Hiina jõudes oli lennujaama peaukseni jõudes üllatus suur. Vastu oli mind tulnud võtma terve komisjon, koosseisus sugulane Vanessa, tema kaks last ning saatkonna autojuht. Normaalne. Pooletunnise sõidu järel jõudsime Austraalia Hiina saatkonda, millest sai mu kodu järgnevaiks päeviks.
Esmamulje oli Hiinast suhteliselt nigel. Nagu oleks jõudnud Lasnamäele või kuskile Peterburi äärelinna, kuna kogu ümbrus oli ühtlaselt hall. Majad samad kui Lasnamäe vanad hütid ning ümberringi viletsev räpasus ja vaesus asusid koheselt rusuma. Saatkonnarajoon (piirkond Pekingis, kus paiknevad paljude maade saatkonnad) oli aga kõvasti parem.
Elupaigast siis, suur ja kena nelja magamistoa, kolme wc, kahe söögitoa ja lounge alaga korter. Massiivne läbi maja minev elukoht, milles tuled pidevalt põlevad ning relvastatud valve tõttu uksi kunagi lukustama ei pea. Lisaks veel koduabiline ja ülipädev Hiinlasest erakokk.
Meie päevad möödusid Vanessaga mööda linna ringi töllerdades, käies erinevaid iidseid Hiina ehitisi ja muud seesugust vaatamas. Fotojahil :) Tempel of Heaven, Lama tempel, Bell tower and Drum tower, Tian’an men square, Keelatud linn ja Hiina müür olid vast suurimad asjad, kuhu mindud sai. Ehk siis väga tegusad päevad olid. Öelda oskan vaid üht: ülikõva. Eriti Hiina müür, mis on ikka haledalt suur ning kuhu pääsemine eluraske, seoses mäega, kuhu otsa tuleb ronida. Õnneks mäeni saamine oli kerge, kuna saatkonna autojuht oli meelsasti nõus meid sinna vedama. Samas on hiinas ka muu transport vägagi taskukohane. Bussipilet 1juan (10eur senti), metroo 2juan (20 senti) ning takso pool tundi 30 juan(3eur?) Et jah, transa pärast ei ole seal vaja muretseda.
Hiina elu-olu on Austraaliast tulijale, kuid ka Eestist sinnapoole liikujale, väga erinev. Liiklus – ülikiire, segane. Autod ületavad ristmikku suhteliselt läbisegi, signaalitades. Jalgratturid sõidavad vastassuunavööndis ja ei hooli liiklusest absoluutselt. Iga nurga peal sülitatakse mõnusat kurgutatti, soovitan kinniseid jalatseid või veel parem, kummikuid, kanda. Laste püksid on jalge vahelt avatud, et oleks hea tänavale, või ka kaubanduskeskuse põrandale, häda teha. Turule minnes, kust leiab igasugust odavat Hiina koopiakaupa, võib kindel olla, et müüjad hakkavad sind varrukatest sikutama ning oma leti juurde vedama. Kohati võib asi lausa võitluseks kujuneda. Kaasa soovitan võtta külmrelva. Ka hindade üle tuleb võidelda – 180 juanise alghinnaga eseme saab kenasti kätte 50juaniga. WC kasutamine on kogemus omaette – kabiinides paberit pole, kuna eksisteerib vaid üks rull kraanikausside juures. Mitte, et seda vaja läheks, kuna kabiinides puuduvad WC potid – on vaid auk maas ning kaks jalajälge. Samas on auk ilus, portselanist, ornamentidega. Ikkagi põlastav.
Saatkonnas veedetud aja jooksul hakkas silma Austraallaslik mentaliteet – kõik on siiani ülisõbralikud, puhuvad suga juttu ning võtavad kui üht omadest, olgugi et sina oled lihtlabane turistist külaline ning nemad saatkonnas töötavad ninad. Igatahes kogemust, kus jood õlle kaitseatašeest koloneli, Austraalia-Hiina turismi ja majanduse koostöö projektijuhitari ning veel mitme inimese kelle ametinimetused olid liialt keerulised meenutamiseks, mujalt nii lihtsalt ei leia. Reede õhtul tuligi välja, et ka nemad on lihtsad inimesed, kes hea meelega istuvad baaris maha, võtavad mõne õlle-veini ja lihtsalt naudivad informaalses atmosfääris jutuvestmist.
