Üle kuuajaline puhkus algas rännukaaslane Alexiga (austraallasest kutt kellega koos töötasime) suhteliselt rutakalt. Nimelt ootasin juba ligi nädal aega oma passi Hiina viisaga, mis pidavat mulle Brisbanest tagasi saadetama. Kuna aga Austraalia postisüsteem on nõnda huvitav, et isegi kui ostad ümbriku millel on olemas tracking number (jälitatav ümbrik, ehk siis tead alati, kus su pakk on), siis seda kohati võimalik jälitada pole. Nii oligi, et pass uitas mööda austraaliat ringi ilma, et ei mina ega postitöötajad oleks teadnud, kus mu sinine semu on. Hea oli aga üllatus, kui ühel hommikul kohalikku postkontorisse helistasin ning teada sain, et mu pass on saabunud. Seadsin koheselt sammud kontorisse ning ütlesin sealsele rahvale, et lahkun. Jätsin bossude-kaastöötajatega hüvasti ning toppisime Alexi Subaru manti täis.
Esimesed 60 kilomeetrit oli kõik tore. Seejärel tapsime auto parema esinurga abil kängugu ära, mille üle polnud õnnelikud ei känguru, Alex ega auto. Känguru vedeles üksluise pilguga kraavis, Alex vihasena tema kõrval seistes, et poisile nuga anda ning auto ootas meid katkise stange, iluvõre, tule ja mitme muu vidinaga 100m eemal. Õnneks oli loom juba surnud ning pääses ilma nuga saamata. Autoga aga nii head lood polnud. Sõitsime lähimasse bensukasse ning ostsime pisut teipi, et MacGyveri (vale kirjapildi korral ärge pikka viha pidage) komber oma sõiduk uuesti pädevaks ehitada.
Päeva eesmärk oli jõuda Alexi isa juurde Bonalbo nimelisse linnakesse, mis asub kuskil mägedes. Üldjoontes oli teekond suht tavalise roadtripi sarnane, ainult viimases linnas enne Bonalbot kohtasime väga huvitavat ärimeest. Valgusfoori taga oodates peatus meie kõrval valge minibuss, kust pistis pea välja mustanahaline härrasmees, küsides ega me odavat kodukinosüsteemi osta taha. Neil pidavat paar tükki üle olema. Ilmselgelt varastatud kraam tekitas meis küll huvi, samas kuna kummalgi asju vaja polnud, siis keeldusime ja lubasime järgmisel korral osta.
Mõningased päevad Bonalbos saab kokku võtta suht lühidalt. Käisime mootorratastega mägedes ringi rallimas, kuritarvitasime ta isa relvakogu ning paugutasime kokku vist kolmest erinevast püssist ning külastasime Alexi vanu semusid. Ehk siis väga midagi ei teinud. Korra sattusime ka naabrite majja, kes on täielikud hipid. Välisukse avades tungis ninna juba tugev kanepi lõhn ning esiku seina kaunistus kahemeetrine Bob Marley plakat. Köögilaua ümber istusid Mick ja tema naine kelle nime ma ei mäleta, kes õhtu otsa vahet pidamata tossu tegid. Hipi eluviisi lahutamatu osa, mulle tundub. Ahjaa, üks Ali sõber on mingi lüpsifarmi omanik. Käisime sellel ka külas ning tegime mõned õlled seal. Sattusime täpselt lüpsiajaks, ehk siis sain ka käe külge panna ning lüpsimasina lehma udara külge lükata.. Lihtne töö aga lüpsimeheks väga ikkagi ei hakkaks.
