Lisaks eelmisele postitusele...

..tahaksin rääkida loo sellest, kuidas me kalal käisime.
See juhtus kõik tööpäeva lõpus, mil olime kuulnud, et vanas jõekäärus töökoha ligidal on veetase nii madal, et karpkalad seal madalas vees lihtsal kõhupeal peaaegu kinni on. Mõeldud tehtud, läksime Jaanuse ja Meeriga olukorda uurima.
Objektile jõudes asusime olukorda hindama. Situatsioon oli lootustandev kuna veel vulistas kõikjal ligi 60cm pikkuseid karpkalu. Nii isaseid, kui emaseid.
Plaanipidamise järel võtsime Jäänusega saapad jalast ning asusime mööda jõge kalu taga ajama. Läks vaid paar minutit aega, kuni Jaanus esimese kala trofeena pea kohale tõstis ning hellalt räuskas: "Kätte sain!". Minuti pärast oli ka minul esimene lähikontakt saavutatud - astusin ühele vennale kogemata peale.
Missiooni edenedes lõime taktika, võtta sihile üks kala ning koos see kätte saada. Piirasimegi venna taas sisse, kätega seljapealt kinni, kõhuli mutta (kala, mitte meie) ning seejärel veest välja. Lõpptulemus: 4 suurt karbirajakat.
Meie, vanad matsid eestlased nagu ikka, otsustasime kalad ära süüa. Kohalikud otsustasid seepeale meie üle naerda ning öelda, et karp ei kõlba söögiks. Puupäiste metslastena sai poodi joostud ning maitseaineid ja muud vajalikku varutud, kalad ära puhastatud, öö otsa vees ja soolas leotatud ning järgmisel päeval marinaadiga grillile visatud.
Lõpptulemus? Ega nad väga head ikka pole jah. VÄike mudamaitse on juures. Samas kui tasuta saab, siis miks mitte? :D Ei tegelikult oli tegu äraproovimisvajadusega. Meist jäi jõkke maha veel sadu kalu, mida enam püüdma ei lähe. Seni kuni nälg peale ei tule ning pangakaardil tuul ei vilista.
Kas sina teadsid, et siinsetes vetes on keelatud kinni püütud karpkala vette tagasi lasta, kuna tegu on sisse toodud liigiga mis hävitab kohalikke jõeelukaid?
T