Reede õhtul kell 23.30 ootasid mind saatkonna ukse ees autojuht Harry ja tema läikivmust masin, mille mark ei meenu ja polegi oluline. Oli aeg asuda viimasele teekonnale, lennujaama. Minu lend, lahkumiskuupäevaga 17.juuni kell 02.30, oli peatselt lahkumas ning plaan lennujaama jõuda kindel. Eelnevalt olime arutanud fenomeni üle, et 02.30 on ju tegelikult juba 18ndal juunil ning et miks on piletil 17s kuupäev. Jõudsime järeldusele, et juu asi nii peabki olema ning matsime teema.
Lennujaama jõudel asusin chech-in’i tegema. Tund aega järjekorras kandis vilja. Jõudsin letini ning tervitasin neiut. Neiu letis ei naeratanud kenasti. Kuri hiina teenindajanna. Nelja minutilise arvutis tuhnimise ning käemärkide ja hiina keele kombinatsiooni tulemusena suutis ta mulle (kasutades lõpuks ikkagi paberit ja pliiatsit) selgeks teha, et minu lend lahkus eelmisel hommikul, 22 tundi tagasi. Ma ei tahtnud seda eriti uskuda ning vaidlesin suure suuga vastu. Seejärel vaatasin aga ise ka piletit ning avastasin, et vaata raiska. Ongi nii, pidin Moskvasse jõudma 17ndal kell 6.40 ning Tallinna lahkuma 16.40 17ndal juunil. Ai kurja, kujutage ette seda adrenaliinipõksu mis siis kehast läbi käis. Kell oli 00.50 ning aega lennuni 1.40. Kuna aga järjekorras oli olnud meeletu kogus inimesi, ei olnud ma väga kindelgi, kas lennul vabu kohti on.
Kuri neiu suunas mind nüüdseks juba rõõmsal ilmel ühe teise leti juurde, kus veel kurjem naisterahvas mul oodata käskis, kuni ta teiste klientidega tegeleb. Loogiline. Ootasin ca 15 minutit kuni lõpuks naine mu passi võttis, arvutisse passi numbri trükkis ning mulle teatas, et mu lend lahkus eile. Tänasin teda viisakalt info eest saates talle eriti kurja pilgu ning öeldes, et ma juba tean seda. Ta polnud väga tänuväärne ning sai vist pahaseks. Seks hetkeks töötas mu pea juba nagu superarvuti, tehes umbes viit asja samaaegselt. Igast ajunurgast tuli erinevaid stsenaariume. Veeta öö lennujaamas ja osta uus pilet homme; veeta öö hotellis ja teha sama stsenaariumi; osta pilet samale lennule ja panna minema; helistada Colinile ja öelda, et ma tulen veel tagasi; minna kohalikku pubisse ja tellida vaat õlut; jne jnejne. Otsustasin üritada kohe Moskvasse saada.
Pilet samale lennule maksis 5000juani, ehk siis 750 AUD ehk 8000EEK. Mida aga naine mulle naeratades lisas, kasutades oma eluvigast Hiina-inglise keelt, oli, et ega ma Moskvast Tallinna ikka kuidagi ei saa. Lende lihtsalt polevat. Ajas päris närvi. Seejärel palusin tal uurida Stockholmi või Helsinkit, kuna need ju ka suht lähedal. Suur oli üllatus, kui naine pakkus välja lennu Peking-Moskva-Helsinki, mis maandub Helsinkis kell 18.00 ning maksab, üllatus üllatus, 4500juani. Võtsin rõõmuga pakkumise vastu, kuna hommikuni ootamine oleks tähendanud pühapäeval Helsinkisse või Stockholmi jõudmist ning mitte Annika lõpetamisele jõudmist, mis oli mul plaaniks olnud juba Veebruaris piletit ostes.
