Tiliseb tiliseb aisakell...

... või siis ka mitte. Väga kuulda neid pole olnud. Eriti nädala alguses, mil asusin Mildruast Canberra poole teele.
Esmaspäeval sai auto teenindusse viidud, kuna et mu maanteeabi pakett säiliks, pean masinat iga 5000km tagant hooldamas käima. Oma arust oli auto suhteliselt heas seisus, mehaanikud aga seda ei avanud. Pooleks murdunud summuti, kulunud kojamehed, mitte töötav aknale vee pihustamise düüs, ribadeks olevad mingid kummikatted, kulunud tagarehvid ja ooi oi mis veel sealt kõik üles leiti. Igatahes tavalise 129dollarilise üle vaatamise ja õlivahetuse asemel tuli arve pisut siiruviirulisem :) Kõige lahedam on veel see, et juulis oli mu auto all 4 tuttuut rehvi, nüüd aga (kui avastati et tagumised küllalt pastlad) hakkasin vaatama, et esimesed on üht marki ning tagumised teist marki. Ehk siis mingi automehaanik on mulle huumorit teinud. Kvaliteethuumor praktilise nalja näol. Seni, kuni auto teeninduses oli, käisin veel Riviera nimelisest hostelist läbi, kus varem elasin 2,5 kuud. Päris hea oli sealseid juhatajaid ning isegi mõnda muud inimest, kes meiega samal ajal seal elasid, näha.
Pärast auto kätte saamist oli juba lõuna käes ning aeg teele asuda. Õnneks väga palju sõita polnud, umbes 600km ainult. Jõudsin õhtuks kenasti Great Ocean Roadi algusesse ning otsustasin end kusagile parklasse laagrisse sättida. Parklasse jõudes leidsin eest kaks sama tegevust plaanivat saksa neiut. Ajasime mõned sõnad juttu, käisime mingit kaljumoodustist vaatamas ning seejärel kadus iga roju oma koju ära. Ahjaa, üks neist tegi mulle hea komplimendi ka, küsides jutu käigus "Kuule, kas sa oled austraallane"... Noojah, kui ma pisut tumedanahaline ja jämeda ninaga välja näen, siis võib-olla olengi.
Hommik. Vihma sajab. ÖÖ läbi on sadanud. Külm on. Niiske on. Pilved on. Rõve on. Ei taha ülde üles tõusta. Pilve tagant piilub päike. Siis aga kohe jälle enam ei piilu. Mõtlen, et päev on rikutud. Õnneks aga nii ei lähe. Tunniga, mille jooksul olen end minekuvalmis seadnud, on vihm järgi jäänud. Asun 250km pikkusele Great ocean roadile ( pikk maantee mööda riigi lõunakallast, mille äär on täis kena vaatega randasid ning kaljusid). Eelnevalt olin kuulnud, et tegu on kohaga, mis kindlasti tuleks läbi käia. Nüüd, tagantjärgi mõeldes, võib öelda, et päris lahe koht oli tõesti. Kosed, rannasopid, kaljud, kivimoodustised. Igast jama oli seal. Pildid on selle loo lõpus. Kogu 250km läbi sõitmisele kulutasin 6h. 5h sellest oli sõitmist-peatumist-sõitmist-peatumist, viimane tund kulus aga mõnusale värskendavale hommikusurfile. Ahjaa, 15minutit kulus ka väikesele üllatusele, mille auto mulle korraldas. Nimelt mööda kitsast mägiteed sõites tundisn, kuidas autosse tuleb kärssava puidu lõhn. Väga ei pööranud sellele tähelepanu, kuna arvasin, et mõni talunik kuskil kärsatab midagi. Korraga hakkas auto ventilatsiooniavadest paksu sinist tossu sisse tulema. Mõtlesin: jäta auto tee äärde seisma. Tegu aga nii kiirelt ei järgnenud, kuna ühelpool te ääres oli kalju, teisel kuristik. Sõitsin pisut maad suitsusaunas edas, kuni jõudsin pisut laiema koha peale. Jätsin auto seisma, kargasin autost välja ning tegin tossusest sõidukist pilti. Seejärel hakkasin viga otsia - ei leidnud. Võib-olla oli mingi puuleht sattunud ventilaatori vahele ning läks peaaegu põlema, ei tea. Panin auto uuesti käima ning sõitsin minema, 700km möödusid igatahes tossutult. Surfama minnes oli vesi nii külm, et varbad tahtsid ära külmuda. 10minuti pärast enam varbad külma (ja väga ka midagi muud) ei tundnud ning mida ei tunne, seda pole olemas :) Surfi järel asusin taas teele, sedapuhku Melbourne poole, kuna mõte oli sellest linnast mööduda ning siis paarikümne kilomeetri järel ööbimiskoht leida, et viimaseks päevaks alla 600km sõita jääks. Jätsingi auto teeäärde rekkaparklasse,tegin kiire õhtusöögi saia, vorstikeste ja õllega (mõtlesin grillida tegelt aga teepeale ühtki grilliga puhkepaika ei jäänud) ning kadusin magama ära. Viies öö autos, eriti külm oli. Õues oli vist 9kraadi sooja ainult. Huhh. Rohkem väga enam seda korrata ei taha. Varbad olid jääs, pikad tressid olid seljas, kaks tekki peal, aga ikka oli rajult külm. Huhh.
