Viimne nädal Milduras

Jah, alanud ta on. Paar päeva tagasi juba, kui täpne olla.
Jumalik on teadmine, et lõpuks ometi lahkume siinsest rutiinist ning asume teele Perthi poole. 2900 kilomeetrit puhast rõõmu läbi kõrbe, maapiirkondade, külakeste ning (loodetavasti) maalilise rannaääre. Samas on ka pisut kahju, kuna just käimasolev nädalavahetus on olnud siin veedetud aja üks parimaid.
Nädal oli iseenesest parajalt saast. Kui esimesed päevad oli bossuhärra normaalses tujus, siis neljapäeval oli jälle mehel tuju halb ning saime mõnusa motivatsiooniloengu osaliseks, mille läbiv teema oli "te olete aeglased töötajad, kui nii jätkate siis olen sunnitud teid välja vahetama". Meil oli ausaltöeldes sellest suhteliselt ükskõik, kuna niikuinii oleme järgmisel reedel juba siit läinud. Samas jälgisime järgmisel tööpäeval härra poolt palgatud austraallastest töötajaid, kes (üllatus üllatus) olid veel laisemad kui meie. Kirss koogi peal oli see, et mina ja Meeri tegime sama töö, mida meie kõrval tegid kaks meessoost austraallast, palju kiiremini ära. Niiet kui järgmine kord härral torisemistuju tuleb, siis on vähemalt hea talle öelda, et meie lahkumise järel saab ta oma töötajate tootlikkust veelgi väikemana näha.
Nädalavahetus algas aga juba neljapäeval, mil mängisime ülimat beer-pongi (õlle pingpong või midagi sarnast). Kui tavaliselt läheb vaja kaht mängijat ning pinksipalli, siis ülima mängu jaoks sai kokku aetud 8 spordihuvilist noort ning duubeldatud pallide arvu. Igaüks sai enda ette väikese laua 6 pooleliitrise topsiga, kuhu kõigi sisse manustati nii umbes 200ml õlut. Kõik mängijad ja lauad on ringikujuliselt ning point on pall mõne kaasmängija topsi visata või põrgatada. Kui pall joogis maandub, tuleb topsi omanikul jook põhjani juua. Lõbus mäng aga tihtipeale jääb paljudele mängijatele õhtu lõpuakordiks. Meie jaoks õnneks mitte - mõlemad Meeriga elasime mängu üle ning jõudsime hommikul ka tööle.
Enne tööle minekut aga jõudis lõpule minu kaamera tellimise saaga, mille käigus sain taaskord aimu siinse asjaajamise debiilsusest.Nimelt tellisin eelmise nädala teisipäeval omale uue kaamera. Neljapäeval pandi pakk Hong Kongist laost teele. Tänu võimalusele paki liikumist järgida teadsin, et laupäevaks (48 tunniga) oli pakk jõudnud Melbournesse. Ja siis ta kadus. Kuni kolmapäevani polnud asjast midagi kuulda. Õhtul hakkasin asja uurima ning mis selgus. Kolmapäeval olevat pakk jõudnud juba meie hostelisse, aga kuna kedagi seal seda vastu võtmas polnud, siis kuller otsustas paki tagasi vahelattu viia. (Loogiline oleks muidugi helistada või jätta mingi vastavasisuline kiri või toimetada pakk postkontori postkasti ning jätte viide meie postkasti). Aga Austraalia pole eriti loogiline maa. Kui uurisin, et kuhu pakk viidi, sain vastuseks, et 600km kaugusel asuvasse linnakesse ning et oma kaamerat kätte saada, siis pean kas ise järgi minema, paki samale aadressile uuesti saatma(ja sama jama kordama) või mõne muu koha leidma, kuhu saata. Otsustasin oma tööjuurde saata. Kõik sai tibi-tobi korda aetud, tibi DHLi klienditeenindusest ajas kõik asjad korda ning kõik tundus kena, isegi teadmine, et pakk saadetakse mu tööjuurde läbi Sydney! Ehk siis selleks, et elukohast 12km kaugusel asuvasse töökohta pakk pärale jõuaks, tuleb ta saata läbi Sydney vahelao. Debiilsus kuubis. Ning et asi veel huvitavam oleks, helistati mulle paari tunni pärast tagasi nutulauluga, et nii kaugele maapiirkoda nagu mu töökoht on DHL ikka pakke ei toimeta. Noo tõesti debiilsus astmel 5 juba. Et edasisi juhtnööre saada pidin helistama mingile Jeff'ile, kes annab mulle infot. Jeff aga, vana ja toriseva mehena, tõi päikese mu päeva, kuna hoolimata DHLi katsetustest kaamerat veel paar aastat mööda riiki ringi sõidutada oli mu pakk meie ööbimistkohast paari kilomeetri kaugusel mingis pakilaos, kust Jeff selle mulle reede hommikul kätte andis. Hurraa!
