Hiina jõudes oli lennujaama peaukseni jõudes üllatus suur. Vastu oli mind tulnud võtma terve komisjon, koosseisus sugulane Vanessa, tema kaks last ning saatkonna autojuht. Normaalne. Pooletunnise sõidu järel jõudsime Austraalia Hiina saatkonda, millest sai mu kodu järgnevaiks päeviks.
Esmamulje oli Hiinast suhteliselt nigel. Nagu oleks jõudnud Lasnamäele või kuskile Peterburi äärelinna, kuna kogu ümbrus oli ühtlaselt hall. Majad samad kui Lasnamäe vanad hütid ning ümberringi viletsev räpasus ja vaesus asusid koheselt rusuma. Saatkonnarajoon (piirkond Pekingis, kus paiknevad paljude maade saatkonnad) oli aga kõvasti parem.
Elupaigast siis, suur ja kena nelja magamistoa, kolme wc, kahe söögitoa ja lounge alaga korter. Massiivne läbi maja minev elukoht, milles tuled pidevalt põlevad ning relvastatud valve tõttu uksi kunagi lukustama ei pea. Lisaks veel koduabiline ja ülipädev Hiinlasest erakokk.
Meie päevad möödusid Vanessaga mööda linna ringi töllerdades, käies erinevaid iidseid Hiina ehitisi ja muud seesugust vaatamas. Fotojahil :) Tempel of Heaven, Lama tempel, Bell tower and Drum tower, Tian’an men square, Keelatud linn ja Hiina müür olid vast suurimad asjad, kuhu mindud sai. Ehk siis väga tegusad päevad olid. Öelda oskan vaid üht: ülikõva. Eriti Hiina müür, mis on ikka haledalt suur ning kuhu pääsemine eluraske, seoses mäega, kuhu otsa tuleb ronida. Õnneks mäeni saamine oli kerge, kuna saatkonna autojuht oli meelsasti nõus meid sinna vedama. Samas on hiinas ka muu transport vägagi taskukohane. Bussipilet 1juan (10eur senti), metroo 2juan (20 senti) ning takso pool tundi 30 juan(3eur?) Et jah, transa pärast ei ole seal vaja muretseda.
Hiina elu-olu on Austraaliast tulijale, kuid ka Eestist sinnapoole liikujale, väga erinev. Liiklus – ülikiire, segane. Autod ületavad ristmikku suhteliselt läbisegi, signaalitades. Jalgratturid sõidavad vastassuunavööndis ja ei hooli liiklusest absoluutselt. Iga nurga peal sülitatakse mõnusat kurgutatti, soovitan kinniseid jalatseid või veel parem, kummikuid, kanda. Laste püksid on jalge vahelt avatud, et oleks hea tänavale, või ka kaubanduskeskuse põrandale, häda teha. Turule minnes, kust leiab igasugust odavat Hiina koopiakaupa, võib kindel olla, et müüjad hakkavad sind varrukatest sikutama ning oma leti juurde vedama. Kohati võib asi lausa võitluseks kujuneda. Kaasa soovitan võtta külmrelva. Ka hindade üle tuleb võidelda – 180 juanise alghinnaga eseme saab kenasti kätte 50juaniga. WC kasutamine on kogemus omaette – kabiinides paberit pole, kuna eksisteerib vaid üks rull kraanikausside juures. Mitte, et seda vaja läheks, kuna kabiinides puuduvad WC potid – on vaid auk maas ning kaks jalajälge. Samas on auk ilus, portselanist, ornamentidega. Ikkagi põlastav.
Saatkonnas veedetud aja jooksul hakkas silma Austraallaslik mentaliteet – kõik on siiani ülisõbralikud, puhuvad suga juttu ning võtavad kui üht omadest, olgugi et sina oled lihtlabane turistist külaline ning nemad saatkonnas töötavad ninad. Igatahes kogemust, kus jood õlle kaitseatašeest koloneli, Austraalia-Hiina turismi ja majanduse koostöö projektijuhitari ning veel mitme inimese kelle ametinimetused olid liialt keerulised meenutamiseks, mujalt nii lihtsalt ei leia. Reede õhtul tuligi välja, et ka nemad on lihtsad inimesed, kes hea meelega istuvad baaris maha, võtavad mõne õlle-veini ja lihtsalt naudivad informaalses atmosfääris jutuvestmist.
Reede õhtul kell 23.30 ootasid mind saatkonna ukse ees autojuht Harry ja tema läikivmust masin, mille mark ei meenu ja polegi oluline. Oli aeg asuda viimasele teekonnale, lennujaama. Minu lend, lahkumiskuupäevaga 17.juuni kell 02.30, oli peatselt lahkumas ning plaan lennujaama jõuda kindel. Eelnevalt olime arutanud fenomeni üle, et 02.30 on ju tegelikult juba 18ndal juunil ning et miks on piletil 17s kuupäev. Jõudsime järeldusele, et juu asi nii peabki olema ning matsime teema.
Lennujaama jõudel asusin chech-in’i tegema. Tund aega järjekorras kandis vilja. Jõudsin letini ning tervitasin neiut. Neiu letis ei naeratanud kenasti. Kuri hiina teenindajanna. Nelja minutilise arvutis tuhnimise ning käemärkide ja hiina keele kombinatsiooni tulemusena suutis ta mulle (kasutades lõpuks ikkagi paberit ja pliiatsit) selgeks teha, et minu lend lahkus eelmisel hommikul, 22 tundi tagasi. Ma ei tahtnud seda eriti uskuda ning vaidlesin suure suuga vastu. Seejärel vaatasin aga ise ka piletit ning avastasin, et vaata raiska. Ongi nii, pidin Moskvasse jõudma 17ndal kell 6.40 ning Tallinna lahkuma 16.40 17ndal juunil. Ai kurja, kujutage ette seda adrenaliinipõksu mis siis kehast läbi käis. Kell oli 00.50 ning aega lennuni 1.40. Kuna aga järjekorras oli olnud meeletu kogus inimesi, ei olnud ma väga kindelgi, kas lennul vabu kohti on.
Kuri neiu suunas mind nüüdseks juba rõõmsal ilmel ühe teise leti juurde, kus veel kurjem naisterahvas mul oodata käskis, kuni ta teiste klientidega tegeleb. Loogiline. Ootasin ca 15 minutit kuni lõpuks naine mu passi võttis, arvutisse passi numbri trükkis ning mulle teatas, et mu lend lahkus eile. Tänasin teda viisakalt info eest saates talle eriti kurja pilgu ning öeldes, et ma juba tean seda. Ta polnud väga tänuväärne ning sai vist pahaseks. Seks hetkeks töötas mu pea juba nagu superarvuti, tehes umbes viit asja samaaegselt. Igast ajunurgast tuli erinevaid stsenaariume. Veeta öö lennujaamas ja osta uus pilet homme; veeta öö hotellis ja teha sama stsenaariumi; osta pilet samale lennule ja panna minema; helistada Colinile ja öelda, et ma tulen veel tagasi; minna kohalikku pubisse ja tellida vaat õlut; jne jnejne. Otsustasin üritada kohe Moskvasse saada.
Pilet samale lennule maksis 5000juani, ehk siis 750 AUD ehk 8000EEK. Mida aga naine mulle naeratades lisas, kasutades oma eluvigast Hiina-inglise keelt, oli, et ega ma Moskvast Tallinna ikka kuidagi ei saa. Lende lihtsalt polevat. Ajas päris närvi. Seejärel palusin tal uurida Stockholmi või Helsinkit, kuna need ju ka suht lähedal. Suur oli üllatus, kui naine pakkus välja lennu Peking-Moskva-Helsinki, mis maandub Helsinkis kell 18.00 ning maksab, üllatus üllatus, 4500juani. Võtsin rõõmuga pakkumise vastu, kuna hommikuni ootamine oleks tähendanud pühapäeval Helsinkisse või Stockholmi jõudmist ning mitte Annika lõpetamisele jõudmist, mis oli mul plaaniks olnud juba Veebruaris piletit ostes.