Kolmapäeval käristasin oma viimased 570km maha ning jõudsin lõpuk Canberrasse sugulaste Jilli, Bretti ja nende laste juurde. Lõpuks ometi ootasid ees voodi, dušš ning võimalus autost väljas viibida. Sellest ei tulnud aga taas midgi välja. Esimese asjana läksime kohe mu vanaisa venna koju, tema naisele ning teistele sugulastele külla. Hilisõhtuni olime seal, tegime pidu ning siis õhtul sain lõpuks jumaliku kuuma duši ning veel jumalikuma pehme voodi rõõme nautida.
Neljapäev, 23dets, midagi väga ei toimunud. Käisime korra kaubanduskeskuses, veepargis ujumas, taas sugulastel külas ning õhtuks koju. Kaubanduskeskuses tegime jõuluvanaga ka koos pilti. Lapsed tahtis mind pildile saada, jõuluvana väga vist mitte, kuna seni kuni ta Callumi ja Emilyga juttu ajas, istusin mina tema kõrvale saani ning mind nähes vend ehmatas päris korralikult :D Tegelikult poleks pidanud meie üldse pildi eest maksma vaid jõuluvana, kuna tema pole minuga koos pilti saanud teha siiani ning ka edaspidi ei saa, seega on see talle ainulaadne kogemus.
24.dets, jõulud. Kui muidu pidas siinne Karotam'e kogukond jõule austraalialikult 25ndal detsembril, siis kuna mina olen siin (ning eestis on söömaaeg 24ndal), otsustati teha kogupere söömaaeg ka 24nda õhtul. Sink, kartul, õunamoos sealiha peale (! päris hea oli muide), puuviljad, sokolaadipuding. Suhteliselt sarnane menüü meieomalegi. Kuusealune oli kingitusi täis ning kui Eestis said lapsed ikka õhtul kingid lahti rebida, siis siin peavad nad 25nda hommikuni ootama. Paras.
25.dets: äratus kell 06.30 kuna Callum ärkas siis juba üles ning jooksis kisaga jõulupuu alla kinke lahti kakkuma. Tore tore. Kohe järgnes ka Emily. Nii palju siis magusast jõuluhommikuunest :) Seejärel sõitsime taas Margareti juurde (nagu viimased 3-4 päeva juba traditsiooniks on saanud) ning tegime seal väikese jõululõuna jõulusingi ja muu kerge nodiga. Seejärel oli minu tähetund - olin ostnud poest Eestis tehtud heeringat, Poolas toodetud hapukapsast ning sain kodust ka mingi jõulukoogi retsepti. Lubasin pisut Eestimaist siinsesse sooja jõulu tuua. Ajal, mil mina köögis palehigis vaeva nägin (noh, mitte väga tegelt), vedelesid teised päikese käes basseinis. Poolteist tundi kokkamist ning hapukapsas, heerigas sibula ja hapukoorega ning kook olidki valmis. Maitseelamused? Kook: normaalne. Hapukapsas: väga tõelähedane. Heeringas: ülim. Usutavasti oli mängus palju viisakust, samas ka kohalikud kiitsid ning eriti läks peale heeringas. Samas üks perepoegadest, 7aastane Aron, pistis hapukapsast kahe suu poolega, arvates et tegu on hapude nuudlitega. Kõik naersid vaikselt pihku, kui ta oma nuudleid juurde küsima tuli.
Sellised siis olidki jõulud siinmail. Väga jõulutunnet pole, kuigi kõik kohad on jõulutulesid täis ning kaubamajades on sarnane möll nagu meil. Aga LUND JU POLE! See on suurim miinus.
Selle nädala jooksul tuli ka ühelt blogi fännitarilt ettepanek "Kas sina tead" küsimuse jaoks. Kuna mul oli juba boxing day teemaline asi olemas, siis mainin fännitari ettepaneku enne päris jutu lõppu ära. "Kas sina teadsid, et flamingod pissivad oma jalgade peale selleks, et ennast maha jahutada?". Vat selline tarkusetera siis :) Kui kellelgi palav hakkab kunagi, siis.. noh.. tegevus teada :)
Igatahes päris lahedad jõulud olid. Erinevad, samas huvitavad.
HÄID JÕULE!
T
Kas sina teadsid, et Austraalias kestab kaubanduslik jõuluhullus edasi ka pärast kinkide kätte andmist, kuna 26ndal Detsembril on rahvuslik püha "boxing day" (seotud kastide ja pakkimise, mitte poksimisega), mil kaubanduskeskused teevad suuri allahindlusi ülejääkide müümiseks ning rahvas taas hullunult ostlema suundub?

