Tiliseb tiliseb aisakell...

... või siis ka mitte. Väga kuulda neid pole olnud. Eriti nädala alguses, mil asusin Mildruast Canberra poole teele.
Esmaspäeval sai auto teenindusse viidud, kuna et mu maanteeabi pakett säiliks, pean masinat iga 5000km tagant hooldamas käima. Oma arust oli auto suhteliselt heas seisus, mehaanikud aga seda ei avanud. Pooleks murdunud summuti, kulunud kojamehed, mitte töötav aknale vee pihustamise düüs, ribadeks olevad mingid kummikatted, kulunud tagarehvid ja ooi oi mis veel sealt kõik üles leiti. Igatahes tavalise 129dollarilise üle vaatamise ja õlivahetuse asemel tuli arve pisut siiruviirulisem :) Kõige lahedam on veel see, et juulis oli mu auto all 4 tuttuut rehvi, nüüd aga (kui avastati et tagumised küllalt pastlad) hakkasin vaatama, et esimesed on üht marki ning tagumised teist marki. Ehk siis mingi automehaanik on mulle huumorit teinud. Kvaliteethuumor praktilise nalja näol. Seni, kuni auto teeninduses oli, käisin veel Riviera nimelisest hostelist läbi, kus varem elasin 2,5 kuud. Päris hea oli sealseid juhatajaid ning isegi mõnda muud inimest, kes meiega samal ajal seal elasid, näha.
Pärast auto kätte saamist oli juba lõuna käes ning aeg teele asuda. Õnneks väga palju sõita polnud, umbes 600km ainult. Jõudsin õhtuks kenasti Great Ocean Roadi algusesse ning otsustasin end kusagile parklasse laagrisse sättida. Parklasse jõudes leidsin eest kaks sama tegevust plaanivat saksa neiut. Ajasime mõned sõnad juttu, käisime mingit kaljumoodustist vaatamas ning seejärel kadus iga roju oma koju ära. Ahjaa, üks neist tegi mulle hea komplimendi ka, küsides jutu käigus "Kuule, kas sa oled austraallane"... Noojah, kui ma pisut tumedanahaline ja jämeda ninaga välja näen, siis võib-olla olengi.
Hommik. Vihma sajab. ÖÖ läbi on sadanud. Külm on. Niiske on. Pilved on. Rõve on. Ei taha ülde üles tõusta. Pilve tagant piilub päike. Siis aga kohe jälle enam ei piilu. Mõtlen, et päev on rikutud. Õnneks aga nii ei lähe. Tunniga, mille jooksul olen end minekuvalmis seadnud, on vihm järgi jäänud. Asun 250km pikkusele Great ocean roadile ( pikk maantee mööda riigi lõunakallast, mille äär on täis kena vaatega randasid ning kaljusid). Eelnevalt olin kuulnud, et tegu on kohaga, mis kindlasti tuleks läbi käia. Nüüd, tagantjärgi mõeldes, võib öelda, et päris lahe koht oli tõesti. Kosed, rannasopid, kaljud, kivimoodustised. Igast jama oli seal. Pildid on selle loo lõpus. Kogu 250km läbi sõitmisele kulutasin 6h. 5h sellest oli sõitmist-peatumist-sõitmist-peatumist, viimane tund kulus aga mõnusale värskendavale hommikusurfile. Ahjaa, 15minutit kulus ka väikesele üllatusele, mille auto mulle korraldas. Nimelt mööda kitsast mägiteed sõites tundisn, kuidas autosse tuleb kärssava puidu lõhn. Väga ei pööranud sellele tähelepanu, kuna arvasin, et mõni talunik kuskil kärsatab midagi. Korraga hakkas auto ventilatsiooniavadest paksu sinist tossu sisse tulema. Mõtlesin: jäta auto tee äärde seisma. Tegu aga nii kiirelt ei järgnenud, kuna ühelpool te ääres oli kalju, teisel kuristik. Sõitsin pisut maad suitsusaunas edas, kuni jõudsin pisut laiema koha peale. Jätsin auto seisma, kargasin autost välja ning tegin tossusest sõidukist pilti. Seejärel hakkasin viga otsia - ei leidnud. Võib-olla oli mingi puuleht sattunud ventilaatori vahele ning läks peaaegu põlema, ei tea. Panin auto uuesti käima ning sõitsin minema, 700km möödusid igatahes tossutult. Surfama minnes oli vesi nii külm, et varbad tahtsid ära külmuda. 10minuti pärast enam varbad külma (ja väga ka midagi muud) ei tundnud ning mida ei tunne, seda pole olemas :) Surfi järel asusin taas teele, sedapuhku Melbourne poole, kuna mõte oli sellest linnast mööduda ning siis paarikümne kilomeetri järel ööbimiskoht leida, et viimaseks päevaks alla 600km sõita jääks. Jätsingi auto teeäärde rekkaparklasse,tegin kiire õhtusöögi saia, vorstikeste ja õllega (mõtlesin grillida tegelt aga teepeale ühtki grilliga puhkepaika ei jäänud) ning kadusin magama ära. Viies öö autos, eriti külm oli. Õues oli vist 9kraadi sooja ainult. Huhh. Rohkem väga enam seda korrata ei taha. Varbad olid jääs, pikad tressid olid seljas, kaks tekki peal, aga ikka oli rajult külm. Huhh.
