Pärast hostelisse kolimist, võib öelda, läks alles seltsielu lahti. Sattusin pikas perspektiivis samasse tuppa kahe inglise kuti ning kolme meeldiva neiuga. Kõik sõbralikud ning peovalmis. Nendega koos sai kõvasti huumorit nii peolainel kui ka alkovabal perioodil.
Meeldejäävamateks seikadeks võib pidada esimest reedeõhtust istumist baaris, kus ühel meist tuli idee asuda joogimänge mängima. Kuna enamus meist teineteist ei tundunud, siis paistis ühine mäng väga hea ideena. Ühele järgnes teine ning teisele kolmas ning paari tunniga sai läbi mängitud kokku vist neli erinevat mängu. Õnneks oli tähtedeseis hea ning keegi liialt viltu ei vajunud. Igatahes sähvatas taas kellelgi idee - hakata baaris korraldavatel võistlustel osalema. Igal võistlusel pidi meist keegi osalema. Esimene võistlus – mingite kindlate asjade publikust kogumise võistlus. Saatsime soome neiu sinna siplema. Esikoht meie laudkonnas olemas. Teine võistlus – didgeridoo mängimine. Kuna ma olin just omale didgi ostnud ning paar peerulaadset heli toas kuuldavale toonud, otsustas laudkond ühtselt, et mina pean end laval lolliks tegema. Mõeldud, mitte tehtud. Tuli välja, et teiste peerud kõlasid halvemini. Igatahes minult tuli seal etteastele isegi mingi meloodia, mis sai valjema aplausi kui keegi teine. AGA. Kuna minu kaasvõistlejannal olid suured pringid ...silmad... , sai tema esikoha endale. Õhtujuht veel lisas mulle, et minu oma kõlas hästi aga tema näeb lihtsalt kena välja. Fair enough. Õhtu läks edasi tavalise peona, kus enamik meist kella 3 paiku taas hostelisse vajusid ning magama läksid.
Järgmise õhtu stsenaarium oli suhteliselt sama, mängudes osalesid kaks inglise kutti, üks mees-postitantsu ja teine meesstripi kavaga. Karikaid ja kuulsust sealt ilmselgelt ei tulnud, aga nalja said kõik kõvasti.
Nädalavahetusele jägnes rahulik pühapäev, mil rentisime õnged ning läksime kalale. Ainus, kes midagi kätte sai, olin mina, püüdes kinni nigela Eesti ahvena suuruse rajaka. Viskasin venna kaarega vette tagasi ning lootsin, et saan järgmisel korral miskit suuremat. Tulemus: sama idioot taaskord.. Sedapuhku saatsin kala teises suunas lendu ning väljund sai palju parem – mitte ühtki kala enam. Kuna aga kallas padukat, siis otsustasime läbi ligunenud inglaste ning ühe külmuva soomlannaga koju tagasi minna. Vahemärkus: siit sai alguse mu haigus.
Esmaspäev oli taas rahulik, kuni keegi otsustas alustada kaardimänguga, mis eeldas teataval määral vägijookide tarbimist. Ühiskonna survel olime kõik sunnitud osalema ning õhtu möödus jälle pubisid mööda käies ning linnas ringi töllerdades. Mingi valemiga suutsin kuskilt välja võluda raamatu, mille enda kõrvalt järgmisel hommikul ärgates avastasin. Hiljem meenusid seigad raamatust tänaval luuletuste lugemisest ning möödakäijate preestri kombel õnnistamisest. Juu oli tegu mu idioodist kaksikvennaga.
Teisipäev, kolmapäev ja neljapäev möödusid korraliku haiguse tähe all. Neljapäev lausa nii korralikult, et hommikuse duši järel suutsin kuivatades pildi kotti panna. Juu polnud hea mõte end pesta, hügieen on ju saatanast. Igatahes täiesti pimedana ning mitte töötavate jäsemetaga põrandal istudes tõmbasin püksid jalga ning kooberdasin oma voodile. 10 min hiljem seadsin sammud hotellist üle tee olnud arstipunkti, kus öeldi mulle diagnoos: gripp vist?
Terviseseisundi teada saamisele järgnes oma taskute täitmine tablettidega, kuna vaid 3 tunni pärast pidin asuma pooleteisetunnisele lennule Brisbanesse. Ütleme ausalt: polnud väga tore. Aga siiani elame.
Brissis sai paar päeva taas Alexi juures oldud, telekat vaadatud ning mittemidagi tehtud. Head paar päeva. Viimasel õhtul viskas üks ta sõbranna mind lennujaamagi. Mida veel elult tahta.
Siinkohal saigi lõpu reisi Austraalia-osa. Järgnemas oli aga sama põnev ning sündmusterohke Hiina.
Kas sina teadsid, et Austraalias on võimalik saada ööbida hostelis isegi hinnaga 13,5 dollarit/öö?
No comments:
Post a Comment