Great ocean road - kosk

Great ocean road - Island bay

Great ocean road - Auk kaljus

Great ocean road - London bridge

Great ocean road - auto tossu täis

Jõulud Canberras - lapsed kaunistatud aknast sisse piilumas

Jõulud Canberras - Perepilt

Jõulud Canberras - Jõulunosimine

Jõulud Canberras - Jõulutuledega mõni mees ei koonerda

Väikelinnas saab tee äärest ka kütet osta. Ehk on järgmise maja (pubi) ees ka õlletankur?

Väikelinna autovalik - värvid sina oma masina ära, värvib ka naabrimees. Kes teab, mis AFL meeskonna värvidega tegu on?

It's a long way, to the top if you wanna rock'n'roll....

Rokiteemaline algus rokiteemalisele nädalale. VÕi vähemalt viimasele neljale päevale.
Esmaspäev-teisipäev kulusid Perthis Anderi juures oma asjade pakkimisele, viimaste varustuselementide ostmisega ning muude ettevalmistustega. Kõik selleks, et kolmapäeval asuda 3300km teekonnale Perthist Mildurasse ja seda ka mitte otse, vaid ringiga, et ikka lõbusam oleks.
Kolmapäeva hommikul saigi autole hääled sisse aetud ning Perthi tolm ee.. rehvidelt pühitud. Suhteliselt nukker oli lahkuda linnast, mis kahe ja poole kuuga nii koduseks saanud oli ning kuhu mitmed sõbrad, töökoht, elukoht ja kõik muu maha jäi. Perth, kus meri vaid pooletunnise sõidu kaugusel, võimalus surfata koguaeg olemas ning päike ja 30kraadine temperatuur sind alati ootamas õues. Ühesõnaga - tore koht. Aga jah, aeg oli sealmaal, et suund Idarannikule võtta. Sõidu algus oli kõike muud kui sujuv, kuna juba sõidu kolmandal kilomeetril kuulsin väikest plaksu ning peegilisse vaadates nägin, kuidas üks mu ilukilp auto kõrval veeres, seejärel aeglustus, ühe tagasõitva auto ninaga põrkus, tükke viskas ning edasi veeres. Nagu kakuke - taavi käest veeresin ära, järgmise auto eest veeresin ära .... Samas tagasõitjat vist asi väga ei häirinud - tõmbas vaid kõrvalritta ning nii tegid ka tema taga olijad. Kõik kartsid mind :)
Perthist välja jõudes kiskus olukord veelgi nukramaks - pidevalt oli ikka kahtlus, et kas on mõte see teekond ette võtta, kas idas on ikka parem, kuidas idas ilm on (ilmateade näitas ca 22kraadiseid temperatuure ja pilvi eelmisel päeval), kuidas idas hakkama saan jne jne jne. Lisaks oli taevad juba 300km PErthist väljas pilvine ning tagatipuks saatis Ander sõnumi, et "Kuule, mõttetu minna sul. Tule tagasi" :D See ei teinud asja väga kergemaks.
Esimese päeva õhtuks jõudsin välja Esperance nimelisse sadamalinna, kuhu plaanisin ka ööbima jääda. Kuna plaan oli ööbida alati tasuta, siis asusin otsima kohta, kuhu auto parkida ning kus siis mõnusalt tagaistmel öö veeta. Mere ääres paikneva hotelli muruplats tundus selleks sobiv koht - parkisin auto ära, tegin õhtusöögi ning asusin magama sättima. KOhe oli aga hotelli omanik kohal, tagus vastu autot rusikaga ning käskis mul minekut teha. Nii palju siis sellest. Tiirutasin väheke mööda rannikut ringi, kohtusin kahe saksa matkajaneiuga kes ühes parklas ööbisid oma väikebussis ning otsustasin nende kõrvale jääda (Märgi alla, mis ütles "Ööseks jäämine keelatud. Trahv $100"). Mina trahvi miskipärast ei saanud.
Hommikul ärgates oli tunne päris reibas - öö autos polegi väga hull. Pesin kiirelt avalikus vetsus hambad ära ning esimese asjana sõitsin kohe randa, surfama. Olin kuulnud, et sealkandis on ülihead lained, aga noo selliseid ideaalseid surfilaineid minu laua ja oskuste jaoks polnud ma veel varem näinud. Lained murdusid rannast suhteliselt kaugel ning tulid mõnusalt rahulikult rannaliivale välja, mis maakeeli tähendab väga head pikka sõitu.. Pool tundi vees ning tunne oli, nagu oleks SPAs käinud. Seejärel väga enam muud teha polnudki, kui sõitma asuda ning samal ajal väike hommikusöök teha. Kuna plaan oli kogu reis Perthist Mildurasse ning siit edasi Sydneysse teha võimalikult väheste kuludega (et elada ehtsat seljakotimatkaja elu), siis toiduks polnud mingid vorstikesed, muna ja peekon, vaid 2 jogurtit, paar virsikut ning paar banaani. Mitte midagi erilist. Tegin kiire poepeatuse ka veel enne kõrbesse sõitmist, varusin veel sööki (saia, tuunikalakonserve,veel puuvilja ning kartulikrõpse une peletamiseks) ning asusin teele. Esimese asjana kõrbes peeti mind kohe jõuluvana-kiirteepatrulli poolt kinni, et lube kontrollida. Politseinikuhärra veeretas mu Eesti juhilube näppude vahel, vaatas mind ja lube ning küsis, et kust kuradi kohast ma pärit olen. Rääkisin loo ära, mille peale ta arvas, et ma olen esimene eestlane keda ta kohanud on ning soovis ilusat reisi. Väga meeldiv teenindus oli igatahes, hea et kingitust ei saanud trahvi näol, kuna pärast kolme kuud Austraalias viibimist peavad olemas olema juba kohalikud load.