Kolmapäeval käristasin oma viimased 570km maha ning jõudsin lõpuk Canberrasse sugulaste Jilli, Bretti ja nende laste juurde. Lõpuks ometi ootasid ees voodi, dušš ning võimalus autost väljas viibida. Sellest ei tulnud aga taas midgi välja. Esimese asjana läksime kohe mu vanaisa venna koju, tema naisele ning teistele sugulastele külla. Hilisõhtuni olime seal, tegime pidu ning siis õhtul sain lõpuks jumaliku kuuma duši ning veel jumalikuma pehme voodi rõõme nautida.
Neljapäev, 23dets, midagi väga ei toimunud. Käisime korra kaubanduskeskuses, veepargis ujumas, taas sugulastel külas ning õhtuks koju. Kaubanduskeskuses tegime jõuluvanaga ka koos pilti. Lapsed tahtis mind pildile saada, jõuluvana väga vist mitte, kuna seni kuni ta Callumi ja Emilyga juttu ajas, istusin mina tema kõrvale saani ning mind nähes vend ehmatas päris korralikult :D Tegelikult poleks pidanud meie üldse pildi eest maksma vaid jõuluvana, kuna tema pole minuga koos pilti saanud teha siiani ning ka edaspidi ei saa, seega on see talle ainulaadne kogemus.
24.dets, jõulud. Kui muidu pidas siinne Karotam'e kogukond jõule austraalialikult 25ndal detsembril, siis kuna mina olen siin (ning eestis on söömaaeg 24ndal), otsustati teha kogupere söömaaeg ka 24nda õhtul. Sink, kartul, õunamoos sealiha peale (! päris hea oli muide), puuviljad, sokolaadipuding. Suhteliselt sarnane menüü meieomalegi. Kuusealune oli kingitusi täis ning kui Eestis said lapsed ikka õhtul kingid lahti rebida, siis siin peavad nad 25nda hommikuni ootama. Paras.
25.dets: äratus kell 06.30 kuna Callum ärkas siis juba üles ning jooksis kisaga jõulupuu alla kinke lahti kakkuma. Tore tore. Kohe järgnes ka Emily. Nii palju siis magusast jõuluhommikuunest :) Seejärel sõitsime taas Margareti juurde (nagu viimased 3-4 päeva juba traditsiooniks on saanud) ning tegime seal väikese jõululõuna jõulusingi ja muu kerge nodiga. Seejärel oli minu tähetund - olin ostnud poest Eestis tehtud heeringat, Poolas toodetud hapukapsast ning sain kodust ka mingi jõulukoogi retsepti. Lubasin pisut Eestimaist siinsesse sooja jõulu tuua. Ajal, mil mina köögis palehigis vaeva nägin (noh, mitte väga tegelt), vedelesid teised päikese käes basseinis. Poolteist tundi kokkamist ning hapukapsas, heerigas sibula ja hapukoorega ning kook olidki valmis. Maitseelamused? Kook: normaalne. Hapukapsas: väga tõelähedane. Heeringas: ülim. Usutavasti oli mängus palju viisakust, samas ka kohalikud kiitsid ning eriti läks peale heeringas. Samas üks perepoegadest, 7aastane Aron, pistis hapukapsast kahe suu poolega, arvates et tegu on hapude nuudlitega. Kõik naersid vaikselt pihku, kui ta oma nuudleid juurde küsima tuli.
Sellised siis olidki jõulud siinmail. Väga jõulutunnet pole, kuigi kõik kohad on jõulutulesid täis ning kaubamajades on sarnane möll nagu meil. Aga LUND JU POLE! See on suurim miinus.
Selle nädala jooksul tuli ka ühelt blogi fännitarilt ettepanek "Kas sina tead" küsimuse jaoks. Kuna mul oli juba boxing day teemaline asi olemas, siis mainin fännitari ettepaneku enne päris jutu lõppu ära. "Kas sina teadsid, et flamingod pissivad oma jalgade peale selleks, et ennast maha jahutada?". Vat selline tarkusetera siis :) Kui kellelgi palav hakkab kunagi, siis.. noh.. tegevus teada :)
Igatahes päris lahedad jõulud olid. Erinevad, samas huvitavad.
HÄID JÕULE!
T
Kas sina teadsid, et Austraalias kestab kaubanduslik jõuluhullus edasi ka pärast kinkide kätte andmist, kuna 26ndal Detsembril on rahvuslik püha "boxing day" (seotud kastide ja pakkimise, mitte poksimisega), mil kaubanduskeskused teevad suuri allahindlusi ülejääkide müümiseks ning rahvas taas hullunult ostlema suundub?

