Mildurast Perthini

Plaan oli enne Mildurast lahkumist blogisse uus sissekanne teha aga aja puudumise tõttu jäi asi kahjuks katki. Igatahes nüüdseks on aega ja võimalust taas teid informeerida.
Kuna hostelist oli lahkumas palju inimesi, suurem osa meie, 6 eestlast, otsustasid bossud korraldada hüvastijätuõhtusöögi. Käisime mingisuguses buffeetüüpi kohas nautimas „söö palju jaksad 15 dollari eest“ pakkumist. Süüa sai palju – tagasitulles oli nii mõnelgi inimesel püksirihm lahti lastud, et kõhus organid rahulikult edasi elada saaks.
Enne seda, aga, saime Eestist kätte kauaoodatud paki mis sisaldas lisaks kõigele muule heale kartuli-ja hakkliha maitseainet, šokolaade ning üht arbuusi ZIPi Meerile ning longerit mulle. Suured tänud meie vanematele, kes nägid vaeva meile varustuse kogumise ning saatmisega. Me kasutame kõike targalt ning sihtotstarbepäraselt.
Reede hommikul saabus kauaoodatud hetk, mil pakkisime kogu oma mandi autosse ning asusime turvalisest kodusest hostelist teekonnale Perthi poole. Tunne oli nagu oleks kodust lahkunud. Juu see ongi põhjus, miks paljud inimesed Mildurasse Riviera hostelisse pikemaks kinni jäävad – atmosfäär on seal lihtsalt vapustav. Jätsime sõprade-tuttavatega ning koha bossudega hüvasti ning asusime rehvide vihisedes teele. Algul oli kõik tore, päike paistis, motivatsioon oli üleval ning eesootav (4 päeva autos keset pärapõrgut) huvitav.
Teepeal nägime kõvasti igast huvitavaid kohalikke loomi, enamus neist sedapuhku pikaliasendis, arvatavasti magamas teepervel :) Samas kohtasime ka mõnda elusat looma. Näiteks minu esimene kohtumine suuremat sorti sisalikuga oli temast praktiliselt üle sõitmine. Lisaks roomasid üle tee mingid esmapilgul vorstilaadsed koorikuga loomad, ei teagi kellega tegu oli. Mingid sisalikulised vast, igatahes neist üritasime ka kaarega mööda sõita.
Reisi esimesed 400 km läksid linnutiivul ning tundus, et kogu sõit on lilleline. Seiklesime üpris tihedalt asustatud farminduspiirkonnas, esimese tunnikesega sõitsime juba pisut valet teed pidi ning nägime isegi Šotimaalikke mägesid ning aasasid. Siis aga kiskus asi käest ära. Aeg hakkas venima, asustus vähenema ning maastik igavamaks muutuma. Kõik pärast Port Augusta nimelist linna, kus tahtsime mõnd suuremat poodi külastada, aga kuna teepeale seda ei jäänud siis lootsime järgmises linnas toiduvarusid täiendada. Või täpsemalt toiduvarusid luua, kuna me idioodid ei ostnud midagi süüa kaasa. Karp tuunikala konservi ning 4 viilu ülejäänud saia pole just eriline reisilise moonakoti täide. Uut linna aga, kust süüa osta, pidime ootama mingi 100 km, kuna enne seda ei olnud mittemingisugust asustust, ei farme, ei külasid. Täielik pommiauk, kus isegi varesed ei ela. Autoteed läksid lihtsalt kümneid kilomeetreid sirgelt edasi, mäest üles ja mäest alla. Kui hästi läks, siis tuli vahest ka kurv ette – see põhjustas autos aplausi ning rõõmupuhangu, kuna tavalisele sirgjoonelisele kulgemisele tuli suuuur vaheldus.
Poodi lootsime leida teepeale jäävast väikelinnast Iron Nob, mis oli kunagine suur kaevanduslinn. Sinna sisse keerates tuli välja, et sõna OLI on täiesti õigustatud. Linnas nägime liikumas vaid kolme inimest, aga kuskil poodi ei kohanud. Otsustasime siis ühelt tädilt küsida, kuna kell oli juba 5 ning kartsime, et pood pannakse kinni enne kui selle üles leiame. Nii aga täpselt juhtus – jäime paar aastat hiljaks. Nimelt linnakese pood pandi majandusraskuste tõttu mõni aasta varem kinni ning nüüd saavat sööki vaid postkontorist ning seegi oli juba suletud. Paras jama ikka.
