, kuna aga seal miskit head teha polnud, siis jõudsime öösel kell 1 Alexiga pisut rummises konditsioonis otsusele, et hommikul sõidame minema. Hommikul üles ärgates oli tunne, et pigem magaks, mitte sõidaks. Kuna aga otsus oli tehtud ning 800km teekond ees ootamas, siis pakkisime auto ning asusime teele. Detsembris läbi kõrbe sõites polnud probleemiks mul üksi 1100km läbida, samas nüüd olid isegi 400km päevad suht pikad ja tüütud. Bundabergist lahkudes sõitsimegi umbes 400km, siis viskas kopa ette ning otsustasime ööbimiskoha leida. Kuna kumbki meist polnud huvitatud hotellis ööbimisest, tundus suvaslies kohas lageda taeva all tukastamine kui täiesti pädev plaan.
Pidasimegi auto teeservas kinni, leidsime väikses kõrvaltee, mis maanteest pisut eemale läks ning asusime kiirteest ca 50m kaugusel laagri üles seadmisega pihta. Kuna kell oli juba umbes 7, oli õues juba parajalt pime ning esimese asjana panime püsti lõkke. Seejärel prioriteetidelt järgmine – toit. Purgiliha mingi kastme ja asjadega lõkkel küpsetatuna oli kui pizzalõik pärast pikka piduõhtut. Päevakavas järnevalt heintest voodiaseme valmistamine, sinna peale õhuke rullmadrats öömaja oligi valmis.
Mõtlesin, et öö lageda taeva all saab küllalt vastik olema, kuna praegu on ikkagi talv, öösiti on sooja nii +3 kraadi, maha tulev kaste suht tihe ning lõkke kustutasime ka tuleohutuse eesmärgil ära. Võta näpust. Ainsad häirivad asjaolud olid iga tunni tagant üles ärkamine ning rong, mis paar korda mööda sõitis (jah, targad poisid parkisid end kogemata raudteest 30m kaugusele). Öösel külastasid meid ka kängurud, kes magamiskotist umbes 4m kaugusel meid vahtisid ning siis minema hüppasid. Keegi ragistas veel võsas, aga lähemale tulla ei julgenud. Juu teadis, et mõlemal olid padja all suured jahinoad, valmis dinogosid, kilpkonni ja muid ohtlikke elukaid kahjutuks tegema.
Järgmiseks õhtuks jõudsime lõpuks meie sihtkohta Airlie Beachi, kuhu Alex sai jääda vaid paariks päevaks(kuna ta pidi Brissi tagasi minema autot kindlustusele näitama),mina aga mitmeks nädalaks.
Otsisime välja sisuliselt ühe odavaima hosteli, mille hinnaks 23 daala öö. Väga soodne ju? Noo. Selle raha eest saime merevaate, isikliku köögi, nelja voodiga toa kus kedagi polnud, korraliku sisustuse, suure rõdu ja igast muud jama. Tegu oli parema asutusega kui mingi suvaline motell, mis maksab 50 daala öö. Esimesel õhtul asusime kohe ööeluga tutvuma. Külastasime mõnda pubi, et näha mida inimesed siinkandis ka teevad, seejärel siirdusime aga ööklubidesse. Lühikokkuvõte: kõik pidutsevad. Pubid-klubid on kõik pidevalt rahvast täis. Nii noori, kui vanemaid, neiusid kui tüdrukuid. Ja kahjuks ka noormehi. Aga see selleks. Õhtu lõppes mingil põhjusel meie välja viskamisega, probleemiks sõnelus mingi iirlasega. See meid aga ei morjendanud, kuna õhtuid tuleb ju veel. Kiire burger mäkist ning hotelli minema.
Järgmine hommik polnud tore – siinne rumm teeb ikka hinge haigeks. Asusin tegelema ainsa tegevusega, mis enesetunde paremaks teeb – ei, ma ei avanud külma siidrit :) Taavi läks jooksma. Vot nii, pole ma midagi nii alkoholist läbi imbunud. 45 minutit hiljem olin hotellis tagasi ning värske kui parm peale esimest õlut.
Lisaks pidudele, mida siin kohtab igal õhtul, on võimalik ka kultuursete asjadega tegelda. Näiteks käisime ükspäev Tõnnoga, kes meiega siin liitus, sukeldumas. Sisuliselt hommikul veeti meid Great Barrier Reefile (Suur korallrahu vist Kalevi poegade keeles), lükati üle parda ning õhtul veeti uuesti kaldale. Tegime kaks sukeldumist, kuna esimene 35minutit veeall jäi ilmselgelt väheks. Ütleme ausalt – pärast sellist kogemust, kus oled 12meetrit vee all ning toksid näpuga ligi meetripikkusi kalu ning õrritad mingeid isesulguvaid karpe näpuga end kinni panema, ei kutsu mingi snorgeldamine enam üldse. Igatahes – ülim kogemus.
Sama päeva õhtul läksime ka pubisse Alexiga viimast õlle tegema, kuna järgmisel hommikul asus ta Brisbane poole teele. Plaan üks õlle teha kadus leti äärde jõudes, kui avastasime, et õlle maksab 5.60, klaas rumm-koolat aga vaid vaid 3 dollarit (tavahind nii 7 ja 9 vahel). Kuna happy hour oli koheselt lõppemas, kahmas igaüks meist (meiega oli salamisi ühinenud mingi inglasest toakaaslane), 3 klaasi ning asusime sotsialiseeruma. Kuna plaan oli vaid õllele tulla ning mitte rohkemaks, siis panin end meelega väga casualilt riidesse (tsärk ja lühikesed püksid). Seda selleks, et jumala eest plaani korral klubisse minna mind sisse ei lastaks. Kui happy houri joogid läbi said, meenud mulle (justkui saatana poolt saadetud smsina), et kõrvalpubis kestab õnnetund 10ni.
Kokkuhoidlike noormeestena seadsime sammud sinna, kus rahvast rohkem ja pidu suurem. Tegu oli vale otsusega, kuna seal toimuv pidu oli ikka argipäeva kohta liiga võimas. Rahvas igal pool möllamas, kõigil hea tuju, muretu elu jne. Tegin viisakusest letiääres ühe neiuga juttu, kes võttis seda kui otsest külge löömist ning asus midagi kobisema. Törisesin talle vastu midagi elementaarsest viisakusest ja smalltalkist ning miskipärast tutvustas ta mind seejärel hoopis oma sõbrannale? Hmm, veider. Igatahes õhtu venis pikale, pubist sai klubi ja ühest õllest taas pikk õhtu kella 3ni väljas uitamisega.
Muide, kui eelmisel korral viskas turvamees meid klubist välja, siis seekord minu tervituse peale tervitas mees vastu ning uuris, kust ma pärit olen. Vastasin: eestist. Mehel tuli lai irve näole ning küsis kohe automaatselt: „Eestist? Oo, lahe. Kaksteist kuud?“ Mul võttis selline asi igatahes suu lahti, kuna olgugi, et paljud ingliskeelt rääkivad inimesed naeravad meie väljendi „kaksteist kuud“ üle, poleks uskunudki, et kellelgi see niimoodi lampi siin meeles on.
Aga pidutsemine pole, nagu mulje jääda võib, siin meil ainus tegevus. Olgugi, et Airlie Beachil leiduvate tegevuste raadius väga suur pole, siis midagi ikka on võimalik leida. Näiteks oleme juba mitu korda käinud võrkpalli mängimas, grillimas, niisama rannas hängimas jne jne. Ehk siis midagi kultuurset kah.
Olgugi, et paar nädalat on juba puhatud, on veel paar nädalat seda puhkust järgi. Airlie on küll tore koht, samas suht igav. Vaikselt liiguvad plaanid siit mingiks ajaks lahkumisest, kuna mitu nädalat ühes paigas peatuda on ka ju mage. Samas jällegi ei tea – Alexi lahkumise järel asusime reaalset seljakotiränduri elu mekkima, ehk siis kolisime 10kohalisse tuppa, ostsime söögiks nuudleid ning soodsa pakiveini. Tuleb ju sellinegi asi ära mekkida, enne Eestisse tulekut. Muide, hostel, kus praegu pesitseme, polegi väga paha. Küllalt viisakas, palju inimesi ümberringi ning alati keegi otsib tegevust. Ehk siis isegi üksi siia jäädes pole vast igavust karta.
Mõned nädalad veel ja siis saab juba Eestimaa mulda jalatsite taldade alt välja koputada.
Kas sinda teadsid, et maailma kultuuripärandisse kuuluv Suur Korallrahu on pindalalt sama suur, kui Victoria ja Tasmaania osariigid kokku?
Kokanurk
Laager
Vee raiskamine
Bonalbo
Queenslandi linnumees
Uus kodu
Sisalik hotellis
Üle kuuajaline puhkus algas rännukaaslane Alexiga (austraallasest kutt kellega koos töötasime) suhteliselt rutakalt. Nimelt ootasin juba ligi nädal aega oma passi Hiina viisaga, mis pidavat mulle Brisbanest tagasi saadetama. Kuna aga Austraalia postisüsteem on nõnda huvitav, et isegi kui ostad ümbriku millel on olemas tracking number (jälitatav ümbrik, ehk siis tead alati, kus su pakk on), siis seda kohati võimalik jälitada pole. Nii oligi, et pass uitas mööda austraaliat ringi ilma, et ei mina ega postitöötajad oleks teadnud, kus mu sinine semu on. Hea oli aga üllatus, kui ühel hommikul kohalikku postkontorisse helistasin ning teada sain, et mu pass on saabunud. Seadsin koheselt sammud kontorisse ning ütlesin sealsele rahvale, et lahkun. Jätsin bossude-kaastöötajatega hüvasti ning toppisime Alexi Subaru manti täis.
Esimesed 60 kilomeetrit oli kõik tore. Seejärel tapsime auto parema esinurga abil kängugu ära, mille üle polnud õnnelikud ei känguru, Alex ega auto. Känguru vedeles üksluise pilguga kraavis, Alex vihasena tema kõrval seistes, et poisile nuga anda ning auto ootas meid katkise stange, iluvõre, tule ja mitme muu vidinaga 100m eemal. Õnneks oli loom juba surnud ning pääses ilma nuga saamata. Autoga aga nii head lood polnud. Sõitsime lähimasse bensukasse ning ostsime pisut teipi, et MacGyveri (vale kirjapildi korral ärge pikka viha pidage) komber oma sõiduk uuesti pädevaks ehitada.