Rõõba

Viimne nädal Milduras

Jah, alanud ta on. Paar päeva tagasi juba, kui täpne olla.
Jumalik on teadmine, et lõpuks ometi lahkume siinsest rutiinist ning asume teele Perthi poole. 2900 kilomeetrit puhast rõõmu läbi kõrbe, maapiirkondade, külakeste ning (loodetavasti) maalilise rannaääre. Samas on ka pisut kahju, kuna just käimasolev nädalavahetus on olnud siin veedetud aja üks parimaid.
Nädal oli iseenesest parajalt saast. Kui esimesed päevad oli bossuhärra normaalses tujus, siis neljapäeval oli jälle mehel tuju halb ning saime mõnusa motivatsiooniloengu osaliseks, mille läbiv teema oli "te olete aeglased töötajad, kui nii jätkate siis olen sunnitud teid välja vahetama". Meil oli ausaltöeldes sellest suhteliselt ükskõik, kuna niikuinii oleme järgmisel reedel juba siit läinud. Samas jälgisime järgmisel tööpäeval härra poolt palgatud austraallastest töötajaid, kes (üllatus üllatus) olid veel laisemad kui meie. Kirss koogi peal oli see, et mina ja Meeri tegime sama töö, mida meie kõrval tegid kaks meessoost austraallast, palju kiiremini ära. Niiet kui järgmine kord härral torisemistuju tuleb, siis on vähemalt hea talle öelda, et meie lahkumise järel saab ta oma töötajate tootlikkust veelgi väikemana näha.
Nädalavahetus algas aga juba neljapäeval, mil mängisime ülimat beer-pongi (õlle pingpong või midagi sarnast). Kui tavaliselt läheb vaja kaht mängijat ning pinksipalli, siis ülima mängu jaoks sai kokku aetud 8 spordihuvilist noort ning duubeldatud pallide arvu. Igaüks sai enda ette väikese laua 6 pooleliitrise topsiga, kuhu kõigi sisse manustati nii umbes 200ml õlut. Kõik mängijad ja lauad on ringikujuliselt ning point on pall mõne kaasmängija topsi visata või põrgatada. Kui pall joogis maandub, tuleb topsi omanikul jook põhjani juua. Lõbus mäng aga tihtipeale jääb paljudele mängijatele õhtu lõpuakordiks. Meie jaoks õnneks mitte - mõlemad Meeriga elasime mängu üle ning jõudsime hommikul ka tööle.
Enne tööle minekut aga jõudis lõpule minu kaamera tellimise saaga, mille käigus sain taaskord aimu siinse asjaajamise debiilsusest.Nimelt tellisin eelmise nädala teisipäeval omale uue kaamera. Neljapäeval pandi pakk Hong Kongist laost teele. Tänu võimalusele paki liikumist järgida teadsin, et laupäevaks (48 tunniga) oli pakk jõudnud Melbournesse. Ja siis ta kadus. Kuni kolmapäevani polnud asjast midagi kuulda. Õhtul hakkasin asja uurima ning mis selgus. Kolmapäeval olevat pakk jõudnud juba meie hostelisse, aga kuna kedagi seal seda vastu võtmas polnud, siis kuller otsustas paki tagasi vahelattu viia. (Loogiline oleks muidugi helistada või jätta mingi vastavasisuline kiri või toimetada pakk postkontori postkasti ning jätte viide meie postkasti). Aga Austraalia pole eriti loogiline maa. Kui uurisin, et kuhu pakk viidi, sain vastuseks, et 600km kaugusel asuvasse linnakesse ning et oma kaamerat kätte saada, siis pean kas ise järgi minema, paki samale aadressile uuesti saatma(ja sama jama kordama) või mõne muu koha leidma, kuhu saata. Otsustasin oma tööjuurde saata. Kõik sai tibi-tobi korda aetud, tibi DHLi klienditeenindusest ajas kõik asjad korda ning kõik tundus kena, isegi teadmine, et pakk saadetakse mu tööjuurde läbi Sydney! Ehk siis selleks, et elukohast 12km kaugusel asuvasse töökohta pakk pärale jõuaks, tuleb ta saata läbi Sydney vahelao. Debiilsus kuubis. Ning et asi veel huvitavam oleks, helistati mulle paari tunni pärast tagasi nutulauluga, et nii kaugele maapiirkoda nagu mu töökoht on DHL ikka pakke ei toimeta. Noo tõesti debiilsus astmel 5 juba. Et edasisi juhtnööre saada pidin helistama mingile Jeff'ile, kes annab mulle infot. Jeff aga, vana ja toriseva mehena, tõi päikese mu päeva, kuna hoolimata DHLi katsetustest kaamerat veel paar aastat mööda riiki ringi sõidutada oli mu pakk meie ööbimistkohast paari kilomeetri kaugusel mingis pakilaos, kust Jeff selle mulle reede hommikul kätte andis. Hurraa!