Bonalbo maaelu vahetasime paari tunniga Brisbane vastu. Linna jõudes tekkis tunne nagu oleks kodus. Mitte, et ma Brissis varem käinud oleks, aga kogu ümbritsev tekitas ülihea tunde. Kohe näha, et poiss 5 kuud võsas elanud. Sõitsime Alexi ema juurde, kus ka nädalakese ööbisime. Tasuta öömajad on minu lemmik öömajad, muide. Saime tunnikese ta mammaga juttu puhuda kui seadsin sammud juuksurisse, kuna nelja kuuga oli mõnus nuustik pähe kasvanud ning Metsjeesusena ringi käimine enam ei ahvatlenud. Neiu küsimuse peale, mida teeme, ütlesin, et „Lase kääridel käia ja tee midagi huvitavat“. Ja ta tegi, mohawk nimelise asja, ehk siis küljed lühikesed ja pealt ning tagant pikk. Noh – tegu oli tõesti huvitava lahendusega, väga mitteminulik.
Brissis sai ka kaks õhtut väljas käidud. Esimesel õhtul kohaliku jalgpalliklubi pubis, kus võtsime ühe õlle ja läksime koju ära, teisel õhtul Brissi kuulsas Valleys, ehk siis linna keskuses olevas peopiirkonnas. Eks ta üks suur rahakulutamisauk ole, oma pubide, klubide, stripibaaride ja toitlustuskohadega. Jämmisime algul baarides, seejärel ööklubides ning õhtu lõppes mingil põhjusel stripiklubis. Väga kahtlane klubi oli vaid, kuna sealne rahvas tundus olevat pisut pättide killast. Vedelesime mingi aja seal ja siis tegime suusad. Ülejäänud aja Brissis võtsime väga vabalt, töllerdasime mööda linna ringi, saime ta sõpradega kokku jne. Ehk siis väga midagi ei teinud. Ideaalne puhkus.
Brissi järel asusime teekonnale Bundabergi, kus 400km asfaldi kündmise järel saime kokku preili Kerttuga, keda Milduras kohtasin. Tore oli näha taas tema alatisäravat nägu. Kiire šopping ning asusime teele tema elukohta – kena maja linna servas, mida ta kolme eestlasega jagab. Saime paariks ööks omale de lux elutoapõranda, ülipehme vaiba ning varjatud toanurkadega, kus ööd mööda saata. Kui aus olla, siis põrandal magamine polegi varem nii mugav olnud – tõesti de lux. Tänud Kerttule ja teistele! Lisaks elutoale saime ka Bundabergi rummitehase külastuse päevaks oma rallitandemisse naisliikme, kuna Kerttu soovis ka näha kuidas rummi toodetakse (ja keda me petame, tasuta degusteerida).
Bundabergi rummitehas on kindel koht kuhu minna, kui Bundyssse satud. Ja seda mitte ainult seetõttu, et Bundabergis midagi muud teha pole, vaid antud kogemus on päris põnev. Giid näitab ära kuidas rummi tehakse, millest tehakse, seletab pikalt protsessist ja tutvustab rummikultuuri. Ning annab tasuta näidiseid..
Algne plaan oli veel päev pärast rummivabrikut Bundabergis ringi tsillida, kuna aga seal miskit head teha polnud, siis jõudsime öösel kell 1 Alexiga pisut rummises konditsioonis otsusele, et hommikul sõidame minema. Hommikul üles ärgates oli tunne, et pigem magaks, mitte sõidaks. Kuna aga otsus oli tehtud ning 800km teekond ees ootamas, siis pakkisime auto ning asusime teele. Detsembris läbi kõrbe sõites polnud probleemiks mul üksi 1100km läbida, samas nüüd olid isegi 400km päevad suht pikad ja tüütud. Bundabergist lahkudes sõitsimegi umbes 400km, siis viskas kopa ette ning otsustasime ööbimiskoha leida. Kuna kumbki meist polnud huvitatud hotellis ööbimisest, tundus suvaslies kohas lageda taeva all tukastamine kui täiesti pädev plaan.