Pärast sellist põrumist seadsime põhilootused linnakesele, kus plaanisime ööbida. Kell 17.55 jõudsime Kimba’sse ning seiklesime linnakeskusesse (või siis meie mõistes külakeskusesse), kust avastasime kohaliku parima ja ühtlasi ka ainsa poe. Sõbralik tädi teatas meile, et pood on veel lahti (olgugi et vaid 5 minutit) ning soovis head ostlemist. Asusime omale õhtusöögi ning järgmise päeva toidumoona korvi laduma ning mida me avastame – vorsti säilivusaeg saabub homme, saialetis ootab vaid üksainus sai, see õnneks ligi 50cm pikk ning hinnad põhimõtteliselt 2x kõrgemad kui Milduras. Ühesõnaga tore koht. Ostime mõne üksiku eseme 20 dollari eest (220eek) ning asusime öömaja otsima. Õnneks oli kohe poe kõrval mingi pubi (ei, me ei läinud sinna õllele), mille küljes leidub ka kohalik hotell. Tänu madalhooajale (ei tea, kas siin kunagi ka kõrghooaeg on? Äkki siis, kui mõni inimene siia ära eksib) saime kiirelt oma lemmiktoa, ehk siis soodsaima toa kahe eraldi voodi, nõukaaegse kapi ning telekaga, mis läbi suure sahina ning halva pildikvaliteedi näitas meile isegi Kodus ja Võõrsil seriaali. Aa, ja ka hommikusöögi saame sama raha eest. Samas ei tea, mida nad pakuvad, kuna hotelli fuajees nägime silti, mis hoiatas hiirte eest – nimelt olevat linnakeses mingi hiirteleviku puhang ning ettevõte ei vastuta tagajärgede eest. Samas 60 dollari eest kahepeale käib küll – kuhu mujale meil ikka minna.
Igatahes esimese päevaga saime läbitud umbkaudu 700km ning avastasime, et auto ei võtagi 10l L/100km sõidu peale, vaid saab ka 8 liitriga hakkama – puhas rõõm.
Teine päev, kuid detailid on samad. Jamad. Asusime pärast hommikusööki kell 8 teele, seda vähemalt omaarust. Tegelikult oli kell aga pool 8, kuna siin mingilt maalt liikusime üle järgmisse ajavööndisse. Seega – suur töövõit meile. Asusime tasapsi sõudma Lõuna- ja Lääne Austraalia piiri poole, kuhu oli sõita ca 800km. Küllalt nüri on hommikut sellise teadmisega alustada.
Päeva jooksul käisime põhiliselt autost väljas vaid selleks, et tankida ning jalgu sirutada – ülejäänud aeg möödus mõnusalt istmesse vajununa. Kas me midagi huvitavat ka nägime? Ei, väga mitte. Lademeis surnud känguruid tee ääres, sirged mille lõppu ei näe ning lõputud tühermaad ilma igasuguse asustuseta. Korra küll peatusime mere ääres, et näha mingeid kivijärsakuid, mis meenutasid P-Eesti pankrannikut, aga sinna pikemaks ei jäänud, kuna kärbsed olid Lõuna-Austraalias lihtsalt ülimalt tüütud – poevad ninna, silma ja suhu selleks, et vett saada.
Kella 5 paiku õhtul jõudsime piirile, kus sarnaselt Victoria ja Lõuna-Austraalia piirile tuli deklareerida kõik taimed, värsked toiduained jm mis autos on, et vältida puuviljakärbeste levikut. Meie seda muidugi ei teadnud ning seetõttu ärritasime ka tollitädi, kui vastasime et „jah, ikka on värsket nodi. Porgandid, tomatid, salat jne“. Me nimelt ostsime omale mõni tund varem mõnusalt salatimaterjali et teepeal nosida ning nüüd tahtis tädi need kõik ära võtta ning minema visata. Jõudsime kokkuleppele, et sööme asjad lihtsalt ära, kuna kell oli ka juba palju ja õhtusöögi aeg käes. Seejärel tahtis törisev mammi ka meie masina bagasnikut näha. Avasin täistuubitud bagassi katte ning mutt hakkas seal sorima, leidmaks kõike mida sisse viia ei tohi. Korraga aga tuli väike tuulepuhang, mis lükkas bagasniku luugi pisut koomale, täpselt nii palju, et mutt sellega piki pead saaks. Kuram, naer tuli peale, kui ta vihase näoga Meerit põrnitsema hakkas ning käratas „Kõik asjad autost välja!“. Egas muud, kui ladusime kogu bagasniku tühjaks, näitasime asjad ette ning pakkisime kõik uuesti kokku. Hea et ta rummikanku kohta ei küsinud, muidu oleks veel salaalkoholi smuugeldamise üle ka törisenud. Igatahes pistsime oma söögi nahka, ülejäägid andsime tädile (ta tahtis ülejäänud jäägid kõik omale saada et need siis ära teisaldada), meile see sobis, kuna me ei pidanud ise minema asju ära viskama prügikasti juurde. Ning asusimegi teele Eucla nimelise küla poole, kus plaanisime öö veeta.
Euclasse jõudes oli kell umbes pool 6, ehk siis liialt vara. Meie, entusiastlikud noored inimesed, otsustasime seetõttu edasi sõita järgmisse asustatud punkti 60km kaugusel.
Kohale jõudes hakkas päike juba loojuma. Sõidetud oli 870km kandis, väsimus peal ning kopp ees. Suur oli aga üllatus, kui neiu leti tagant meile kurvalt naeratas ja ütles,et kõik hotellitoad on täis ning soovitas meil järgmisse asulasse sõita, 120km kaugusele. Tegime sinna ka kiire kõne, et kontrollida ikka sealsete vabade tubade olemasolu ning asusime läbi päikeseloojangu teele.
