Kevadet ikka ei tulnud

Juba vanad eestlased ütlesid, et kes korra nädala blogisse ei kirjuta, see saab täid pähe. Ning meie ju ometi täisid ei taha, seega peame korra nädalas siia midagi kirjutama.
Kuna eelmised sissekanded on kirjeldanud meie elu kui üliilusat ja lillelist ajaveetmist, siis mõtlesin et seekord võiks iga asja kallal viriseda. Polegi siin Aussimaal kaua aega millegi üle väga törisenud nii et nüüd on õige aeg algust teha.
Alustaks pealkirja seletamisega – eelmise postituse pealkiri kilkas et kevad tuli, käesolev aga väidab vastupidist. Ilm läks kuramuse külmaks. Korra oli lausa hommikul 2,9 kraadi. Sellest ka nurin.
Igal hommikul tööle minek on jube nukker. Teadmine, et ees on ootamas taaskord päev, mil ülemusehärra muudkui norib ning viriseb, ei tekita just erilist õnnetunnet ning töötahet. Eelmisel nädalal kirjeldatud norimistuju on asendunud Taavi-sallimatuse ning Jaanuse kallal nokkimisega. Pidevalt leiab Jaanus end situatsioonist, kus härra tema tööd tugevalt kritiseerib ja poissi kohati ka mõnitab. Samas minu vastu on mehel üldse erilised tunded – iga asi mis ma teen on valesti :) Korra sai ka mees päris vihaseks lambi asja pärast ning urises meile et „minge lõunale, ma teen teie kahe töö ise ära“. Hahaa. Meeriga vaikselt loeme päevi lahkumiseni (9 tööpäeva veel), aga ma ei välista ka võimalust, et ükspäev mees lihtsalt minust lahti ütleb. Samas laupäevasel lisatööpäeval pidas ta end enam-vähem hästi üleval. Sellest aga hiljem.
Kuna Meeri ja minu läpakate akud on läbi ning ka mu akulaadija ei tööta, otsustasime ühest USA netipoest uued tellida. Vale otsus oli. Maksime tellimuse eest pisut üle 100 daala ära ning avastasime järgmisel päeval üllatusega, et härrad Netikaupmehed ei taha meie asju enne ära saata, kui ma neile hunniku oma dokumendikoopiaid (kaasa arvatud krediitkaardist pildi ja muud jama) saadan. Pätid noh. Raha oli üle kantud ning kaup vedeles neil ikka laos, kui seda seal oligi. Igatahes nädal aega kauplesime mailitsi, kuni lõpuks läks jutuajamine päris kurjaks. Ühel hetkel soovitati mul helistada isegi Hiinasse nende mingisugusesse klienditoesse või kuhugi. Noo on debiilikud. Hakkan mina veel lisakulusid selleks tegema, et oma raha tagasi saada. Lõpuks pika kauplemise ja vaidlemise peale sain meite raha kätte ning enam seda poodi ei külasta. Tuleb kuskilt arvutiasju osta.
Veel negatiivset – teisipäeval sadas. Ehk siis meil oli vaba päev. Muidu tore küll, aga kuna oleme nõuks võtnud võimalikult palju enne lahkumist säästa, siis see eriti kaasa ei aidanud. Otsustasime aga võtta päevast viimast, ehk siis vedelesime voodis, vaatasime Nip Tucki seriaali ning käisime ka korra poes. Kvaliteetaeg. Kolmapäeval saime juba õnneks tööle minna ja miljonid koju tuua.
Söögiga on ka jama. Terve nädalavahetuse vaid grilltoitu söönud. Laupäeval oli tööjuures mingi grilliüritus, õhtul hostelis ning täna plaanime ka Meeriga midagi vähe küpsetada. Jube nõme ikka. Eriti kuna plaan oli seljankat teha laupäeval, aga kui on valida grilli või seljanka, ise kokkamise või kellegi teise tehtud toidu vahel, siis laisad nagu me oleme võtsime ikka grilli.