Päeva eesmärk oli jõuda Alexi isa juurde Bonalbo nimelisse linnakesse, mis asub kuskil mägedes. Üldjoontes oli teekond suht tavalise roadtripi sarnane, ainult viimases linnas enne Bonalbot kohtasime väga huvitavat ärimeest. Valgusfoori taga oodates peatus meie kõrval valge minibuss, kust pistis pea välja mustanahaline härrasmees, küsides ega me odavat kodukinosüsteemi osta taha. Neil pidavat paar tükki üle olema. Ilmselgelt varastatud kraam tekitas meis küll huvi, samas kuna kummalgi asju vaja polnud, siis keeldusime ja lubasime järgmisel korral osta.
Mõningased päevad Bonalbos saab kokku võtta suht lühidalt. Käisime mootorratastega mägedes ringi rallimas, kuritarvitasime ta isa relvakogu ning paugutasime kokku vist kolmest erinevast püssist ning külastasime Alexi vanu semusid. Ehk siis väga midagi ei teinud. Korra sattusime ka naabrite majja, kes on täielikud hipid. Välisukse avades tungis ninna juba tugev kanepi lõhn ning esiku seina kaunistus kahemeetrine Bob Marley plakat. Köögilaua ümber istusid Mick ja tema naine kelle nime ma ei mäleta, kes õhtu otsa vahet pidamata tossu tegid. Hipi eluviisi lahutamatu osa, mulle tundub. Ahjaa, üks Ali sõber on mingi lüpsifarmi omanik. Käisime sellel ka külas ning tegime mõned õlled seal. Sattusime täpselt lüpsiajaks, ehk siis sain ka käe külge panna ning lüpsimasina lehma udara külge lükata.. Lihtne töö aga lüpsimeheks väga ikkagi ei hakkaks.
Bonalbo maaelu vahetasime paari tunniga Brisbane vastu. Linna jõudes tekkis tunne nagu oleks kodus. Mitte, et ma Brissis varem käinud oleks, aga kogu ümbritsev tekitas ülihea tunde. Kohe näha, et poiss 5 kuud võsas elanud. Sõitsime Alexi ema juurde, kus ka nädalakese ööbisime. Tasuta öömajad on minu lemmik öömajad, muide. Saime tunnikese ta mammaga juttu puhuda kui seadsin sammud juuksurisse, kuna nelja kuuga oli mõnus nuustik pähe kasvanud ning Metsjeesusena ringi käimine enam ei ahvatlenud. Neiu küsimuse peale, mida teeme, ütlesin, et „Lase kääridel käia ja tee midagi huvitavat“. Ja ta tegi, mohawk nimelise asja, ehk siis küljed lühikesed ja pealt ning tagant pikk. Noh – tegu oli tõesti huvitava lahendusega, väga mitteminulik.
Brissis sai ka kaks õhtut väljas käidud. Esimesel õhtul kohaliku jalgpalliklubi pubis, kus võtsime ühe õlle ja läksime koju ära, teisel õhtul Brissi kuulsas Valleys, ehk siis linna keskuses olevas peopiirkonnas. Eks ta üks suur rahakulutamisauk ole, oma pubide, klubide, stripibaaride ja toitlustuskohadega. Jämmisime algul baarides, seejärel ööklubides ning õhtu lõppes mingil põhjusel stripiklubis. Väga kahtlane klubi oli vaid, kuna sealne rahvas tundus olevat pisut pättide killast. Vedelesime mingi aja seal ja siis tegime suusad. Ülejäänud aja Brissis võtsime väga vabalt, töllerdasime mööda linna ringi, saime ta sõpradega kokku jne. Ehk siis väga midagi ei teinud. Ideaalne puhkus.
Brissi järel asusime teekonnale Bundabergi, kus 400km asfaldi kündmise järel saime kokku preili Kerttuga, keda Milduras kohtasin. Tore oli näha taas tema alatisäravat nägu. Kiire šopping ning asusime teele tema elukohta – kena maja linna servas, mida ta kolme eestlasega jagab. Saime paariks ööks omale de lux elutoapõranda, ülipehme vaiba ning varjatud toanurkadega, kus ööd mööda saata. Kui aus olla, siis põrandal magamine polegi varem nii mugav olnud – tõesti de lux. Tänud Kerttule ja teistele! Lisaks elutoale saime ka Bundabergi rummitehase külastuse päevaks oma rallitandemisse naisliikme, kuna Kerttu soovis ka näha kuidas rummi toodetakse (ja keda me petame, tasuta degusteerida).
Bundabergi rummitehas on kindel koht kuhu minna, kui Bundyssse satud. Ja seda mitte ainult seetõttu, et Bundabergis midagi muud teha pole, vaid antud kogemus on päris põnev. Giid näitab ära kuidas rummi tehakse, millest tehakse, seletab pikalt protsessist ja tutvustab rummikultuuri. Ning annab tasuta näidiseid..
Algne plaan oli veel päev pärast rummivabrikut Bundabergis ringi tsillida, kuna aga seal miskit head teha polnud, siis jõudsime öösel kell 1 Alexiga pisut rummises konditsioonis otsusele, et hommikul sõidame minema. Hommikul üles ärgates oli tunne, et pigem magaks, mitte sõidaks. Kuna aga otsus oli tehtud ning 800km teekond ees ootamas, siis pakkisime auto ning asusime teele. Detsembris läbi kõrbe sõites polnud probleemiks mul üksi 1100km läbida, samas nüüd olid isegi 400km päevad suht pikad ja tüütud. Bundabergist lahkudes sõitsimegi umbes 400km, siis viskas kopa ette ning otsustasime ööbimiskoha leida. Kuna kumbki meist polnud huvitatud hotellis ööbimisest, tundus suvaslies kohas lageda taeva all tukastamine kui täiesti pädev plaan.
Pidasimegi auto teeservas kinni, leidsime väikses kõrvaltee, mis maanteest pisut eemale läks ning asusime kiirteest ca 50m kaugusel laagri üles seadmisega pihta. Kuna kell oli juba umbes 7, oli õues juba parajalt pime ning esimese asjana panime püsti lõkke. Seejärel prioriteetidelt järgmine – toit. Purgiliha mingi kastme ja asjadega lõkkel küpsetatuna oli kui pizzalõik pärast pikka piduõhtut. Päevakavas järnevalt heintest voodiaseme valmistamine, sinna peale õhuke rullmadrats öömaja oligi valmis.
Mõtlesin, et öö lageda taeva all saab küllalt vastik olema, kuna praegu on ikkagi talv, öösiti on sooja nii +3 kraadi, maha tulev kaste suht tihe ning lõkke kustutasime ka tuleohutuse eesmärgil ära. Võta näpust. Ainsad häirivad asjaolud olid iga tunni tagant üles ärkamine ning rong, mis paar korda mööda sõitis (jah, targad poisid parkisid end kogemata raudteest 30m kaugusele). Öösel külastasid meid ka kängurud, kes magamiskotist umbes 4m kaugusel meid vahtisid ning siis minema hüppasid. Keegi ragistas veel võsas, aga lähemale tulla ei julgenud. Juu teadis, et mõlemal olid padja all suured jahinoad, valmis dinogosid, kilpkonni ja muid ohtlikke elukaid kahjutuks tegema.
Järgmiseks õhtuks jõudsime lõpuks meie sihtkohta Airlie Beachi, kuhu Alex sai jääda vaid paariks päevaks(kuna ta pidi Brissi tagasi minema autot kindlustusele näitama),mina aga mitmeks nädalaks.
Otsisime välja sisuliselt ühe odavaima hosteli, mille hinnaks 23 daala öö. Väga soodne ju? Noo. Selle raha eest saime merevaate, isikliku köögi, nelja voodiga toa kus kedagi polnud, korraliku sisustuse, suure rõdu ja igast muud jama. Tegu oli parema asutusega kui mingi suvaline motell, mis maksab 50 daala öö. Esimesel õhtul asusime kohe ööeluga tutvuma. Külastasime mõnda pubi, et näha mida inimesed siinkandis ka teevad, seejärel siirdusime aga ööklubidesse. Lühikokkuvõte: kõik pidutsevad. Pubid-klubid on kõik pidevalt rahvast täis. Nii noori, kui vanemaid, neiusid kui tüdrukuid. Ja kahjuks ka noormehi. Aga see selleks. Õhtu lõppes mingil põhjusel meie välja viskamisega, probleemiks sõnelus mingi iirlasega. See meid aga ei morjendanud, kuna õhtuid tuleb ju veel. Kiire burger mäkist ning hotelli minema.
Järgmine hommik polnud tore – siinne rumm teeb ikka hinge haigeks. Asusin tegelema ainsa tegevusega, mis enesetunde paremaks teeb – ei, ma ei avanud külma siidrit :) Taavi läks jooksma. Vot nii, pole ma midagi nii alkoholist läbi imbunud. 45 minutit hiljem olin hotellis tagasi ning värske kui parm peale esimest õlut.
Lisaks pidudele, mida siin kohtab igal õhtul, on võimalik ka kultuursete asjadega tegelda. Näiteks käisime ükspäev Tõnnoga, kes meiega siin liitus, sukeldumas. Sisuliselt hommikul veeti meid Great Barrier Reefile (Suur korallrahu vist Kalevi poegade keeles), lükati üle parda ning õhtul veeti uuesti kaldale. Tegime kaks sukeldumist, kuna esimene 35minutit veeall jäi ilmselgelt väheks. Ütleme ausalt – pärast sellist kogemust, kus oled 12meetrit vee all ning toksid näpuga ligi meetripikkusi kalu ning õrritad mingeid isesulguvaid karpe näpuga end kinni panema, ei kutsu mingi snorgeldamine enam üldse. Igatahes – ülim kogemus.
Sama päeva õhtul läksime ka pubisse Alexiga viimast õlle tegema, kuna järgmisel hommikul asus ta Brisbane poole teele. Plaan üks õlle teha kadus leti äärde jõudes, kui avastasime, et õlle maksab 5.60, klaas rumm-koolat aga vaid vaid 3 dollarit (tavahind nii 7 ja 9 vahel). Kuna happy hour oli koheselt lõppemas, kahmas igaüks meist (meiega oli salamisi ühinenud mingi inglasest toakaaslane), 3 klaasi ning asusime sotsialiseeruma. Kuna plaan oli vaid õllele tulla ning mitte rohkemaks, siis panin end meelega väga casualilt riidesse (tsärk ja lühikesed püksid). Seda selleks, et jumala eest plaani korral klubisse minna mind sisse ei lastaks. Kui happy houri joogid läbi said, meenud mulle (justkui saatana poolt saadetud smsina), et kõrvalpubis kestab õnnetund 10ni.