Teine sõidupäev polnud just kõige põnevam, kuna aknast välja vaadates paistis vaid punane liiv ning mõttetu võserik. Ainsaks seltsiliseks oli mu sülearvuti, mis truult minu kõrval istmel või surfilaua peal istus ning mulle muusikat mängis. Sõidu eelselt sai kõvasti igasusu laule oma arvutisse kogutud, sealhulgas ideaalset maanteemuusikat Metallica uue Black Albumi, AC/DC, Green Day kahe albumi ja Guns'n'Rosesi plaadi näol ning lisaks veel muud kuulatavat jama, näiteks Eesti muusika, mida oli hea kaasa joriseda kui uni peale tuli. Teine päev mööduski ainult sõites. Õhtuks jõudsin Lääne-ja Lõuna Austraalia piiri äärde tanklasse, kuhu plaanisin ööseks jääda. Kahjuks aga puudus seal tasuta ööbimiskoht (koht, kuhu võid oma auto parkida ning sinna ööbima jääda). Seega sõitsin sealse karavanpargi kõrval olevale puhkealale (mis on mõeldud päeval väikese peatuse ja pikniku pidamiseks ning seejärel edasi sõitmiseks) ning parkisin auto sinna, taaskord ööbimist keelava märgi alla. Veetsin seal öö ära ning hommikul tanklasse duši kasutamise kohta uurima minnes sain sealselt töötajamehelt taas piki pead, et miks ööbisin puhkealal, kui oleksin pidanud minema karavanparki jne jne jne. Tegin lolli näo pähe ja vabandasin. Äge on aga see, et kui ma tahtsin kasutada sealset neljadollarilist dušinurka, siis mees saatis mind hoopis karavanparki pesema, kus dušš maksis vaid ühe dollari 5minuti eest. 3 daala säästu kohe.
Pärast dušši sai taas autole hääled sisse pandud ning teele asutud. Mõte oli sõita 810km ning jõuda Kimba nimelisse linnakesse, kus ka varem olin ööbinud, tookord aga hotellis. Teepeal midagi põnevat nägemata ning ainult oma lollakaid mõtteid kuulanuna (ja iseendaga suuri tülisid ning vaidlusi maha pidanuna) jõudsin juba kell 16.00 Kimbasse. Tundus vähe rumal sinna ööseks jääda, seega otsustasin veel 156km sõita ning järgmisse linna sõita, mis tähendas minu jaoks lõpplikku kõrbest väljumist ning tsivilisatsiooni jõudmist. Enne kella kuut olingi Port Augustas, käisin kiirelt tankimas ning esimese asjana sõitsin kohe McDonald'sisse, eks ikka tasuta interneti pärast.. Ülihea oli taas netti saada, sõpradega suhelda, emale kiri kirjutada, uudiseid lugeda jne. Eluisu tuli kohe tagasi. Veetsin seal mingi tunnikese (plaan oli tegelikult öömaja leida, tegelikkuses aga veetsin kogu aja sõpradega lobisedes ning öömaja otsimisest ei tulnud midagi välja). Korraga avastasin, et unustasin ajavahe tõttu kella keerata. Arvuti kell näitas ikka kenasti 18,50 samas kohalik aeg oli juba 20.50 või midagi sinna kanti. Ehk siis olin suhteliselt ajahädas. Kuna Port Augusta on linn, kus on väga palju mustanahalisi kohalikke (kes pole just parim kontingent siin, võrreldavad meie koduste sibulapoistega), siis päris igale poole autot jätta ei julgenud. Otsustasin linnast välja sõites tee äärde jääva BP tankla kasuks. Sõitsin tanklasse, parkisin oma Fordi suute rekkade parkimiskohale (jättes ühe rekkamehe vist öömaja suhtes pika ninaga, vabandan südamest), ning keerasin kerra. Kahtlane oli magama jääda, teades et aja, millega harjunud oled, järgi on kell alles umbes 7 õhtul, samas kohalik kell näitab juba kusagil 9kandis. Suure surmaga aga sain aga une peale ning hommikul kella 6.30ni rahulikult tukastatud (vana aja järgi 4.30;) ).
