Korraks kodust eemal: It's a long way, to the top if you wanna rock'n'roll....

Rokiteemaline algus rokiteemalisele nädalale. VÕi vähemalt viimasele neljale päevale.
Esmaspäev-teisipäev kulusid Perthis Anderi juures oma asjade pakkimisele, viimaste varustuselementide ostmisega ning muude ettevalmistustega. Kõik selleks, et kolmapäeval asuda 3300km teekonnale Perthist Mildurasse ja seda ka mitte otse, vaid ringiga, et ikka lõbusam oleks.
Kolmapäeva hommikul saigi autole hääled sisse aetud ning Perthi tolm ee.. rehvidelt pühitud. Suhteliselt nukker oli lahkuda linnast, mis kahe ja poole kuuga nii koduseks saanud oli ning kuhu mitmed sõbrad, töökoht, elukoht ja kõik muu maha jäi. Perth, kus meri vaid pooletunnise sõidu kaugusel, võimalus surfata koguaeg olemas ning päike ja 30kraadine temperatuur sind alati ootamas õues. Ühesõnaga - tore koht. Aga jah, aeg oli sealmaal, et suund Idarannikule võtta. Sõidu algus oli kõike muud kui sujuv, kuna juba sõidu kolmandal kilomeetril kuulsin väikest plaksu ning peegilisse vaadates nägin, kuidas üks mu ilukilp auto kõrval veeres, seejärel aeglustus, ühe tagasõitva auto ninaga põrkus, tükke viskas ning edasi veeres. Nagu kakuke - taavi käest veeresin ära, järgmise auto eest veeresin ära .... Samas tagasõitjat vist asi väga ei häirinud - tõmbas vaid kõrvalritta ning nii tegid ka tema taga olijad. Kõik kartsid mind :)
Perthist välja jõudes kiskus olukord veelgi nukramaks - pidevalt oli ikka kahtlus, et kas on mõte see teekond ette võtta, kas idas on ikka parem, kuidas idas ilm on (ilmateade näitas ca 22kraadiseid temperatuure ja pilvi eelmisel päeval), kuidas idas hakkama saan jne jne jne. Lisaks oli taevad juba 300km PErthist väljas pilvine ning tagatipuks saatis Ander sõnumi, et "Kuule, mõttetu minna sul. Tule tagasi" :D See ei teinud asja väga kergemaks.
Esimese päeva õhtuks jõudsin välja Esperance nimelisse sadamalinna, kuhu plaanisin ka ööbima jääda. Kuna plaan oli ööbida alati tasuta, siis asusin otsima kohta, kuhu auto parkida ning kus siis mõnusalt tagaistmel öö veeta. Mere ääres paikneva hotelli muruplats tundus selleks sobiv koht - parkisin auto ära, tegin õhtusöögi ning asusin magama sättima. KOhe oli aga hotelli omanik kohal, tagus vastu autot rusikaga ning käskis mul minekut teha. Nii palju siis sellest. Tiirutasin väheke mööda rannikut ringi, kohtusin kahe saksa matkajaneiuga kes ühes parklas ööbisid oma väikebussis ning otsustasin nende kõrvale jääda (Märgi alla, mis ütles "Ööseks jäämine keelatud. Trahv $100"). Mina trahvi miskipärast ei saanud.
Hommikul ärgates oli tunne päris reibas - öö autos polegi väga hull. Pesin kiirelt avalikus vetsus hambad ära ning esimese asjana sõitsin kohe randa, surfama. Olin kuulnud, et sealkandis on ülihead lained, aga noo selliseid ideaalseid surfilaineid minu laua ja oskuste jaoks polnud ma veel varem näinud. Lained murdusid rannast suhteliselt kaugel ning tulid mõnusalt rahulikult rannaliivale välja, mis maakeeli tähendab väga head pikka sõitu.. Pool tundi vees ning tunne oli, nagu oleks SPAs käinud. Seejärel väga enam muud teha polnudki, kui sõitma asuda ning samal ajal väike hommikusöök teha. Kuna plaan oli kogu reis Perthist Mildurasse ning siit edasi Sydneysse teha võimalikult väheste kuludega (et elada ehtsat seljakotimatkaja elu), siis toiduks polnud mingid vorstikesed, muna ja peekon, vaid 2 jogurtit, paar virsikut ning paar banaani. Mitte midagi erilist. Tegin kiire poepeatuse ka veel enne kõrbesse sõitmist, varusin veel sööki (saia, tuunikalakonserve,veel puuvilja ning kartulikrõpse une peletamiseks) ning asusin teele. Esimese asjana kõrbes peeti mind kohe jõuluvana-kiirteepatrulli poolt kinni, et lube kontrollida. Politseinikuhärra veeretas mu Eesti juhilube näppude vahel, vaatas mind ja lube ning küsis, et kust kuradi kohast ma pärit olen. Rääkisin loo ära, mille peale ta arvas, et ma olen esimene eestlane keda ta kohanud on ning soovis ilusat reisi. Väga meeldiv teenindus oli igatahes, hea et kingitust ei saanud trahvi näol, kuna pärast kolme kuud Austraalias viibimist peavad olemas olema juba kohalikud load.