Kokkuhoidlike noormeestena seadsime sammud sinna, kus rahvast rohkem ja pidu suurem. Tegu oli vale otsusega, kuna seal toimuv pidu oli ikka argipäeva kohta liiga võimas. Rahvas igal pool möllamas, kõigil hea tuju, muretu elu jne. Tegin viisakusest letiääres ühe neiuga juttu, kes võttis seda kui otsest külge löömist ning asus midagi kobisema. Törisesin talle vastu midagi elementaarsest viisakusest ja smalltalkist ning miskipärast tutvustas ta mind seejärel hoopis oma sõbrannale? Hmm, veider. Igatahes õhtu venis pikale, pubist sai klubi ja ühest õllest taas pikk õhtu kella 3ni väljas uitamisega.
Muide, kui eelmisel korral viskas turvamees meid klubist välja, siis seekord minu tervituse peale tervitas mees vastu ning uuris, kust ma pärit olen. Vastasin: eestist. Mehel tuli lai irve näole ning küsis kohe automaatselt: „Eestist? Oo, lahe. Kaksteist kuud?“ Mul võttis selline asi igatahes suu lahti, kuna olgugi, et paljud ingliskeelt rääkivad inimesed naeravad meie väljendi „kaksteist kuud“ üle, poleks uskunudki, et kellelgi see niimoodi lampi siin meeles on.
Aga pidutsemine pole, nagu mulje jääda võib, siin meil ainus tegevus. Olgugi, et Airlie Beachil leiduvate tegevuste raadius väga suur pole, siis midagi ikka on võimalik leida. Näiteks oleme juba mitu korda käinud võrkpalli mängimas, grillimas, niisama rannas hängimas jne jne. Ehk siis midagi kultuurset kah.
Olgugi, et paar nädalat on juba puhatud, on veel paar nädalat seda puhkust järgi. Airlie on küll tore koht, samas suht igav. Vaikselt liiguvad plaanid siit mingiks ajaks lahkumisest, kuna mitu nädalat ühes paigas peatuda on ka ju mage. Samas jällegi ei tea – Alexi lahkumise järel asusime reaalset seljakotiränduri elu mekkima, ehk siis kolisime 10kohalisse tuppa, ostsime söögiks nuudleid ning soodsa pakiveini. Tuleb ju sellinegi asi ära mekkida, enne Eestisse tulekut. Muide, hostel, kus praegu pesitseme, polegi väga paha. Küllalt viisakas, palju inimesi ümberringi ning alati keegi otsib tegevust. Ehk siis isegi üksi siia jäädes pole vast igavust karta.
Mõned nädalad veel ja siis saab juba Eestimaa mulda jalatsite taldade alt välja koputada.
Kas sinda teadsid, et maailma kultuuripärandisse kuuluv Suur Korallrahu on pindalalt sama suur, kui Victoria ja Tasmaania osariigid kokku?
Kokanurk
Laager
Vee raiskamine
Bonalbo
Queenslandi linnumees
Uus kodu
Sisalik hotellis
Monday, May 16, 2011
"Seljakotid selga...." ja selg autosse
Jah, lõpuks ometi on jõudnud kätte hetk, kus Taavi taas kotti pakib ja valmistub edasi liikuma. Liialt kaua on juba siin farmis passitud - 4,5 kuud.
Hoogu sai võetud selleks juba Märtsist saadik, kui tahtsin siit 15. Märtsil suusad teha. Tol hetkel rääkis aga ülemus augu pähe, et farmi edasi jääksin ning pakkus isegi pisut põnevamat tööd - traktoristi asja. Kuna olin pikalt mõelnud, et tahaks Aussimaal traktoristi ametit pidada, siis otsustasingi siia jääda. Nüüd aga on puuvillast villand ning tunnen, et aitab sellest võsas elamisest. Noor mees vajab linnaelu.
Umbkaudne reisiplaan on meil juba paigas - minna siit minema. Täpselt, meil. Kuna mul enam omal autot pole, vajasin kas kättevõtmist et üksi edasi seigelda, või reisikaaslast, kel auto on. Viimane tuli sisuliselt kõrvaltoast ühe austraallasest töökaaslase näol, kellega koos nüüd siis mingi aja plaanide kohaselt ringi hulgume. Järgnevate nädalate kondikava on jõhkralt öeldes järgmine: Taavi saab passi kätte Brisbanest; asjad Alexi autosse; sõit tema isa juurde vihmametsa; kalapüük ja muu lõõgastus; Brisbanes Al'i sõbra sünnipäev ning õhtu linnapeal töllerdamist; Bundabergis Kerttu (Eesti neiu, kellega Milduras tutvusin) külastamine ja sama tegevus kohalikus rummitehases; Airlie beachis vedelemine; Mackays paari tuttava iirlase külastamine; Cairns ja veel puhkust. Seejärel lähevad vast meie teed lahku ning Alex asub tööd otsima, mina tagasi Airlie Beachi liikuma, et veel puhata. Mingi hetk saab ehk ka Orubipoisiga (vana sõjaväekaaslane) kokku saadud kas Brissis või Airlies. Igatahes järgnevad nädalad saavad sisaldama palju puhkamist ja kultuuri. Viimast vähem tegelikult, tuleb vist ühele asjale ikka keskenduda.
Mida veel head tehtud on? Kõvasti taas tööd, kuigi viimased paar päeva väga rahulikud olnud. Eilne oli eriti rõvedalt igav - 60minutit puhkust, 10 minutit tööd. Ja nii sisuliselt päev läbi. Masinaid lõhkunud pole, traktoreid põletanud pole. Viimastel päevadel ühesõnaga suhteliselt vabalt võtnud ning ringi loivanud. Motivatsioonipuudus vaevab hinge. Ainus asi mis käimas hoiab on soov siit kiirelt sääred teha.
Aga niipalju siis sellest. Eks tripi ajal postitan uut inffi tegevustest, kui netti peaksin saama.
Kas sina teadsid, et 25% Austraalia jaekaubanduses müüdavatest toodetest on suurte supermarketite Coles ja Woolworth's omabrändi tooted?
Traktoris igavuse peletamine
Talwood põleb
Kängupoiss mulle poseerimas
Hoogu sai võetud selleks juba Märtsist saadik, kui tahtsin siit 15. Märtsil suusad teha. Tol hetkel rääkis aga ülemus augu pähe, et farmi edasi jääksin ning pakkus isegi pisut põnevamat tööd - traktoristi asja. Kuna olin pikalt mõelnud, et tahaks Aussimaal traktoristi ametit pidada, siis otsustasingi siia jääda. Nüüd aga on puuvillast villand ning tunnen, et aitab sellest võsas elamisest. Noor mees vajab linnaelu.
Umbkaudne reisiplaan on meil juba paigas - minna siit minema. Täpselt, meil. Kuna mul enam omal autot pole, vajasin kas kättevõtmist et üksi edasi seigelda, või reisikaaslast, kel auto on. Viimane tuli sisuliselt kõrvaltoast ühe austraallasest töökaaslase näol, kellega koos nüüd siis mingi aja plaanide kohaselt ringi hulgume. Järgnevate nädalate kondikava on jõhkralt öeldes järgmine: Taavi saab passi kätte Brisbanest; asjad Alexi autosse; sõit tema isa juurde vihmametsa; kalapüük ja muu lõõgastus; Brisbanes Al'i sõbra sünnipäev ning õhtu linnapeal töllerdamist; Bundabergis Kerttu (Eesti neiu, kellega Milduras tutvusin) külastamine ja sama tegevus kohalikus rummitehases; Airlie beachis vedelemine; Mackays paari tuttava iirlase külastamine; Cairns ja veel puhkust. Seejärel lähevad vast meie teed lahku ning Alex asub tööd otsima, mina tagasi Airlie Beachi liikuma, et veel puhata. Mingi hetk saab ehk ka Orubipoisiga (vana sõjaväekaaslane) kokku saadud kas Brissis või Airlies. Igatahes järgnevad nädalad saavad sisaldama palju puhkamist ja kultuuri. Viimast vähem tegelikult, tuleb vist ühele asjale ikka keskenduda.
Mida veel head tehtud on? Kõvasti taas tööd, kuigi viimased paar päeva väga rahulikud olnud. Eilne oli eriti rõvedalt igav - 60minutit puhkust, 10 minutit tööd. Ja nii sisuliselt päev läbi. Masinaid lõhkunud pole, traktoreid põletanud pole. Viimastel päevadel ühesõnaga suhteliselt vabalt võtnud ning ringi loivanud. Motivatsioonipuudus vaevab hinge. Ainus asi mis käimas hoiab on soov siit kiirelt sääred teha.
Aga niipalju siis sellest. Eks tripi ajal postitan uut inffi tegevustest, kui netti peaksin saama.
Kas sina teadsid, et 25% Austraalia jaekaubanduses müüdavatest toodetest on suurte supermarketite Coles ja Woolworth's omabrändi tooted?
Traktoris igavuse peletamine
Talwood põleb
Kängupoiss mulle poseerimas
Tuesday, May 3, 2011
Igapäevane deja vu
Viimasest postist on möödas juba üle kuu aja. Blogi nälgib, kuna pole piisavalt midagi huvitavat toimunud.Iga päev on justkui eilne ja homne.
Tänaseks on puuvillapõllud tühjemaks jäänud. Ligi kuus nädalat on juba hunnik harvestere nendel vagusid mõõtnud ning puuvillapalle räigelt nende varte küljest ära rebinud. Olukorra teeb veel sadistlikumaks järgmine masin, mis põllule läheb. Selleks on traktor, järel lohisemas purustaja, mis om animele kohaselt purustab k õik mis ette jääb salatilaadseks pudiks.
Mida puuvilla korjamine ja see äri üldse endast kujutavad? Asi algab teatavasti külvamisega, seejärel kastmise ja kasvatamisega (see, mida siin jaanuarist märtsini tegin) ning nüüd siis jätkub tsükkel korjamise näol. Põllul vurab ringi kombain, mis puuvilla oma korvi laeb. Korvi täitudes olen kohal mina traktoriga, mille haagisesse kogu „vatt“ ümber kallatakse. Seejärel viin saagi builderisse, ehk siis hiiglaslikku pressi, kus kaheinimeselised meeskonnad kuuest kärutäiest ühe suure kuubiku kokku pressivad. Mitte käsitsi küll, hüdraulilise süsteemi abil. Sisuliselt istu toolil ja tõmba kaht kangi päev läbi (kui nii räigelt üldistada on lubatud). Seejärel veetakse hiiglaslik laadung puuvilla (ligi kuus tonni kaaluv kuubik) veomasina järelhaagisel cotton gin’i, mis kujutab endast kui sorteerimisjaama. Seal lammutatakse antud ehitis laiali, nn kammitakse läbi (et kõik praht välja saada) ning edasi läheb juba puuvill ettevõtetele, kes sellest igast manti toodavad. Ja nii see protsess käib. Ühe sellise kuubiku hind on ligikaudu 15 000 dollarit käesoleval hetkel. Kokku plaanib farmer saada umbes 3500 moodulit (kuubikut), ehk siis 52,5mln dollarit tulu.