Reede õhtul sai minust legend, vähemalt nii mulle väideti. Nimelt ühe meie hosteliomaniku õde toodab oma farmis alkoholi. Nii rummi, viskit kui muud säärast. Ning kuna poes on kõik ülikallis, siis loomulikult tarvitavad paljud võimalust saada asju odavamalt. Nii ka meie. Tihipeale tellitakse sellelt tädilt 3-4 pudelit rummi nädalavahetuseks. Kuna aga meie lahkume ning nädalavahetusi on rohkem ees, mõtlesime pisut ka teepeale kaasa võtta. Tellimus: 20L. Algul tahtsime tegelt 20 pudelit saada, aga kuna nii palju tühje pudeleid hetkel tädil polnud, pakuti meie varianti saada 20L kanistri täis rummi. Ohh jummal. Kõik imestasid et mis ilmaime nüüd sündinud on, et nii palju ostetakse. Õnneks aga oli meil olemas vabandus, et egas kõik meile pole. Perthi suundudes ootab meid ees kari januseid eestlasi kes samuti olid huvitatud sooda märjukese omandamisest ning kui nad selle rummi mahedat karamellilist maitset tunnevad, siis nende 4pudeline tellimus suureneb kenasti 10'le. Kindel investeering.
Igatahes, reedel pidasime mõnusa simmani maha, laupäeval ärkasime juba kell 9 hommikul, vedasime pehmed diivanid päikese kätte ning nautisime sooja kevadhommikut. Mõni tund päikest ja nii mõnigi inimene oli juba mõnusalt ära põlenud. Lõunapaiku tulid hosteli omanikud kohale, et tutvustada meile Austraalia spordikultuuri pärilit - austraalia jalgpalli. Nimelt oli laupäeval üleriigilise jalgpalli karikafinaal, millele vist kogu riik kaasa elas. Läksime siis kohalikku pubisse mängu vaatama. Asjal, nagu välja tuli, oli aga ka konks. Nimelt palusid naised meil valida kõigil üks meeskond, kelle poolt olla. Kui mõni võistkond mängus värava lööb, peavad vastasmeeskonna poolehoidjad kannutäie õlut ära jooma. Õnneks olid kannud ülipisikesed niiet ei mingit muret. Ning tiim, millele meie Meeriga kaasa elasime, juhtis mängu algul pikalt pikalt. Keskosas hakkasid nad aga järele andma mis tähendas ka meile paari sõõmu. Ning mängu lõpp - viik! 63-63 kui ma õigesti mäletan. Normaalses jalgpallis tuleks lisaajad, penaltilöögid ning lõpuks kulli ja kirja viskamine, et kumb võidab. Kuid siinsed inimesed armastavad, kui asjad venivad, seega toimub kogu trall ja tagaajamine uuesti järgmisel nädalavahetusel. Tiimid kogunevad staadionile, fännid pubidesse, kõik elavad kaasa ning keegi loodetavasti ka võidab. Tegu oli teistkordse sarnase situatsiooniga 150 aasta jooksul.
Täna on hea rahulik päev, kus ei ole jalgpalli, õlut ega pidu. Täna käime netis, kirjutame blogi ning läheme jõe äärde jalutama, et vähe ka kvaliteetaega nautida. Ikkagi viimased päevad siin ju.
Usutavasti kirjutame midagi siia ka enne reede hommikul lahkumist ning kui kõik hästi läheb, lisame pilte ka teepealt või siis, kui õnnelikult Perthi jõuame. Seniks aga - adjüü.
Kas sina teadsid, et töötud Austraalia kodanikud saavad riigilt töötutoetust, mis keskmiselt on ühes kuus 1060 dollarit (umbkaudu 11 000 EEK) ?
T