Teine sõidupäev polnud just kõige põnevam, kuna aknast välja vaadates paistis vaid punane liiv ning mõttetu võserik. Ainsaks seltsiliseks oli mu sülearvuti, mis truult minu kõrval istmel või surfilaua peal istus ning mulle muusikat mängis. Sõidu eelselt sai kõvasti igasusu laule oma arvutisse kogutud, sealhulgas ideaalset maanteemuusikat Metallica uue Black Albumi, AC/DC, Green Day kahe albumi ja Guns'n'Rosesi plaadi näol ning lisaks veel muud kuulatavat jama, näiteks Eesti muusika, mida oli hea kaasa joriseda kui uni peale tuli. Teine päev mööduski ainult sõites. Õhtuks jõudsin Lääne-ja Lõuna Austraalia piiri äärde tanklasse, kuhu plaanisin ööseks jääda. Kahjuks aga puudus seal tasuta ööbimiskoht (koht, kuhu võid oma auto parkida ning sinna ööbima jääda). Seega sõitsin sealse karavanpargi kõrval olevale puhkealale (mis on mõeldud päeval väikese peatuse ja pikniku pidamiseks ning seejärel edasi sõitmiseks) ning parkisin auto sinna, taaskord ööbimist keelava märgi alla. Veetsin seal öö ära ning hommikul tanklasse duši kasutamise kohta uurima minnes sain sealselt töötajamehelt taas piki pead, et miks ööbisin puhkealal, kui oleksin pidanud minema karavanparki jne jne jne. Tegin lolli näo pähe ja vabandasin. Äge on aga see, et kui ma tahtsin kasutada sealset neljadollarilist dušinurka, siis mees saatis mind hoopis karavanparki pesema, kus dušš maksis vaid ühe dollari 5minuti eest. 3 daala säästu kohe.
Pärast dušši sai taas autole hääled sisse pandud ning teele asutud. Mõte oli sõita 810km ning jõuda Kimba nimelisse linnakesse, kus ka varem olin ööbinud, tookord aga hotellis. Teepeal midagi põnevat nägemata ning ainult oma lollakaid mõtteid kuulanuna (ja iseendaga suuri tülisid ning vaidlusi maha pidanuna) jõudsin juba kell 16.00 Kimbasse. Tundus vähe rumal sinna ööseks jääda, seega otsustasin veel 156km sõita ning järgmisse linna sõita, mis tähendas minu jaoks lõpplikku kõrbest väljumist ning tsivilisatsiooni jõudmist. Enne kella kuut olingi Port Augustas, käisin kiirelt tankimas ning esimese asjana sõitsin kohe McDonald'sisse, eks ikka tasuta interneti pärast.. Ülihea oli taas netti saada, sõpradega suhelda, emale kiri kirjutada, uudiseid lugeda jne. Eluisu tuli kohe tagasi. Veetsin seal mingi tunnikese (plaan oli tegelikult öömaja leida, tegelikkuses aga veetsin kogu aja sõpradega lobisedes ning öömaja otsimisest ei tulnud midagi välja). Korraga avastasin, et unustasin ajavahe tõttu kella keerata. Arvuti kell näitas ikka kenasti 18,50 samas kohalik aeg oli juba 20.50 või midagi sinna kanti. Ehk siis olin suhteliselt ajahädas. Kuna Port Augusta on linn, kus on väga palju mustanahalisi kohalikke (kes pole just parim kontingent siin, võrreldavad meie koduste sibulapoistega), siis päris igale poole autot jätta ei julgenud. Otsustasin linnast välja sõites tee äärde jääva BP tankla kasuks. Sõitsin tanklasse, parkisin oma Fordi suute rekkade parkimiskohale (jättes ühe rekkamehe vist öömaja suhtes pika ninaga, vabandan südamest), ning keerasin kerra. Kahtlane oli magama jääda, teades et aja, millega harjunud oled, järgi on kell alles umbes 7 õhtul, samas kohalik kell näitab juba kusagil 9kandis. Suure surmaga aga sain aga une peale ning hommikul kella 6.30ni rahulikult tukastatud (vana aja järgi 4.30;) ).