Töö on käinud suhteliselt iga päev. Kuue nädalaga oleme vabaks saanud võib-olla 5 päeva. Täpselt lugenud pole. Niipea kui vaba päev tekib, on kogu rahvas Goondiwindis (Gundy), et süüa osta ning et vähekesekski siit pärapõrgust tsivilisatsiooni saada. Eks ole see ju arusaadav, kui tööpäevad kestavad hommikul 7AM’st varieeruvalt õhtul 10-11-11.30PM’ni. Nii 14-16 tundi on tavaline päevas töötada. Miks me seda teeme? Antud hetkel on vastus üks – raha. Algul jäin siia, kuna tahtsin selle traktoriga ringi paarutada, kuna oli ju mõte, et Aussimaal tuleb traktoristiametit pidada Nagu ülemus aga ennustas, oli paari nädalaga uudsuse võlu kadunud ning suht kopp ees juba. Nüüd aga enam uut kohta ja tööd ka otsima ei vitisi hakata, Aussist lahkumiseni aga puhata ka ei taha – igavaks kisub.
Vabadel õhtutel oleme töökaaslastega kohalikus pubis (27km kaugusel) kokku saanud, et väheke korralikumalt süüa, piljardit mängida, õlle juua ja niisama rahulikult hinge tõmmata. Kahjuks aga lõpevad alati seesugused õhtul pikale venimise ning öösel 12-1-2 paiku koju sõitmisega. Kes sõidab? See loll, kes autoga tuli. Siinkandis väga seadustest ei hoolita, tihtipeale on ka kohalik politseinik pubis õllet joomas, seega pole kedagi kontrollimas. Ning ega Austraallasi ei hoia enam miski siis tagasi.
Mitte et ma joodikukalts oleksin, aga õhtuti ikka teeme vahest väikese õlle siin, et pinge maha saada ning kiiremini magama jääda. Mingil hetkel aga tundsin, et aitab ning mõtlesin, et olen 5 päeva ilma õlle joomata. 5nda päeva õhtul käed ei värisenud, seega järeldan, et tervis on korras ning alkohoolikuks muutunud pole. Selle peale võtame!
Eilne õhtu oli varieeruva pingeastmega. Nimelt olin õnnelik, et sain auto maha müüdud. Samuti sain ka oma passi tagasi, mis käis Brisbanes Hiina viisat sisse saamas. Mida aga polnud, oli Hiina viisa. Ümbrikus oli aga kiri, et avaldus ei sobinud ning vaja on ka aussi viisa koopiat. Mehed, mul on elektrooniline viisa, meil on 21 sajand. Otsisn pikalt oma arvutist mingitki dokumenti mis on Austraalia viisaga seotud. Lõpuks leidsin. Kuidas see aga paberile välja trükkida? Huhh, taas jama. Ning veel, et tähitud kirja saata, peab minema 120km kaugusele Gundysse, seda 26km kaugusel Talwoodis teha ei saavatki. Tore tali, nüüd kui autot enam pole, on kohe vaja sõita. Paras nikerdamine ikka. Täna hommikul sain igatahes Tõnno nõusse räägitud ning läksime koos Gundysse. Tema oma asju ajama, mina passi asju ajama. Loodetavasti seekord saab asjad korda, muidu pean juunis nädala lennujaamas elama, nagu filmis Terminal.
Täna hommikul sai muidu ka huumorit. NImelt läksin hommikul oma toast välja hambaid pesema ja kohvi tegema. Pärast kohvitamist tuppa tagasi saada proovides oli üllatus suur - uks oli lukus. Asja iroonia on selles, et mu uksel pole võtit. Minuti mõtlesin, jõin kohvi ja sügasin oma neljakuupikkust parukat. Seejärel läksin teistpoole maja akna juurde ning omalegi üllatuseks lükkasin ülima kerge vaevaga akna sääsevõrgu ning ühe klaasipoole eest ära. Seejärel ronisin tuppa sisse ning kangutasin ukseluku seestpoolt jõuga lahti. Kah kasu sellest tabaga ukse lukustamisest, kui aknast samamoodi lihtsalt sisse saab..
Aa, üks töökohustus on mul nüüd, kui korjamine täie hooga käib, juurde tekkinud. Minu traktor oli mingil perioodil ainus, millel tulekustutamise süsteem korralikult töötas, ehk siis kui kuskil tekkis tulekahju, olin mina see, kes pidi kohale tormama. Nüüd on meid kaks tuletõrjujat, kuid ikka kui kuskil leek lahti on, rallime mõlemad Ben’iga kohale – igaüks tahab ju põlevat traktorit näha. Tulekahjud on juba igapäevaseks saanud, üks kindel traktor läheb pidevalt lõuna paiku põlema hooratta juurest, kuhu koguaeg puuvilla ja muud prahti koguneb. Varsti võib selle masina järgi kella õigeks panna. Lisaks läks üks moodul (see 15 000 dollariline vatikuubik) põlema. 5 päeva põles kuni ära kustus. Ei aidanud isegi 6000 liitri vee sinna sisse pumpamine – kui vatt tahab põleda, peab ta põleda saama. Puupäine juurikas.
Ja nüüd perioodi tähtsaim sündmus – minu sõber, elukoht ja auto Ford „Välk“ Falcon ei ole enam minu sõber, elukoht ja auto. Eile, 3ndal mail müüsin ta Henrile maha. Kahju oli, aga mis sa teed. Parem müüa kohe ja normaalse hinna eest, kui et päev enne riigist lahkumist mingi pisku eest. Edasine reisimine saab olema kaootiline, lootuses kellegi auto peale saada või rongide-busside-lennukitega mööda riiki ringi töllerdada Plaanis on veel ligi 3000km läbida enne Austraaliast lahkumist. Puhkus Airlie beachil surfates, mõni päev aussist töökaaslase Alexiga Brisbanes ringi luusides ning siis edasi Hiina poole minekut.
Sedapuhku on mul ka hea „Kas sina teadsid“ küsimus – traktoris raadiot kuulates saab igast huvitavat inffi.
Jumalaga!
Kas sina teadsid, et veel 1980ndatel aastatel oli Austraalia suurimal saarel, Tasmaanias, olukord, kus relvastatud röövi või vägistamise eest saadeti kurjategija 14’ks aastaks vanglasse, homoseksuaalse tegevuse eest saadi aga 21-aastane vabadusekaotus?
Põlev moodul
Taavi viljeleb kokakunsti
Pärast pubiõhtut lihtsalt ei jõua võidelda. Pildil Eesti-Iiri ühisrinne.
Traktori juhtimine ja käru teele mahutamine on täppisteadus
Lumine põld
Tänaseks on puuvillapõllud tühjemaks jäänud. Ligi kuus nädalat on juba hunnik harvestere nendel vagusid mõõtnud ning puuvillapalle räigelt nende varte küljest ära rebinud. Olukorra teeb veel sadistlikumaks järgmine masin, mis põllule läheb. Selleks on traktor, järel lohisemas purustaja, mis om animele kohaselt purustab k õik mis ette jääb salatilaadseks pudiks.
Mida puuvilla korjamine ja see äri üldse endast kujutavad? Asi algab teatavasti külvamisega, seejärel kastmise ja kasvatamisega (see, mida siin jaanuarist märtsini tegin) ning nüüd siis jätkub tsükkel korjamise näol. Põllul vurab ringi kombain, mis puuvilla oma korvi laeb. Korvi täitudes olen kohal mina traktoriga, mille haagisesse kogu „vatt“ ümber kallatakse. Seejärel viin saagi builderisse, ehk siis hiiglaslikku pressi, kus kaheinimeselised meeskonnad kuuest kärutäiest ühe suure kuubiku kokku pressivad. Mitte käsitsi küll, hüdraulilise süsteemi abil. Sisuliselt istu toolil ja tõmba kaht kangi päev läbi (kui nii räigelt üldistada on lubatud). Seejärel veetakse hiiglaslik laadung puuvilla (ligi kuus tonni kaaluv kuubik) veomasina järelhaagisel cotton gin’i, mis kujutab endast kui sorteerimisjaama. Seal lammutatakse antud ehitis laiali, nn kammitakse läbi (et kõik praht välja saada) ning edasi läheb juba puuvill ettevõtetele, kes sellest igast manti toodavad. Ja nii see protsess käib. Ühe sellise kuubiku hind on ligikaudu 15 000 dollarit käesoleval hetkel. Kokku plaanib farmer saada umbes 3500 moodulit (kuubikut), ehk siis 52,5mln dollarit tulu.
Töö on käinud suhteliselt iga päev. Kuue nädalaga oleme vabaks saanud võib-olla 5 päeva. Täpselt lugenud pole. Niipea kui vaba päev tekib, on kogu rahvas Goondiwindis (Gundy), et süüa osta ning et vähekesekski siit pärapõrgust tsivilisatsiooni saada. Eks ole see ju arusaadav, kui tööpäevad kestavad hommikul 7AM’st varieeruvalt õhtul 10-11-11.30PM’ni. Nii 14-16 tundi on tavaline päevas töötada. Miks me seda teeme? Antud hetkel on vastus üks – raha. Algul jäin siia, kuna tahtsin selle traktoriga ringi paarutada, kuna oli ju mõte, et Aussimaal tuleb traktoristiametit pidada Nagu ülemus aga ennustas, oli paari nädalaga uudsuse võlu kadunud ning suht kopp ees juba. Nüüd aga enam uut kohta ja tööd ka otsima ei vitisi hakata, Aussist lahkumiseni aga puhata ka ei taha – igavaks kisub.
Vabadel õhtutel oleme töökaaslastega kohalikus pubis (27km kaugusel) kokku saanud, et väheke korralikumalt süüa, piljardit mängida, õlle juua ja niisama rahulikult hinge tõmmata. Kahjuks aga lõpevad alati seesugused õhtul pikale venimise ning öösel 12-1-2 paiku koju sõitmisega. Kes sõidab? See loll, kes autoga tuli. Siinkandis väga seadustest ei hoolita, tihtipeale on ka kohalik politseinik pubis õllet joomas, seega pole kedagi kontrollimas. Ning ega Austraallasi ei hoia enam miski siis tagasi.
