Pühapäev on blogipäev

Jah, nii ta on, et Pühapäev on blogipäev. Ja see Pühapäev on ka kolmas advent - õnnitlen kõiki jõulumeeleolulisi peatselt saabuvate pühade, lumetorm Moonika, varvastest vabastava külmalaine ja muu puhul, mis Eestis toimub.
See nädal on olnud pisut teguderohkem kui viimased. Jumal tänatud. Nädal algas küll samamoodi, töö töö töö. Reedeks oli aga planeeritud töökaaslastega väike pubiõhtu - pärast tööd otse pubisse minna, väike söök ja mõni õlle teha. Vägagi tavaline asi austraallastele ning mitte vaid reedeõhtutel. Lõunapaiku pakkus aga ülemus välja, et läheksime hoopis tema poole - rohkem ruumi ja rahulikum kui pubis, lisaks saaks grillida ja basseinis ujuda. Miks ka mitte - otsustasime tema kodu kasuks. Kell 17.00 lõpetasime tööpäeva, käisime alkoholipoest läbi et mõned õlled kaasa võtta (kuna alkoholi müüakse siin vaid alkoholipoodides, mitte tavalistes toidupoodides) ning asusime tema poole sõitma. Algne jutt, et "umbes 20 minuti sõit tööjuurest temani" kujunes ligi 40 minutiliseks rännakuks mööda pikki pikki kiirteid peaaegu linnast välja. Suht kopp oli juba sõitmisest ees sinna jõudes, ei tea, mida 5 päevane autosõit Canberrasse veel teeb, kui juba 40 minutit sellise tülgastumuse tekitas. Igatahes lõpuks jõudsime õnnelikult härra häärberisse kohale.
Väga detailidesse õhtu kirjeldamisega siinkohal ei laskuks, kuna muidu ei viitsiks keegi enam seda blogi lugeda. Igatahes grillisime liha, ujusime venna 32 kraadises köetavas basseinis, ajasime niisama juttu ning kadusime kiirelt enne kella 12 magama. Vägagi rahvusvaheline seltskond (üks austraallane, üks eestlane, üks ameeriklane, kaks inglast) said omadega vägagi hästi läbi ning õllekasti kujulise võrrandi lahendamise järel polnud enam erinevatest rahvustest haisugi. Lisaks otsustasid nii 47 aastane ülemusehärra kui ka tema 42 aastane naine (kes oli äsja oma 3 ja 1,5 aastased tütred magama pannud), et peaks väheke looduslikku tomatitaimelehe laadset floora produkti suitsetama. Keerasidki nad oma plärud valmis, tarvitasid oma ained ära (mis nende jaoks olevat täiesti normaalne lõõgastumise viis) ning kadusid seejärel kiirelt magama ära. Lõppkokkuvõttes jorisesimegi mina, mu austraallasest ning ameeriklasest töökaaslane lõpuni välja bossi väliterrassil, kuni jänki-poiss liiatigi viskimeeleollu sattudes magama jääma hakkas ning austraallasest sajakilone kutt samuti alkoholile alla vandus. Eesti oli taas maailmakaardile seatud,sedapuhku tugeva maksa tõttu.
Laupäeva hommikul sõitsin kenasti kiirelt koju (tunniajaline sõit läbi linna), et asuda laupäeva veetma. Ainus probleem oli, et mina olin ainus ärkvel olev inimene majas kella 9.40 ajal. Sai kiire hommikusöök tehtud, teiste ärkamist oodatud ning 11 paiku asusime Riido ja Anderiga Fremantli vanglasse, mis ehitati 19.sajandil Inglismaalt toodud vangide poolt neile endile. Nimelt oli Lääne-Austraalias 1800ndate aastate algul inimestekriis, kuna keegi ei soovinud siia ise tulla, seega mõisteti paljud inglased väga kergelt kuritegudes süüdi ning saadeti siia Perthi ümberasumisele. Näiteks saadeti siia 15ks aastaks vangi mees, kes varastas oma naabrilt lamba või 7ks aastaks vangi mees, kes varastas viilu leiba. Igatahes oli vangla päris lahe - lademeis konge, mõned piinamisriistad ning hukkamistuba. Kõik said ära nähtud ning kultuuriprogramm läks asja ette.
Seejärel oli tegevus teada: kiire söök, surfilaud katusele ning randa. Tegime mõnusa rannapäeva omale kuna iga päev siin Perthi linnas on üks lähemale siit lahkumisele. Peatselt asungi Perthist Sydney poole teele, teekonna pikkuseks ca 5000 kilomeetrit läbi terve riigi, isegi kontingendi. 5000km olenevalt marsruudist muidugi, aga plaan on selline, ehk saab lühemalt, äkki läheb aga pikemaks. Igatahes vedelesimegi mõnuga rannamurul, sain taas Scarborough ranna mõnusaid surfilaineid mekkida ning nägime isegi jõuluvanasid, kelle sõnade kohaselt olime head lapsed sel aastal olnud. Parem oleks, et kommi saaks!