Great ocean road - kosk

Great ocean road - Island bay

Great ocean road - Auk kaljus

Great ocean road - London bridge

Great ocean road - auto tossu täis

Jõulud Canberras - lapsed kaunistatud aknast sisse piilumas

Jõulud Canberras - Perepilt

Jõulud Canberras - Jõulunosimine

Jõulud Canberras - Jõulutuledega mõni mees ei koonerda

Väikelinnas saab tee äärest ka kütet osta. Ehk on järgmise maja (pubi) ees ka õlletankur?

Väikelinna autovalik - värvid sina oma masina ära, värvib ka naabrimees. Kes teab, mis AFL meeskonna värvidega tegu on?

It's a long way, to the top if you wanna rock'n'roll....

Rokiteemaline algus rokiteemalisele nädalale. VÕi vähemalt viimasele neljale päevale.
Esmaspäev-teisipäev kulusid Perthis Anderi juures oma asjade pakkimisele, viimaste varustuselementide ostmisega ning muude ettevalmistustega. Kõik selleks, et kolmapäeval asuda 3300km teekonnale Perthist Mildurasse ja seda ka mitte otse, vaid ringiga, et ikka lõbusam oleks.
Kolmapäeva hommikul saigi autole hääled sisse aetud ning Perthi tolm ee.. rehvidelt pühitud. Suhteliselt nukker oli lahkuda linnast, mis kahe ja poole kuuga nii koduseks saanud oli ning kuhu mitmed sõbrad, töökoht, elukoht ja kõik muu maha jäi. Perth, kus meri vaid pooletunnise sõidu kaugusel, võimalus surfata koguaeg olemas ning päike ja 30kraadine temperatuur sind alati ootamas õues. Ühesõnaga - tore koht. Aga jah, aeg oli sealmaal, et suund Idarannikule võtta. Sõidu algus oli kõike muud kui sujuv, kuna juba sõidu kolmandal kilomeetril kuulsin väikest plaksu ning peegilisse vaadates nägin, kuidas üks mu ilukilp auto kõrval veeres, seejärel aeglustus, ühe tagasõitva auto ninaga põrkus, tükke viskas ning edasi veeres. Nagu kakuke - taavi käest veeresin ära, järgmise auto eest veeresin ära .... Samas tagasõitjat vist asi väga ei häirinud - tõmbas vaid kõrvalritta ning nii tegid ka tema taga olijad. Kõik kartsid mind :)
Perthist välja jõudes kiskus olukord veelgi nukramaks - pidevalt oli ikka kahtlus, et kas on mõte see teekond ette võtta, kas idas on ikka parem, kuidas idas ilm on (ilmateade näitas ca 22kraadiseid temperatuure ja pilvi eelmisel päeval), kuidas idas hakkama saan jne jne jne. Lisaks oli taevad juba 300km PErthist väljas pilvine ning tagatipuks saatis Ander sõnumi, et "Kuule, mõttetu minna sul. Tule tagasi" :D See ei teinud asja väga kergemaks.
Esimese päeva õhtuks jõudsin välja Esperance nimelisse sadamalinna, kuhu plaanisin ka ööbima jääda. Kuna plaan oli ööbida alati tasuta, siis asusin otsima kohta, kuhu auto parkida ning kus siis mõnusalt tagaistmel öö veeta. Mere ääres paikneva hotelli muruplats tundus selleks sobiv koht - parkisin auto ära, tegin õhtusöögi ning asusin magama sättima. KOhe oli aga hotelli omanik kohal, tagus vastu autot rusikaga ning käskis mul minekut teha. Nii palju siis sellest. Tiirutasin väheke mööda rannikut ringi, kohtusin kahe saksa matkajaneiuga kes ühes parklas ööbisid oma väikebussis ning otsustasin nende kõrvale jääda (Märgi alla, mis ütles "Ööseks jäämine keelatud. Trahv $100"). Mina trahvi miskipärast ei saanud.
Hommikul ärgates oli tunne päris reibas - öö autos polegi väga hull. Pesin kiirelt avalikus vetsus hambad ära ning esimese asjana sõitsin kohe randa, surfama. Olin kuulnud, et sealkandis on ülihead lained, aga noo selliseid ideaalseid surfilaineid minu laua ja oskuste jaoks polnud ma veel varem näinud. Lained murdusid rannast suhteliselt kaugel ning tulid mõnusalt rahulikult rannaliivale välja, mis maakeeli tähendab väga head pikka sõitu.. Pool tundi vees ning tunne oli, nagu oleks SPAs käinud. Seejärel väga enam muud teha polnudki, kui sõitma asuda ning samal ajal väike hommikusöök teha. Kuna plaan oli kogu reis Perthist Mildurasse ning siit edasi Sydneysse teha võimalikult väheste kuludega (et elada ehtsat seljakotimatkaja elu), siis toiduks polnud mingid vorstikesed, muna ja peekon, vaid 2 jogurtit, paar virsikut ning paar banaani. Mitte midagi erilist. Tegin kiire poepeatuse ka veel enne kõrbesse sõitmist, varusin veel sööki (saia, tuunikalakonserve,veel puuvilja ning kartulikrõpse une peletamiseks) ning asusin teele. Esimese asjana kõrbes peeti mind kohe jõuluvana-kiirteepatrulli poolt kinni, et lube kontrollida. Politseinikuhärra veeretas mu Eesti juhilube näppude vahel, vaatas mind ja lube ning küsis, et kust kuradi kohast ma pärit olen. Rääkisin loo ära, mille peale ta arvas, et ma olen esimene eestlane keda ta kohanud on ning soovis ilusat reisi. Väga meeldiv teenindus oli igatahes, hea et kingitust ei saanud trahvi näol, kuna pärast kolme kuud Austraalias viibimist peavad olemas olema juba kohalikud load.
Teine sõidupäev polnud just kõige põnevam, kuna aknast välja vaadates paistis vaid punane liiv ning mõttetu võserik. Ainsaks seltsiliseks oli mu sülearvuti, mis truult minu kõrval istmel või surfilaua peal istus ning mulle muusikat mängis. Sõidu eelselt sai kõvasti igasusu laule oma arvutisse kogutud, sealhulgas ideaalset maanteemuusikat Metallica uue Black Albumi, AC/DC, Green Day kahe albumi ja Guns'n'Rosesi plaadi näol ning lisaks veel muud kuulatavat jama, näiteks Eesti muusika, mida oli hea kaasa joriseda kui uni peale tuli. Teine päev mööduski ainult sõites. Õhtuks jõudsin Lääne-ja Lõuna Austraalia piiri äärde tanklasse, kuhu plaanisin ööseks jääda. Kahjuks aga puudus seal tasuta ööbimiskoht (koht, kuhu võid oma auto parkida ning sinna ööbima jääda). Seega sõitsin sealse karavanpargi kõrval olevale puhkealale (mis on mõeldud päeval väikese peatuse ja pikniku pidamiseks ning seejärel edasi sõitmiseks) ning parkisin auto sinna, taaskord ööbimist keelava märgi alla. Veetsin seal öö ära ning hommikul tanklasse duši kasutamise kohta uurima minnes sain sealselt töötajamehelt taas piki pead, et miks ööbisin puhkealal, kui oleksin pidanud minema karavanparki jne jne jne. Tegin lolli näo pähe ja vabandasin. Äge on aga see, et kui ma tahtsin kasutada sealset neljadollarilist dušinurka, siis mees saatis mind hoopis karavanparki pesema, kus dušš maksis vaid ühe dollari 5minuti eest. 3 daala säästu kohe.