Tädile kaarti ulatades sain taaskord suure ja õela naeratuse „Nõu kards, dzast käsh“ tuli tädi irevil hammaste vahelt. Johhaidiii. Lähim ATM oli umbes sama kaugel kui Paks Margareta Pärnu muulist, vähemalt tundus nii. Kuna aga pilet oli silme ees, võtsin teekonna ette ning seadsin sammud taas tollitsoonist välja automaadi juurde.
Hiina on imeline – automaat ei anna välja korraga rohkem, kui 2500 juani. Lahendus? Võta teist korda ka. Probleem? Aussi kaardi peal pole nüüdseks enam piisavalt raha. Perkele! Lahendus? Kasuta Eesti kaarti. Probleem? Kus kurat see Eesti kaart veel on? Sobrasin oma suure koti kolm korda edutult läbi, puistades enamuse sahtlite sisust terminali põrandale maha. Nägin välja kui mustlane kes oma juuksegeeli ning peavalutablette maha tahaks müüa, mängukaartide ning vana soki seltskonnas. Lõpuks õnneks meenus, et Eesti kaardi leidmise lihtsustamise huvides sai kaardid pandud kaamerakotti. Sain swedbank’i kaardi kätte ja asusin raha välja võtma. Uus stsenaarium. Probleem? Mis see pin veel oli? Lahendus: katseta erinevaid. Kolmanda korraga läks täppi ning sain ülejäänud sularaha välja võetud. Sellega aga saaga ei lõppenud.
Lippasin tagasi naise juurde, läbi turvakontrolli, üle venelaste pagasi, läbi põrandapesuvee. Jõudsin järjekorda, kus olin viies liige. Kell oli juba 1.40, lennu lahkumine 2.30. 20 minutit hiljem sain jutule. Üks mind vaadanud teenindajatest ahhetas ning vaatas mu käes olevat rahapatakat, peaaegu 100 50juanilist kupüüri, mis on suurusjärgus sealsete kuupalkadega. Olin kui maailmaime, rikas araabia šeik, Eesti rahapoiss. Suutsin raha lauale sokutada ning tädike asus seda üle lugema. Korduvalt. Lõpuks suutis ta mulle ka mu pileti välja kirjutada ning selle minuni toimetada. Lisakommentaar tuli Hiina-Inglise segukeeles. Ma ei saanud midagi aru. Seejärel kommentaari kordus vene keeles. Veel tumedam maa minu jaoks. Lõime mõlemad käega ning asusin turvakontrolli poole jalutama. Kell oli juba julgelt 2 läbi.
Jõudes turvakontrolli ala ette sai ilmseks, et vaja on täita ka maalt lahkumise paber. Paberid olemas, pastakad aga kõik laudadelt ära varastatud. Kuradi rotid. Pidin oma koti põhjast mingi pliiatsi välja õngitsema ning kiirelt paar kriipsu paberile viskama. Seejärel passikontroll, metallidetektor. Metallitädi oli mu peale vist vihane kuna kohtles mind kui terroristi. Minu mõnusa nohu tõttu olid taskud kenasti pabertaskurätte täis. Hamstri põskede laadsed püksid tekitasid aga neius küsimusi ning kõik tuli mõnuga taskust välja kookida. Mmmm. 3 minutilise piinamise lõppedes lasti mind minema ning sain teele asuda lennuki suunas. Istmele jõudmise kellaaeg: 2.23. Huhh. Aga saaga kestis ikka veel edasi.
Lennuk oli piltidel nähtu vastand. Nagu ostaks VW Passati, aga 2011 asemel 2001 aasta auto. Vanad väikesed kinsekooptelekad viie rea peale, kogu kirjandus vene keeles, inetud jämedadad vanad stjuuardessid ning vaid üks tasuta jook. Plaan oli sellise seikluse järel lennuki baarikappi rajult ära kasutada ning 700 dollarilise pileti väärtuses jooke tarbida. Selle asemel sain plasttopsi täie mõru valget veini, õllegi polnud. Paras petukaup. Lisaks veel istmed – kõveimad lennukiistmed mida elus kohanud. Kuna tegu oli minu õnnepäevaga, sain kõige viimase rea istme, mis tähendas normaalse magamisasendini langeva seljatoe asemel vaid 10cm liikuvat seljatuge. Maga nagu vetsupotil, ainult et antud oludes oli vaja veel eraldi vetsuni jalutada. Öö möödus tegevusetult, sh unetult. Umbes 2h sai silm looja lastud. Ärkasin vene muti käratuse peale, et kas tahan mahla või vett. Ma küsisin veini. Sain kurja pilgu ning mahla. Seejärel uus küsimus – kala või liha. Liha! Sain kala. Läksin ringi vahetama, sain liha riisi ning kurja pilgu ja sõimusisinaga. Oleks võinud soola ka anda siis.
Lõpuks Moskvas maha pääsedes oli tunne hea – ei mingit Aerofloti enam. Seadsin sammud passikontrolli, mis taaskord oli üllatav. Nimelt esimest korda oma reiside jooksul pidin jalatsid ära võtma. Hmm. Hea, et puhtad sokid jalas olid, kolme päevaga ju haisema ei hakka. Sokilõhnalises kitsukeses ruumis sain tuttavaks Prantsuse neiu S******’ga(mitte et varjaks, aga ei mäleta nime), kellega saime 12ni koos vähemalt lennujaamas aega veeta. Õnneks olid meie maailmavaated samad – „Aeroflot paras pask“ ning „läheme otsime kohvi“. Tuli välja, et tegu on 27a Hiina Inglise erakoolis Hispaania keelt õpetava Prantsuse-Maroko neiuga, kes läheb koju puhkusele. Kohvikusse jõudes saime osaks taas üllatusele: ainult sularaha. Küsimusele, kust seda saada, vastas kutt „Automaadist“. Ei tea kas tegu oli antud oiviku ajupeeruga või ta oligi lammas. Leidsime mingi rahavahetusautomaadi, mis pidi rublasid välja andma. Kaardi asemel sõi ta aga Eurosid ning US Dollareid. Muidugi olid meil mõlemad taskud antud raha täis. Mitte. Õnneks leidus üks hea inimene, kes oli nõus meie Hiina raha USD vastu vahetama, ehk siis saime kohviraha. Või noh, S sai, tema hiinakad läksid mängu. Neiu tegi mulle kohvi ja koogikese välja ning vähemalt oli järgnev pooltund kenasti sisustatud.
Edasi kolasime mööda lennujaama ringi, et leida, mis läheduses huvitavat. Resultaat: puudus. Ainult alko-lõhnapoed ning kõik. Isegi WC’sid oli vist üks terminali peale. Siirdusime WiFi alasse, et oma internetitoimingud ära teha. Tal oli vaja üks mail saata, mul vaja leida viis Helsinkist Tallinna saada. Tuli välja, et õhtul oli lahkumas kaks laeva kell 9.30, mis Tallinna jõudmas 00.00. Kõne Tallinki – „Vabandage, meil kõik täis“. Okei, loodan, et kapten saab väljumise ajaks kaineks. Viking line oli abivalmim, broneerides mulle pileti ning soovitades netis ära maksta, et säästa end 5eurosest sadamas maksmise tasust.