Hommikul sain taas kuuma dušši nautida (sedapuhku 2 dollarit), aga asi oli seda väärt ka. Tegin kiired tuunikala leivad ning asusin teele. Lõpp juba paistis kuna teadsin, et päeva kilometraaž jääb umbes 570km kanti, mis viimaste päevade 900km otsadega võrreldes oli lapsemäng. Ei läinudki kaua aega, kui olin juba mere äärest sisemaale jõudnud, sõitsin üle mägede, läbi orgude ning muude looduselementide, mis väga kahtlaselt Itaaliat meenutasid. Kokku kulus aega 6,5 tundi et Port Augustast 580km kaugusele Mildurani jõuda (kuna panin ühest ristmikust pisut valesti kuskil külavaheteedel ning tegin väikese ringi, kohalike oludega tutvumiseks otseloomulikult). Jumalik tunne oli taas Mildurasse jõuda, poleks seda arvanudki. Kõik oli nii kodune. Coles, kus olime käinud sööki ostmas, McDonald's kus olime käinud internetti varastamas, hostel, mis oli meie koduks olnud 2,5kuud jne jne. Ülihea tunne oli igatahes, nagu oleks kodus. Kiirelt sõitsin Jane ja Brenti juurde (26a saksa neiu ja tema 28a austraallasest kutt), kelle juures peatuma pidin. Silme ees oli mul juba nende külalistetuba, kus paiknevas voodis end ette kujutasin õhtul lebamas. Minu plaan polnud aga nende plaan. Minu mõte oli nimelt nendejuure jõuda, juttu puhuda, pesemas käia ja magama minna.
Nende plaan oli aga sootuks teine. Jane läks kella poole kuueks tööle Brent tuli kella 7paiku alles ise koju, pakkis asjad ning asusime hoopis rahuliku koduõhtu asemel teele jõeäärde vähke püüdma. Nimelt oli kutil plaan kahe sõbraga sinna minna ja kuna ma ka siinkandis olin, siis kutsuti mindki kaasa. Mida ikka - vähile. Sõitsime siit paarikümne kilomeetri kaugusele metsa, tõsisesse aussi padrikusse, kuhu ükski normaalne inimene ei läheks, kuna kohati polnud isegi sõiduteid. Kohale jõudes panime kohe lõksud jõkke ning asusime laagrit üles seadma. Laager koosnes siis grillist, toolidest ning õlle jaoks mõeldud külmkastidest :) VÕite arvata, mis esimesena auto kastist maha sai tõstetud. Seni, kuni võrgud vähipoisse endasse meelitasid, tegime me väikese õhtusöögi grillvorstide näol ning seejärel asusime saaki üle vaatama. Üllatuseks saime umbes 30 vähki, mille kohe potti ning lõkkele lükkasime. 10 minutit kuumas vees ning piduroog oligi valmis. Mmmm, värsked vähid.. Tegime söögi ära ning asusime uuesti võrke kontrollima. Seekord aga enam nii hästi ei läinud, kuna paljud neist olid tühjad. Tagatipuks suutis Brent üle jõe kalda vette kukkuda ning kaldast vaid poole meetri kaugusel ülepea vees mulistada minuti. Lõpuks tirisin ta kaldale ning asusin ise võrke sisse panema, samas kui tema läks kuivi riieid selga panema. Töllerdasin öösel poole12 paiku pimedas metsas seal ringi, umbes 20minutit ekslesin mingite võrkudega ning kalaraibetega nende sees, et "otsida kohta kus sa saad ja lükata võrk sisse".. Lõpuks jõudsin kunagi laagrisse tagasi ja mida ma näen: kaks venda juba magasid sügavalt ning Brent tiksus oma õllega lõkke kõrval. Ajasin temaga pisut juttu, tegime veel tiiru paarile lõksule peale ning kadusime ka magama. Õnneks oli üks seltskonnakaaslane ka mulle kaasa võtnud sellise Austraalia ilmaime nagu on Swag. Swag kujutab endast siis matkatarvikut, mis on magamiskott-telk-madrats ühes. Suhteliselt mugav kasutada, samas tüütu kaasas kanda, kuna antud eksemplar oli küll ülisuur.
Hommik tuli taas liialt kiirelt nagu alati. Tegime kiire hommikusöögi vorstikeste, praemuna ja peekoniga, korjasime ülejäänud võrgud kokku ja asusime koduteele. Jumalik oli taas linna jõuda, dušialla minna, diivanile istuda ning end lõdvaks lasta. Tänane päev möödubki vist lihtsalt niisama vedeledes. Väga midagi muud ei viitsi teha.
Üldjoontes läks reis hästi ning suuremate viperusteta. Alla ajasin vaid ühe linnu ning vist ühe sisaliku, eemale põikasin ühest kängurust ning ühest emust, 3korda oleks magama jäänud ning kaks korda kaldusin pisut liialt teepervele, aga mis ei tapa....ajab närid krussi.. :D
Selline oli siis minu see nädal. Järgmise nädala teemaks on Canberrasse sõitmine väikese kaarega. 800km asemel 1600km mööda Great Ocean Road nimelist kiirteed, mis läheb mööda riig lõunaranniku merepiiri ja pidi ülivinge vaatega oli. Eks saan varsti teada, kas asi on seda väärt. Jõuluks jõuan loodetavasti Canberrasse sugulaste juurde ning seejärel Sydneysse uut aastat vastu võtma. Aga sellest kõigest juba järgmistes postitustes.
Kas sina teadsid, et Austraalia on suutnud ülemaailmsele majanduskriisile vastu panna suuresti just tänu laialdaselt tarbitavale kohalikule toodangule ning vähesele sõltuvusele impordist-ekspordist?