Pidasimegi auto teeservas kinni, leidsime väikses kõrvaltee, mis maanteest pisut eemale läks ning asusime kiirteest ca 50m kaugusel laagri üles seadmisega pihta. Kuna kell oli juba umbes 7, oli õues juba parajalt pime ning esimese asjana panime püsti lõkke. Seejärel prioriteetidelt järgmine – toit. Purgiliha mingi kastme ja asjadega lõkkel küpsetatuna oli kui pizzalõik pärast pikka piduõhtut. Päevakavas järnevalt heintest voodiaseme valmistamine, sinna peale õhuke rullmadrats öömaja oligi valmis.
Mõtlesin, et öö lageda taeva all saab küllalt vastik olema, kuna praegu on ikkagi talv, öösiti on sooja nii +3 kraadi, maha tulev kaste suht tihe ning lõkke kustutasime ka tuleohutuse eesmärgil ära. Võta näpust. Ainsad häirivad asjaolud olid iga tunni tagant üles ärkamine ning rong, mis paar korda mööda sõitis (jah, targad poisid parkisid end kogemata raudteest 30m kaugusele). Öösel külastasid meid ka kängurud, kes magamiskotist umbes 4m kaugusel meid vahtisid ning siis minema hüppasid. Keegi ragistas veel võsas, aga lähemale tulla ei julgenud. Juu teadis, et mõlemal olid padja all suured jahinoad, valmis dinogosid, kilpkonni ja muid ohtlikke elukaid kahjutuks tegema.
Järgmiseks õhtuks jõudsime lõpuks meie sihtkohta Airlie Beachi, kuhu Alex sai jääda vaid paariks päevaks(kuna ta pidi Brissi tagasi minema autot kindlustusele näitama),mina aga mitmeks nädalaks.
Otsisime välja sisuliselt ühe odavaima hosteli, mille hinnaks 23 daala öö. Väga soodne ju? Noo. Selle raha eest saime merevaate, isikliku köögi, nelja voodiga toa kus kedagi polnud, korraliku sisustuse, suure rõdu ja igast muud jama. Tegu oli parema asutusega kui mingi suvaline motell, mis maksab 50 daala öö. Esimesel õhtul asusime kohe ööeluga tutvuma. Külastasime mõnda pubi, et näha mida inimesed siinkandis ka teevad, seejärel siirdusime aga ööklubidesse. Lühikokkuvõte: kõik pidutsevad. Pubid-klubid on kõik pidevalt rahvast täis. Nii noori, kui vanemaid, neiusid kui tüdrukuid. Ja kahjuks ka noormehi. Aga see selleks. Õhtu lõppes mingil põhjusel meie välja viskamisega, probleemiks sõnelus mingi iirlasega. See meid aga ei morjendanud, kuna õhtuid tuleb ju veel. Kiire burger mäkist ning hotelli minema.
Järgmine hommik polnud tore – siinne rumm teeb ikka hinge haigeks. Asusin tegelema ainsa tegevusega, mis enesetunde paremaks teeb – ei, ma ei avanud külma siidrit :) Taavi läks jooksma. Vot nii, pole ma midagi nii alkoholist läbi imbunud. 45 minutit hiljem olin hotellis tagasi ning värske kui parm peale esimest õlut.
Lisaks pidudele, mida siin kohtab igal õhtul, on võimalik ka kultuursete asjadega tegelda. Näiteks käisime ükspäev Tõnnoga, kes meiega siin liitus, sukeldumas. Sisuliselt hommikul veeti meid Great Barrier Reefile (Suur korallrahu vist Kalevi poegade keeles), lükati üle parda ning õhtul veeti uuesti kaldale. Tegime kaks sukeldumist, kuna esimene 35minutit veeall jäi ilmselgelt väheks. Ütleme ausalt – pärast sellist kogemust, kus oled 12meetrit vee all ning toksid näpuga ligi meetripikkusi kalu ning õrritad mingeid isesulguvaid karpe näpuga end kinni panema, ei kutsu mingi snorgeldamine enam üldse. Igatahes – ülim kogemus.
