See blog meenutab juba mingit odavat telesarja kus iga nädal tehakse kokkuvõte ning hääletatakse keegi välja. Sellisena on need sissekanded aga kujunenud. Selle nädala suursündmus hosteli jaoks oli, et 24st asukast 11 lahkus, mistõttu jäi üle 50 inimese mahutavasse hostelisse napilt üle kümne inimese. Võrreldes varasemaga on ikka väga vaikne. Nagu koliks suure maantee äärest Kuule elama. Aga Kuul on päris hea, hetkel vähemalt. Nimelt lahkusid ka kaks meie toakaaslast, jättes elupaiga maid meile kahele. Nüüd on tuba pandud nii nagu meie tahame, mitte nagu mahub. Nimelt viibis pidevalt siin toas umbkaudu 8 inimest, kellest 1 mängis telekamängu ning 7 vahtisid pealt. Nüüd aga on külmkapis minu õlled, riidekapis Meeri riided ning voodi all ainult meie ja mitte kellegi teise räpased sokid. Toa kuningad oleme.
Tööjuures on ka kõik samamoodi peale ülemuse suhtumise. Mehel on vist mingi norimise tuju kuna pidevalt on tal midagi töö kohta öelda. Enamasti vihjab ta töö tempo kohta, öeldes „isegi 80 aastane vanamees töötab teist kiiremini“ või „projekt võtab plaanitust kauem aega“. Samas ei huvita meid see eriti kuna vähem kui 3 nädala pärast oleme siit läinud. Palgaku omale siis 80aastaste meeste armee meie tööd tegema. Vaadaku siis, kuidas lupjunud veresoonte välkudes töö edeneb ning proteeside pudenedes jutt õhtuse õllepudeli kõrval voolab.
Meeri võttis omale ka väikese haltuuraotsa eelmisel nädalal. Või hobi pigem. Nimelt on siin juuksuris käies vaja loovutada ligi 16 dollarit. Juukseajamismasin maksab aga 20. Meie nupukad inimesed ostsime loomulikult masina ning ei läinudki kaua aega, kui Meeri minu peast esimesed salgud maha pügas. Algul oli hirmsam kui silmad kinni kaljuserval turnimine, hiljem läks asi paremaks. Neiu muidugi ei saanud riskida minu pükste täiesti puhtaks jätmisega, kuna kui ta juukseid ajades korra „oih“ ütles, oleksin ma tõesti äärepealt püksid täis lasnud.
Ja lõpuks. Meie oleme otsustanud hakata oma aega kvaliteetselt kasutama. Algust sai tehtud juba suure peoga reedel, aga see selleks. Laupäeva hommikul kell 13.00 (jajah, lõuna peaaegu) asusime Jane (saksa tüdruk) ja Brentiga (tema aussist kutt) teele Brenti vanematejuurde, et veeta mõnusad kaks puhkepäeva. Asi algas kalastusega Murray jõel. Esmalt üritasime õnge otsa saada vähemalt 60cm pikkusi (alammõõt on päris suur ju) Cod nimelisi kalu Brenti vanemate houseboat’i (jõel ujuv paatmaja) pardalt, aga sealt ei saanud midagi. Seejärel võtsime Brentiga õlled kaasa ning asusime mööda jõe serva edasi tatsama. Kalad küll meie sööta nosisid aga konksu otsa jääda ei tahtnud. Muide, söödaks oli nende lemmik – juust. Veelgi enam, seda valmistatakse nii, et pannakse viil juustu nõudepesukäsna peale, tulevane sööt mikrouuni et juust ära sulaks ning siis kuubikuteks ja kalale. Ebatraditsiooniline meie jaoks. Igatahes, ka edasi liikudes kala ei saanud. Hea, et ma 3 karpi tuunikalakonservi kaasa võtsin, ei jäänud vähemalt nälga.
Paadile tagasi jõudes olid tüdrukud saanud aga ühe kala kätte Tegu oli A4 mõõdus „Võltskalaga“, vähemalt nii võiks ta olla kui ta eksisteeriks. Nimelt oli neil igav hakanud ning nad joonistasid paberile suure priske kala, mille oma saagiks tituleerisid. Lõppkokkuvõttes jäi seis ikkagi viiki.
Seejärel asusime grillima. Kõvasti liha, vorsti, saia ja muud sai grillil ära küpsetatud ning kinni pistetud. Sellele järgnes kultuuriprogramm, ehk siis Meeri õpetas Janet mind Eesti keeles norima (mõningate fraasidega) ning seejärel mängisime pokkerit ja mõningaid seltskonnamänge. Hariv igatahes.
Pühapäevahommikul asisime teele Eesti mõttes rahvusparki, siinses kultuuriruumis aga „territooriumile mille sissesõiduteejuures on silt koha nimega aga sees on sama pask ikka nagu mujal“. Lootsime näha loomi, nautida loodust ja kevadet. Kõike ka saime. Esimese 5 minuti jooksul kargasid auto kõrval võsas juba kängurud, veidi hiljem silmasime võsas emusid ragistamas ning kõige tipuks ületas auto ees teed (kaks korda muide, juu vend oli hämmingus) rohkem kui 1,5m pikk brownsnake ehk üks siinsetest mõnusalt mürgistest ussidest. Need aga olid paraku ka peaaegu ainsad loomad keda nägime. Tagasiteel vaid kohtasime känguruid ja emusid korraks. Muide, kängurud olid koos nii, et üks hall ja üks punane känguru. Enamasti selline asi toimima ei pidanud. Juu oli tegu eriti tolerantsete rassismi vihkavate isenditega või lihtsalt värvipimedate elukatega.
Lõunaks sai taas grilli tehtud, seda seal pargis. Jube mugav ikka, kui igalpool on olemas avalikud grillid, mis töötavad päikeseenergial ning on tasuta. Igatahes, pistsime kõhud täis, loopisime seda 3 rahvuse ühislõunat vaatama tulnud Kookaburra tõugu kakaduud saiaga lootuses, et see ehk püüab tüki ka kinni. Ei püüdnud. Parim saavutus oli Meeri vise, kui ta äärepealt oleks linnu oksalt alla visanud. Mina mõtlesin seejärel sulelisele õlle pakkuda, aga vältimaks õlle raiskamist ning linnule purgiga piki nokka viskamist jäi tehing katki.
Õhtuks jõudsime taas Mildurasse, mäki taha, kus kogu see tekst siin netti üles panna. Kunagi peab ikka netipulga ostma, aga sellega veel aega on.
Seekord üritame ka rohkem pilte panna, kui vaid mäki-netijumal lubab.
Kas sina teadsid, et põhjapoolkera talve alates lendavad paljud aasia linnud just Austraaliasse talvituma, kusjuures osad neist läbivad rännakuga 35 000 kilomeetrit ning seda kiirusega kohati 70km/h ?
T
Kookaburra meie söömaaega imetlemas
Meeri paadile ronimas
Aborigeenid
Maastiku stiilinäide
Uss selga sirutamas
No comments:
Post a Comment