Esperance surfilained. Parimad, mida siin veel kohanud olen.

Selline teekond siis

Jah, selline see aussimaa on

Võrratu, kas pole?

Glamuurne OZ

Mõnus oli vaadata, mis sulle järgmised 10km toovad

See emu pääses napilt mu käest. Vedas, et ma näljane polnud.

Samad vähilised, kelle hetk hiljem ära sõime

Jõuluvana enne jõule veel viimast haltuura otsa tegemas

Päikeseloojang kõrbes

Ja Port Augusta sadamalinnas

Kas selle veinitehase vapp meenutab ka teile midagi?

Pühapäev on blogipäev

Jah, nii ta on, et Pühapäev on blogipäev. Ja see Pühapäev on ka kolmas advent - õnnitlen kõiki jõulumeeleolulisi peatselt saabuvate pühade, lumetorm Moonika, varvastest vabastava külmalaine ja muu puhul, mis Eestis toimub.
See nädal on olnud pisut teguderohkem kui viimased. Jumal tänatud. Nädal algas küll samamoodi, töö töö töö. Reedeks oli aga planeeritud töökaaslastega väike pubiõhtu - pärast tööd otse pubisse minna, väike söök ja mõni õlle teha. Vägagi tavaline asi austraallastele ning mitte vaid reedeõhtutel. Lõunapaiku pakkus aga ülemus välja, et läheksime hoopis tema poole - rohkem ruumi ja rahulikum kui pubis, lisaks saaks grillida ja basseinis ujuda. Miks ka mitte - otsustasime tema kodu kasuks. Kell 17.00 lõpetasime tööpäeva, käisime alkoholipoest läbi et mõned õlled kaasa võtta (kuna alkoholi müüakse siin vaid alkoholipoodides, mitte tavalistes toidupoodides) ning asusime tema poole sõitma. Algne jutt, et "umbes 20 minuti sõit tööjuurest temani" kujunes ligi 40 minutiliseks rännakuks mööda pikki pikki kiirteid peaaegu linnast välja. Suht kopp oli juba sõitmisest ees sinna jõudes, ei tea, mida 5 päevane autosõit Canberrasse veel teeb, kui juba 40 minutit sellise tülgastumuse tekitas. Igatahes lõpuks jõudsime õnnelikult härra häärberisse kohale.
Väga detailidesse õhtu kirjeldamisega siinkohal ei laskuks, kuna muidu ei viitsiks keegi enam seda blogi lugeda. Igatahes grillisime liha, ujusime venna 32 kraadises köetavas basseinis, ajasime niisama juttu ning kadusime kiirelt enne kella 12 magama. Vägagi rahvusvaheline seltskond (üks austraallane, üks eestlane, üks ameeriklane, kaks inglast) said omadega vägagi hästi läbi ning õllekasti kujulise võrrandi lahendamise järel polnud enam erinevatest rahvustest haisugi. Lisaks otsustasid nii 47 aastane ülemusehärra kui ka tema 42 aastane naine (kes oli äsja oma 3 ja 1,5 aastased tütred magama pannud), et peaks väheke looduslikku tomatitaimelehe laadset floora produkti suitsetama. Keerasidki nad oma plärud valmis, tarvitasid oma ained ära (mis nende jaoks olevat täiesti normaalne lõõgastumise viis) ning kadusid seejärel kiirelt magama ära. Lõppkokkuvõttes jorisesimegi mina, mu austraallasest ning ameeriklasest töökaaslane lõpuni välja bossi väliterrassil, kuni jänki-poiss liiatigi viskimeeleollu sattudes magama jääma hakkas ning austraallasest sajakilone kutt samuti alkoholile alla vandus. Eesti oli taas maailmakaardile seatud,sedapuhku tugeva maksa tõttu.