Tädile kaarti ulatades sain taaskord suure ja õela naeratuse „Nõu kards, dzast käsh“ tuli tädi irevil hammaste vahelt. Johhaidiii. Lähim ATM oli umbes sama kaugel kui Paks Margareta Pärnu muulist, vähemalt tundus nii. Kuna aga pilet oli silme ees, võtsin teekonna ette ning seadsin sammud taas tollitsoonist välja automaadi juurde.
Hiina on imeline – automaat ei anna välja korraga rohkem, kui 2500 juani. Lahendus? Võta teist korda ka. Probleem? Aussi kaardi peal pole nüüdseks enam piisavalt raha. Perkele! Lahendus? Kasuta Eesti kaarti. Probleem? Kus kurat see Eesti kaart veel on? Sobrasin oma suure koti kolm korda edutult läbi, puistades enamuse sahtlite sisust terminali põrandale maha. Nägin välja kui mustlane kes oma juuksegeeli ning peavalutablette maha tahaks müüa, mängukaartide ning vana soki seltskonnas. Lõpuks õnneks meenus, et Eesti kaardi leidmise lihtsustamise huvides sai kaardid pandud kaamerakotti. Sain swedbank’i kaardi kätte ja asusin raha välja võtma. Uus stsenaarium. Probleem? Mis see pin veel oli? Lahendus: katseta erinevaid. Kolmanda korraga läks täppi ning sain ülejäänud sularaha välja võetud. Sellega aga saaga ei lõppenud.
Lippasin tagasi naise juurde, läbi turvakontrolli, üle venelaste pagasi, läbi põrandapesuvee. Jõudsin järjekorda, kus olin viies liige. Kell oli juba 1.40, lennu lahkumine 2.30. 20 minutit hiljem sain jutule. Üks mind vaadanud teenindajatest ahhetas ning vaatas mu käes olevat rahapatakat, peaaegu 100 50juanilist kupüüri, mis on suurusjärgus sealsete kuupalkadega. Olin kui maailmaime, rikas araabia šeik, Eesti rahapoiss. Suutsin raha lauale sokutada ning tädike asus seda üle lugema. Korduvalt. Lõpuks suutis ta mulle ka mu pileti välja kirjutada ning selle minuni toimetada. Lisakommentaar tuli Hiina-Inglise segukeeles. Ma ei saanud midagi aru. Seejärel kommentaari kordus vene keeles. Veel tumedam maa minu jaoks. Lõime mõlemad käega ning asusin turvakontrolli poole jalutama. Kell oli juba julgelt 2 läbi.
Jõudes turvakontrolli ala ette sai ilmseks, et vaja on täita ka maalt lahkumise paber. Paberid olemas, pastakad aga kõik laudadelt ära varastatud. Kuradi rotid. Pidin oma koti põhjast mingi pliiatsi välja õngitsema ning kiirelt paar kriipsu paberile viskama. Seejärel passikontroll, metallidetektor. Metallitädi oli mu peale vist vihane kuna kohtles mind kui terroristi. Minu mõnusa nohu tõttu olid taskud kenasti pabertaskurätte täis. Hamstri põskede laadsed püksid tekitasid aga neius küsimusi ning kõik tuli mõnuga taskust välja kookida. Mmmm. 3 minutilise piinamise lõppedes lasti mind minema ning sain teele asuda lennuki suunas. Istmele jõudmise kellaaeg: 2.23. Huhh. Aga saaga kestis ikka veel edasi.