Mitte et ma joodikukalts oleksin, aga õhtuti ikka teeme vahest väikese õlle siin, et pinge maha saada ning kiiremini magama jääda. Mingil hetkel aga tundsin, et aitab ning mõtlesin, et olen 5 päeva ilma õlle joomata. 5nda päeva õhtul käed ei värisenud, seega järeldan, et tervis on korras ning alkohoolikuks muutunud pole. Selle peale võtame!
Eilne õhtu oli varieeruva pingeastmega. Nimelt olin õnnelik, et sain auto maha müüdud. Samuti sain ka oma passi tagasi, mis käis Brisbanes Hiina viisat sisse saamas. Mida aga polnud, oli Hiina viisa. Ümbrikus oli aga kiri, et avaldus ei sobinud ning vaja on ka aussi viisa koopiat. Mehed, mul on elektrooniline viisa, meil on 21 sajand. Otsisn pikalt oma arvutist mingitki dokumenti mis on Austraalia viisaga seotud. Lõpuks leidsin. Kuidas see aga paberile välja trükkida? Huhh, taas jama. Ning veel, et tähitud kirja saata, peab minema 120km kaugusele Gundysse, seda 26km kaugusel Talwoodis teha ei saavatki. Tore tali, nüüd kui autot enam pole, on kohe vaja sõita. Paras nikerdamine ikka. Täna hommikul sain igatahes Tõnno nõusse räägitud ning läksime koos Gundysse. Tema oma asju ajama, mina passi asju ajama. Loodetavasti seekord saab asjad korda, muidu pean juunis nädala lennujaamas elama, nagu filmis Terminal.
Täna hommikul sai muidu ka huumorit. NImelt läksin hommikul oma toast välja hambaid pesema ja kohvi tegema. Pärast kohvitamist tuppa tagasi saada proovides oli üllatus suur - uks oli lukus. Asja iroonia on selles, et mu uksel pole võtit. Minuti mõtlesin, jõin kohvi ja sügasin oma neljakuupikkust parukat. Seejärel läksin teistpoole maja akna juurde ning omalegi üllatuseks lükkasin ülima kerge vaevaga akna sääsevõrgu ning ühe klaasipoole eest ära. Seejärel ronisin tuppa sisse ning kangutasin ukseluku seestpoolt jõuga lahti. Kah kasu sellest tabaga ukse lukustamisest, kui aknast samamoodi lihtsalt sisse saab..
Aa, üks töökohustus on mul nüüd, kui korjamine täie hooga käib, juurde tekkinud. Minu traktor oli mingil perioodil ainus, millel tulekustutamise süsteem korralikult töötas, ehk siis kui kuskil tekkis tulekahju, olin mina see, kes pidi kohale tormama. Nüüd on meid kaks tuletõrjujat, kuid ikka kui kuskil leek lahti on, rallime mõlemad Ben’iga kohale – igaüks tahab ju põlevat traktorit näha. Tulekahjud on juba igapäevaseks saanud, üks kindel traktor läheb pidevalt lõuna paiku põlema hooratta juurest, kuhu koguaeg puuvilla ja muud prahti koguneb. Varsti võib selle masina järgi kella õigeks panna. Lisaks läks üks moodul (see 15 000 dollariline vatikuubik) põlema. 5 päeva põles kuni ära kustus. Ei aidanud isegi 6000 liitri vee sinna sisse pumpamine – kui vatt tahab põleda, peab ta põleda saama. Puupäine juurikas.
Ja nüüd perioodi tähtsaim sündmus – minu sõber, elukoht ja auto Ford „Välk“ Falcon ei ole enam minu sõber, elukoht ja auto. Eile, 3ndal mail müüsin ta Henrile maha. Kahju oli, aga mis sa teed. Parem müüa kohe ja normaalse hinna eest, kui et päev enne riigist lahkumist mingi pisku eest. Edasine reisimine saab olema kaootiline, lootuses kellegi auto peale saada või rongide-busside-lennukitega mööda riiki ringi töllerdada Plaanis on veel ligi 3000km läbida enne Austraaliast lahkumist. Puhkus Airlie beachil surfates, mõni päev aussist töökaaslase Alexiga Brisbanes ringi luusides ning siis edasi Hiina poole minekut.
Sedapuhku on mul ka hea „Kas sina teadsid“ küsimus – traktoris raadiot kuulates saab igast huvitavat inffi.
Jumalaga!
Kas sina teadsid, et veel 1980ndatel aastatel oli Austraalia suurimal saarel, Tasmaanias, olukord, kus relvastatud röövi või vägistamise eest saadeti kurjategija 14’ks aastaks vanglasse, homoseksuaalse tegevuse eest saadi aga 21-aastane vabadusekaotus?
Põlev moodul
Taavi viljeleb kokakunsti
Pärast pubiõhtut lihtsalt ei jõua võidelda. Pildil Eesti-Iiri ühisrinne.
Traktori juhtimine ja käru teele mahutamine on täppisteadus
Lumine põld
Tuesday, March 29, 2011
Ajamasin
Midagi on mäda.
Väga mäda.
Puhkuselt jõudsime tagasi 2 nädalat tagasi, aga juba praegu on tunne nagu oleks sellest möödas 2 kuud. Samas selle kahe nädala jooksul pole aga suht mittemiskit toimunud, ehk siis võiks selle tembeldada hoopis kaheks tunniks. Kes aru saab mis toimub? Mina mitte.
Pärast puhkust tagasi jõudes oli tunne ülinadi. Esiteks tuli ju tagasi põõsasse elama kolida. Teiseks olid meile tekkinud 2 uut elanikku kes just kõikse meeldivamad polnud ning kolmandaks olid väga paljud asjad meie elukohas ümber korraldatud niiet kodutunnet ikka absoluutselt polnud. Õnneks aga nädalaga olid need 2 uustulnukat ka minevikuks saanud ning elu normaliseerumas. Töö oli tol ajal ikka sama mis varem - niisutus. Iga päevaga hakkas aga järjest rohkem ka tunda andma harvesti (saagikoristuse) lähenemine, kuna pidevalt oli vaja ettevalmistusi teha millekski.Alustades masinate hooldusest ja lõpetades niisutustorude põllult kokku korjamisega. Tegevust igatahes oli.
Nädal tagasi hakkasime puuvilla põldudelt kokku koguma. Vastupidiselt ühe neiu arvamusele ei korista me cottonit mööda põldu ringi kõndides ning saagikotti järel vedades. Seda tehakse Aafrikas. Üldjuhul käib asi nii - kombain sõidab põllul ringi ning kogub puuvilla oma tagaosas asuvasse suurde "korvi", seejärel lendab vagude vahelt tolmupilvest välja Taavi oma traktori ja järelkäruga; kombain laeb oma laadungi minu kärru maha; mina transpordin selle (rekka järelkäru suuruste) presside juurde ja kallan selle sinna sisse. Seejärel pressitakse kogu puuvill suureks kuubikuks ja veetakse veomasinaga minema. Suht lihtne protsess.
Töö on igatahes samuti kerge. Istud konditsioneeriga treaktoris, kuulad raadiost muusikat ning põristad mööda põldu ringi. Isegi vabandus ringi rallimiseks on olemas - kiire on ju :)
Kohati on peal paras pika otsa veomasinajuhi tunne, kuna mõnel päeval pole aega eriti süüagi ega põiel käia. Nosida saab enamasti siis kui sirge tee on või kui traktorikäru laetakse. Mõlemal juhul on aega vaid kusagil 1-2minutit. Aga kellele sööki vaja on, kui on olemas energiajook ja Pepsi. Kuna tööpäevad on suht pikad (12-14 tundi), siis uni on kerge tulema ning selle vastu aitavad suhkur ning tauriin/koffeiin ja muud energiajoogi koostisained kenasti.
Tööpäeva lõppedes aga tööpäev ei lõpe. Nimelt öösiti näen unes suht tihti, et olen roolis ning olen peaaegu pressile sisse sõitma. Täna näiteks ärkasingi öösel üles ning otsisin elu eest voodist käigukangi, et käik välja võtta ning kokkupõrget vältida. Lisaks olin jumala paanikas kuna mingil imelikul põhjusel ma ei näinud midagi. Terve traktor oli seest kottpime. Siis aga mõistsin, et tööpäev on ikka läbi ja oma pimedast toast kell 2 öösel ma käigukangi naljalt ei leia. Loll on olla loll.
Eile käisime kõval poetuuril ka, kuna usutavasti järgmised paar nädalat (kui ilm hea on ja ei saja) vabu päevi pole ning seega ei saa ka poodi minna. Ehk siis pidime omale järgnevateks nädalateks kogu toidu ära ostma. Mõnus kuhajga kärutäis manti sai kokku ahnitsetud. Pool nälgivat Aafrikat toidaks sellega ära vist ning arvel ilutseva summa eest saaks Eestis kuuks korraliku korteri rentida. Kaghe inimese toidud täitsid terve universaalkerega auto bagasniku ära.
Ahjaa, Tõnnoga käisime ükspäev burgerit söömas. Tegu on usutavasti Austraalia suurima burgeriga, kuna selle kotleti tegemiseks kulub 1,2 kg hakkliha ning seda küpsetatakse ahjus ligi tund. Meeletu eine oli - võtsime selle kahepeale ning mõlemad suutsime vaid veerandi sisse vägistada. Ülejäänud veerand jäi hommikuks. Polnud väga hea enam siis, samas pool veerandist täitis kõhu terveks päevaks. Sellist burgerit polnud ma varem näinud. Erkole idee - Bravosse uus burger, "Maorebestaja"
Lisaks veel sain ühel päeval nii hea kui halva uudise. Hea uudis oli, et meile kolisid siia kolm iirlast - 2 kutti ja neiu. Halb uudis oli see, et neiu on juba hõivatud. Ei saa head ilma halvata.
Nüüd on veel kolm kuud jäänud, mil mööda maailma ringi töllerdan ning saabki koju. Tundub päris ahvatlev. Tahaks juba vaikselt siit suusad teha ning mõned kuud Eestis olla. Siis tuleb vist juba sügis ning viskab taas kopa ette jahedus, samas siinne soojus on samuti end ammendanud. Nüüd, kui jahedad päevad on, tundub see 25-28 kraadine temperatuur kui õnnistus. Üle 35stest päevadest ei taha lähimad paar kuud enam kuulda :)
Eks Kahe nädala pärast kirjutan uue postituse, võttes kokku oma eelnevad päevad ühe lõiguga, kuna kui kõik läheb plaanipäraselt, siis muud peale puuvilla korjamise ei toimu.