Siirdusin maksega tegelema, mis aga ei toiminud, oli nett. Makseleheni jõudmiseks kulus pool tundi katkeva venemaa internetiga. Makselehele jõudes selgus aga, et minu Eesti konto koodid, mida pole aasta aega juba vaja läinud, on peast just kui pühitud. Turvalisuse huvites pole neid ka kuskil kirjas :) Lahendus? Mobiil-ID. Probleem: Uues telefonis ei tahtnud see eriti töötada. Lahendus: kasuta vana telefoni. Probleem: vana telefon asus trikitama. Mitme restardi järel saime aga koostöö sujuma. Lisamärkus: uus telefon vist ei trikitanudki, ma ise ei osanud enam teenust kasutada.
Sai siis asutud vana telefoniga makset sooritama. Telefon küsib mobiil-ID PIN1 koodi. Johhaidii, kust ma seda mäletan? Kolmanda korraga sai see õigesti ära arvatud. Seejärel veel PIN2! See oli õnneks mul telefonil kirjas, nii et asi möödus sujuvamalt. Tunniajalise saaga järel sai laevapilet ostetud.
Kuna antud hetkeks hakkas juba läpaka aku ka pooltühjaks saama, asusin mõtlema laadimisele. Kuna aga mul on austraalia otsaga laadija, pidin ostma vahejupi. Leidnud poe kus seda müüakse sain umbkeelse müüjaga kaubale – 7eur. Poest välja jalutades jõudis pärale aga järgmine probleem – siinne lennujaam ei hiilga just seinas olevate pistikupesade olemasoluga. Igas istumisalas on keskmiselt 0,5 pistikut. Kõndisin paar kilomeetrit mööda lennujaama ringi, et leida auk seinas, kuhu oma truu sõber sisse torgata. Müstiline koht see venemaa. Vähemalt on neil vetsupotid olemas.
Seejärel järgmise mäe ületamine: mida teha kell 24.00 Tallinnas? Kõne sõber Madisele, keda ma enam sõbraks väga ei pea. Miks? „Kuule, ma jooks suga õlle küll, aga ma olen Kilingi-Nõmmes juba“. Hea sõber. Jätsin asja nii ning plaan laevalt kast tax-free Originaali kaasa kahmata vajus unustuste hõlma.
Õnneks leidus üks hea sõbranna, kes oli nõus mulle oma diivanit pakkuma ning vähemalt Tallinna saades oli öömaja olemas. AGA. Helsinkisse saamiseks tuli taaskord Aeroflotiga lennata. Teenindajad olid taas sama meeldivad ning lennuki mugavusklass veelgi huvitavam.
Õnneks oli lend vaid kaks tundi pikk ning aeg möödus kiiresti, vesteldes mingi venelannast pangatädiga.
Helsinki. Külm ilm. Kodune tunne. Buss lennujaamast kesklinna. Tramm linnast sadamasse. Kaks soomlannat, kes juhatasid kuhu minna. Eelnevad märksõnad on optimaalseim viis Soome seikluste kirjeldamiseks. Midagi huvitavat ei toimunud.
Öösel 12 ajal jõudsin lõpuks Eestisse. Huvitav ja vastuoluline tunne oli. Nagu oleks õnnelik koju jõudmise üle, samas oleks nagu ka kurb reisi lõppemise üle. Igatahes sõitsin taksoga oma öömajja. Magama mineku asemel pakuti aga kohe välja variant kuskile korterisse peole minna. Ning miks öelda peole EI, eriti pärast selliseid seiklusi? Õhtu lõppes kusagil 4.30 paiku koju jõudmisega. Seejärel veel 4 tundi und ning taas seiklema – hääletusreis Tallinnast Pärnusse.
Usutavasti olin õnnega koos, kuna autole saamisele kulus aega vaid pool tundi. Pärnusse jõudes ootas juba ees sõber Andrus, kellega koos sai Elist ehmatama mindud ning kes mind lõppkokkuvõttes Kilingi-Nõmmesse ära viskas. Lõpuks ometi olin jõudnud lõpetamisele.
Inimeste näod mind nähes olid väärt seesugust reisi. Õde Annika näole ilmus naeratus, mis suurem kui koolimaja esine kivi. Isa ei suutnud algul muud öelda, kui et „mida kuradit“. Ning ema – noo nii kaamet nägu pole ma veel suvel näinud.
Igatahes – reis sai läbi, koju jõudsin õigel hetkel ning lõpp hea kõik hea. Hurraa.
Kas sina teadsid, et Hiinas Lama templis on Budda kuju, mille kõrgus võrdeline 4-5 korruselise majaga?
Sunday, June 26, 2011
Jumalaga, kängurumaa
Pärast hostelisse kolimist, võib öelda, läks alles seltsielu lahti. Sattusin pikas perspektiivis samasse tuppa kahe inglise kuti ning kolme meeldiva neiuga. Kõik sõbralikud ning peovalmis. Nendega koos sai kõvasti huumorit nii peolainel kui ka alkovabal perioodil.
Meeldejäävamateks seikadeks võib pidada esimest reedeõhtust istumist baaris, kus ühel meist tuli idee asuda joogimänge mängima. Kuna enamus meist teineteist ei tundunud, siis paistis ühine mäng väga hea ideena. Ühele järgnes teine ning teisele kolmas ning paari tunniga sai läbi mängitud kokku vist neli erinevat mängu. Õnneks oli tähtedeseis hea ning keegi liialt viltu ei vajunud. Igatahes sähvatas taas kellelgi idee - hakata baaris korraldavatel võistlustel osalema. Igal võistlusel pidi meist keegi osalema. Esimene võistlus – mingite kindlate asjade publikust kogumise võistlus. Saatsime soome neiu sinna siplema. Esikoht meie laudkonnas olemas. Teine võistlus – didgeridoo mängimine. Kuna ma olin just omale didgi ostnud ning paar peerulaadset heli toas kuuldavale toonud, otsustas laudkond ühtselt, et mina pean end laval lolliks tegema. Mõeldud, mitte tehtud. Tuli välja, et teiste peerud kõlasid halvemini. Igatahes minult tuli seal etteastele isegi mingi meloodia, mis sai valjema aplausi kui keegi teine. AGA. Kuna minu kaasvõistlejannal olid suured pringid ...silmad... , sai tema esikoha endale. Õhtujuht veel lisas mulle, et minu oma kõlas hästi aga tema näeb lihtsalt kena välja. Fair enough. Õhtu läks edasi tavalise peona, kus enamik meist kella 3 paiku taas hostelisse vajusid ning magama läksid.
Järgmise õhtu stsenaarium oli suhteliselt sama, mängudes osalesid kaks inglise kutti, üks mees-postitantsu ja teine meesstripi kavaga. Karikaid ja kuulsust sealt ilmselgelt ei tulnud, aga nalja said kõik kõvasti.
Nädalavahetusele jägnes rahulik pühapäev, mil rentisime õnged ning läksime kalale. Ainus, kes midagi kätte sai, olin mina, püüdes kinni nigela Eesti ahvena suuruse rajaka. Viskasin venna kaarega vette tagasi ning lootsin, et saan järgmisel korral miskit suuremat. Tulemus: sama idioot taaskord.. Sedapuhku saatsin kala teises suunas lendu ning väljund sai palju parem – mitte ühtki kala enam. Kuna aga kallas padukat, siis otsustasime läbi ligunenud inglaste ning ühe külmuva soomlannaga koju tagasi minna. Vahemärkus: siit sai alguse mu haigus.