Lennuk oli piltidel nähtu vastand. Nagu ostaks VW Passati, aga 2011 asemel 2001 aasta auto. Vanad väikesed kinsekooptelekad viie rea peale, kogu kirjandus vene keeles, inetud jämedadad vanad stjuuardessid ning vaid üks tasuta jook. Plaan oli sellise seikluse järel lennuki baarikappi rajult ära kasutada ning 700 dollarilise pileti väärtuses jooke tarbida. Selle asemel sain plasttopsi täie mõru valget veini, õllegi polnud. Paras petukaup. Lisaks veel istmed – kõveimad lennukiistmed mida elus kohanud. Kuna tegu oli minu õnnepäevaga, sain kõige viimase rea istme, mis tähendas normaalse magamisasendini langeva seljatoe asemel vaid 10cm liikuvat seljatuge. Maga nagu vetsupotil, ainult et antud oludes oli vaja veel eraldi vetsuni jalutada. Öö möödus tegevusetult, sh unetult. Umbes 2h sai silm looja lastud. Ärkasin vene muti käratuse peale, et kas tahan mahla või vett. Ma küsisin veini. Sain kurja pilgu ning mahla. Seejärel uus küsimus – kala või liha. Liha! Sain kala. Läksin ringi vahetama, sain liha riisi ning kurja pilgu ja sõimusisinaga. Oleks võinud soola ka anda siis.
Lõpuks Moskvas maha pääsedes oli tunne hea – ei mingit Aerofloti enam. Seadsin sammud passikontrolli, mis taaskord oli üllatav. Nimelt esimest korda oma reiside jooksul pidin jalatsid ära võtma. Hmm. Hea, et puhtad sokid jalas olid, kolme päevaga ju haisema ei hakka. Sokilõhnalises kitsukeses ruumis sain tuttavaks Prantsuse neiu S******’ga(mitte et varjaks, aga ei mäleta nime), kellega saime 12ni koos vähemalt lennujaamas aega veeta. Õnneks olid meie maailmavaated samad – „Aeroflot paras pask“ ning „läheme otsime kohvi“. Tuli välja, et tegu on 27a Hiina Inglise erakoolis Hispaania keelt õpetava Prantsuse-Maroko neiuga, kes läheb koju puhkusele. Kohvikusse jõudes saime osaks taas üllatusele: ainult sularaha. Küsimusele, kust seda saada, vastas kutt „Automaadist“. Ei tea kas tegu oli antud oiviku ajupeeruga või ta oligi lammas. Leidsime mingi rahavahetusautomaadi, mis pidi rublasid välja andma. Kaardi asemel sõi ta aga Eurosid ning US Dollareid. Muidugi olid meil mõlemad taskud antud raha täis. Mitte. Õnneks leidus üks hea inimene, kes oli nõus meie Hiina raha USD vastu vahetama, ehk siis saime kohviraha. Või noh, S sai, tema hiinakad läksid mängu. Neiu tegi mulle kohvi ja koogikese välja ning vähemalt oli järgnev pooltund kenasti sisustatud.
Edasi kolasime mööda lennujaama ringi, et leida, mis läheduses huvitavat. Resultaat: puudus. Ainult alko-lõhnapoed ning kõik. Isegi WC’sid oli vist üks terminali peale. Siirdusime WiFi alasse, et oma internetitoimingud ära teha. Tal oli vaja üks mail saata, mul vaja leida viis Helsinkist Tallinna saada. Tuli välja, et õhtul oli lahkumas kaks laeva kell 9.30, mis Tallinna jõudmas 00.00. Kõne Tallinki – „Vabandage, meil kõik täis“. Okei, loodan, et kapten saab väljumise ajaks kaineks. Viking line oli abivalmim, broneerides mulle pileti ning soovitades netis ära maksta, et säästa end 5eurosest sadamas maksmise tasust.
Siirdusin maksega tegelema, mis aga ei toiminud, oli nett. Makseleheni jõudmiseks kulus pool tundi katkeva venemaa internetiga. Makselehele jõudes selgus aga, et minu Eesti konto koodid, mida pole aasta aega juba vaja läinud, on peast just kui pühitud. Turvalisuse huvites pole neid ka kuskil kirjas :) Lahendus? Mobiil-ID. Probleem: Uues telefonis ei tahtnud see eriti töötada. Lahendus: kasuta vana telefoni. Probleem: vana telefon asus trikitama. Mitme restardi järel saime aga koostöö sujuma. Lisamärkus: uus telefon vist ei trikitanudki, ma ise ei osanud enam teenust kasutada.