Kas sina teadsid, et puuvill suudab endasse imeda oma raskusest 27korda suurema koguse vett?
Vaade minu töökohalt... Päris põnev, eh?
Tööloom
Kombain tööd tegemas
See kuubik läheb küll Eestisse vist
Puuvillapall
Konserv
Burger
Väga mäda.
Puhkuselt jõudsime tagasi 2 nädalat tagasi, aga juba praegu on tunne nagu oleks sellest möödas 2 kuud. Samas selle kahe nädala jooksul pole aga suht mittemiskit toimunud, ehk siis võiks selle tembeldada hoopis kaheks tunniks. Kes aru saab mis toimub? Mina mitte.
Pärast puhkust tagasi jõudes oli tunne ülinadi. Esiteks tuli ju tagasi põõsasse elama kolida. Teiseks olid meile tekkinud 2 uut elanikku kes just kõikse meeldivamad polnud ning kolmandaks olid väga paljud asjad meie elukohas ümber korraldatud niiet kodutunnet ikka absoluutselt polnud. Õnneks aga nädalaga olid need 2 uustulnukat ka minevikuks saanud ning elu normaliseerumas. Töö oli tol ajal ikka sama mis varem - niisutus. Iga päevaga hakkas aga järjest rohkem ka tunda andma harvesti (saagikoristuse) lähenemine, kuna pidevalt oli vaja ettevalmistusi teha millekski.Alustades masinate hooldusest ja lõpetades niisutustorude põllult kokku korjamisega. Tegevust igatahes oli.
Nädal tagasi hakkasime puuvilla põldudelt kokku koguma. Vastupidiselt ühe neiu arvamusele ei korista me cottonit mööda põldu ringi kõndides ning saagikotti järel vedades. Seda tehakse Aafrikas. Üldjuhul käib asi nii - kombain sõidab põllul ringi ning kogub puuvilla oma tagaosas asuvasse suurde "korvi", seejärel lendab vagude vahelt tolmupilvest välja Taavi oma traktori ja järelkäruga; kombain laeb oma laadungi minu kärru maha; mina transpordin selle (rekka järelkäru suuruste) presside juurde ja kallan selle sinna sisse. Seejärel pressitakse kogu puuvill suureks kuubikuks ja veetakse veomasinaga minema. Suht lihtne protsess.
Töö on igatahes samuti kerge. Istud konditsioneeriga treaktoris, kuulad raadiost muusikat ning põristad mööda põldu ringi. Isegi vabandus ringi rallimiseks on olemas - kiire on ju :)
Kohati on peal paras pika otsa veomasinajuhi tunne, kuna mõnel päeval pole aega eriti süüagi ega põiel käia. Nosida saab enamasti siis kui sirge tee on või kui traktorikäru laetakse. Mõlemal juhul on aega vaid kusagil 1-2minutit. Aga kellele sööki vaja on, kui on olemas energiajook ja Pepsi. Kuna tööpäevad on suht pikad (12-14 tundi), siis uni on kerge tulema ning selle vastu aitavad suhkur ning tauriin/koffeiin ja muud energiajoogi koostisained kenasti.
Tööpäeva lõppedes aga tööpäev ei lõpe. Nimelt öösiti näen unes suht tihti, et olen roolis ning olen peaaegu pressile sisse sõitma. Täna näiteks ärkasingi öösel üles ning otsisin elu eest voodist käigukangi, et käik välja võtta ning kokkupõrget vältida. Lisaks olin jumala paanikas kuna mingil imelikul põhjusel ma ei näinud midagi. Terve traktor oli seest kottpime. Siis aga mõistsin, et tööpäev on ikka läbi ja oma pimedast toast kell 2 öösel ma käigukangi naljalt ei leia. Loll on olla loll.
Eile käisime kõval poetuuril ka, kuna usutavasti järgmised paar nädalat (kui ilm hea on ja ei saja) vabu päevi pole ning seega ei saa ka poodi minna. Ehk siis pidime omale järgnevateks nädalateks kogu toidu ära ostma. Mõnus kuhajga kärutäis manti sai kokku ahnitsetud. Pool nälgivat Aafrikat toidaks sellega ära vist ning arvel ilutseva summa eest saaks Eestis kuuks korraliku korteri rentida. Kaghe inimese toidud täitsid terve universaalkerega auto bagasniku ära.
Ahjaa, Tõnnoga käisime ükspäev burgerit söömas. Tegu on usutavasti Austraalia suurima burgeriga, kuna selle kotleti tegemiseks kulub 1,2 kg hakkliha ning seda küpsetatakse ahjus ligi tund. Meeletu eine oli - võtsime selle kahepeale ning mõlemad suutsime vaid veerandi sisse vägistada. Ülejäänud veerand jäi hommikuks. Polnud väga hea enam siis, samas pool veerandist täitis kõhu terveks päevaks. Sellist burgerit polnud ma varem näinud. Erkole idee - Bravosse uus burger, "Maorebestaja"
Lisaks veel sain ühel päeval nii hea kui halva uudise. Hea uudis oli, et meile kolisid siia kolm iirlast - 2 kutti ja neiu. Halb uudis oli see, et neiu on juba hõivatud. Ei saa head ilma halvata.
Nüüd on veel kolm kuud jäänud, mil mööda maailma ringi töllerdan ning saabki koju. Tundub päris ahvatlev. Tahaks juba vaikselt siit suusad teha ning mõned kuud Eestis olla. Siis tuleb vist juba sügis ning viskab taas kopa ette jahedus, samas siinne soojus on samuti end ammendanud. Nüüd, kui jahedad päevad on, tundub see 25-28 kraadine temperatuur kui õnnistus. Üle 35stest päevadest ei taha lähimad paar kuud enam kuulda :)
Eks Kahe nädala pärast kirjutan uue postituse, võttes kokku oma eelnevad päevad ühe lõiguga, kuna kui kõik läheb plaanipäraselt, siis muud peale puuvilla korjamise ei toimu.
Kas sina teadsid, et puuvill suudab endasse imeda oma raskusest 27korda suurema koguse vett?
Vaade minu töökohalt... Päris põnev, eh?
Tööloom
Kombain tööd tegemas
See kuubik läheb küll Eestisse vist
Puuvillapall
Konserv
Burger
Tuesday, March 15, 2011
Nädal puhkust
Nagu ka pealkiri väidab, võtsin lõpuks nädala vabaks. Viimase kahe kuu jooksul oli enne seda mul olnud umbes 4-5 päeva, mil sain puhata ning ei pidanud töötama, seega nädalake rannikul tundus rohkem kui ahvatlev.
Eelmise nädala kolmapäeva hommikul pakkisime Tõnno, Kristiina ja Henriga mu Falconi bagassi igasugu (mitte)vajalikku manti täis ning seadsime suuna rannikule. Eesmärk - puhata, nautida viimaseid sooju ilmu ning veelkord puhata.
Esimese reisupäeva sihiks oli jõuda Byron Bay nimelisse väikelinna, et sinna paariks päevaks laagrisse jääda. Teepeale jäi meile aga ka Austraalia kuulus hipilinn Nimbin, mida otseloomulikult oli vaja külastada. Polnud meist keegi ju elusaid hipisid näinud. Ja oli see vast linn. Esitseks oli tunne, nagu oleksime aastas 1970 (mitte, et keegi meist seal varem olnud oleks, aga ikkagi). Inimesed olid pikkade salkus juustega keskealised hipid, hallipäised mehed ning värviliste riietega neiukesed. Majad olid võõbatud vikerkaarevärvidesse, kõikjal ilutsesid maalitud lilleõied ning erinevates värvitoonides erinevad vidinad... Ehk siis väga värviline koht. Ning igal nurgal müüdi mahetoodangut, ehk siis kanepist toodetud riideid, ehteid jms. Kanep on Austraalias keelatud, seega poodides kuskil seda ei müüda. Küll aga tänavail, kuna esimese viie minuti jooksul pakuti meile juba kolmel korral "wakky tobbaccy" (lollakas tubakas slängis) nimelist manti. Igal korral keeldusime viisakalt. Pole meist keegi narkoinimene ju.
Hipilinna järel suundusime edasi Byroni poole, kuna kell hakkas juba palju saama. Byron Baysse jõudsime nii umbes 7 paiku õhtul. Leidsime omale kiirelt mingi hotelli kus ööbida ning seadsime oma väsinud kehad tubadesse õhtusöögile. Kristiina ja Tõnno plaan oli rahulik õhtu veeta, mina tahtsin Henriga välja pubidesse jämmima minna. Kuna aga kell oli hiline, pidime kiirustama. Ülinobe dušš ning veel kiirem õhtusöök hiljem saime Tõnno toas kokku, et väike koosviibimine teha ning järgmise päeva plaan paika panna. Ettekääne siidri joomiseks oli igatahes hea. Libistasime külma märjukest ning muljetasime Nimbinist.
Seejärel olime mina ja Henri rohkem kui valmis linnapeale ööelu avastama minema. Jämmisime mitu tundi mööda linna ringi, külastasime ligi 5 erinevat pubi-klubi ning jõudsime õhtu lõpuks hotelli tagasi.
Järgmine päev oli puhkepäev. Meie Henriga läksime surfama, teised kaks väsinud rännulist läksid uuesti magama, pärast uue hotelli leidmist kell 10 hommikul. Me Henriga asusime avastama Byron Bay linnakest, käisime rannas surfamas (väga halvad lained olid, mõttetu ajaraiskamine) ning kultuuriprogrammi raames külastasime ka Austraalia maismaa idapoolseimat punkti. Pisut peab ju ka kultuuri olema asjas :)
Samal õhtul oli mul taas isu pubidesse uurima minna, et mida need kohalikud ja meiesugused rändurid seal ikka teevad. Kell 18.30 avastasin, et poole tunni pärast hakkab pihta kultuurne märja T-särgi show ühes linna paljudest baaridest. Pesemine ja söömine võttis mul vist vaid 5minutit aega, kuna nii kiirelt pole ma veel valmis olnud välja minema. Kuna Henri ei tahtnud kiirustada oma asjadega, siis läksin üksi. Pubi ette jõudes oli aga üllatus suur - sama suur kui järjekord. Tundus, et pool linnast oli märgi särke vaatama tulnud. Mingu pesumajja, ma ütlen. Veetsin umbes 20 minutit järjekorras, oodates ning mitte sisse saades. Lõpuks viskas siibrisse ning lahkusin järjekorrast, olles peaaegu järgmine sisse saaja. Väga tore märja T-särgi pidu oli.