Esmaspäev oli taas rahulik, kuni keegi otsustas alustada kaardimänguga, mis eeldas teataval määral vägijookide tarbimist. Ühiskonna survel olime kõik sunnitud osalema ning õhtu möödus jälle pubisid mööda käies ning linnas ringi töllerdades. Mingi valemiga suutsin kuskilt välja võluda raamatu, mille enda kõrvalt järgmisel hommikul ärgates avastasin. Hiljem meenusid seigad raamatust tänaval luuletuste lugemisest ning möödakäijate preestri kombel õnnistamisest. Juu oli tegu mu idioodist kaksikvennaga.
Teisipäev, kolmapäev ja neljapäev möödusid korraliku haiguse tähe all. Neljapäev lausa nii korralikult, et hommikuse duši järel suutsin kuivatades pildi kotti panna. Juu polnud hea mõte end pesta, hügieen on ju saatanast. Igatahes täiesti pimedana ning mitte töötavate jäsemetaga põrandal istudes tõmbasin püksid jalga ning kooberdasin oma voodile. 10 min hiljem seadsin sammud hotellist üle tee olnud arstipunkti, kus öeldi mulle diagnoos: gripp vist?
Terviseseisundi teada saamisele järgnes oma taskute täitmine tablettidega, kuna vaid 3 tunni pärast pidin asuma pooleteisetunnisele lennule Brisbanesse. Ütleme ausalt: polnud väga tore. Aga siiani elame.
Brissis sai paar päeva taas Alexi juures oldud, telekat vaadatud ning mittemidagi tehtud. Head paar päeva. Viimasel õhtul viskas üks ta sõbranna mind lennujaamagi. Mida veel elult tahta.
Siinkohal saigi lõpu reisi Austraalia-osa. Järgnemas oli aga sama põnev ning sündmusterohke Hiina.
Kas sina teadsid, et Austraalias on võimalik saada ööbida hostelis isegi hinnaga 13,5 dollarit/öö?
Meeldejäävamateks seikadeks võib pidada esimest reedeõhtust istumist baaris, kus ühel meist tuli idee asuda joogimänge mängima. Kuna enamus meist teineteist ei tundunud, siis paistis ühine mäng väga hea ideena. Ühele järgnes teine ning teisele kolmas ning paari tunniga sai läbi mängitud kokku vist neli erinevat mängu. Õnneks oli tähtedeseis hea ning keegi liialt viltu ei vajunud. Igatahes sähvatas taas kellelgi idee - hakata baaris korraldavatel võistlustel osalema. Igal võistlusel pidi meist keegi osalema. Esimene võistlus – mingite kindlate asjade publikust kogumise võistlus. Saatsime soome neiu sinna siplema. Esikoht meie laudkonnas olemas. Teine võistlus – didgeridoo mängimine. Kuna ma olin just omale didgi ostnud ning paar peerulaadset heli toas kuuldavale toonud, otsustas laudkond ühtselt, et mina pean end laval lolliks tegema. Mõeldud, mitte tehtud. Tuli välja, et teiste peerud kõlasid halvemini. Igatahes minult tuli seal etteastele isegi mingi meloodia, mis sai valjema aplausi kui keegi teine. AGA. Kuna minu kaasvõistlejannal olid suured pringid ...silmad... , sai tema esikoha endale. Õhtujuht veel lisas mulle, et minu oma kõlas hästi aga tema näeb lihtsalt kena välja. Fair enough. Õhtu läks edasi tavalise peona, kus enamik meist kella 3 paiku taas hostelisse vajusid ning magama läksid.
Järgmise õhtu stsenaarium oli suhteliselt sama, mängudes osalesid kaks inglise kutti, üks mees-postitantsu ja teine meesstripi kavaga. Karikaid ja kuulsust sealt ilmselgelt ei tulnud, aga nalja said kõik kõvasti.
Nädalavahetusele jägnes rahulik pühapäev, mil rentisime õnged ning läksime kalale. Ainus, kes midagi kätte sai, olin mina, püüdes kinni nigela Eesti ahvena suuruse rajaka. Viskasin venna kaarega vette tagasi ning lootsin, et saan järgmisel korral miskit suuremat. Tulemus: sama idioot taaskord.. Sedapuhku saatsin kala teises suunas lendu ning väljund sai palju parem – mitte ühtki kala enam. Kuna aga kallas padukat, siis otsustasime läbi ligunenud inglaste ning ühe külmuva soomlannaga koju tagasi minna. Vahemärkus: siit sai alguse mu haigus.
Esmaspäev oli taas rahulik, kuni keegi otsustas alustada kaardimänguga, mis eeldas teataval määral vägijookide tarbimist. Ühiskonna survel olime kõik sunnitud osalema ning õhtu möödus jälle pubisid mööda käies ning linnas ringi töllerdades. Mingi valemiga suutsin kuskilt välja võluda raamatu, mille enda kõrvalt järgmisel hommikul ärgates avastasin. Hiljem meenusid seigad raamatust tänaval luuletuste lugemisest ning möödakäijate preestri kombel õnnistamisest. Juu oli tegu mu idioodist kaksikvennaga.
Teisipäev, kolmapäev ja neljapäev möödusid korraliku haiguse tähe all. Neljapäev lausa nii korralikult, et hommikuse duši järel suutsin kuivatades pildi kotti panna. Juu polnud hea mõte end pesta, hügieen on ju saatanast. Igatahes täiesti pimedana ning mitte töötavate jäsemetaga põrandal istudes tõmbasin püksid jalga ning kooberdasin oma voodile. 10 min hiljem seadsin sammud hotellist üle tee olnud arstipunkti, kus öeldi mulle diagnoos: gripp vist?
Terviseseisundi teada saamisele järgnes oma taskute täitmine tablettidega, kuna vaid 3 tunni pärast pidin asuma pooleteisetunnisele lennule Brisbanesse. Ütleme ausalt: polnud väga tore. Aga siiani elame.
Brissis sai paar päeva taas Alexi juures oldud, telekat vaadatud ning mittemidagi tehtud. Head paar päeva. Viimasel õhtul viskas üks ta sõbranna mind lennujaamagi. Mida veel elult tahta.
Siinkohal saigi lõpu reisi Austraalia-osa. Järgnemas oli aga sama põnev ning sündmusterohke Hiina.
Kas sina teadsid, et Austraalias on võimalik saada ööbida hostelis isegi hinnaga 13,5 dollarit/öö?
Thursday, June 2, 2011
Teekond koju alaku!
Teekond koju Maarjamaa kasede alla linalakkadest neidsamu kaski maha raiuvate murueide tütarde ning külmade Saku... ja Paldiski ja muude linnakeste õhtute juurde on alanud. Lootust Taavit kodumaa pinnal näha niipea veel pole, küll aga on algus tehtud ning farmist lahkutud (nagu paljud usutavasti mu facebooki lehelt ka näinud on).
Üle kuuajaline puhkus algas rännukaaslane Alexiga (austraallasest kutt kellega koos töötasime) suhteliselt rutakalt. Nimelt ootasin juba ligi nädal aega oma passi Hiina viisaga, mis pidavat mulle Brisbanest tagasi saadetama. Kuna aga Austraalia postisüsteem on nõnda huvitav, et isegi kui ostad ümbriku millel on olemas tracking number (jälitatav ümbrik, ehk siis tead alati, kus su pakk on), siis seda kohati võimalik jälitada pole. Nii oligi, et pass uitas mööda austraaliat ringi ilma, et ei mina ega postitöötajad oleks teadnud, kus mu sinine semu on. Hea oli aga üllatus, kui ühel hommikul kohalikku postkontorisse helistasin ning teada sain, et mu pass on saabunud. Seadsin koheselt sammud kontorisse ning ütlesin sealsele rahvale, et lahkun. Jätsin bossude-kaastöötajatega hüvasti ning toppisime Alexi Subaru manti täis.
