Korraks kodust eemal: Tiliseb tiliseb aisakell...

... või siis ka mitte. Väga kuulda neid pole olnud. Eriti nädala alguses, mil asusin Mildruast Canberra poole teele.
Esmaspäeval sai auto teenindusse viidud, kuna et mu maanteeabi pakett säiliks, pean masinat iga 5000km tagant hooldamas käima. Oma arust oli auto suhteliselt heas seisus, mehaanikud aga seda ei avanud. Pooleks murdunud summuti, kulunud kojamehed, mitte töötav aknale vee pihustamise düüs, ribadeks olevad mingid kummikatted, kulunud tagarehvid ja ooi oi mis veel sealt kõik üles leiti. Igatahes tavalise 129dollarilise üle vaatamise ja õlivahetuse asemel tuli arve pisut siiruviirulisem :) Kõige lahedam on veel see, et juulis oli mu auto all 4 tuttuut rehvi, nüüd aga (kui avastati et tagumised küllalt pastlad) hakkasin vaatama, et esimesed on üht marki ning tagumised teist marki. Ehk siis mingi automehaanik on mulle huumorit teinud. Kvaliteethuumor praktilise nalja näol. Seni, kuni auto teeninduses oli, käisin veel Riviera nimelisest hostelist läbi, kus varem elasin 2,5 kuud. Päris hea oli sealseid juhatajaid ning isegi mõnda muud inimest, kes meiega samal ajal seal elasid, näha.
Pärast auto kätte saamist oli juba lõuna käes ning aeg teele asuda. Õnneks väga palju sõita polnud, umbes 600km ainult. Jõudsin õhtuks kenasti Great Ocean Roadi algusesse ning otsustasin end kusagile parklasse laagrisse sättida. Parklasse jõudes leidsin eest kaks sama tegevust plaanivat saksa neiut. Ajasime mõned sõnad juttu, käisime mingit kaljumoodustist vaatamas ning seejärel kadus iga roju oma koju ära. Ahjaa, üks neist tegi mulle hea komplimendi ka, küsides jutu käigus "Kuule, kas sa oled austraallane"... Noojah, kui ma pisut tumedanahaline ja jämeda ninaga välja näen, siis võib-olla olengi.
Hommik. Vihma sajab. ÖÖ läbi on sadanud. Külm on. Niiske on. Pilved on. Rõve on. Ei taha ülde üles tõusta. Pilve tagant piilub päike. Siis aga kohe jälle enam ei piilu. Mõtlen, et päev on rikutud. Õnneks aga nii ei lähe. Tunniga, mille jooksul olen end minekuvalmis seadnud, on vihm järgi jäänud. Asun 250km pikkusele Great ocean roadile ( pikk maantee mööda riigi lõunakallast, mille äär on täis kena vaatega randasid ning kaljusid). Eelnevalt olin kuulnud, et tegu on kohaga, mis kindlasti tuleks läbi käia. Nüüd, tagantjärgi mõeldes, võib öelda, et päris lahe koht oli tõesti. Kosed, rannasopid, kaljud, kivimoodustised. Igast jama oli seal. Pildid on selle loo lõpus. Kogu 250km läbi sõitmisele kulutasin 6h. 5h sellest oli sõitmist-peatumist-sõitmist-peatumist, viimane tund kulus aga mõnusale värskendavale hommikusurfile. Ahjaa, 15minutit kulus ka väikesele üllatusele, mille auto mulle korraldas. Nimelt mööda kitsast mägiteed sõites tundisn, kuidas autosse tuleb kärssava puidu lõhn. Väga ei pööranud sellele tähelepanu, kuna arvasin, et mõni talunik kuskil kärsatab midagi. Korraga hakkas auto ventilatsiooniavadest paksu sinist tossu sisse tulema. Mõtlesin: jäta auto tee äärde seisma. Tegu aga nii kiirelt ei järgnenud, kuna ühelpool te ääres oli kalju, teisel kuristik. Sõitsin pisut maad suitsusaunas edas, kuni jõudsin pisut laiema koha peale. Jätsin auto seisma, kargasin autost välja ning tegin tossusest sõidukist pilti. Seejärel hakkasin viga otsia - ei leidnud. Võib-olla oli mingi puuleht sattunud ventilaatori vahele ning läks peaaegu põlema, ei tea. Panin auto uuesti käima ning sõitsin minema, 700km möödusid igatahes tossutult. Surfama minnes oli vesi nii külm, et varbad tahtsid ära külmuda. 10minuti pärast enam varbad külma (ja väga ka midagi muud) ei tundnud ning mida ei tunne, seda pole olemas :) Surfi järel asusin taas teele, sedapuhku Melbourne poole, kuna mõte oli sellest linnast mööduda ning siis paarikümne kilomeetri järel ööbimiskoht leida, et viimaseks päevaks alla 600km sõita jääks. Jätsingi auto teeäärde rekkaparklasse,tegin kiire õhtusöögi saia, vorstikeste ja õllega (mõtlesin grillida tegelt aga teepeale ühtki grilliga puhkepaika ei jäänud) ning kadusin magama ära. Viies öö autos, eriti külm oli. Õues oli vist 9kraadi sooja ainult. Huhh. Rohkem väga enam seda korrata ei taha. Varbad olid jääs, pikad tressid olid seljas, kaks tekki peal, aga ikka oli rajult külm. Huhh.