Pärast dušši sai taas autole hääled sisse pandud ning teele asutud. Mõte oli sõita 810km ning jõuda Kimba nimelisse linnakesse, kus ka varem olin ööbinud, tookord aga hotellis. Teepeal midagi põnevat nägemata ning ainult oma lollakaid mõtteid kuulanuna (ja iseendaga suuri tülisid ning vaidlusi maha pidanuna) jõudsin juba kell 16.00 Kimbasse. Tundus vähe rumal sinna ööseks jääda, seega otsustasin veel 156km sõita ning järgmisse linna sõita, mis tähendas minu jaoks lõpplikku kõrbest väljumist ning tsivilisatsiooni jõudmist. Enne kella kuut olingi Port Augustas, käisin kiirelt tankimas ning esimese asjana sõitsin kohe McDonald'sisse, eks ikka tasuta interneti pärast.. Ülihea oli taas netti saada, sõpradega suhelda, emale kiri kirjutada, uudiseid lugeda jne. Eluisu tuli kohe tagasi. Veetsin seal mingi tunnikese (plaan oli tegelikult öömaja leida, tegelikkuses aga veetsin kogu aja sõpradega lobisedes ning öömaja otsimisest ei tulnud midagi välja). Korraga avastasin, et unustasin ajavahe tõttu kella keerata. Arvuti kell näitas ikka kenasti 18,50 samas kohalik aeg oli juba 20.50 või midagi sinna kanti. Ehk siis olin suhteliselt ajahädas. Kuna Port Augusta on linn, kus on väga palju mustanahalisi kohalikke (kes pole just parim kontingent siin, võrreldavad meie koduste sibulapoistega), siis päris igale poole autot jätta ei julgenud. Otsustasin linnast välja sõites tee äärde jääva BP tankla kasuks. Sõitsin tanklasse, parkisin oma Fordi suute rekkade parkimiskohale (jättes ühe rekkamehe vist öömaja suhtes pika ninaga, vabandan südamest), ning keerasin kerra. Kahtlane oli magama jääda, teades et aja, millega harjunud oled, järgi on kell alles umbes 7 õhtul, samas kohalik kell näitab juba kusagil 9kandis. Suure surmaga aga sain aga une peale ning hommikul kella 6.30ni rahulikult tukastatud (vana aja järgi 4.30;) ).
Hommikul sain taas kuuma dušši nautida (sedapuhku 2 dollarit), aga asi oli seda väärt ka. Tegin kiired tuunikala leivad ning asusin teele. Lõpp juba paistis kuna teadsin, et päeva kilometraaž jääb umbes 570km kanti, mis viimaste päevade 900km otsadega võrreldes oli lapsemäng. Ei läinudki kaua aega, kui olin juba mere äärest sisemaale jõudnud, sõitsin üle mägede, läbi orgude ning muude looduselementide, mis väga kahtlaselt Itaaliat meenutasid. Kokku kulus aega 6,5 tundi et Port Augustast 580km kaugusele Mildurani jõuda (kuna panin ühest ristmikust pisut valesti kuskil külavaheteedel ning tegin väikese ringi, kohalike oludega tutvumiseks otseloomulikult). Jumalik tunne oli taas Mildurasse jõuda, poleks seda arvanudki. Kõik oli nii kodune. Coles, kus olime käinud sööki ostmas, McDonald's kus olime käinud internetti varastamas, hostel, mis oli meie koduks olnud 2,5kuud jne jne. Ülihea tunne oli igatahes, nagu oleks kodus. Kiirelt sõitsin Jane ja Brenti juurde (26a saksa neiu ja tema 28a austraallasest kutt), kelle juures peatuma pidin. Silme ees oli mul juba nende külalistetuba, kus paiknevas voodis end ette kujutasin õhtul lebamas. Minu plaan polnud aga nende plaan. Minu mõte oli nimelt nendejuure jõuda, juttu puhuda, pesemas käia ja magama minna.
Nende plaan oli aga sootuks teine. Jane läks kella poole kuueks tööle Brent tuli kella 7paiku alles ise koju, pakkis asjad ning asusime hoopis rahuliku koduõhtu asemel teele jõeäärde vähke püüdma. Nimelt oli kutil plaan kahe sõbraga sinna minna ja kuna ma ka siinkandis olin, siis kutsuti mindki kaasa. Mida ikka - vähile. Sõitsime siit paarikümne kilomeetri kaugusele metsa, tõsisesse aussi padrikusse, kuhu ükski normaalne inimene ei läheks, kuna kohati polnud isegi sõiduteid. Kohale jõudes panime kohe lõksud jõkke ning asusime laagrit üles seadma. Laager koosnes siis grillist, toolidest ning õlle jaoks mõeldud külmkastidest :) VÕite arvata, mis esimesena auto kastist maha sai tõstetud. Seni, kuni võrgud vähipoisse endasse meelitasid, tegime me väikese õhtusöögi grillvorstide näol ning seejärel asusime saaki üle vaatama. Üllatuseks saime umbes 30 vähki, mille kohe potti ning lõkkele lükkasime. 10 minutit kuumas vees ning piduroog oligi valmis. Mmmm, värsked vähid.. Tegime söögi ära ning asusime uuesti võrke kontrollima. Seekord aga enam nii hästi ei läinud, kuna paljud neist olid tühjad. Tagatipuks suutis Brent üle jõe kalda vette kukkuda ning kaldast vaid poole meetri kaugusel ülepea vees mulistada minuti. Lõpuks tirisin ta kaldale ning asusin ise võrke sisse panema, samas kui tema läks kuivi riieid selga panema. Töllerdasin öösel poole12 paiku pimedas metsas seal ringi, umbes 20minutit ekslesin mingite võrkudega ning kalaraibetega nende sees, et "otsida kohta kus sa saad ja lükata võrk sisse".. Lõpuks jõudsin kunagi laagrisse tagasi ja mida ma näen: kaks venda juba magasid sügavalt ning Brent tiksus oma õllega lõkke kõrval. Ajasin temaga pisut juttu, tegime veel tiiru paarile lõksule peale ning kadusime ka magama. Õnneks oli üks seltskonnakaaslane ka mulle kaasa võtnud sellise Austraalia ilmaime nagu on Swag. Swag kujutab endast siis matkatarvikut, mis on magamiskott-telk-madrats ühes. Suhteliselt mugav kasutada, samas tüütu kaasas kanda, kuna antud eksemplar oli küll ülisuur.
Hommik tuli taas liialt kiirelt nagu alati. Tegime kiire hommikusöögi vorstikeste, praemuna ja peekoniga, korjasime ülejäänud võrgud kokku ja asusime koduteele. Jumalik oli taas linna jõuda, dušialla minna, diivanile istuda ning end lõdvaks lasta. Tänane päev möödubki vist lihtsalt niisama vedeledes. Väga midagi muud ei viitsi teha.
Üldjoontes läks reis hästi ning suuremate viperusteta. Alla ajasin vaid ühe linnu ning vist ühe sisaliku, eemale põikasin ühest kängurust ning ühest emust, 3korda oleks magama jäänud ning kaks korda kaldusin pisut liialt teepervele, aga mis ei tapa....ajab närid krussi.. :D
Selline oli siis minu see nädal. Järgmise nädala teemaks on Canberrasse sõitmine väikese kaarega. 800km asemel 1600km mööda Great Ocean Road nimelist kiirteed, mis läheb mööda riig lõunaranniku merepiiri ja pidi ülivinge vaatega oli. Eks saan varsti teada, kas asi on seda väärt. Jõuluks jõuan loodetavasti Canberrasse sugulaste juurde ning seejärel Sydneysse uut aastat vastu võtma. Aga sellest kõigest juba järgmistes postitustes.
Kas sina teadsid, et Austraalia on suutnud ülemaailmsele majanduskriisile vastu panna suuresti just tänu laialdaselt tarbitavale kohalikule toodangule ning vähesele sõltuvusele impordist-ekspordist?