Esimesed 60 kilomeetrit oli kõik tore. Seejärel tapsime auto parema esinurga abil kängugu ära, mille üle polnud õnnelikud ei känguru, Alex ega auto. Känguru vedeles üksluise pilguga kraavis, Alex vihasena tema kõrval seistes, et poisile nuga anda ning auto ootas meid katkise stange, iluvõre, tule ja mitme muu vidinaga 100m eemal. Õnneks oli loom juba surnud ning pääses ilma nuga saamata. Autoga aga nii head lood polnud. Sõitsime lähimasse bensukasse ning ostsime pisut teipi, et MacGyveri (vale kirjapildi korral ärge pikka viha pidage) komber oma sõiduk uuesti pädevaks ehitada.
Päeva eesmärk oli jõuda Alexi isa juurde Bonalbo nimelisse linnakesse, mis asub kuskil mägedes. Üldjoontes oli teekond suht tavalise roadtripi sarnane, ainult viimases linnas enne Bonalbot kohtasime väga huvitavat ärimeest. Valgusfoori taga oodates peatus meie kõrval valge minibuss, kust pistis pea välja mustanahaline härrasmees, küsides ega me odavat kodukinosüsteemi osta taha. Neil pidavat paar tükki üle olema. Ilmselgelt varastatud kraam tekitas meis küll huvi, samas kuna kummalgi asju vaja polnud, siis keeldusime ja lubasime järgmisel korral osta.
Mõningased päevad Bonalbos saab kokku võtta suht lühidalt. Käisime mootorratastega mägedes ringi rallimas, kuritarvitasime ta isa relvakogu ning paugutasime kokku vist kolmest erinevast püssist ning külastasime Alexi vanu semusid. Ehk siis väga midagi ei teinud. Korra sattusime ka naabrite majja, kes on täielikud hipid. Välisukse avades tungis ninna juba tugev kanepi lõhn ning esiku seina kaunistus kahemeetrine Bob Marley plakat. Köögilaua ümber istusid Mick ja tema naine kelle nime ma ei mäleta, kes õhtu otsa vahet pidamata tossu tegid. Hipi eluviisi lahutamatu osa, mulle tundub. Ahjaa, üks Ali sõber on mingi lüpsifarmi omanik. Käisime sellel ka külas ning tegime mõned õlled seal. Sattusime täpselt lüpsiajaks, ehk siis sain ka käe külge panna ning lüpsimasina lehma udara külge lükata.. Lihtne töö aga lüpsimeheks väga ikkagi ei hakkaks.
Bonalbo maaelu vahetasime paari tunniga Brisbane vastu. Linna jõudes tekkis tunne nagu oleks kodus. Mitte, et ma Brissis varem käinud oleks, aga kogu ümbritsev tekitas ülihea tunde. Kohe näha, et poiss 5 kuud võsas elanud. Sõitsime Alexi ema juurde, kus ka nädalakese ööbisime. Tasuta öömajad on minu lemmik öömajad, muide. Saime tunnikese ta mammaga juttu puhuda kui seadsin sammud juuksurisse, kuna nelja kuuga oli mõnus nuustik pähe kasvanud ning Metsjeesusena ringi käimine enam ei ahvatlenud. Neiu küsimuse peale, mida teeme, ütlesin, et „Lase kääridel käia ja tee midagi huvitavat“. Ja ta tegi, mohawk nimelise asja, ehk siis küljed lühikesed ja pealt ning tagant pikk. Noh – tegu oli tõesti huvitava lahendusega, väga mitteminulik.
Brissis sai ka kaks õhtut väljas käidud. Esimesel õhtul kohaliku jalgpalliklubi pubis, kus võtsime ühe õlle ja läksime koju ära, teisel õhtul Brissi kuulsas Valleys, ehk siis linna keskuses olevas peopiirkonnas. Eks ta üks suur rahakulutamisauk ole, oma pubide, klubide, stripibaaride ja toitlustuskohadega. Jämmisime algul baarides, seejärel ööklubides ning õhtu lõppes mingil põhjusel stripiklubis. Väga kahtlane klubi oli vaid, kuna sealne rahvas tundus olevat pisut pättide killast. Vedelesime mingi aja seal ja siis tegime suusad. Ülejäänud aja Brissis võtsime väga vabalt, töllerdasime mööda linna ringi, saime ta sõpradega kokku jne. Ehk siis väga midagi ei teinud. Ideaalne puhkus.
Brissi järel asusime teekonnale Bundabergi, kus 400km asfaldi kündmise järel saime kokku preili Kerttuga, keda Milduras kohtasin. Tore oli näha taas tema alatisäravat nägu. Kiire šopping ning asusime teele tema elukohta – kena maja linna servas, mida ta kolme eestlasega jagab. Saime paariks ööks omale de lux elutoapõranda, ülipehme vaiba ning varjatud toanurkadega, kus ööd mööda saata. Kui aus olla, siis põrandal magamine polegi varem nii mugav olnud – tõesti de lux. Tänud Kerttule ja teistele! Lisaks elutoale saime ka Bundabergi rummitehase külastuse päevaks oma rallitandemisse naisliikme, kuna Kerttu soovis ka näha kuidas rummi toodetakse (ja keda me petame, tasuta degusteerida).
Bundabergi rummitehas on kindel koht kuhu minna, kui Bundyssse satud. Ja seda mitte ainult seetõttu, et Bundabergis midagi muud teha pole, vaid antud kogemus on päris põnev. Giid näitab ära kuidas rummi tehakse, millest tehakse, seletab pikalt protsessist ja tutvustab rummikultuuri. Ning annab tasuta näidiseid..
Algne plaan oli veel päev pärast rummivabrikut Bundabergis ringi tsillida, kuna aga seal miskit head teha polnud, siis jõudsime öösel kell 1 Alexiga pisut rummises konditsioonis otsusele, et hommikul sõidame minema. Hommikul üles ärgates oli tunne, et pigem magaks, mitte sõidaks. Kuna aga otsus oli tehtud ning 800km teekond ees ootamas, siis pakkisime auto ning asusime teele. Detsembris läbi kõrbe sõites polnud probleemiks mul üksi 1100km läbida, samas nüüd olid isegi 400km päevad suht pikad ja tüütud. Bundabergist lahkudes sõitsimegi umbes 400km, siis viskas kopa ette ning otsustasime ööbimiskoha leida. Kuna kumbki meist polnud huvitatud hotellis ööbimisest, tundus suvaslies kohas lageda taeva all tukastamine kui täiesti pädev plaan.
Pidasimegi auto teeservas kinni, leidsime väikses kõrvaltee, mis maanteest pisut eemale läks ning asusime kiirteest ca 50m kaugusel laagri üles seadmisega pihta. Kuna kell oli juba umbes 7, oli õues juba parajalt pime ning esimese asjana panime püsti lõkke. Seejärel prioriteetidelt järgmine – toit. Purgiliha mingi kastme ja asjadega lõkkel küpsetatuna oli kui pizzalõik pärast pikka piduõhtut. Päevakavas järnevalt heintest voodiaseme valmistamine, sinna peale õhuke rullmadrats öömaja oligi valmis.