Laupäeva hommikul sõitsin kenasti kiirelt koju (tunniajaline sõit läbi linna), et asuda laupäeva veetma. Ainus probleem oli, et mina olin ainus ärkvel olev inimene majas kella 9.40 ajal. Sai kiire hommikusöök tehtud, teiste ärkamist oodatud ning 11 paiku asusime Riido ja Anderiga Fremantli vanglasse, mis ehitati 19.sajandil Inglismaalt toodud vangide poolt neile endile. Nimelt oli Lääne-Austraalias 1800ndate aastate algul inimestekriis, kuna keegi ei soovinud siia ise tulla, seega mõisteti paljud inglased väga kergelt kuritegudes süüdi ning saadeti siia Perthi ümberasumisele. Näiteks saadeti siia 15ks aastaks vangi mees, kes varastas oma naabrilt lamba või 7ks aastaks vangi mees, kes varastas viilu leiba. Igatahes oli vangla päris lahe - lademeis konge, mõned piinamisriistad ning hukkamistuba. Kõik said ära nähtud ning kultuuriprogramm läks asja ette.
Seejärel oli tegevus teada: kiire söök, surfilaud katusele ning randa. Tegime mõnusa rannapäeva omale kuna iga päev siin Perthi linnas on üks lähemale siit lahkumisele. Peatselt asungi Perthist Sydney poole teele, teekonna pikkuseks ca 5000 kilomeetrit läbi terve riigi, isegi kontingendi. 5000km olenevalt marsruudist muidugi, aga plaan on selline, ehk saab lühemalt, äkki läheb aga pikemaks. Igatahes vedelesimegi mõnuga rannamurul, sain taas Scarborough ranna mõnusaid surfilaineid mekkida ning nägime isegi jõuluvanasid, kelle sõnade kohaselt olime head lapsed sel aastal olnud. Parem oleks, et kommi saaks!
Rannale järgnes väike grillimine kesklinnalähedases Kings Park'is. Küpsetasime liha, jõime mahla, ajasime juttu ning nautisime sooja suvepäeva keset Detsembrit.Päris mõnus. Hiljem, kui juba väljas pimedaks oli läinud, läksime kesklinnale mäenõlvalt pilku heitma ning pilte tegema. Mõne panen siia blogisse kah.
Õhtuks oli taas planeeritud kultuuriüritus - kodus olemine ning Estraalia nimelise saate teise osa vaatamine. Lühikokkuvõte: kultuuri polnud :) Mõttetu lalin paljudelt siin olevatelt eestlastelt, kurtes kui raske ja halb siin elu on. Ütlesin seda ka varem ning ütlen seda nüüd - saate tegijad taotlevadki siinsest negatiivse emotsiooni jätmist. See, mida saates näete-kuulete on ikka väga üle paisutatud. Jah, siin on mürgimaod ja ämblikud kes võivad sind vaid minutitega ära tappa, samas neid kohtab üliharva kui mitte üldse. Enamus küsitud küsimusi oli juba negatiivse alatooniga, stiilis "Kas sind tööandja on tüssanud ka" või "Kas töö on üliraske?" või muud seesugust. Härrad lihtsalt soovivad siinset elu, eluviisi ning siinseid eestlasi mustata, andmata edasi objektiivse nägemuse asemel subjektiivset negatiivset lalinat. Hea märk on sellest juba intervjueeritavate valik, millest paljud on endised soome ehitajad või muud kodumaal mitte läbi löönud võlgades noorsandid. Aga kes olen mina, et seda saadet kritiseerida? Kõigil ju oma nägemus.
Igatahes õhtu mööduski täis eestlaslikus koosluses. Kokku oli meid siin majas 10 eestlast ja üks somaallasest mustanahaline näitsik - paras kohupiim ühe rosinaga. Veetsime sisuka õhtu Eesti muusikaga, väljas hilisööni värske õhu nautimise ning väikese kodukootud rummiga.