Meeri töötamas

Ülim beerpong hosteli ajaloos (viimase kahe kuu jooksul)

Hommikupäikest võtmas

Kevadet ikka ei tulnud

Juba vanad eestlased ütlesid, et kes korra nädala blogisse ei kirjuta, see saab täid pähe. Ning meie ju ometi täisid ei taha, seega peame korra nädalas siia midagi kirjutama.
Kuna eelmised sissekanded on kirjeldanud meie elu kui üliilusat ja lillelist ajaveetmist, siis mõtlesin et seekord võiks iga asja kallal viriseda. Polegi siin Aussimaal kaua aega millegi üle väga törisenud nii et nüüd on õige aeg algust teha.
Alustaks pealkirja seletamisega – eelmise postituse pealkiri kilkas et kevad tuli, käesolev aga väidab vastupidist. Ilm läks kuramuse külmaks. Korra oli lausa hommikul 2,9 kraadi. Sellest ka nurin.
Igal hommikul tööle minek on jube nukker. Teadmine, et ees on ootamas taaskord päev, mil ülemusehärra muudkui norib ning viriseb, ei tekita just erilist õnnetunnet ning töötahet. Eelmisel nädalal kirjeldatud norimistuju on asendunud Taavi-sallimatuse ning Jaanuse kallal nokkimisega. Pidevalt leiab Jaanus end situatsioonist, kus härra tema tööd tugevalt kritiseerib ja poissi kohati ka mõnitab. Samas minu vastu on mehel üldse erilised tunded – iga asi mis ma teen on valesti :) Korra sai ka mees päris vihaseks lambi asja pärast ning urises meile et „minge lõunale, ma teen teie kahe töö ise ära“. Hahaa. Meeriga vaikselt loeme päevi lahkumiseni (9 tööpäeva veel), aga ma ei välista ka võimalust, et ükspäev mees lihtsalt minust lahti ütleb. Samas laupäevasel lisatööpäeval pidas ta end enam-vähem hästi üleval. Sellest aga hiljem.
Kuna Meeri ja minu läpakate akud on läbi ning ka mu akulaadija ei tööta, otsustasime ühest USA netipoest uued tellida. Vale otsus oli. Maksime tellimuse eest pisut üle 100 daala ära ning avastasime järgmisel päeval üllatusega, et härrad Netikaupmehed ei taha meie asju enne ära saata, kui ma neile hunniku oma dokumendikoopiaid (kaasa arvatud krediitkaardist pildi ja muud jama) saadan. Pätid noh. Raha oli üle kantud ning kaup vedeles neil ikka laos, kui seda seal oligi. Igatahes nädal aega kauplesime mailitsi, kuni lõpuks läks jutuajamine päris kurjaks. Ühel hetkel soovitati mul helistada isegi Hiinasse nende mingisugusesse klienditoesse või kuhugi. Noo on debiilikud. Hakkan mina veel lisakulusid selleks tegema, et oma raha tagasi saada. Lõpuks pika kauplemise ja vaidlemise peale sain meite raha kätte ning enam seda poodi ei külasta. Tuleb kuskilt arvutiasju osta.
Veel negatiivset – teisipäeval sadas. Ehk siis meil oli vaba päev. Muidu tore küll, aga kuna oleme nõuks võtnud võimalikult palju enne lahkumist säästa, siis see eriti kaasa ei aidanud. Otsustasime aga võtta päevast viimast, ehk siis vedelesime voodis, vaatasime Nip Tucki seriaali ning käisime ka korra poes. Kvaliteetaeg. Kolmapäeval saime juba õnneks tööle minna ja miljonid koju tuua.
Söögiga on ka jama. Terve nädalavahetuse vaid grilltoitu söönud. Laupäeval oli tööjuures mingi grilliüritus, õhtul hostelis ning täna plaanime ka Meeriga midagi vähe küpsetada. Jube nõme ikka. Eriti kuna plaan oli seljankat teha laupäeval, aga kui on valida grilli või seljanka, ise kokkamise või kellegi teise tehtud toidu vahel, siis laisad nagu me oleme võtsime ikka grilli.