Mõtlesin, et öö lageda taeva all saab küllalt vastik olema, kuna praegu on ikkagi talv, öösiti on sooja nii +3 kraadi, maha tulev kaste suht tihe ning lõkke kustutasime ka tuleohutuse eesmärgil ära. Võta näpust. Ainsad häirivad asjaolud olid iga tunni tagant üles ärkamine ning rong, mis paar korda mööda sõitis (jah, targad poisid parkisid end kogemata raudteest 30m kaugusele). Öösel külastasid meid ka kängurud, kes magamiskotist umbes 4m kaugusel meid vahtisid ning siis minema hüppasid. Keegi ragistas veel võsas, aga lähemale tulla ei julgenud. Juu teadis, et mõlemal olid padja all suured jahinoad, valmis dinogosid, kilpkonni ja muid ohtlikke elukaid kahjutuks tegema.
Järgmiseks õhtuks jõudsime lõpuks meie sihtkohta Airlie Beachi, kuhu Alex sai jääda vaid paariks päevaks(kuna ta pidi Brissi tagasi minema autot kindlustusele näitama),mina aga mitmeks nädalaks.
Otsisime välja sisuliselt ühe odavaima hosteli, mille hinnaks 23 daala öö. Väga soodne ju? Noo. Selle raha eest saime merevaate, isikliku köögi, nelja voodiga toa kus kedagi polnud, korraliku sisustuse, suure rõdu ja igast muud jama. Tegu oli parema asutusega kui mingi suvaline motell, mis maksab 50 daala öö. Esimesel õhtul asusime kohe ööeluga tutvuma. Külastasime mõnda pubi, et näha mida inimesed siinkandis ka teevad, seejärel siirdusime aga ööklubidesse. Lühikokkuvõte: kõik pidutsevad. Pubid-klubid on kõik pidevalt rahvast täis. Nii noori, kui vanemaid, neiusid kui tüdrukuid. Ja kahjuks ka noormehi. Aga see selleks. Õhtu lõppes mingil põhjusel meie välja viskamisega, probleemiks sõnelus mingi iirlasega. See meid aga ei morjendanud, kuna õhtuid tuleb ju veel. Kiire burger mäkist ning hotelli minema.
Järgmine hommik polnud tore – siinne rumm teeb ikka hinge haigeks. Asusin tegelema ainsa tegevusega, mis enesetunde paremaks teeb – ei, ma ei avanud külma siidrit :) Taavi läks jooksma. Vot nii, pole ma midagi nii alkoholist läbi imbunud. 45 minutit hiljem olin hotellis tagasi ning värske kui parm peale esimest õlut.
Lisaks pidudele, mida siin kohtab igal õhtul, on võimalik ka kultuursete asjadega tegelda. Näiteks käisime ükspäev Tõnnoga, kes meiega siin liitus, sukeldumas. Sisuliselt hommikul veeti meid Great Barrier Reefile (Suur korallrahu vist Kalevi poegade keeles), lükati üle parda ning õhtul veeti uuesti kaldale. Tegime kaks sukeldumist, kuna esimene 35minutit veeall jäi ilmselgelt väheks. Ütleme ausalt – pärast sellist kogemust, kus oled 12meetrit vee all ning toksid näpuga ligi meetripikkusi kalu ning õrritad mingeid isesulguvaid karpe näpuga end kinni panema, ei kutsu mingi snorgeldamine enam üldse. Igatahes – ülim kogemus.
Sama päeva õhtul läksime ka pubisse Alexiga viimast õlle tegema, kuna järgmisel hommikul asus ta Brisbane poole teele. Plaan üks õlle teha kadus leti äärde jõudes, kui avastasime, et õlle maksab 5.60, klaas rumm-koolat aga vaid vaid 3 dollarit (tavahind nii 7 ja 9 vahel). Kuna happy hour oli koheselt lõppemas, kahmas igaüks meist (meiega oli salamisi ühinenud mingi inglasest toakaaslane), 3 klaasi ning asusime sotsialiseeruma. Kuna plaan oli vaid õllele tulla ning mitte rohkemaks, siis panin end meelega väga casualilt riidesse (tsärk ja lühikesed püksid). Seda selleks, et jumala eest plaani korral klubisse minna mind sisse ei lastaks. Kui happy houri joogid läbi said, meenud mulle (justkui saatana poolt saadetud smsina), et kõrvalpubis kestab õnnetund 10ni.
Kokkuhoidlike noormeestena seadsime sammud sinna, kus rahvast rohkem ja pidu suurem. Tegu oli vale otsusega, kuna seal toimuv pidu oli ikka argipäeva kohta liiga võimas. Rahvas igal pool möllamas, kõigil hea tuju, muretu elu jne. Tegin viisakusest letiääres ühe neiuga juttu, kes võttis seda kui otsest külge löömist ning asus midagi kobisema. Törisesin talle vastu midagi elementaarsest viisakusest ja smalltalkist ning miskipärast tutvustas ta mind seejärel hoopis oma sõbrannale? Hmm, veider. Igatahes õhtu venis pikale, pubist sai klubi ja ühest õllest taas pikk õhtu kella 3ni väljas uitamisega.
Muide, kui eelmisel korral viskas turvamees meid klubist välja, siis seekord minu tervituse peale tervitas mees vastu ning uuris, kust ma pärit olen. Vastasin: eestist. Mehel tuli lai irve näole ning küsis kohe automaatselt: „Eestist? Oo, lahe. Kaksteist kuud?“ Mul võttis selline asi igatahes suu lahti, kuna olgugi, et paljud ingliskeelt rääkivad inimesed naeravad meie väljendi „kaksteist kuud“ üle, poleks uskunudki, et kellelgi see niimoodi lampi siin meeles on.
Aga pidutsemine pole, nagu mulje jääda võib, siin meil ainus tegevus. Olgugi, et Airlie Beachil leiduvate tegevuste raadius väga suur pole, siis midagi ikka on võimalik leida. Näiteks oleme juba mitu korda käinud võrkpalli mängimas, grillimas, niisama rannas hängimas jne jne. Ehk siis midagi kultuurset kah.
Olgugi, et paar nädalat on juba puhatud, on veel paar nädalat seda puhkust järgi. Airlie on küll tore koht, samas suht igav. Vaikselt liiguvad plaanid siit mingiks ajaks lahkumisest, kuna mitu nädalat ühes paigas peatuda on ka ju mage. Samas jällegi ei tea – Alexi lahkumise järel asusime reaalset seljakotiränduri elu mekkima, ehk siis kolisime 10kohalisse tuppa, ostsime söögiks nuudleid ning soodsa pakiveini. Tuleb ju sellinegi asi ära mekkida, enne Eestisse tulekut. Muide, hostel, kus praegu pesitseme, polegi väga paha. Küllalt viisakas, palju inimesi ümberringi ning alati keegi otsib tegevust. Ehk siis isegi üksi siia jäädes pole vast igavust karta.
Mõned nädalad veel ja siis saab juba Eestimaa mulda jalatsite taldade alt välja koputada.
Kas sinda teadsid, et maailma kultuuripärandisse kuuluv Suur Korallrahu on pindalalt sama suur, kui Victoria ja Tasmaania osariigid kokku?