Järgmisel päeval asusime Gold Coasti poole teele, et jõuda Surfers Paradise nimelisse linna. Surf, rand, päike, neiud, peod ja suvine tänavakultuur iseloomustavad seda linna. Tõnno oli kodutööd teinud ning leidis meile ülisoodsa hotelli (30daala nägu/öö) ning parkisime oma lodevad kehad sinna kohe ära. Hotellist välja astudes oli aga üllatus suur - rand oli vaid paarisaja meetri kaugusel. Hotelli ja ranna vahele jäi vaid üks kvartal! Ajal, mil teised toas oma asju lahti pakkisid, olin mina juba pesus käinud, asjad lahti pakkinud, kõhu täis söönud ning valmis välja liikuma. Keegi teine aga minuga ei nõustunud. Ühesõnaga läksin üksi linnapeale uurima, mis toimub. Sain vaid mõned minutid mööda Surfersi tänavaiduitatud, kui sattusin mingi väikese leti ning seal taga vedeleva Hispaania kuti otsa. Vend müüs pileteid nn "pubituuridele". Asi väga lihtne: ostad pileti, kaod kindlal kellaaajal kindlasse klubisse, saad tervitusjoogi ning väikese söögi. Tunni aja pärast liigutakse edasi järgmisse klubisse järgmise joogi ja järgmise snäki juurde jne jne kuni on 3 pubi ja 2 ööklubi läbi käidud ning õhtu väga hiline. Igast asutusest järgmisse minek toimub kõigil pileti ostjatel koos, ühes grupis. Etteruttavalt piletiomanikke oli umbes 200 tükki, ehk siis kohalik rahvaste ränne toimus seal :) Piletiomanikud olid märgistatud ka värviliste kleepekatega - roheline tähendas vallalist ning punane mittevallalist. Ehk siis olukord tehti väga lihtsaks.
Pika kauplemise järel sain tavalise 60 daalase pileti asimel kahe õhtu peopassid ühe hinnaga + tasuta stripiklubi pääsmed (kuhu kahjuks ajapuudusel ei jõudnudki). Vähemalt olid aga reede ja laupäeva õhtu sisustatud pubitamisega. Nendest pidudest aga hiljem.
Reedene hommikupoolik möödus linnas ringi sõites ning šopates. Leidsime kena linnaku, kus paiknevad paljude maailmakuulsate firmade tehaseoutletid, ehk siis müüakse kaupa väga odavalt. Usutavasti juba mõistsite, et ma veetsin enamuse seal veedetud paarist tunnist surfipoodides, City Beach oli neist põhiline. Täiesti naljaka raha eest oli võimalik saada korralikke Billabongi ja Ripcurli asju, palju viisakamaid kui Eestis. Nüüd aga ma ei tea, kuhu ma kogu selle padajanni panen, mis ma kokku ostsin. Jälle jama.
Laupäeva hommikul tegime esimese surfi Gold Coasti rannikul. Ülim! Parimad lained, mida ma siin Austraalias saanud olen. Tõsiselt head pikad lained, mis murdusid rannast piisavalt kaugel ning andsid kena ca 20 sekundilise sõidu (kui mitte kauem)merelt rannaliiva äärde. Über, ma räägin, über. Surfamas käisime ka ülejäänud hommikutel, ehk siis laupäeval ja pühapäeval ja esmaspäeval ka. Meri on ikka parim äratus hommikuti, kui kell 8 ärkad ning otsejoones randa surfile lähed.
Surfile järgnes veepark Wet'n'Wild. Suhteliselt suur välilõbustuspark erinevate liutorude ja muude atraktsioonidega. Lõbus oli, aga samas kohati ka kuradi hirmus. Võtsime Tõnnoga käsile kõige rõvedamad atraktsioonid ning kui oli mitu variatsiooni ühest atraktsioonist, valisime rõvedaima. Igatahes päev oli adrenaliinirohke. Lasime alla 70kraadise nurgaga avatud torust (sirgjooneline langus ligi 6 korruse kõrguselt), sõitsime mingi kummividinaga kolmekesi mingitest ulmelistest torudest üles alla nii, et kohati paat õhus oli jne jne. Võimas!
Ja nüüd peod... nagu eelnevalt mainisin, ostsin pubituuri piletid nii endale kui Henrile. Vaja ju ka meelt lahutada. Esimeses pubis oli kõik viisakas. Kohale roomanud neiud-noormehed väga viisakad, kõik omaette. Teises pubis hakkasid juba seltskonnad tekkima, näha oli, et inimesed muutusid vähe vabamaks. Ning alates kolmandast asutusest läks tants ja trall lahti. Rahvas möllas, muusika lärmas ning korraldati ka igasugu silmale ilusaid mänge laval. Viimases klubis lõpetades oli igatahes kell juba kõvasti 1 läbi ning aeg kiire pizza ära süüa ning koju kobida.
Teisel õhtul pidin aga enamuse pubirallist üksi läbima, kuna kui Robin on väsinud, peab Batman kuritegevusega üksi võitlema. Nagu aga välja tuli, polnudki see väga halb. Sattusin ühe paljudest klubidest ukse ette järjekorda kahe kena neiu ning kahe kuti taha seisma. Neiud seletasid midagi minust, üks naeratas ka ning seejärel küsis üks kuttidest, kas mul nätsu on. Muidugi oli neile kenadele näitsikutele, kahjuks tahtsid ka noormehed. Igatahes sealt sai alguse pikaaajaline sõprus (või noh, vähemalt õhtu lõpuni) selle seltskonnaga. Kuttidega sai päris pikalt jorisetud laua taga juttu ajada, kuni neiud omi asju ajasid. Vennad olid Austraalia-Uus-Meremaa päritolu, neiud Austraalia ningg Havaii-Austraalia sugemetega.. Urr :) Igatahes mingil hetkel hakkasid neiud mulle rohkem tähelepanu pöörama kui neile kuttidele, kellega koos nad klubisse tulid. Poisid selle üle väga õnnelikud polnud, küll aga olin mina. Hoolimata sellest, et poiste biitsepsid olid jämedamad kui minu kael ning näod kohati kurjemad kui Heath Ledger oma kuulsas Jokkeri rollis, oli väga tore õhtu ning kõik peale nende kahe kuti nautisid seda väga :) Mingil hetkel seadsin aga sammud kodupoole, kiire eine veel Subwayst ning padavai hotelli. Aitas pidutsemisest.
Järgnevad paar õhtut möödusid pubi-klubi-baari-muu meelelahutusasutuse vabalt linnas pildistades ning lihtsalt sõpradega olles.
Imelik aga see Austraalia on ikka väike riik. Võtame näiteks ligi 8000 elanikuga linna Goondiwindi, kus iganädalaselt toiduvarusid käime täiendamas. Mõnede linnakülastuste järel on tekkinud juba nii palju tuttavaid, et päris kodune tunne on. Iga natukese aja tagant satud kokku kellegagi, kes sind tervitab ning kuskiltkaugu teab. Ning isegi Surfers Paradise's tekkisid juba tuttavad näod, kellega tänaval juttu puhuda. Nii nendelt peotuuridelt kui ka näiteks surfipoest, kust laudu laenutasime. Mees, kes meile lauad igal hommikul andis, oli kui oma jope. Alati sai mitmeid minuteid juttu puhutud nii surfist kui antud päeva lainetest kui meie puhkusest kui kes teab millest. Ehk siis vahet pole, kas elad linnas 4 päeva või 4 aastat, tuttavaid tekib ülikiirelt ikkagi.
Täna, teisipäeval, pakkisime oma 1000 asja kokku, lükkasime Falconisse veel nii palju toitu ka kui mahtus ning asusime tagasiteele. Jube nukker oli. Pidutsevast suvisest rannalinnast pärapõrgusse farmi sõita pole just kõige toredam. Samas raha vajab teenimist ning puuvill lõikamist.
Kas sina teadsid, et Austraalia paberraha on tehtud veekindlast materjalist, mistõttu pole näiteks probleemiks minna surfama, jättes raha taskusse?
Nimbin
Austraalia maismaa idatipp
Surfers Paradise 77ndalt korruselt vaatatuna
Surfers Paradise 77ndalt korruselt vaatatuna. Päris hea oli selles roosas "Islander" nimelises hotellis elada, rannast kvartal eemal.
Neid ülalolevaid pilte tegemas
Surfers Paradise öösel
Surfers Paradise öösel
Rannas lustimas
Surfers
Vaja ju avalikus kohas lolli mängida
Eelmise nädala kolmapäeva hommikul pakkisime Tõnno, Kristiina ja Henriga mu Falconi bagassi igasugu (mitte)vajalikku manti täis ning seadsime suuna rannikule. Eesmärk - puhata, nautida viimaseid sooju ilmu ning veelkord puhata.
Esimese reisupäeva sihiks oli jõuda Byron Bay nimelisse väikelinna, et sinna paariks päevaks laagrisse jääda. Teepeale jäi meile aga ka Austraalia kuulus hipilinn Nimbin, mida otseloomulikult oli vaja külastada. Polnud meist keegi ju elusaid hipisid näinud. Ja oli see vast linn. Esitseks oli tunne, nagu oleksime aastas 1970 (mitte, et keegi meist seal varem olnud oleks, aga ikkagi). Inimesed olid pikkade salkus juustega keskealised hipid, hallipäised mehed ning värviliste riietega neiukesed. Majad olid võõbatud vikerkaarevärvidesse, kõikjal ilutsesid maalitud lilleõied ning erinevates värvitoonides erinevad vidinad... Ehk siis väga värviline koht. Ning igal nurgal müüdi mahetoodangut, ehk siis kanepist toodetud riideid, ehteid jms. Kanep on Austraalias keelatud, seega poodides kuskil seda ei müüda. Küll aga tänavail, kuna esimese viie minuti jooksul pakuti meile juba kolmel korral "wakky tobbaccy" (lollakas tubakas slängis) nimelist manti. Igal korral keeldusime viisakalt. Pole meist keegi narkoinimene ju.