Reedene peoõhtu – taaskord nõme. (Küll on hea ikka iga asja kallal viriseda). Kogu hostelirahvas (ehk siis pisut üle kümne inimese) kogunes allkorruse välitelki kokku ühisele pizzasöömingule. Kiirelt pisteti pizza kinni ning igaüks läks oma kivi alla peitu. SUUUUR pidu seega. Ühtäkki aga hakkas rahvas uuesti oma kändude alt välja roomama ning alguse sai 50% eesti pidu (kuna kaasmaalasi on hostelis nüüd kokku juba 9, muid matse aga ka sama palju). Mingi hetk ujus ka hosteli manager (nn juhataja) kohale, kellega koos sai pisut juttu puhutud ning mõned külmad õlled joodud.
Edasi viisid meie teed Settsi klubisse, kus pummeldasime varajaste hommikutundideni. Vist. Kuna seda enam ei mäleta. Hommikul pidime kell 8 Meeri ja Jaanusega tööl olema, aga asi läks vähe nihu. Nimelt ärkasime Meeriga hommikul kella üheksa paiku meie kodulinn Mildurast 30 kilomeetrit eemal Red Cliffsis. Kuidas sinna saime? Ei ole õrna aimugi. Kus ärkasime? Pargipingil politseinikuhärra köhatuse peale.
Tore elu meil? Tegelt pole. Nimelt viimane lõik oli puhas väljamõeldis :) Pärast paari õlle joomist tegime vaid kiire pokkerituuri ning läksime tuttu ära ning hommikul siirdusime tööle. Aga tegelikult oli sellist „õhtu läks käest ära“ lõiku päris huvitav lugeda ju? Selliseid asju võiks siin pisut rohkem toimuda. Kuna aga inimesi on nii vähe, siis on ka hostel välja surnud ning nädala huvitaivamaks sündmuseks võib pidada näiteks prügiauto käimist või juua täis aborigeeni tänaval karjumist.
Laupäeval tegime ka mingi 6h tööd, kuna raha on vaja ja töö vajas tegemist. Seejärel kiire barbeque tööjuures, koju, kiire grill seal ning seejärel ülihuvitav õhtu eestlaste poolt improviseeritud lõkke ümber. Jaanus tõi kõrvalmaja hoovist mingeid voodrilaudu mille mugavalt lõkkematerjaliks ümber kujundasime ning mina vana ehitusmehena panin lõkke püsti. 5 minuti pärast vajus ta ümber. Ja seal me siis tiksusimegi, 7 eestlast, 4 britti ja üks prantslane. Lõke tundus olevat peo tõmbenumber kuna pidevalt jõllitasid kõik klaasistunud pilguga leeki, ütlemata ühtki sõna. Äge ühesõnaga.Samas eriti midagi teha väga ei viitsi ka – tahaks juba autorooli ning Perthi poole uutele väljakutsetele vastu sõita.
Hea meelega läheksime juba homnepäev aga nii proosaline kui see ka pole, on rahaahnus (või vajadus) nii suur, et ei lase lahkuda. Mina tegin õigel ajal õige otsuse, tellides eelmisel nädalal omale uue mänguasja ära, mis peaks nüüd järgmise nädala algul kohale jõudma. See aga nõudis mu enamuse säästude ära kasutamist. Ajastamine ja õiged otsused ongi minu tugevaimad küljed.
Vot sihuke on meie elu. Järgmisel nädalal luban kirjutada nukra-viriseva teksti asemel igava loo, kuna meie hulgast on veel võitlejaid lahkumas ning elu liigub veelgi rohkem igavuse poole. Seniks aga – jumalaga.
Kas sina teadsid, et antud ajahetkel maksab Lõuna-Austraalias Adelaides kütuseliiter 1 dollar ning linnast vähem kui tuhat kilomeetrit lääne poole kõrbes sama nektar lausa 1,8 dollarit? Ning ükski koer ei haugu.

T