Reedene peoõhtu – taaskord nõme. (Küll on hea ikka iga asja kallal viriseda). Kogu hostelirahvas (ehk siis pisut üle kümne inimese) kogunes allkorruse välitelki kokku ühisele pizzasöömingule. Kiirelt pisteti pizza kinni ning igaüks läks oma kivi alla peitu. SUUUUR pidu seega. Ühtäkki aga hakkas rahvas uuesti oma kändude alt välja roomama ning alguse sai 50% eesti pidu (kuna kaasmaalasi on hostelis nüüd kokku juba 9, muid matse aga ka sama palju). Mingi hetk ujus ka hosteli manager (nn juhataja) kohale, kellega koos sai pisut juttu puhutud ning mõned külmad õlled joodud.
Edasi viisid meie teed Settsi klubisse, kus pummeldasime varajaste hommikutundideni. Vist. Kuna seda enam ei mäleta. Hommikul pidime kell 8 Meeri ja Jaanusega tööl olema, aga asi läks vähe nihu. Nimelt ärkasime Meeriga hommikul kella üheksa paiku meie kodulinn Mildurast 30 kilomeetrit eemal Red Cliffsis. Kuidas sinna saime? Ei ole õrna aimugi. Kus ärkasime? Pargipingil politseinikuhärra köhatuse peale.
Tore elu meil? Tegelt pole. Nimelt viimane lõik oli puhas väljamõeldis :) Pärast paari õlle joomist tegime vaid kiire pokkerituuri ning läksime tuttu ära ning hommikul siirdusime tööle. Aga tegelikult oli sellist „õhtu läks käest ära“ lõiku päris huvitav lugeda ju? Selliseid asju võiks siin pisut rohkem toimuda. Kuna aga inimesi on nii vähe, siis on ka hostel välja surnud ning nädala huvitaivamaks sündmuseks võib pidada näiteks prügiauto käimist või juua täis aborigeeni tänaval karjumist.
Laupäeval tegime ka mingi 6h tööd, kuna raha on vaja ja töö vajas tegemist. Seejärel kiire barbeque tööjuures, koju, kiire grill seal ning seejärel ülihuvitav õhtu eestlaste poolt improviseeritud lõkke ümber. Jaanus tõi kõrvalmaja hoovist mingeid voodrilaudu mille mugavalt lõkkematerjaliks ümber kujundasime ning mina vana ehitusmehena panin lõkke püsti. 5 minuti pärast vajus ta ümber. Ja seal me siis tiksusimegi, 7 eestlast, 4 britti ja üks prantslane. Lõke tundus olevat peo tõmbenumber kuna pidevalt jõllitasid kõik klaasistunud pilguga leeki, ütlemata ühtki sõna. Äge ühesõnaga.Samas eriti midagi teha väga ei viitsi ka – tahaks juba autorooli ning Perthi poole uutele väljakutsetele vastu sõita.
Hea meelega läheksime juba homnepäev aga nii proosaline kui see ka pole, on rahaahnus (või vajadus) nii suur, et ei lase lahkuda. Mina tegin õigel ajal õige otsuse, tellides eelmisel nädalal omale uue mänguasja ära, mis peaks nüüd järgmise nädala algul kohale jõudma. See aga nõudis mu enamuse säästude ära kasutamist. Ajastamine ja õiged otsused ongi minu tugevaimad küljed.
Vot sihuke on meie elu. Järgmisel nädalal luban kirjutada nukra-viriseva teksti asemel igava loo, kuna meie hulgast on veel võitlejaid lahkumas ning elu liigub veelgi rohkem igavuse poole. Seniks aga – jumalaga.
Kas sina teadsid, et antud ajahetkel maksab Lõuna-Austraalias Adelaides kütuseliiter 1 dollar ning linnast vähem kui tuhat kilomeetrit lääne poole kõrbes sama nektar lausa 1,8 dollarit? Ning ükski koer ei haugu.