Pühapäeva hommik - kõik magavad. Äkitselt enam keegi ei maga. Kõik on üleval, sagivad ringi. Seejärel on maja tühi, kõik on kadunud peale Taavi ja kahe Eesti neiu, kelle ma lubasin nende koduhostelisse hommikul ära viia. Sõitsin nendega kesklinna, lubasin ühel neist, Jaanal, tuttu minna ning asusin teise, Reelikaga, läptopi osturallile. Pool tundi ja neiul arvuti koos muu vajalikuga olemas. Sõjaväelise kiirusega siirdusime autosse ning asusime teekonnale randa, kus teised juba ees oodanud olid. Kahjuks aga polnud kumbki meist sellesse randa varem ise sõitnud, seega ekslesime vaid minu häguste mälupiltide ning peaaegu hea koordinatsiooni järgi. Panime väga puitu :) Pika tiirutamise järel avastasina aga, et sõber Miku navigatsiooniseade oli minu autosse jäänud ning tänu sellele saime kenasti ka end rannani tüüritud. Teistel oli aga muidugi kohe hea teemat arendada küsimustega, et miks meil läks neist peaaegu 3 tundi kauem randa jõudmisega, kus me käisime, mida tegime ja muud säärast. Pika usutluse järel suutsime rahvast veenda meie süütuses ning saime asuda põhitegevuse, ranna nautimise, kallale. Rannas veedetud paarile tunnile, mille käigus Anderi vend Ints oleks peaaegu India ookeani reostanud oma ära uppumise näol ning mil kena vetelpäästja-neiu ta ära pidi veest lohistama, järgnes väike kohvikukülastus kenas jõeäärses restoranis. Vägagi kultuurne päev siinsel kontingendil ühesõnaga. Samal õhtul käisime veel Miku, tema tüdruku Kata, Intsu ja Vihmamehega (jajah, selline vend ongi :D) rannas suveõhtut nautimas. Vedelesime ligi 3 tundi lihtsalt pimedas rannas mingi mäe külje peal, ajasime juttu ja jõime külma õlle. Mõnus rahulik elu :)
Selline oli siis käesoleva nädala lõpp. Päris sisutihe, peaks isegi mainima. Võin öelda, et tegu oli vähemalt Perthis veedetud aja, kui mitte kogu Austraalias veedetud aja, sisutihedaima ning ka ägedaima nädalavahetusega. Ülikõva igatahes.
Kas sina teadsid, et Fremantli vanglas on hukatud kokku 44 inimest, kelle viimse teekonna algus (2 viimast tundi enne hukkamist) möödusid kongis, kus ka mina, Ander ja Riido oma elust ühe minuti veetsime?
T

Perthi kesklinn õhtuhämaruses

Fremantle vangla koridor

Taaskord vanglas

Kohtusin jõuluvanadega. Põlvele mind ei võetud, samas kingisoovi sain ära soovitud neilt

Jõuluvanad käisid ka neiusid nillimas. Ning luuletuse kätte saamiseks kasutati vägagi erinevaid võtteid

Kontingent rannas

Õhtul rannas väike oleng

Head teist adventi!

Head jõululähenemist ning teist adventi! Esimese advendi soov jäi küll edastama, aga paneme selle ka kohe teele siis: head esimese advendi möödumist ka!
Põhimõtteliselt on selle möödunud nädala sisu suht samasugune kui üle-eelmisel nädalal. Mõlemad oleme tööl käinud, väga meelelahutust teinud pole ning üleüldse isegi nädalavahetusel miskit toimunud pole. Suht mõttetu on siia blogisse praegu midagi rohkemat luuletama ka hakata. Jõuluks Canberrasse - eks sellest saab miskit kirjutada ehk.
Parimat!
Kas sina teadsid, et alles kaks aastat tagasi oli Austraalias probleem ajutise tööjõu leismisega, nüüd aga on tööturul ülepakkumine?
T