Kolmapäeval käristasin oma viimased 570km maha ning jõudsin lõpuk Canberrasse sugulaste Jilli, Bretti ja nende laste juurde. Lõpuks ometi ootasid ees voodi, dušš ning võimalus autost väljas viibida. Sellest ei tulnud aga taas midgi välja. Esimese asjana läksime kohe mu vanaisa venna koju, tema naisele ning teistele sugulastele külla. Hilisõhtuni olime seal, tegime pidu ning siis õhtul sain lõpuks jumaliku kuuma duši ning veel jumalikuma pehme voodi rõõme nautida.
Neljapäev, 23dets, midagi väga ei toimunud. Käisime korra kaubanduskeskuses, veepargis ujumas, taas sugulastel külas ning õhtuks koju. Kaubanduskeskuses tegime jõuluvanaga ka koos pilti. Lapsed tahtis mind pildile saada, jõuluvana väga vist mitte, kuna seni kuni ta Callumi ja Emilyga juttu ajas, istusin mina tema kõrvale saani ning mind nähes vend ehmatas päris korralikult :D Tegelikult poleks pidanud meie üldse pildi eest maksma vaid jõuluvana, kuna tema pole minuga koos pilti saanud teha siiani ning ka edaspidi ei saa, seega on see talle ainulaadne kogemus.
24.dets, jõulud. Kui muidu pidas siinne Karotam'e kogukond jõule austraalialikult 25ndal detsembril, siis kuna mina olen siin (ning eestis on söömaaeg 24ndal), otsustati teha kogupere söömaaeg ka 24nda õhtul. Sink, kartul, õunamoos sealiha peale (! päris hea oli muide), puuviljad, sokolaadipuding. Suhteliselt sarnane menüü meieomalegi. Kuusealune oli kingitusi täis ning kui Eestis said lapsed ikka õhtul kingid lahti rebida, siis siin peavad nad 25nda hommikuni ootama. Paras.
25.dets: äratus kell 06.30 kuna Callum ärkas siis juba üles ning jooksis kisaga jõulupuu alla kinke lahti kakkuma. Tore tore. Kohe järgnes ka Emily. Nii palju siis magusast jõuluhommikuunest :) Seejärel sõitsime taas Margareti juurde (nagu viimased 3-4 päeva juba traditsiooniks on saanud) ning tegime seal väikese jõululõuna jõulusingi ja muu kerge nodiga. Seejärel oli minu tähetund - olin ostnud poest Eestis tehtud heeringat, Poolas toodetud hapukapsast ning sain kodust ka mingi jõulukoogi retsepti. Lubasin pisut Eestimaist siinsesse sooja jõulu tuua. Ajal, mil mina köögis palehigis vaeva nägin (noh, mitte väga tegelt), vedelesid teised päikese käes basseinis. Poolteist tundi kokkamist ning hapukapsas, heerigas sibula ja hapukoorega ning kook olidki valmis. Maitseelamused? Kook: normaalne. Hapukapsas: väga tõelähedane. Heeringas: ülim. Usutavasti oli mängus palju viisakust, samas ka kohalikud kiitsid ning eriti läks peale heeringas. Samas üks perepoegadest, 7aastane Aron, pistis hapukapsast kahe suu poolega, arvates et tegu on hapude nuudlitega. Kõik naersid vaikselt pihku, kui ta oma nuudleid juurde küsima tuli.
Sellised siis olidki jõulud siinmail. Väga jõulutunnet pole, kuigi kõik kohad on jõulutulesid täis ning kaubamajades on sarnane möll nagu meil. Aga LUND JU POLE! See on suurim miinus.
Selle nädala jooksul tuli ka ühelt blogi fännitarilt ettepanek "Kas sina tead" küsimuse jaoks. Kuna mul oli juba boxing day teemaline asi olemas, siis mainin fännitari ettepaneku enne päris jutu lõppu ära. "Kas sina teadsid, et flamingod pissivad oma jalgade peale selleks, et ennast maha jahutada?". Vat selline tarkusetera siis :) Kui kellelgi palav hakkab kunagi, siis.. noh.. tegevus teada :)
Igatahes päris lahedad jõulud olid. Erinevad, samas huvitavad.
HÄID JÕULE!
T
Kas sina teadsid, et Austraalias kestab kaubanduslik jõuluhullus edasi ka pärast kinkide kätte andmist, kuna 26ndal Detsembril on rahvuslik püha "boxing day" (seotud kastide ja pakkimise, mitte poksimisega), mil kaubanduskeskused teevad suuri allahindlusi ülejääkide müümiseks ning rahvas taas hullunult ostlema suundub?