T

Ridi radi ralla, kevad on meil valla

Noh, kas teil läheb juba külmaks? Meil hakkab aga vaikselt soemaks minema.. Juba 2 nädalat pole auto peal hommikuti härmatist olnud ning päevased õhutemperatuurid küündivad juba kohati 24ni. Lõpuks ometi saame inimese kombel lühikestes pükstes ringi lipata.
See blog meenutab juba mingit odavat telesarja kus iga nädal tehakse kokkuvõte ning hääletatakse keegi välja. Sellisena on need sissekanded aga kujunenud. Selle nädala suursündmus hosteli jaoks oli, et 24st asukast 11 lahkus, mistõttu jäi üle 50 inimese mahutavasse hostelisse napilt üle kümne inimese. Võrreldes varasemaga on ikka väga vaikne. Nagu koliks suure maantee äärest Kuule elama. Aga Kuul on päris hea, hetkel vähemalt. Nimelt lahkusid ka kaks meie toakaaslast, jättes elupaiga maid meile kahele. Nüüd on tuba pandud nii nagu meie tahame, mitte nagu mahub. Nimelt viibis pidevalt siin toas umbkaudu 8 inimest, kellest 1 mängis telekamängu ning 7 vahtisid pealt. Nüüd aga on külmkapis minu õlled, riidekapis Meeri riided ning voodi all ainult meie ja mitte kellegi teise räpased sokid. Toa kuningad oleme.
Tööjuures on ka kõik samamoodi peale ülemuse suhtumise. Mehel on vist mingi norimise tuju kuna pidevalt on tal midagi töö kohta öelda. Enamasti vihjab ta töö tempo kohta, öeldes „isegi 80 aastane vanamees töötab teist kiiremini“ või „projekt võtab plaanitust kauem aega“. Samas ei huvita meid see eriti kuna vähem kui 3 nädala pärast oleme siit läinud. Palgaku omale siis 80aastaste meeste armee meie tööd tegema. Vaadaku siis, kuidas lupjunud veresoonte välkudes töö edeneb ning proteeside pudenedes jutt õhtuse õllepudeli kõrval voolab.
Meeri võttis omale ka väikese haltuuraotsa eelmisel nädalal. Või hobi pigem. Nimelt on siin juuksuris käies vaja loovutada ligi 16 dollarit. Juukseajamismasin maksab aga 20. Meie nupukad inimesed ostsime loomulikult masina ning ei läinudki kaua aega, kui Meeri minu peast esimesed salgud maha pügas. Algul oli hirmsam kui silmad kinni kaljuserval turnimine, hiljem läks asi paremaks. Neiu muidugi ei saanud riskida minu pükste täiesti puhtaks jätmisega, kuna kui ta juukseid ajades korra „oih“ ütles, oleksin ma tõesti äärepealt püksid täis lasnud.
Ja lõpuks. Meie oleme otsustanud hakata oma aega kvaliteetselt kasutama. Algust sai tehtud juba suure peoga reedel, aga see selleks. Laupäeva hommikul kell 13.00 (jajah, lõuna peaaegu) asusime Jane (saksa tüdruk) ja Brentiga (tema aussist kutt) teele Brenti vanematejuurde, et veeta mõnusad kaks puhkepäeva. Asi algas kalastusega Murray jõel. Esmalt üritasime õnge otsa saada vähemalt 60cm pikkusi (alammõõt on päris suur ju) Cod nimelisi kalu Brenti vanemate houseboat’i (jõel ujuv paatmaja) pardalt, aga sealt ei saanud midagi. Seejärel võtsime Brentiga õlled kaasa ning asusime mööda jõe serva edasi tatsama. Kalad küll meie sööta nosisid aga konksu otsa jääda ei tahtnud. Muide, söödaks oli nende lemmik – juust. Veelgi enam, seda valmistatakse nii, et pannakse viil juustu nõudepesukäsna peale, tulevane sööt mikrouuni et juust ära sulaks ning siis kuubikuteks ja kalale. Ebatraditsiooniline meie jaoks. Igatahes, ka edasi liikudes kala ei saanud. Hea, et ma 3 karpi tuunikalakonservi kaasa võtsin, ei jäänud vähemalt nälga.
Paadile tagasi jõudes olid tüdrukud saanud aga ühe kala kätte Tegu oli A4 mõõdus „Võltskalaga“, vähemalt nii võiks ta olla kui ta eksisteeriks. Nimelt oli neil igav hakanud ning nad joonistasid paberile suure priske kala, mille oma saagiks tituleerisid. Lõppkokkuvõttes jäi seis ikkagi viiki.
Seejärel asusime grillima. Kõvasti liha, vorsti, saia ja muud sai grillil ära küpsetatud ning kinni pistetud. Sellele järgnes kultuuriprogramm, ehk siis Meeri õpetas Janet mind Eesti keeles norima (mõningate fraasidega) ning seejärel mängisime pokkerit ja mõningaid seltskonnamänge. Hariv igatahes.
Pühapäevahommikul asisime teele Eesti mõttes rahvusparki, siinses kultuuriruumis aga „territooriumile mille sissesõiduteejuures on silt koha nimega aga sees on sama pask ikka nagu mujal“. Lootsime näha loomi, nautida loodust ja kevadet. Kõike ka saime. Esimese 5 minuti jooksul kargasid auto kõrval võsas juba kängurud, veidi hiljem silmasime võsas emusid ragistamas ning kõige tipuks ületas auto ees teed (kaks korda muide, juu vend oli hämmingus) rohkem kui 1,5m pikk brownsnake ehk üks siinsetest mõnusalt mürgistest ussidest. Need aga olid paraku ka peaaegu ainsad loomad keda nägime. Tagasiteel vaid kohtasime känguruid ja emusid korraks. Muide, kängurud olid koos nii, et üks hall ja üks punane känguru. Enamasti selline asi toimima ei pidanud. Juu oli tegu eriti tolerantsete rassismi vihkavate isenditega või lihtsalt värvipimedate elukatega.
Lõunaks sai taas grilli tehtud, seda seal pargis. Jube mugav ikka, kui igalpool on olemas avalikud grillid, mis töötavad päikeseenergial ning on tasuta. Igatahes, pistsime kõhud täis, loopisime seda 3 rahvuse ühislõunat vaatama tulnud Kookaburra tõugu kakaduud saiaga lootuses, et see ehk püüab tüki ka kinni. Ei püüdnud. Parim saavutus oli Meeri vise, kui ta äärepealt oleks linnu oksalt alla visanud. Mina mõtlesin seejärel sulelisele õlle pakkuda, aga vältimaks õlle raiskamist ning linnule purgiga piki nokka viskamist jäi tehing katki.
Õhtuks jõudsime taas Mildurasse, mäki taha, kus kogu see tekst siin netti üles panna. Kunagi peab ikka netipulga ostma, aga sellega veel aega on.
Seekord üritame ka rohkem pilte panna, kui vaid mäki-netijumal lubab.
Kas sina teadsid, et põhjapoolkera talve alates lendavad paljud aasia linnud just Austraaliasse talvituma, kusjuures osad neist läbivad rännakuga 35 000 kilomeetrit ning seda kiirusega kohati 70km/h ?
T