Esperance surfilained. Parimad, mida siin veel kohanud olen.

Selline teekond siis

Jah, selline see aussimaa on

Võrratu, kas pole?

Glamuurne OZ

Mõnus oli vaadata, mis sulle järgmised 10km toovad

See emu pääses napilt mu käest. Vedas, et ma näljane polnud.

Samad vähilised, kelle hetk hiljem ära sõime

Jõuluvana enne jõule veel viimast haltuura otsa tegemas

Päikeseloojang kõrbes

Ja Port Augusta sadamalinnas

Kas selle veinitehase vapp meenutab ka teile midagi?

Pühapäev on blogipäev

Jah, nii ta on, et Pühapäev on blogipäev. Ja see Pühapäev on ka kolmas advent - õnnitlen kõiki jõulumeeleolulisi peatselt saabuvate pühade, lumetorm Moonika, varvastest vabastava külmalaine ja muu puhul, mis Eestis toimub.
See nädal on olnud pisut teguderohkem kui viimased. Jumal tänatud. Nädal algas küll samamoodi, töö töö töö. Reedeks oli aga planeeritud töökaaslastega väike pubiõhtu - pärast tööd otse pubisse minna, väike söök ja mõni õlle teha. Vägagi tavaline asi austraallastele ning mitte vaid reedeõhtutel. Lõunapaiku pakkus aga ülemus välja, et läheksime hoopis tema poole - rohkem ruumi ja rahulikum kui pubis, lisaks saaks grillida ja basseinis ujuda. Miks ka mitte - otsustasime tema kodu kasuks. Kell 17.00 lõpetasime tööpäeva, käisime alkoholipoest läbi et mõned õlled kaasa võtta (kuna alkoholi müüakse siin vaid alkoholipoodides, mitte tavalistes toidupoodides) ning asusime tema poole sõitma. Algne jutt, et "umbes 20 minuti sõit tööjuurest temani" kujunes ligi 40 minutiliseks rännakuks mööda pikki pikki kiirteid peaaegu linnast välja. Suht kopp oli juba sõitmisest ees sinna jõudes, ei tea, mida 5 päevane autosõit Canberrasse veel teeb, kui juba 40 minutit sellise tülgastumuse tekitas. Igatahes lõpuks jõudsime õnnelikult härra häärberisse kohale.
Väga detailidesse õhtu kirjeldamisega siinkohal ei laskuks, kuna muidu ei viitsiks keegi enam seda blogi lugeda. Igatahes grillisime liha, ujusime venna 32 kraadises köetavas basseinis, ajasime niisama juttu ning kadusime kiirelt enne kella 12 magama. Vägagi rahvusvaheline seltskond (üks austraallane, üks eestlane, üks ameeriklane, kaks inglast) said omadega vägagi hästi läbi ning õllekasti kujulise võrrandi lahendamise järel polnud enam erinevatest rahvustest haisugi. Lisaks otsustasid nii 47 aastane ülemusehärra kui ka tema 42 aastane naine (kes oli äsja oma 3 ja 1,5 aastased tütred magama pannud), et peaks väheke looduslikku tomatitaimelehe laadset floora produkti suitsetama. Keerasidki nad oma plärud valmis, tarvitasid oma ained ära (mis nende jaoks olevat täiesti normaalne lõõgastumise viis) ning kadusid seejärel kiirelt magama ära. Lõppkokkuvõttes jorisesimegi mina, mu austraallasest ning ameeriklasest töökaaslane lõpuni välja bossi väliterrassil, kuni jänki-poiss liiatigi viskimeeleollu sattudes magama jääma hakkas ning austraallasest sajakilone kutt samuti alkoholile alla vandus. Eesti oli taas maailmakaardile seatud,sedapuhku tugeva maksa tõttu.
Laupäeva hommikul sõitsin kenasti kiirelt koju (tunniajaline sõit läbi linna), et asuda laupäeva veetma. Ainus probleem oli, et mina olin ainus ärkvel olev inimene majas kella 9.40 ajal. Sai kiire hommikusöök tehtud, teiste ärkamist oodatud ning 11 paiku asusime Riido ja Anderiga Fremantli vanglasse, mis ehitati 19.sajandil Inglismaalt toodud vangide poolt neile endile. Nimelt oli Lääne-Austraalias 1800ndate aastate algul inimestekriis, kuna keegi ei soovinud siia ise tulla, seega mõisteti paljud inglased väga kergelt kuritegudes süüdi ning saadeti siia Perthi ümberasumisele. Näiteks saadeti siia 15ks aastaks vangi mees, kes varastas oma naabrilt lamba või 7ks aastaks vangi mees, kes varastas viilu leiba. Igatahes oli vangla päris lahe - lademeis konge, mõned piinamisriistad ning hukkamistuba. Kõik said ära nähtud ning kultuuriprogramm läks asja ette.
Seejärel oli tegevus teada: kiire söök, surfilaud katusele ning randa. Tegime mõnusa rannapäeva omale kuna iga päev siin Perthi linnas on üks lähemale siit lahkumisele. Peatselt asungi Perthist Sydney poole teele, teekonna pikkuseks ca 5000 kilomeetrit läbi terve riigi, isegi kontingendi. 5000km olenevalt marsruudist muidugi, aga plaan on selline, ehk saab lühemalt, äkki läheb aga pikemaks. Igatahes vedelesimegi mõnuga rannamurul, sain taas Scarborough ranna mõnusaid surfilaineid mekkida ning nägime isegi jõuluvanasid, kelle sõnade kohaselt olime head lapsed sel aastal olnud. Parem oleks, et kommi saaks!
