Soovilaul

Mitme inimese tungival nõudmisel on nüüd tulemas uus postitus. Mildura elu põnevustest pole taaskord mõtet rääkida. Oleme vist nakatunud mingisuguse kohaliku viirusega, mis võtab ohvrilt viitsimise midagi põnevat teha ning jätab inimesed voodisse, arvutist filme vaatama või magama. Sellised meie päevad siin on – hommikul tööle, hiljem koju, dušš, pood, söök, film, uni.
Haigus tõmbab tagasi õnneks reedeti, mil töönädal lõpeb ning enamus hostelirahvast valmistub õhtuseks ühisürituseks.Reedel külastasime taaskord siinset vaba-aja keskust (kohalike jutu järgi ööklubi) the Setts, kus üllataval kombel kohtasime ka oma bossu. Asja tegi toredaks see, et härra tahtis meile Meeriga rummikokteili välja teha. Hurraa, 16 daala säästetud. Seejärel mõtlesin aga, et viisakas oleks härrale õlle välja teha, kuna ajal kui me tema rummijooki rüüpasime oli tema oma õllekannu tühjaks imenud. Läksin baari, kulutasin 10 minutit järjekorras ja lõpuks, kui soovisin maksma hakata, ütles teenindaja-tüdruk, et kaardiga maksta ei saagi. Tere tali. Päeva päästis selja taga seisnud bossu sõber, kes maksis arve sullis ära. Ehk siis tahtsin neile kahele õlle osta, aga maksis hoopis peremehe sõber. Jälle raha säästetud. Kokkuhoid on ostu jõud. Igatahes mingi kella 2st olime juba kodus ning kadusime magama.
Laupäeval külastas Mildurat loodusnähtus Tugev Tuul. Puud olid lookas, tee prahti täis ning tuul nii vali, et vastutuult kõndida ei jõudnud. 3 suurt telki, mis hosteli ees mõnusa varjualuse moodustasid, vandusid esimese paari tunniga igatahes tuulele alla. Pooled tugevad metalljalad on nüüdseks pooleks murdunud või kõverad. Säuke tuul siis.
Õhtul läksime töökaaslase Jane ja tema austraallasest kuti Brenti juurde grillima. Halb mõte. Liha vastu on meil Meeriga alati nõrkus olnud ning kaasa võetud burgerid (kotletid meie mõistes), saiad, hõbepaberisse topitud kartulid ja muu söök ning Jane ostetud muu lihakraam sai enamus ära söödud. Liigagi palju sai söödud. Õnneks sai siinsetele oludele kohaselt piisavalt külma humalapesuvett peale libistatud ning asi jäi tasakaalu.
Õllekõrvale sai ka sporti tehtud, nimelt Nintendo Wii’ga bowlingut mängitud. Olgugi, et tegu on telekamänguga, oli tegevust kui palju. Ja mis meile taaskord kõige tähtsam – tasuta. Eelmisel nädalal käisime ehtsat bowli mängimas ja enam väga minna ei plaani. Seda just hinna pärast. 16 dollarit 2 mängu / inimese kohta on palju. Kokku panime Meeriga magama 32 daala, et mängida 4 mängu (umbes pool tundi). Tunni hinnaks tuleb nii 64 daala ehk ligi 700 krooni, mis on üle kolme korra kõrgem kui kodused hinnad. Karm, aga vähemalt sai siin käsi valgeks.
Brent pakkus välja ka mõtte minna järgmisel nädalavahetusel paari tunni kaugusel asuvasse rahvusparki. Seal pidavat olema päris hea loodust nautida ning vaba päeva veeta. Pärastlõunal on võimalik tema vanemate houseboatiga (jõe peal olev maja, millega saab mööda jõge isegi ringi sõita) jõe peal pisut ringi paarutada, kala püüda (alammõõt pidi olema ligi 50cm) ning taaskord grillida. Plaan on ilus – ehk on ka ilm kuiv ning saame asja ellu viia.
Tööl on muidu asi ilus. Päeval Meeri tegeleb oma taimede harvendamisega ja uute istutamisega, mina kasvuhoone seinade parandamisega ja muude üldiste hooldustöödega. Ükspäev sain ka traktoriroolis käe valgeks. Tahaks veel. Bossuhärra reedel mainis, et esmaspäeval pärast tööd saavad kõik 4 (Meeri, Jane, Jaanus ja mina) ka teise traktoriga käe valgeks. Ei tea millest mehel siuke plaan tuli. Kas oli lihtsalt õlle peas rääkimas või on tal tõesti selline plaan. Meeri peaks muide järgmisel nädalal hakkama ka apelsinide korjamisega tegelema, kuna istutamist veel väga pole ning apelsinid rohkem kui valmis. Lihtsa töö varjuküljeks on suured ämblikud, mis apelsinipuude otsas elavad. Üks selline juhtus ka meie hostelisse. Paneks pildi üles aga Meeril on see alles kaameras ning arvutisse laadimata.
Mis toobki meid päevakorra järgmise teema juurde. Meeri sai maha järjekordse šoppinguga, ostes omale digika. Neiul ikka seda raha on, tal vist mingi salajane lisatöö. Igatahes leidis jah ühe ägeda Sony-pätsi, mis oli tavahinnast ligi 100 dollarit odavam. Tubli tüdruk, las pildistab. Peaasi, et laps õnnelik on.
Vaikselt haume ikka ka plaani siit edasi reisida. Kui juulis arvasime, et Milduras veedame 2 nädalat ja siis sõidame edasi Läände, siis nüüdseks on kahest nädalast saanud 6 nädalat ning plaanime veel kaks olla. Imelik, kuidas on võimalik siia kinni jääda. Igatahes, kuulsime kohast nimega Coober Pedy, mis kujutab endast vana opaalikaevanduslinna, kus inimesed elavad maa all. Jah, nii see on. Tegu on keset liivavälja asuv linn, kus on lihtsalt maa peal elamiseks olud pisut pahad, ülisooja temperatuuri näol just. Mõtlesime, et peaks selle kahtlase koha üle vaatama, kus inimesed elavad kui mutid, uuristades omale maa alla kodusid. Et aga sinna jõuda tuleb teha niigi 2900 km pikkusele teekonnale väike lisaring, mis annab veel 600km juurde meie distantsile.
Põnevaid kohti on ikka päris palju siin, mida külastada. Nüüd tulebki välja mõelda, et kas alustame oma kultuuriprogrammiga juba enne Perthi sõitu või käime esmalt Läänerannikul Tõnispoissi ja Ander-Laurat vaatamas ja alles seejärel hakkame riiki avastama.
Nii, aga jutt on saanud väga pikk ning eilne SkyPlusi naistekas hakkab ka tasapsi läbi kuulatud saama.
Kas sina teadsid, et kui mõni kohalik küsib sult küsimuse, mis kõlab umbes "Jeeusit gai'in", siis ta tegelikult küsib sult tugeva austraalia aktsendiga "how's it going" ehk "kuidas läheb"?
T

Meeri leidis suure puu

Meeri kõndis metsas

Kohalike tavaline suvila, houseboat ehk paat-maja