Kookaburra meie söömaaega imetlemas


Meeri paadile ronimas


Aborigeenid


Maastiku stiilinäide


Uss selga sirutamas

Soovilaul

Mitme inimese tungival nõudmisel on nüüd tulemas uus postitus. Mildura elu põnevustest pole taaskord mõtet rääkida. Oleme vist nakatunud mingisuguse kohaliku viirusega, mis võtab ohvrilt viitsimise midagi põnevat teha ning jätab inimesed voodisse, arvutist filme vaatama või magama. Sellised meie päevad siin on – hommikul tööle, hiljem koju, dušš, pood, söök, film, uni.
Haigus tõmbab tagasi õnneks reedeti, mil töönädal lõpeb ning enamus hostelirahvast valmistub õhtuseks ühisürituseks.Reedel külastasime taaskord siinset vaba-aja keskust (kohalike jutu järgi ööklubi) the Setts, kus üllataval kombel kohtasime ka oma bossu. Asja tegi toredaks see, et härra tahtis meile Meeriga rummikokteili välja teha. Hurraa, 16 daala säästetud. Seejärel mõtlesin aga, et viisakas oleks härrale õlle välja teha, kuna ajal kui me tema rummijooki rüüpasime oli tema oma õllekannu tühjaks imenud. Läksin baari, kulutasin 10 minutit järjekorras ja lõpuks, kui soovisin maksma hakata, ütles teenindaja-tüdruk, et kaardiga maksta ei saagi. Tere tali. Päeva päästis selja taga seisnud bossu sõber, kes maksis arve sullis ära. Ehk siis tahtsin neile kahele õlle osta, aga maksis hoopis peremehe sõber. Jälle raha säästetud. Kokkuhoid on ostu jõud. Igatahes mingi kella 2st olime juba kodus ning kadusime magama.
Laupäeval külastas Mildurat loodusnähtus Tugev Tuul. Puud olid lookas, tee prahti täis ning tuul nii vali, et vastutuult kõndida ei jõudnud. 3 suurt telki, mis hosteli ees mõnusa varjualuse moodustasid, vandusid esimese paari tunniga igatahes tuulele alla. Pooled tugevad metalljalad on nüüdseks pooleks murdunud või kõverad. Säuke tuul siis.
Õhtul läksime töökaaslase Jane ja tema austraallasest kuti Brenti juurde grillima. Halb mõte. Liha vastu on meil Meeriga alati nõrkus olnud ning kaasa võetud burgerid (kotletid meie mõistes), saiad, hõbepaberisse topitud kartulid ja muu söök ning Jane ostetud muu lihakraam sai enamus ära söödud. Liigagi palju sai söödud. Õnneks sai siinsetele oludele kohaselt piisavalt külma humalapesuvett peale libistatud ning asi jäi tasakaalu.
Õllekõrvale sai ka sporti tehtud, nimelt Nintendo Wii’ga bowlingut mängitud. Olgugi, et tegu on telekamänguga, oli tegevust kui palju. Ja mis meile taaskord kõige tähtsam – tasuta. Eelmisel nädalal käisime ehtsat bowli mängimas ja enam väga minna ei plaani. Seda just hinna pärast. 16 dollarit 2 mängu / inimese kohta on palju. Kokku panime Meeriga magama 32 daala, et mängida 4 mängu (umbes pool tundi). Tunni hinnaks tuleb nii 64 daala ehk ligi 700 krooni, mis on üle kolme korra kõrgem kui kodused hinnad. Karm, aga vähemalt sai siin käsi valgeks.