Rannale järgnes väike grillimine kesklinnalähedases Kings Park'is. Küpsetasime liha, jõime mahla, ajasime juttu ning nautisime sooja suvepäeva keset Detsembrit.Päris mõnus. Hiljem, kui juba väljas pimedaks oli läinud, läksime kesklinnale mäenõlvalt pilku heitma ning pilte tegema. Mõne panen siia blogisse kah.
Õhtuks oli taas planeeritud kultuuriüritus - kodus olemine ning Estraalia nimelise saate teise osa vaatamine. Lühikokkuvõte: kultuuri polnud :) Mõttetu lalin paljudelt siin olevatelt eestlastelt, kurtes kui raske ja halb siin elu on. Ütlesin seda ka varem ning ütlen seda nüüd - saate tegijad taotlevadki siinsest negatiivse emotsiooni jätmist. See, mida saates näete-kuulete on ikka väga üle paisutatud. Jah, siin on mürgimaod ja ämblikud kes võivad sind vaid minutitega ära tappa, samas neid kohtab üliharva kui mitte üldse. Enamus küsitud küsimusi oli juba negatiivse alatooniga, stiilis "Kas sind tööandja on tüssanud ka" või "Kas töö on üliraske?" või muud seesugust. Härrad lihtsalt soovivad siinset elu, eluviisi ning siinseid eestlasi mustata, andmata edasi objektiivse nägemuse asemel subjektiivset negatiivset lalinat. Hea märk on sellest juba intervjueeritavate valik, millest paljud on endised soome ehitajad või muud kodumaal mitte läbi löönud võlgades noorsandid. Aga kes olen mina, et seda saadet kritiseerida? Kõigil ju oma nägemus.
Igatahes õhtu mööduski täis eestlaslikus koosluses. Kokku oli meid siin majas 10 eestlast ja üks somaallasest mustanahaline näitsik - paras kohupiim ühe rosinaga. Veetsime sisuka õhtu Eesti muusikaga, väljas hilisööni värske õhu nautimise ning väikese kodukootud rummiga.
Pühapäeva hommik - kõik magavad. Äkitselt enam keegi ei maga. Kõik on üleval, sagivad ringi. Seejärel on maja tühi, kõik on kadunud peale Taavi ja kahe Eesti neiu, kelle ma lubasin nende koduhostelisse hommikul ära viia. Sõitsin nendega kesklinna, lubasin ühel neist, Jaanal, tuttu minna ning asusin teise, Reelikaga, läptopi osturallile. Pool tundi ja neiul arvuti koos muu vajalikuga olemas. Sõjaväelise kiirusega siirdusime autosse ning asusime teekonnale randa, kus teised juba ees oodanud olid. Kahjuks aga polnud kumbki meist sellesse randa varem ise sõitnud, seega ekslesime vaid minu häguste mälupiltide ning peaaegu hea koordinatsiooni järgi. Panime väga puitu :) Pika tiirutamise järel avastasina aga, et sõber Miku navigatsiooniseade oli minu autosse jäänud ning tänu sellele saime kenasti ka end rannani tüüritud. Teistel oli aga muidugi kohe hea teemat arendada küsimustega, et miks meil läks neist peaaegu 3 tundi kauem randa jõudmisega, kus me käisime, mida tegime ja muud säärast. Pika usutluse järel suutsime rahvast veenda meie süütuses ning saime asuda põhitegevuse, ranna nautimise, kallale. Rannas veedetud paarile tunnile, mille käigus Anderi vend Ints oleks peaaegu India ookeani reostanud oma ära uppumise näol ning mil kena vetelpäästja-neiu ta ära pidi veest lohistama, järgnes väike kohvikukülastus kenas jõeäärses restoranis. Vägagi kultuurne päev siinsel kontingendil ühesõnaga. Samal õhtul käisime veel Miku, tema tüdruku Kata, Intsu ja Vihmamehega (jajah, selline vend ongi :D) rannas suveõhtut nautimas. Vedelesime ligi 3 tundi lihtsalt pimedas rannas mingi mäe külje peal, ajasime juttu ja jõime külma õlle. Mõnus rahulik elu :)
Selline oli siis käesoleva nädala lõpp. Päris sisutihe, peaks isegi mainima. Võin öelda, et tegu oli vähemalt Perthis veedetud aja, kui mitte kogu Austraalias veedetud aja, sisutihedaima ning ka ägedaima nädalavahetusega. Ülikõva igatahes.
Kas sina teadsid, et Fremantli vanglas on hukatud kokku 44 inimest, kelle viimse teekonna algus (2 viimast tundi enne hukkamist) möödusid kongis, kus ka mina, Ander ja Riido oma elust ühe minuti veetsime?
T

Perthi kesklinn õhtuhämaruses

Fremantle vangla koridor

Taaskord vanglas

Kohtusin jõuluvanadega. Põlvele mind ei võetud, samas kingisoovi sain ära soovitud neilt

Jõuluvanad käisid ka neiusid nillimas. Ning luuletuse kätte saamiseks kasutati vägagi erinevaid võtteid

Kontingent rannas

Õhtul rannas väike oleng

Head teist adventi!