Kokanurk
Laager
Vee raiskamine
Bonalbo
Queenslandi linnumees
Uus kodu
Sisalik hotellis
Üle kuuajaline puhkus algas rännukaaslane Alexiga (austraallasest kutt kellega koos töötasime) suhteliselt rutakalt. Nimelt ootasin juba ligi nädal aega oma passi Hiina viisaga, mis pidavat mulle Brisbanest tagasi saadetama. Kuna aga Austraalia postisüsteem on nõnda huvitav, et isegi kui ostad ümbriku millel on olemas tracking number (jälitatav ümbrik, ehk siis tead alati, kus su pakk on), siis seda kohati võimalik jälitada pole. Nii oligi, et pass uitas mööda austraaliat ringi ilma, et ei mina ega postitöötajad oleks teadnud, kus mu sinine semu on. Hea oli aga üllatus, kui ühel hommikul kohalikku postkontorisse helistasin ning teada sain, et mu pass on saabunud. Seadsin koheselt sammud kontorisse ning ütlesin sealsele rahvale, et lahkun. Jätsin bossude-kaastöötajatega hüvasti ning toppisime Alexi Subaru manti täis.
Esimesed 60 kilomeetrit oli kõik tore. Seejärel tapsime auto parema esinurga abil kängugu ära, mille üle polnud õnnelikud ei känguru, Alex ega auto. Känguru vedeles üksluise pilguga kraavis, Alex vihasena tema kõrval seistes, et poisile nuga anda ning auto ootas meid katkise stange, iluvõre, tule ja mitme muu vidinaga 100m eemal. Õnneks oli loom juba surnud ning pääses ilma nuga saamata. Autoga aga nii head lood polnud. Sõitsime lähimasse bensukasse ning ostsime pisut teipi, et MacGyveri (vale kirjapildi korral ärge pikka viha pidage) komber oma sõiduk uuesti pädevaks ehitada.
Päeva eesmärk oli jõuda Alexi isa juurde Bonalbo nimelisse linnakesse, mis asub kuskil mägedes. Üldjoontes oli teekond suht tavalise roadtripi sarnane, ainult viimases linnas enne Bonalbot kohtasime väga huvitavat ärimeest. Valgusfoori taga oodates peatus meie kõrval valge minibuss, kust pistis pea välja mustanahaline härrasmees, küsides ega me odavat kodukinosüsteemi osta taha. Neil pidavat paar tükki üle olema. Ilmselgelt varastatud kraam tekitas meis küll huvi, samas kuna kummalgi asju vaja polnud, siis keeldusime ja lubasime järgmisel korral osta.
Mõningased päevad Bonalbos saab kokku võtta suht lühidalt. Käisime mootorratastega mägedes ringi rallimas, kuritarvitasime ta isa relvakogu ning paugutasime kokku vist kolmest erinevast püssist ning külastasime Alexi vanu semusid. Ehk siis väga midagi ei teinud. Korra sattusime ka naabrite majja, kes on täielikud hipid. Välisukse avades tungis ninna juba tugev kanepi lõhn ning esiku seina kaunistus kahemeetrine Bob Marley plakat. Köögilaua ümber istusid Mick ja tema naine kelle nime ma ei mäleta, kes õhtu otsa vahet pidamata tossu tegid. Hipi eluviisi lahutamatu osa, mulle tundub. Ahjaa, üks Ali sõber on mingi lüpsifarmi omanik. Käisime sellel ka külas ning tegime mõned õlled seal. Sattusime täpselt lüpsiajaks, ehk siis sain ka käe külge panna ning lüpsimasina lehma udara külge lükata.. Lihtne töö aga lüpsimeheks väga ikkagi ei hakkaks.
Bonalbo maaelu vahetasime paari tunniga Brisbane vastu. Linna jõudes tekkis tunne nagu oleks kodus. Mitte, et ma Brissis varem käinud oleks, aga kogu ümbritsev tekitas ülihea tunde. Kohe näha, et poiss 5 kuud võsas elanud. Sõitsime Alexi ema juurde, kus ka nädalakese ööbisime. Tasuta öömajad on minu lemmik öömajad, muide. Saime tunnikese ta mammaga juttu puhuda kui seadsin sammud juuksurisse, kuna nelja kuuga oli mõnus nuustik pähe kasvanud ning Metsjeesusena ringi käimine enam ei ahvatlenud. Neiu küsimuse peale, mida teeme, ütlesin, et „Lase kääridel käia ja tee midagi huvitavat“. Ja ta tegi, mohawk nimelise asja, ehk siis küljed lühikesed ja pealt ning tagant pikk. Noh – tegu oli tõesti huvitava lahendusega, väga mitteminulik.
Brissis sai ka kaks õhtut väljas käidud. Esimesel õhtul kohaliku jalgpalliklubi pubis, kus võtsime ühe õlle ja läksime koju ära, teisel õhtul Brissi kuulsas Valleys, ehk siis linna keskuses olevas peopiirkonnas. Eks ta üks suur rahakulutamisauk ole, oma pubide, klubide, stripibaaride ja toitlustuskohadega. Jämmisime algul baarides, seejärel ööklubides ning õhtu lõppes mingil põhjusel stripiklubis. Väga kahtlane klubi oli vaid, kuna sealne rahvas tundus olevat pisut pättide killast. Vedelesime mingi aja seal ja siis tegime suusad. Ülejäänud aja Brissis võtsime väga vabalt, töllerdasime mööda linna ringi, saime ta sõpradega kokku jne. Ehk siis väga midagi ei teinud. Ideaalne puhkus.
Brissi järel asusime teekonnale Bundabergi, kus 400km asfaldi kündmise järel saime kokku preili Kerttuga, keda Milduras kohtasin. Tore oli näha taas tema alatisäravat nägu. Kiire šopping ning asusime teele tema elukohta – kena maja linna servas, mida ta kolme eestlasega jagab. Saime paariks ööks omale de lux elutoapõranda, ülipehme vaiba ning varjatud toanurkadega, kus ööd mööda saata. Kui aus olla, siis põrandal magamine polegi varem nii mugav olnud – tõesti de lux. Tänud Kerttule ja teistele! Lisaks elutoale saime ka Bundabergi rummitehase külastuse päevaks oma rallitandemisse naisliikme, kuna Kerttu soovis ka näha kuidas rummi toodetakse (ja keda me petame, tasuta degusteerida).
Bundabergi rummitehas on kindel koht kuhu minna, kui Bundyssse satud. Ja seda mitte ainult seetõttu, et Bundabergis midagi muud teha pole, vaid antud kogemus on päris põnev. Giid näitab ära kuidas rummi tehakse, millest tehakse, seletab pikalt protsessist ja tutvustab rummikultuuri. Ning annab tasuta näidiseid..
Algne plaan oli veel päev pärast rummivabrikut Bundabergis ringi tsillida, kuna aga seal miskit head teha polnud, siis jõudsime öösel kell 1 Alexiga pisut rummises konditsioonis otsusele, et hommikul sõidame minema. Hommikul üles ärgates oli tunne, et pigem magaks, mitte sõidaks. Kuna aga otsus oli tehtud ning 800km teekond ees ootamas, siis pakkisime auto ning asusime teele. Detsembris läbi kõrbe sõites polnud probleemiks mul üksi 1100km läbida, samas nüüd olid isegi 400km päevad suht pikad ja tüütud. Bundabergist lahkudes sõitsimegi umbes 400km, siis viskas kopa ette ning otsustasime ööbimiskoha leida. Kuna kumbki meist polnud huvitatud hotellis ööbimisest, tundus suvaslies kohas lageda taeva all tukastamine kui täiesti pädev plaan.
Pidasimegi auto teeservas kinni, leidsime väikses kõrvaltee, mis maanteest pisut eemale läks ning asusime kiirteest ca 50m kaugusel laagri üles seadmisega pihta. Kuna kell oli juba umbes 7, oli õues juba parajalt pime ning esimese asjana panime püsti lõkke. Seejärel prioriteetidelt järgmine – toit. Purgiliha mingi kastme ja asjadega lõkkel küpsetatuna oli kui pizzalõik pärast pikka piduõhtut. Päevakavas järnevalt heintest voodiaseme valmistamine, sinna peale õhuke rullmadrats öömaja oligi valmis.