Hipilinna järel suundusime edasi Byroni poole, kuna kell hakkas juba palju saama. Byron Baysse jõudsime nii umbes 7 paiku õhtul. Leidsime omale kiirelt mingi hotelli kus ööbida ning seadsime oma väsinud kehad tubadesse õhtusöögile. Kristiina ja Tõnno plaan oli rahulik õhtu veeta, mina tahtsin Henriga välja pubidesse jämmima minna. Kuna aga kell oli hiline, pidime kiirustama. Ülinobe dušš ning veel kiirem õhtusöök hiljem saime Tõnno toas kokku, et väike koosviibimine teha ning järgmise päeva plaan paika panna. Ettekääne siidri joomiseks oli igatahes hea. Libistasime külma märjukest ning muljetasime Nimbinist.
Seejärel olime mina ja Henri rohkem kui valmis linnapeale ööelu avastama minema. Jämmisime mitu tundi mööda linna ringi, külastasime ligi 5 erinevat pubi-klubi ning jõudsime õhtu lõpuks hotelli tagasi.
Järgmine päev oli puhkepäev. Meie Henriga läksime surfama, teised kaks väsinud rännulist läksid uuesti magama, pärast uue hotelli leidmist kell 10 hommikul. Me Henriga asusime avastama Byron Bay linnakest, käisime rannas surfamas (väga halvad lained olid, mõttetu ajaraiskamine) ning kultuuriprogrammi raames külastasime ka Austraalia maismaa idapoolseimat punkti. Pisut peab ju ka kultuuri olema asjas :)
Samal õhtul oli mul taas isu pubidesse uurima minna, et mida need kohalikud ja meiesugused rändurid seal ikka teevad. Kell 18.30 avastasin, et poole tunni pärast hakkab pihta kultuurne märja T-särgi show ühes linna paljudest baaridest. Pesemine ja söömine võttis mul vist vaid 5minutit aega, kuna nii kiirelt pole ma veel valmis olnud välja minema. Kuna Henri ei tahtnud kiirustada oma asjadega, siis läksin üksi. Pubi ette jõudes oli aga üllatus suur - sama suur kui järjekord. Tundus, et pool linnast oli märgi särke vaatama tulnud. Mingu pesumajja, ma ütlen. Veetsin umbes 20 minutit järjekorras, oodates ning mitte sisse saades. Lõpuks viskas siibrisse ning lahkusin järjekorrast, olles peaaegu järgmine sisse saaja. Väga tore märja T-särgi pidu oli.
Järgmisel päeval asusime Gold Coasti poole teele, et jõuda Surfers Paradise nimelisse linna. Surf, rand, päike, neiud, peod ja suvine tänavakultuur iseloomustavad seda linna. Tõnno oli kodutööd teinud ning leidis meile ülisoodsa hotelli (30daala nägu/öö) ning parkisime oma lodevad kehad sinna kohe ära. Hotellist välja astudes oli aga üllatus suur - rand oli vaid paarisaja meetri kaugusel. Hotelli ja ranna vahele jäi vaid üks kvartal! Ajal, mil teised toas oma asju lahti pakkisid, olin mina juba pesus käinud, asjad lahti pakkinud, kõhu täis söönud ning valmis välja liikuma. Keegi teine aga minuga ei nõustunud. Ühesõnaga läksin üksi linnapeale uurima, mis toimub. Sain vaid mõned minutid mööda Surfersi tänavaiduitatud, kui sattusin mingi väikese leti ning seal taga vedeleva Hispaania kuti otsa. Vend müüs pileteid nn "pubituuridele". Asi väga lihtne: ostad pileti, kaod kindlal kellaaajal kindlasse klubisse, saad tervitusjoogi ning väikese söögi. Tunni aja pärast liigutakse edasi järgmisse klubisse järgmise joogi ja järgmise snäki juurde jne jne kuni on 3 pubi ja 2 ööklubi läbi käidud ning õhtu väga hiline. Igast asutusest järgmisse minek toimub kõigil pileti ostjatel koos, ühes grupis. Etteruttavalt piletiomanikke oli umbes 200 tükki, ehk siis kohalik rahvaste ränne toimus seal :) Piletiomanikud olid märgistatud ka värviliste kleepekatega - roheline tähendas vallalist ning punane mittevallalist. Ehk siis olukord tehti väga lihtsaks.
Pika kauplemise järel sain tavalise 60 daalase pileti asimel kahe õhtu peopassid ühe hinnaga + tasuta stripiklubi pääsmed (kuhu kahjuks ajapuudusel ei jõudnudki). Vähemalt olid aga reede ja laupäeva õhtu sisustatud pubitamisega. Nendest pidudest aga hiljem.
Reedene hommikupoolik möödus linnas ringi sõites ning šopates. Leidsime kena linnaku, kus paiknevad paljude maailmakuulsate firmade tehaseoutletid, ehk siis müüakse kaupa väga odavalt. Usutavasti juba mõistsite, et ma veetsin enamuse seal veedetud paarist tunnist surfipoodides, City Beach oli neist põhiline. Täiesti naljaka raha eest oli võimalik saada korralikke Billabongi ja Ripcurli asju, palju viisakamaid kui Eestis. Nüüd aga ma ei tea, kuhu ma kogu selle padajanni panen, mis ma kokku ostsin. Jälle jama.
Laupäeva hommikul tegime esimese surfi Gold Coasti rannikul. Ülim! Parimad lained, mida ma siin Austraalias saanud olen. Tõsiselt head pikad lained, mis murdusid rannast piisavalt kaugel ning andsid kena ca 20 sekundilise sõidu (kui mitte kauem)merelt rannaliiva äärde. Über, ma räägin, über. Surfamas käisime ka ülejäänud hommikutel, ehk siis laupäeval ja pühapäeval ja esmaspäeval ka. Meri on ikka parim äratus hommikuti, kui kell 8 ärkad ning otsejoones randa surfile lähed.
Surfile järgnes veepark Wet'n'Wild. Suhteliselt suur välilõbustuspark erinevate liutorude ja muude atraktsioonidega. Lõbus oli, aga samas kohati ka kuradi hirmus. Võtsime Tõnnoga käsile kõige rõvedamad atraktsioonid ning kui oli mitu variatsiooni ühest atraktsioonist, valisime rõvedaima. Igatahes päev oli adrenaliinirohke. Lasime alla 70kraadise nurgaga avatud torust (sirgjooneline langus ligi 6 korruse kõrguselt), sõitsime mingi kummividinaga kolmekesi mingitest ulmelistest torudest üles alla nii, et kohati paat õhus oli jne jne. Võimas!
Ja nüüd peod... nagu eelnevalt mainisin, ostsin pubituuri piletid nii endale kui Henrile. Vaja ju ka meelt lahutada. Esimeses pubis oli kõik viisakas. Kohale roomanud neiud-noormehed väga viisakad, kõik omaette. Teises pubis hakkasid juba seltskonnad tekkima, näha oli, et inimesed muutusid vähe vabamaks. Ning alates kolmandast asutusest läks tants ja trall lahti. Rahvas möllas, muusika lärmas ning korraldati ka igasugu silmale ilusaid mänge laval. Viimases klubis lõpetades oli igatahes kell juba kõvasti 1 läbi ning aeg kiire pizza ära süüa ning koju kobida.
Teisel õhtul pidin aga enamuse pubirallist üksi läbima, kuna kui Robin on väsinud, peab Batman kuritegevusega üksi võitlema. Nagu aga välja tuli, polnudki see väga halb. Sattusin ühe paljudest klubidest ukse ette järjekorda kahe kena neiu ning kahe kuti taha seisma. Neiud seletasid midagi minust, üks naeratas ka ning seejärel küsis üks kuttidest, kas mul nätsu on. Muidugi oli neile kenadele näitsikutele, kahjuks tahtsid ka noormehed. Igatahes sealt sai alguse pikaaajaline sõprus (või noh, vähemalt õhtu lõpuni) selle seltskonnaga. Kuttidega sai päris pikalt jorisetud laua taga juttu ajada, kuni neiud omi asju ajasid. Vennad olid Austraalia-Uus-Meremaa päritolu, neiud Austraalia ningg Havaii-Austraalia sugemetega.. Urr :) Igatahes mingil hetkel hakkasid neiud mulle rohkem tähelepanu pöörama kui neile kuttidele, kellega koos nad klubisse tulid. Poisid selle üle väga õnnelikud polnud, küll aga olin mina. Hoolimata sellest, et poiste biitsepsid olid jämedamad kui minu kael ning näod kohati kurjemad kui Heath Ledger oma kuulsas Jokkeri rollis, oli väga tore õhtu ning kõik peale nende kahe kuti nautisid seda väga :) Mingil hetkel seadsin aga sammud kodupoole, kiire eine veel Subwayst ning padavai hotelli. Aitas pidutsemisest.
Järgnevad paar õhtut möödusid pubi-klubi-baari-muu meelelahutusasutuse vabalt linnas pildistades ning lihtsalt sõpradega olles.
Imelik aga see Austraalia on ikka väike riik. Võtame näiteks ligi 8000 elanikuga linna Goondiwindi, kus iganädalaselt toiduvarusid käime täiendamas. Mõnede linnakülastuste järel on tekkinud juba nii palju tuttavaid, et päris kodune tunne on. Iga natukese aja tagant satud kokku kellegagi, kes sind tervitab ning kuskiltkaugu teab. Ning isegi Surfers Paradise's tekkisid juba tuttavad näod, kellega tänaval juttu puhuda. Nii nendelt peotuuridelt kui ka näiteks surfipoest, kust laudu laenutasime. Mees, kes meile lauad igal hommikul andis, oli kui oma jope. Alati sai mitmeid minuteid juttu puhutud nii surfist kui antud päeva lainetest kui meie puhkusest kui kes teab millest. Ehk siis vahet pole, kas elad linnas 4 päeva või 4 aastat, tuttavaid tekib ülikiirelt ikkagi.
Täna, teisipäeval, pakkisime oma 1000 asja kokku, lükkasime Falconisse veel nii palju toitu ka kui mahtus ning asusime tagasiteele. Jube nukker oli. Pidutsevast suvisest rannalinnast pärapõrgusse farmi sõita pole just kõige toredam. Samas raha vajab teenimist ning puuvill lõikamist.
Kas sina teadsid, et Austraalia paberraha on tehtud veekindlast materjalist, mistõttu pole näiteks probleemiks minna surfama, jättes raha taskusse?
Nimbin
Austraalia maismaa idatipp
Surfers Paradise 77ndalt korruselt vaatatuna
Surfers Paradise 77ndalt korruselt vaatatuna. Päris hea oli selles roosas "Islander" nimelises hotellis elada, rannast kvartal eemal.
Neid ülalolevaid pilte tegemas
Surfers Paradise öösel
Surfers Paradise öösel
Rannas lustimas
Surfers
Vaja ju avalikus kohas lolli mängida
Subscribe to:
Posts (Atom)