Head jõululähenemist ning teist adventi! Esimese advendi soov jäi küll edastama, aga paneme selle ka kohe teele siis: head esimese advendi möödumist ka!
Põhimõtteliselt on selle möödunud nädala sisu suht samasugune kui üle-eelmisel nädalal. Mõlemad oleme tööl käinud, väga meelelahutust teinud pole ning üleüldse isegi nädalavahetusel miskit toimunud pole. Suht mõttetu on siia blogisse praegu midagi rohkemat luuletama ka hakata. Jõuluks Canberrasse - eks sellest saab miskit kirjutada ehk.
Parimat!
Kas sina teadsid, et alles kaks aastat tagasi oli Austraalias probleem ajutise tööjõu leismisega, nüüd aga on tööturul ülepakkumine?
T

Päike pilve tagant

Huhh, vähemalt see nädal oli nüüd pisut kobedam võrreldes eelmisega.
Esmaspäevast reedeni oli muidugi ilmselgelt sama saast - töö. Samas raha on vaja ja selleks tuleb tööd teha. Meeri rabas kõvasti tööd ja ületunde teha, mina vedelesin haigena kodus. Suht nukker on üksi kodus olla mingi köha, nohu ja palavikuga, samas kui tema rabab tööd teha. Aga mis seal ikka.
Reedel ja laupäeval ei viitsinud ka eriti midagi teha, kuna Meeri oli õhtuti tööl ning mina suht tõbine ikkagi - laupäeva tippsündmuseks jäi poest ravitee ostmine.
Pühapäeval sai aga Meerile üllatus tehtud. Nimelt läksime koos, nagu kokku lepitud, randa.Plaan oli ju Meerile väike surfikoolitus teha. Hommikul äratasin ta maasikate ning massaažiga üle ning seejärel liikusime edasi randa.
"Häh, laineid polegi" oli Meeri esimene kommentaar. Vette jõudes aga oli tema emotsioon teine, kuna laine oli murdumise hetkel suhteliselt samas kasvus Meeriga. Näitasin talle kaldal kuiva trennina ette, et kuidas lauale peale hüpata ning asusime seejärel vette praktika kallale. Võib tunnustusega öelda, et peaaegu kõik korrad tulid tal kenasti välja. Eesmärgiks polnud aga püsti lauale saada, vaid lihtsalt kõhuli lainel liuelda surfilauaga - asi seegi. Järgmisel korral, kui Meeri selg enam raskete kastide tõstmiest ei valuta ning minul ka enam palavikku pole, veedame vees vähe kauem aega ning naudime laineid pikemalt.
Surfile järgnes väike päikesevõtt, mille järel pakkusin variandi jalutada pisut eemale, et paremaid laineid püüda. Pika sebimise järel oli Meeri nõus ning seadsime sammud paarsada meetrit lõuna poole, kust avastasime kogemata ühe piknikukoha. Lina ilusti rannal maas, selle peal mahl, Meeri lemmik kartulikrõpsud, kummikommid ning 2 vaagna täit puuvilju. Ei tea, kust see küll sinna sai aga Meerile oli tegu hea üllatusega. Nosisime sööki, käisime iga 10min tagant ujumas ning nosisime edasi. Ilus pühapäevalõuna. Lisaks oli ka teine üllatus - panin talle kokku kena videokompositsiooni pildikestest, mis meist viimase kuue aasta jooksul tehtud. Kui esimesed 1,5minutit Meeri vaid itsitas, siis ülejäänud minuti jooksul tuli ka pisar silma - tundus, et läks hinge :) Veetsime veel pisut aega rannas, ajasime juttu ning sõitsime tagasi koju, et ta saaks end algavaks tööpäevaks ette valmistada.
Ehk siis tegu oli meie nädala tippsündmusega - päris tore oli.
Ehk järgmisel nädalal on juba rohkemat siia taas kirjutada. 2nädalat on veel Perthimaal olla, 15detsembril lahkume Perthist et veeta jõulud Canberras minu sugulaste juures ning seejärel kuhugi edasi minna midagi tegema.
Seniks aga - cheers!
Kas sina teadsid, et Austraalia suurim rantšo on 30 028 ruutkilomeetrit, mis on ligikaudu 2/3 Eesti pindalast?
T

Mõttetuim nädal üldse

Jah, täpselt nii. Aussimaal veedetud aja mõttetuim nädal üldse. Midagi sellist, mis siia kirja panemist vääriks, ei ole toimunud igatahes. Isegi randaminekut ei toimunud.
Ehk järgmine nädal tuleb mõistlikum.
Kas sina teadsid, et Austraalias on ligi 150 miljonit lammast ning umbes 20 miljonit inimest?
T