Võin kindlalt väita, et need 120 km on olnud minu elu ühed raskeimad. Päike silma paistmas, kängurud tee ääres luuramas ning räpane aken väljavaadet blokeerimas pole just parimad elemendid mida segada unisuse ja päikesest kipitavate silmadega Suure surmaga jõudsime pärast kella 7t õhtul kohale, olles sõitnud kokku 1000km ning 12 tundi. Hotelli ukse juures kohtasime ka paari austraallast, kes olid täpselt sama teekonna läbinud (nende masin parkis meie oma kõrval esimeses ööbimiskohas Kimbas). Ajasime inimestega paar sõna juttu ning kobisime oma peaaegu lukstuppa magama. Oi küll see uni oli magus.
Kolmas päev – taaskord sama jama. Asusime teekonnale, mis esialgsete plaanide kohaselt oli 800km, kuna aga eelmisel õhtul lisa 170km maha olime kärutanud, siis tundus tulevat lühike päev. Päeva stsenaarium oli taas sama – rool, tankla, rool, tankla, rool..... Vahepeal ka kõrvaliste, kuna Meeri lasi too päev peaaegu 500 km maha. Aknast välja vaatamine polnud ka enam üldse huvitav - ümber ringi laius lõputu „bush“ ehk siis võsa, mõttetu asustamata maa. Asulate vahemaad olid ca 200km, ehk siis pidev sirge maantee, kus pihtipeale oled ainsas autos lähima 5km raadiuses. Saime nautida ka pisut sirget teed, ehk siis riigi sirgeimat lõiku, mis oli 140km pikk. Ütlen ausalt – polnud midagi nii erilist. Kaks eelmist päeva olid põhimõtteliselt samad olnud, kuna kurvidega sellel marsruudil väga priisatud polnud.
Umbkaudu kella 4 paiku jõudsime kohta nimega Coolgardie, kus oli ka algne plaan öö veeta. Kuna kell oli nõnna vähe, liikusid peas mõtted õhtul Perthi välja sõitmisest, samas oli liialt värskelt meeles eelmise õhtu pimedasõit, mis väga ei ahvatlenud. Siis aga, nagu märgina taevast, tekkis korraga mobiilile levi ning telefonile saabus sõnum, et sõber Ander on mulle helistanud. Helistasin kohe poisile tagasi, kes sarnaselt meie peadele avaldas arvamust, et võiksime ikka lõpuni sõita. Ei läinudki palju aega, kui olime juba auto paagi täis tankinud ning Meeri tüürimas autot 380 kilomeetri kaugusel asuva Perthi poole. Päike asus oma loojumismanöövritele, rehvid kündsid asfalti ning mõõtsid kilomeetri kilomeeri järel. Väljas läks järjest pimedamaks, sitikad läbustasid autoakna täis, vastutulejate tuled häirisid juhti, loomad asusid luurele, et suitsiidselt autode ette hüpata. Kell on 19.15 – Meeril on närvid piisavalt püsti pimedas sõidust ning ta soovib vahetust. Taavi asub rooli et tüürida Falcon lõpuks sadamasse.
Eemalt hakkab paistma mägede taustal suurlinna kuma, valgustades taeva roosakas-kollaseks. Autotee viib mäest üles, liiklus tiheneb. Jõuame mäe tippu, ees paistab kiri „Perth“ ning peatselt avaneb maaliline vaade miljonilinna tuledele, mis ulatuvad nii kaugele kui silm seletab – kohale jõudsime.
Linna jõudnuna on hinges täielik kergus, puuduvad pimedad teed ja loomaoht. Ees ootab vaid võõras linnas pimedas ülikehva kaardi järgi orjenteerumine, kuid see meid ei häiri. Poole tunniga oleme enam-vähem õiges kohas ning paistab Anderi valge Mitsubishi, mille järel lõpuks nende maja ette jõuame.
Enne uue päeva algust tuleb veeta öö põrandal ootaval voodimadratsil, ilma padja lina ning tekita, kuna ei meil ega Annul pole ühtki üleliigset vooditarvet. Kuid see meid ei morjenda. Uus elu Perhis on algamas.

Reis numbrites:
ligikaudu 3000km sõitmist;
34 tundi autos;
267 liitrit põletatud kütet;
642 dollarit kulutusi;
61 tundi ajakulu meie elust (koos 2h ajavahega);
19 tundi uneaega;
8 tundi vaba aega enne-pärast sõitu;
Kas sina teadsid, et Austraalia pikim sirge on 146,6 kilomeetrit pikk?
T


Leidsime teepealt toreda kohakese. Pilt aint vähe paha, kuna hea hoog oli sees ning ei taht pidama jääda.

Külastasime panka, Türisalu panka

Motiveeriv silt teepeal

Motiveeriv sirge, nii kaugele kui silm seletas

Aussimaa pikim sirge

Hea teada, et satud päris pärapersesse :)