Sama päeva õhtul läksime ka pubisse Alexiga viimast õlle tegema, kuna järgmisel hommikul asus ta Brisbane poole teele. Plaan üks õlle teha kadus leti äärde jõudes, kui avastasime, et õlle maksab 5.60, klaas rumm-koolat aga vaid vaid 3 dollarit (tavahind nii 7 ja 9 vahel). Kuna happy hour oli koheselt lõppemas, kahmas igaüks meist (meiega oli salamisi ühinenud mingi inglasest toakaaslane), 3 klaasi ning asusime sotsialiseeruma. Kuna plaan oli vaid õllele tulla ning mitte rohkemaks, siis panin end meelega väga casualilt riidesse (tsärk ja lühikesed püksid). Seda selleks, et jumala eest plaani korral klubisse minna mind sisse ei lastaks. Kui happy houri joogid läbi said, meenud mulle (justkui saatana poolt saadetud smsina), et kõrvalpubis kestab õnnetund 10ni.
Kokkuhoidlike noormeestena seadsime sammud sinna, kus rahvast rohkem ja pidu suurem. Tegu oli vale otsusega, kuna seal toimuv pidu oli ikka argipäeva kohta liiga võimas. Rahvas igal pool möllamas, kõigil hea tuju, muretu elu jne. Tegin viisakusest letiääres ühe neiuga juttu, kes võttis seda kui otsest külge löömist ning asus midagi kobisema. Törisesin talle vastu midagi elementaarsest viisakusest ja smalltalkist ning miskipärast tutvustas ta mind seejärel hoopis oma sõbrannale? Hmm, veider. Igatahes õhtu venis pikale, pubist sai klubi ja ühest õllest taas pikk õhtu kella 3ni väljas uitamisega.
Muide, kui eelmisel korral viskas turvamees meid klubist välja, siis seekord minu tervituse peale tervitas mees vastu ning uuris, kust ma pärit olen. Vastasin: eestist. Mehel tuli lai irve näole ning küsis kohe automaatselt: „Eestist? Oo, lahe. Kaksteist kuud?“ Mul võttis selline asi igatahes suu lahti, kuna olgugi, et paljud ingliskeelt rääkivad inimesed naeravad meie väljendi „kaksteist kuud“ üle, poleks uskunudki, et kellelgi see niimoodi lampi siin meeles on.
Aga pidutsemine pole, nagu mulje jääda võib, siin meil ainus tegevus. Olgugi, et Airlie Beachil leiduvate tegevuste raadius väga suur pole, siis midagi ikka on võimalik leida. Näiteks oleme juba mitu korda käinud võrkpalli mängimas, grillimas, niisama rannas hängimas jne jne. Ehk siis midagi kultuurset kah.
Olgugi, et paar nädalat on juba puhatud, on veel paar nädalat seda puhkust järgi. Airlie on küll tore koht, samas suht igav. Vaikselt liiguvad plaanid siit mingiks ajaks lahkumisest, kuna mitu nädalat ühes paigas peatuda on ka ju mage. Samas jällegi ei tea – Alexi lahkumise järel asusime reaalset seljakotiränduri elu mekkima, ehk siis kolisime 10kohalisse tuppa, ostsime söögiks nuudleid ning soodsa pakiveini. Tuleb ju sellinegi asi ära mekkida, enne Eestisse tulekut. Muide, hostel, kus praegu pesitseme, polegi väga paha. Küllalt viisakas, palju inimesi ümberringi ning alati keegi otsib tegevust. Ehk siis isegi üksi siia jäädes pole vast igavust karta.
Mõned nädalad veel ja siis saab juba Eestimaa mulda jalatsite taldade alt välja koputada.
Kas sinda teadsid, et maailma kultuuripärandisse kuuluv Suur Korallrahu on pindalalt sama suur, kui Victoria ja Tasmaania osariigid kokku?
Kokanurk
Laager
Vee raiskamine
Bonalbo
Queenslandi linnumees
Uus kodu
Sisalik hotellis
No comments:
Post a Comment