Hommikul sain taas kuuma dušši nautida (sedapuhku 2 dollarit), aga asi oli seda väärt ka. Tegin kiired tuunikala leivad ning asusin teele. Lõpp juba paistis kuna teadsin, et päeva kilometraaž jääb umbes 570km kanti, mis viimaste päevade 900km otsadega võrreldes oli lapsemäng. Ei läinudki kaua aega, kui olin juba mere äärest sisemaale jõudnud, sõitsin üle mägede, läbi orgude ning muude looduselementide, mis väga kahtlaselt Itaaliat meenutasid. Kokku kulus aega 6,5 tundi et Port Augustast 580km kaugusele Mildurani jõuda (kuna panin ühest ristmikust pisut valesti kuskil külavaheteedel ning tegin väikese ringi, kohalike oludega tutvumiseks otseloomulikult). Jumalik tunne oli taas Mildurasse jõuda, poleks seda arvanudki. Kõik oli nii kodune. Coles, kus olime käinud sööki ostmas, McDonald's kus olime käinud internetti varastamas, hostel, mis oli meie koduks olnud 2,5kuud jne jne. Ülihea tunne oli igatahes, nagu oleks kodus. Kiirelt sõitsin Jane ja Brenti juurde (26a saksa neiu ja tema 28a austraallasest kutt), kelle juures peatuma pidin. Silme ees oli mul juba nende külalistetuba, kus paiknevas voodis end ette kujutasin õhtul lebamas. Minu plaan polnud aga nende plaan. Minu mõte oli nimelt nendejuure jõuda, juttu puhuda, pesemas käia ja magama minna.
Nende plaan oli aga sootuks teine. Jane läks kella poole kuueks tööle Brent tuli kella 7paiku alles ise koju, pakkis asjad ning asusime hoopis rahuliku koduõhtu asemel teele jõeäärde vähke püüdma. Nimelt oli kutil plaan kahe sõbraga sinna minna ja kuna ma ka siinkandis olin, siis kutsuti mindki kaasa. Mida ikka - vähile. Sõitsime siit paarikümne kilomeetri kaugusele metsa, tõsisesse aussi padrikusse, kuhu ükski normaalne inimene ei läheks, kuna kohati polnud isegi sõiduteid. Kohale jõudes panime kohe lõksud jõkke ning asusime laagrit üles seadma. Laager koosnes siis grillist, toolidest ning õlle jaoks mõeldud külmkastidest :) VÕite arvata, mis esimesena auto kastist maha sai tõstetud. Seni, kuni võrgud vähipoisse endasse meelitasid, tegime me väikese õhtusöögi grillvorstide näol ning seejärel asusime saaki üle vaatama. Üllatuseks saime umbes 30 vähki, mille kohe potti ning lõkkele lükkasime. 10 minutit kuumas vees ning piduroog oligi valmis. Mmmm, värsked vähid.. Tegime söögi ära ning asusime uuesti võrke kontrollima. Seekord aga enam nii hästi ei läinud, kuna paljud neist olid tühjad. Tagatipuks suutis Brent üle jõe kalda vette kukkuda ning kaldast vaid poole meetri kaugusel ülepea vees mulistada minuti. Lõpuks tirisin ta kaldale ning asusin ise võrke sisse panema, samas kui tema läks kuivi riieid selga panema. Töllerdasin öösel poole12 paiku pimedas metsas seal ringi, umbes 20minutit ekslesin mingite võrkudega ning kalaraibetega nende sees, et "otsida kohta kus sa saad ja lükata võrk sisse".. Lõpuks jõudsin kunagi laagrisse tagasi ja mida ma näen: kaks venda juba magasid sügavalt ning Brent tiksus oma õllega lõkke kõrval. Ajasin temaga pisut juttu, tegime veel tiiru paarile lõksule peale ning kadusime ka magama. Õnneks oli üks seltskonnakaaslane ka mulle kaasa võtnud sellise Austraalia ilmaime nagu on Swag. Swag kujutab endast siis matkatarvikut, mis on magamiskott-telk-madrats ühes. Suhteliselt mugav kasutada, samas tüütu kaasas kanda, kuna antud eksemplar oli küll ülisuur.
Hommik tuli taas liialt kiirelt nagu alati. Tegime kiire hommikusöögi vorstikeste, praemuna ja peekoniga, korjasime ülejäänud võrgud kokku ja asusime koduteele. Jumalik oli taas linna jõuda, dušialla minna, diivanile istuda ning end lõdvaks lasta. Tänane päev möödubki vist lihtsalt niisama vedeledes. Väga midagi muud ei viitsi teha.
Üldjoontes läks reis hästi ning suuremate viperusteta. Alla ajasin vaid ühe linnu ning vist ühe sisaliku, eemale põikasin ühest kängurust ning ühest emust, 3korda oleks magama jäänud ning kaks korda kaldusin pisut liialt teepervele, aga mis ei tapa....ajab närid krussi.. :D
Selline oli siis minu see nädal. Järgmise nädala teemaks on Canberrasse sõitmine väikese kaarega. 800km asemel 1600km mööda Great Ocean Road nimelist kiirteed, mis läheb mööda riig lõunaranniku merepiiri ja pidi ülivinge vaatega oli. Eks saan varsti teada, kas asi on seda väärt. Jõuluks jõuan loodetavasti Canberrasse sugulaste juurde ning seejärel Sydneysse uut aastat vastu võtma. Aga sellest kõigest juba järgmistes postitustes.
Kas sina teadsid, et Austraalia on suutnud ülemaailmsele majanduskriisile vastu panna suuresti just tänu laialdaselt tarbitavale kohalikule toodangule ning vähesele sõltuvusele impordist-ekspordist?