Sai siis asutud vana telefoniga makset sooritama. Telefon küsib mobiil-ID PIN1 koodi. Johhaidii, kust ma seda mäletan? Kolmanda korraga sai see õigesti ära arvatud. Seejärel veel PIN2! See oli õnneks mul telefonil kirjas, nii et asi möödus sujuvamalt. Tunniajalise saaga järel sai laevapilet ostetud.
Kuna antud hetkeks hakkas juba läpaka aku ka pooltühjaks saama, asusin mõtlema laadimisele. Kuna aga mul on austraalia otsaga laadija, pidin ostma vahejupi. Leidnud poe kus seda müüakse sain umbkeelse müüjaga kaubale – 7eur. Poest välja jalutades jõudis pärale aga järgmine probleem – siinne lennujaam ei hiilga just seinas olevate pistikupesade olemasoluga. Igas istumisalas on keskmiselt 0,5 pistikut. Kõndisin paar kilomeetrit mööda lennujaama ringi, et leida auk seinas, kuhu oma truu sõber sisse torgata. Müstiline koht see venemaa. Vähemalt on neil vetsupotid olemas.
Seejärel järgmise mäe ületamine: mida teha kell 24.00 Tallinnas? Kõne sõber Madisele, keda ma enam sõbraks väga ei pea. Miks? „Kuule, ma jooks suga õlle küll, aga ma olen Kilingi-Nõmmes juba“. Hea sõber. Jätsin asja nii ning plaan laevalt kast tax-free Originaali kaasa kahmata vajus unustuste hõlma.
Õnneks leidus üks hea sõbranna, kes oli nõus mulle oma diivanit pakkuma ning vähemalt Tallinna saades oli öömaja olemas. AGA. Helsinkisse saamiseks tuli taaskord Aeroflotiga lennata. Teenindajad olid taas sama meeldivad ning lennuki mugavusklass veelgi huvitavam.
Õnneks oli lend vaid kaks tundi pikk ning aeg möödus kiiresti, vesteldes mingi venelannast pangatädiga.
Helsinki. Külm ilm. Kodune tunne. Buss lennujaamast kesklinna. Tramm linnast sadamasse. Kaks soomlannat, kes juhatasid kuhu minna. Eelnevad märksõnad on optimaalseim viis Soome seikluste kirjeldamiseks. Midagi huvitavat ei toimunud.
Öösel 12 ajal jõudsin lõpuks Eestisse. Huvitav ja vastuoluline tunne oli. Nagu oleks õnnelik koju jõudmise üle, samas oleks nagu ka kurb reisi lõppemise üle. Igatahes sõitsin taksoga oma öömajja. Magama mineku asemel pakuti aga kohe välja variant kuskile korterisse peole minna. Ning miks öelda peole EI, eriti pärast selliseid seiklusi? Õhtu lõppes kusagil 4.30 paiku koju jõudmisega. Seejärel veel 4 tundi und ning taas seiklema – hääletusreis Tallinnast Pärnusse.
Usutavasti olin õnnega koos, kuna autole saamisele kulus aega vaid pool tundi. Pärnusse jõudes ootas juba ees sõber Andrus, kellega koos sai Elist ehmatama mindud ning kes mind lõppkokkuvõttes Kilingi-Nõmmesse ära viskas. Lõpuks ometi olin jõudnud lõpetamisele.
Inimeste näod mind nähes olid väärt seesugust reisi. Õde Annika näole ilmus naeratus, mis suurem kui koolimaja esine kivi. Isa ei suutnud algul muud öelda, kui et „mida kuradit“. Ning ema – noo nii kaamet nägu pole ma veel suvel näinud.
Igatahes – reis sai läbi, koju jõudsin õigel hetkel ning lõpp hea kõik hea. Hurraa.
Kas sina teadsid, et Hiinas Lama templis on Budda kuju, mille kõrgus võrdeline 4-5 korruselise majaga?
No comments:
Post a Comment