Brent pakkus välja ka mõtte minna järgmisel nädalavahetusel paari tunni kaugusel asuvasse rahvusparki. Seal pidavat olema päris hea loodust nautida ning vaba päeva veeta. Pärastlõunal on võimalik tema vanemate houseboatiga (jõe peal olev maja, millega saab mööda jõge isegi ringi sõita) jõe peal pisut ringi paarutada, kala püüda (alammõõt pidi olema ligi 50cm) ning taaskord grillida. Plaan on ilus – ehk on ka ilm kuiv ning saame asja ellu viia.
Tööl on muidu asi ilus. Päeval Meeri tegeleb oma taimede harvendamisega ja uute istutamisega, mina kasvuhoone seinade parandamisega ja muude üldiste hooldustöödega. Ükspäev sain ka traktoriroolis käe valgeks. Tahaks veel. Bossuhärra reedel mainis, et esmaspäeval pärast tööd saavad kõik 4 (Meeri, Jane, Jaanus ja mina) ka teise traktoriga käe valgeks. Ei tea millest mehel siuke plaan tuli. Kas oli lihtsalt õlle peas rääkimas või on tal tõesti selline plaan. Meeri peaks muide järgmisel nädalal hakkama ka apelsinide korjamisega tegelema, kuna istutamist veel väga pole ning apelsinid rohkem kui valmis. Lihtsa töö varjuküljeks on suured ämblikud, mis apelsinipuude otsas elavad. Üks selline juhtus ka meie hostelisse. Paneks pildi üles aga Meeril on see alles kaameras ning arvutisse laadimata.
Mis toobki meid päevakorra järgmise teema juurde. Meeri sai maha järjekordse šoppinguga, ostes omale digika. Neiul ikka seda raha on, tal vist mingi salajane lisatöö. Igatahes leidis jah ühe ägeda Sony-pätsi, mis oli tavahinnast ligi 100 dollarit odavam. Tubli tüdruk, las pildistab. Peaasi, et laps õnnelik on.
Vaikselt haume ikka ka plaani siit edasi reisida. Kui juulis arvasime, et Milduras veedame 2 nädalat ja siis sõidame edasi Läände, siis nüüdseks on kahest nädalast saanud 6 nädalat ning plaanime veel kaks olla. Imelik, kuidas on võimalik siia kinni jääda. Igatahes, kuulsime kohast nimega Coober Pedy, mis kujutab endast vana opaalikaevanduslinna, kus inimesed elavad maa all. Jah, nii see on. Tegu on keset liivavälja asuv linn, kus on lihtsalt maa peal elamiseks olud pisut pahad, ülisooja temperatuuri näol just. Mõtlesime, et peaks selle kahtlase koha üle vaatama, kus inimesed elavad kui mutid, uuristades omale maa alla kodusid. Et aga sinna jõuda tuleb teha niigi 2900 km pikkusele teekonnale väike lisaring, mis annab veel 600km juurde meie distantsile.
Põnevaid kohti on ikka päris palju siin, mida külastada. Nüüd tulebki välja mõelda, et kas alustame oma kultuuriprogrammiga juba enne Perthi sõitu või käime esmalt Läänerannikul Tõnispoissi ja Ander-Laurat vaatamas ja alles seejärel hakkame riiki avastama.
Nii, aga jutt on saanud väga pikk ning eilne SkyPlusi naistekas hakkab ka tasapsi läbi kuulatud saama.
Kas sina teadsid, et kui mõni kohalik küsib sult küsimuse, mis kõlab umbes "Jeeusit gai'in", siis ta tegelikult küsib sult tugeva austraalia aktsendiga "how's it going" ehk "kuidas läheb"?
T

Meeri leidis suure puu

Meeri kõndis metsas

Kohalike tavaline suvila, houseboat ehk paat-maja