Reede õhtul sai minust legend, vähemalt nii mulle väideti. Nimelt ühe meie hosteliomaniku õde toodab oma farmis alkoholi. Nii rummi, viskit kui muud säärast. Ning kuna poes on kõik ülikallis, siis loomulikult tarvitavad paljud võimalust saada asju odavamalt. Nii ka meie. Tihipeale tellitakse sellelt tädilt 3-4 pudelit rummi nädalavahetuseks. Kuna aga meie lahkume ning nädalavahetusi on rohkem ees, mõtlesime pisut ka teepeale kaasa võtta. Tellimus: 20L. Algul tahtsime tegelt 20 pudelit saada, aga kuna nii palju tühje pudeleid hetkel tädil polnud, pakuti meie varianti saada 20L kanistri täis rummi. Ohh jummal. Kõik imestasid et mis ilmaime nüüd sündinud on, et nii palju ostetakse. Õnneks aga oli meil olemas vabandus, et egas kõik meile pole. Perthi suundudes ootab meid ees kari januseid eestlasi kes samuti olid huvitatud sooda märjukese omandamisest ning kui nad selle rummi mahedat karamellilist maitset tunnevad, siis nende 4pudeline tellimus suureneb kenasti 10'le. Kindel investeering.
Igatahes, reedel pidasime mõnusa simmani maha, laupäeval ärkasime juba kell 9 hommikul, vedasime pehmed diivanid päikese kätte ning nautisime sooja kevadhommikut. Mõni tund päikest ja nii mõnigi inimene oli juba mõnusalt ära põlenud. Lõunapaiku tulid hosteli omanikud kohale, et tutvustada meile Austraalia spordikultuuri pärilit - austraalia jalgpalli. Nimelt oli laupäeval üleriigilise jalgpalli karikafinaal, millele vist kogu riik kaasa elas. Läksime siis kohalikku pubisse mängu vaatama. Asjal, nagu välja tuli, oli aga ka konks. Nimelt palusid naised meil valida kõigil üks meeskond, kelle poolt olla. Kui mõni võistkond mängus värava lööb, peavad vastasmeeskonna poolehoidjad kannutäie õlut ära jooma. Õnneks olid kannud ülipisikesed niiet ei mingit muret. Ning tiim, millele meie Meeriga kaasa elasime, juhtis mängu algul pikalt pikalt. Keskosas hakkasid nad aga järele andma mis tähendas ka meile paari sõõmu. Ning mängu lõpp - viik! 63-63 kui ma õigesti mäletan. Normaalses jalgpallis tuleks lisaajad, penaltilöögid ning lõpuks kulli ja kirja viskamine, et kumb võidab. Kuid siinsed inimesed armastavad, kui asjad venivad, seega toimub kogu trall ja tagaajamine uuesti järgmisel nädalavahetusel. Tiimid kogunevad staadionile, fännid pubidesse, kõik elavad kaasa ning keegi loodetavasti ka võidab. Tegu oli teistkordse sarnase situatsiooniga 150 aasta jooksul.
Täna on hea rahulik päev, kus ei ole jalgpalli, õlut ega pidu. Täna käime netis, kirjutame blogi ning läheme jõe äärde jalutama, et vähe ka kvaliteetaega nautida. Ikkagi viimased päevad siin ju.
Usutavasti kirjutame midagi siia ka enne reede hommikul lahkumist ning kui kõik hästi läheb, lisame pilte ka teepealt või siis, kui õnnelikult Perthi jõuame. Seniks aga - adjüü.
Kas sina teadsid, et töötud Austraalia kodanikud saavad riigilt töötutoetust, mis keskmiselt on ühes kuus 1060 dollarit (umbkaudu 11 000 EEK) ?
T

Meeri töötamas

Ülim beerpong hosteli ajaloos (viimase kahe kuu jooksul)

Hommikupäikest võtmas