Mõtlesin, et öö lageda taeva all saab küllalt vastik olema, kuna praegu on ikkagi talv, öösiti on sooja nii +3 kraadi, maha tulev kaste suht tihe ning lõkke kustutasime ka tuleohutuse eesmärgil ära. Võta näpust. Ainsad häirivad asjaolud olid iga tunni tagant üles ärkamine ning rong, mis paar korda mööda sõitis (jah, targad poisid parkisid end kogemata raudteest 30m kaugusele). Öösel külastasid meid ka kängurud, kes magamiskotist umbes 4m kaugusel meid vahtisid ning siis minema hüppasid. Keegi ragistas veel võsas, aga lähemale tulla ei julgenud. Juu teadis, et mõlemal olid padja all suured jahinoad, valmis dinogosid, kilpkonni ja muid ohtlikke elukaid kahjutuks tegema.
Järgmiseks õhtuks jõudsime lõpuks meie sihtkohta Airlie Beachi, kuhu Alex sai jääda vaid paariks päevaks(kuna ta pidi Brissi tagasi minema autot kindlustusele näitama),mina aga mitmeks nädalaks.
Otsisime välja sisuliselt ühe odavaima hosteli, mille hinnaks 23 daala öö. Väga soodne ju? Noo. Selle raha eest saime merevaate, isikliku köögi, nelja voodiga toa kus kedagi polnud, korraliku sisustuse, suure rõdu ja igast muud jama. Tegu oli parema asutusega kui mingi suvaline motell, mis maksab 50 daala öö. Esimesel õhtul asusime kohe ööeluga tutvuma. Külastasime mõnda pubi, et näha mida inimesed siinkandis ka teevad, seejärel siirdusime aga ööklubidesse. Lühikokkuvõte: kõik pidutsevad. Pubid-klubid on kõik pidevalt rahvast täis. Nii noori, kui vanemaid, neiusid kui tüdrukuid. Ja kahjuks ka noormehi. Aga see selleks. Õhtu lõppes mingil põhjusel meie välja viskamisega, probleemiks sõnelus mingi iirlasega. See meid aga ei morjendanud, kuna õhtuid tuleb ju veel. Kiire burger mäkist ning hotelli minema.
Järgmine hommik polnud tore – siinne rumm teeb ikka hinge haigeks. Asusin tegelema ainsa tegevusega, mis enesetunde paremaks teeb – ei, ma ei avanud külma siidrit :) Taavi läks jooksma. Vot nii, pole ma midagi nii alkoholist läbi imbunud. 45 minutit hiljem olin hotellis tagasi ning värske kui parm peale esimest õlut.
Lisaks pidudele, mida siin kohtab igal õhtul, on võimalik ka kultuursete asjadega tegelda. Näiteks käisime ükspäev Tõnnoga, kes meiega siin liitus, sukeldumas. Sisuliselt hommikul veeti meid Great Barrier Reefile (Suur korallrahu vist Kalevi poegade keeles), lükati üle parda ning õhtul veeti uuesti kaldale. Tegime kaks sukeldumist, kuna esimene 35minutit veeall jäi ilmselgelt väheks. Ütleme ausalt – pärast sellist kogemust, kus oled 12meetrit vee all ning toksid näpuga ligi meetripikkusi kalu ning õrritad mingeid isesulguvaid karpe näpuga end kinni panema, ei kutsu mingi snorgeldamine enam üldse. Igatahes – ülim kogemus.
Sama päeva õhtul läksime ka pubisse Alexiga viimast õlle tegema, kuna järgmisel hommikul asus ta Brisbane poole teele. Plaan üks õlle teha kadus leti äärde jõudes, kui avastasime, et õlle maksab 5.60, klaas rumm-koolat aga vaid vaid 3 dollarit (tavahind nii 7 ja 9 vahel). Kuna happy hour oli koheselt lõppemas, kahmas igaüks meist (meiega oli salamisi ühinenud mingi inglasest toakaaslane), 3 klaasi ning asusime sotsialiseeruma. Kuna plaan oli vaid õllele tulla ning mitte rohkemaks, siis panin end meelega väga casualilt riidesse (tsärk ja lühikesed püksid). Seda selleks, et jumala eest plaani korral klubisse minna mind sisse ei lastaks. Kui happy houri joogid läbi said, meenud mulle (justkui saatana poolt saadetud smsina), et kõrvalpubis kestab õnnetund 10ni.
Kokkuhoidlike noormeestena seadsime sammud sinna, kus rahvast rohkem ja pidu suurem. Tegu oli vale otsusega, kuna seal toimuv pidu oli ikka argipäeva kohta liiga võimas. Rahvas igal pool möllamas, kõigil hea tuju, muretu elu jne. Tegin viisakusest letiääres ühe neiuga juttu, kes võttis seda kui otsest külge löömist ning asus midagi kobisema. Törisesin talle vastu midagi elementaarsest viisakusest ja smalltalkist ning miskipärast tutvustas ta mind seejärel hoopis oma sõbrannale? Hmm, veider. Igatahes õhtu venis pikale, pubist sai klubi ja ühest õllest taas pikk õhtu kella 3ni väljas uitamisega.
Muide, kui eelmisel korral viskas turvamees meid klubist välja, siis seekord minu tervituse peale tervitas mees vastu ning uuris, kust ma pärit olen. Vastasin: eestist. Mehel tuli lai irve näole ning küsis kohe automaatselt: „Eestist? Oo, lahe. Kaksteist kuud?“ Mul võttis selline asi igatahes suu lahti, kuna olgugi, et paljud ingliskeelt rääkivad inimesed naeravad meie väljendi „kaksteist kuud“ üle, poleks uskunudki, et kellelgi see niimoodi lampi siin meeles on.
Aga pidutsemine pole, nagu mulje jääda võib, siin meil ainus tegevus. Olgugi, et Airlie Beachil leiduvate tegevuste raadius väga suur pole, siis midagi ikka on võimalik leida. Näiteks oleme juba mitu korda käinud võrkpalli mängimas, grillimas, niisama rannas hängimas jne jne. Ehk siis midagi kultuurset kah.
Olgugi, et paar nädalat on juba puhatud, on veel paar nädalat seda puhkust järgi. Airlie on küll tore koht, samas suht igav. Vaikselt liiguvad plaanid siit mingiks ajaks lahkumisest, kuna mitu nädalat ühes paigas peatuda on ka ju mage. Samas jällegi ei tea – Alexi lahkumise järel asusime reaalset seljakotiränduri elu mekkima, ehk siis kolisime 10kohalisse tuppa, ostsime söögiks nuudleid ning soodsa pakiveini. Tuleb ju sellinegi asi ära mekkida, enne Eestisse tulekut. Muide, hostel, kus praegu pesitseme, polegi väga paha. Küllalt viisakas, palju inimesi ümberringi ning alati keegi otsib tegevust. Ehk siis isegi üksi siia jäädes pole vast igavust karta.
Mõned nädalad veel ja siis saab juba Eestimaa mulda jalatsite taldade alt välja koputada.
Kas sinda teadsid, et maailma kultuuripärandisse kuuluv Suur Korallrahu on pindalalt sama suur, kui Victoria ja Tasmaania osariigid kokku?
Kokanurk
Laager
Vee raiskamine
Bonalbo
Queenslandi linnumees
Uus kodu
Sisalik hotellis
Subscribe to:
Posts (Atom)