Rannale järgnes väike grillimine kesklinnalähedases Kings Park'is. Küpsetasime liha, jõime mahla, ajasime juttu ning nautisime sooja suvepäeva keset Detsembrit.Päris mõnus. Hiljem, kui juba väljas pimedaks oli läinud, läksime kesklinnale mäenõlvalt pilku heitma ning pilte tegema. Mõne panen siia blogisse kah.
Õhtuks oli taas planeeritud kultuuriüritus - kodus olemine ning Estraalia nimelise saate teise osa vaatamine. Lühikokkuvõte: kultuuri polnud :) Mõttetu lalin paljudelt siin olevatelt eestlastelt, kurtes kui raske ja halb siin elu on. Ütlesin seda ka varem ning ütlen seda nüüd - saate tegijad taotlevadki siinsest negatiivse emotsiooni jätmist. See, mida saates näete-kuulete on ikka väga üle paisutatud. Jah, siin on mürgimaod ja ämblikud kes võivad sind vaid minutitega ära tappa, samas neid kohtab üliharva kui mitte üldse. Enamus küsitud küsimusi oli juba negatiivse alatooniga, stiilis "Kas sind tööandja on tüssanud ka" või "Kas töö on üliraske?" või muud seesugust. Härrad lihtsalt soovivad siinset elu, eluviisi ning siinseid eestlasi mustata, andmata edasi objektiivse nägemuse asemel subjektiivset negatiivset lalinat. Hea märk on sellest juba intervjueeritavate valik, millest paljud on endised soome ehitajad või muud kodumaal mitte läbi löönud võlgades noorsandid. Aga kes olen mina, et seda saadet kritiseerida? Kõigil ju oma nägemus.
Igatahes õhtu mööduski täis eestlaslikus koosluses. Kokku oli meid siin majas 10 eestlast ja üks somaallasest mustanahaline näitsik - paras kohupiim ühe rosinaga. Veetsime sisuka õhtu Eesti muusikaga, väljas hilisööni värske õhu nautimise ning väikese kodukootud rummiga.
Pühapäeva hommik - kõik magavad. Äkitselt enam keegi ei maga. Kõik on üleval, sagivad ringi. Seejärel on maja tühi, kõik on kadunud peale Taavi ja kahe Eesti neiu, kelle ma lubasin nende koduhostelisse hommikul ära viia. Sõitsin nendega kesklinna, lubasin ühel neist, Jaanal, tuttu minna ning asusin teise, Reelikaga, läptopi osturallile. Pool tundi ja neiul arvuti koos muu vajalikuga olemas. Sõjaväelise kiirusega siirdusime autosse ning asusime teekonnale randa, kus teised juba ees oodanud olid. Kahjuks aga polnud kumbki meist sellesse randa varem ise sõitnud, seega ekslesime vaid minu häguste mälupiltide ning peaaegu hea koordinatsiooni järgi. Panime väga puitu :) Pika tiirutamise järel avastasina aga, et sõber Miku navigatsiooniseade oli minu autosse jäänud ning tänu sellele saime kenasti ka end rannani tüüritud. Teistel oli aga muidugi kohe hea teemat arendada küsimustega, et miks meil läks neist peaaegu 3 tundi kauem randa jõudmisega, kus me käisime, mida tegime ja muud säärast. Pika usutluse järel suutsime rahvast veenda meie süütuses ning saime asuda põhitegevuse, ranna nautimise, kallale. Rannas veedetud paarile tunnile, mille käigus Anderi vend Ints oleks peaaegu India ookeani reostanud oma ära uppumise näol ning mil kena vetelpäästja-neiu ta ära pidi veest lohistama, järgnes väike kohvikukülastus kenas jõeäärses restoranis. Vägagi kultuurne päev siinsel kontingendil ühesõnaga. Samal õhtul käisime veel Miku, tema tüdruku Kata, Intsu ja Vihmamehega (jajah, selline vend ongi :D) rannas suveõhtut nautimas. Vedelesime ligi 3 tundi lihtsalt pimedas rannas mingi mäe külje peal, ajasime juttu ja jõime külma õlle. Mõnus rahulik elu :)
Selline oli siis käesoleva nädala lõpp. Päris sisutihe, peaks isegi mainima. Võin öelda, et tegu oli vähemalt Perthis veedetud aja, kui mitte kogu Austraalias veedetud aja, sisutihedaima ning ka ägedaima nädalavahetusega. Ülikõva igatahes.
Kas sina teadsid, et Fremantli vanglas on hukatud kokku 44 inimest, kelle viimse teekonna algus (2 viimast tundi enne hukkamist) möödusid kongis, kus ka mina, Ander ja Riido oma elust ühe minuti veetsime?
T

Perthi kesklinn õhtuhämaruses

Fremantle vangla koridor

Taaskord vanglas

Kohtusin jõuluvanadega. Põlvele mind ei võetud, samas kingisoovi sain ära soovitud neilt

Jõuluvanad käisid ka neiusid nillimas. Ning luuletuse kätte saamiseks kasutati vägagi erinevaid võtteid

Kontingent rannas

Õhtul rannas väike oleng