Nädalavahetus, oo elu mõte

Jah. Nagu pealkirjast näha võib, on hetkel nädalavahetus just see, mille nimel elame. Nädala sees käib kibekiire töö, nädalavahetustel aga kultuuriprogramm. Enamasti on Meeri laup. õhtul tööl olnud alates 6st, seega laupäeva päev ning terve pühapäev on meil kultuuri kogemiseks.
Seda nädalavahetust võib eriti kvaliteetaja rohkeks lugeda. Alustades rahulikust reedeõhtust kodus, lõpetades rahuliku laupäevaõhtu ja pühapäevaõhtuga kodus. Sinna vahele mahtus aga mõndagi.
Tegelikult ebatraditsioonilised sündmused hakkasid juba neljapäeval, kui käisime Anderiga surfilauda ostmas. Kui enamus kasutatud laudu, mida kaalusin osta, maksid alates 200 daala, siis nüüd leidsin ühe eriti odava - vaid $40. Tegin kohe kiire telefonikõne ning õhtul olime juba autoga müüja maja ees. Laud - hiiglamasuur 9jalane pehmepinnaline surfihai. Kuna me Annuga oleme targad poisid, siis jätsime loomulikult kaasa võtmata igasugused vahendid, millega laud auto katusele kinnitada. Seega - paneme sisse. Hoolimata Falconi suurest bagassist ning veel suuremast salongist jäi ikka ruumi väheks. Lõpptulemusena tilbendas pool lauda luugi vahelt väljas, bagassi luuk jalanööriga laua külge kinni seotuna selle kohal. Kohalikud meid veidralt vaatasid, aga mis seal ikka - lollid matkajad.
Laupäeva hommikul asusime traditsioonilisele rannatiirule. Kuna nüüd on taas eestlasi siin palju ning kaks neist polnud randa jõudnudki, liikusime esmalt Anderi juurde, et vanad klemmid Eesti päevilt (Mikk ja Kata) peale võtta (ja Riido kah, khm) ning randa minna. Teepeal käisime veel ühest veespordipoest läbi, et mulle kalipso osta ning kokku 1,5 tunnise sõidu läbi linna järel olimegi lainete juures. Kui esmalt linnas tundus tuul olevat "pisut tugevam kui muidu", siis rannas läks asi päris käest ära. Surfilaud pani korra lausa tuule käes omasoodu liikuma, rätiku maha panekust võisid vaid und näha ning Meeri oleks samuti äärepealt tuule alla võtnud, kui poleks olnud tema põhjatut über-rasket iga naise kohustuslikku elementi - käekotti - mis teda maaküljes kinni hoiaks. Rahvas kobis igatahes kuskile tuulevarjulisse nurka päikest võtma, mina lippasin lauaga lainetesse, milliseid ma siin veel varem näinud pole. Korra oled puusadeni vees, seejärel lööb laine pauguga üle pea, seejärel astud põlvini vette, laine kannab sind meetri kaldale lähemale ning oled juba kõrini vees, kuna liivavallide vahel on sügav org ning jalad põhja ulatuda ei taha. Sellist mereilma pole veel näinud. Nähes mind vees hullamas tekkis ka nüüdsel sõbral, varasemal võõral, Riidol soov proovida selle imejubinaga sõita. Egas siis midagi - toppisime poisi kalipsosse, andsin talle paar juhtnööri ning allavoolu ta läkski - siiani pole näha olnud. Ei tegelt nii hull asi ka pole - ukerdas mis ta ukerdas aga näe püsti sai lauale. Seda muidugi et kohe uuesti vette kukkuda, samas ikkagi ära tegi. Pärast oli muidugi ülimalt ekstaasis ise ning soovis juba uusi tunde. Sama ajaga sai Meeri enamuse päikesest ära võetud ning päeva tegevusest rahulolevana jätsime rannaga hüvasti.
Pühapäevaks oli plaanitud külastada mingit väikest kohta nimega York ning seal asuvat rahvusparki, mida soovitas mulle üks töökaaslane. Hommiul ajasivad kõik end üles, pakkisime autod ära, ostsime poest grillimaterjali ning sõitsime kohale. Lubatud suurte koskede, grillplatside ning vabalt ringi lippavate loomade asemel leidsime 100km sõidu järel eest ootamas kärbatanud jõeniru, mittetöötavad grillid ning lademeis kärbseid. Mõttetu koht ühesõnaga. Sõitsime järgmisse külla et uurida, mis sealkandis toredat teha on. Tanklatädi vaatas meid seepeale imeliku näoga ning ütles: "Te tulete Perthist SIIA huvitavaid asju otsima??? Lollid.."Ehk siis see kant oli, on ja jääb mõttetuks paigaks. Keerasime otsad ringi ning sõitsime Perthi poole tagasi, et enne linna asuvas John Forrest national parkis (mis 2nädalat tagasi alles suurte tulekahjude käes kannatada sai) ringi vaadata. Kuna Tõnis, Mikk ja Kata polnud varem looduses känguruid näinud, siis otsisime pidevalt teeäärest ka neid, et noh, äkki luuravad kuskil. Luuraski üks, maadligi. Pidasime auto kinni ja tegime kiired päevapildid. Pilt siis loo lõpus.
Uues peatuskohas saime kenasti grillid tehtud, kõhud täis ning pisut juttu puhutud. Kuna aga lubati ka vabalt ringi lippavaid känguruid, siis läksime ka metsa neid otsima. 2tk isegi leidsime, need aga panid plehku meid nähes, juu nad ei salli väljamaalasi. Autoni tagasi jõudes vahtisid aga sealsamas 3 väikest kängurut, kes meid pikalt vahtisid - need polnud varem väljamaalasi näinud ning ei osanud karta :) Igatahes kes tahtis sai pilti teha ning kes ei tahtnud, see ei pidanud pilti tegema. Päev sai põhimõtteliselt edukalt lõpule viidud.
Põhimõtteliselt selline see elu meil on - nädala sees tööl, nädalavahetusel kultuur. Järgmisel pühapäeval plaanis akvaarium (suur mingi veemaailm), pärast seda Shark Bay (tõlkes hai laht, seal pidi palju delfiine olema, kellega koos ujuda. või haisid, ei mäletagi), kohalik kuulus väikesaar Rottnest ning veinikuningriik Margaret River.
Meeri fännidele: sel nädalal kahjuks veel aktiseeriat teha ei jõudnud. Lükkub tulevikku, samas kindel plaan juba olemas. Samuti mõte hakata läbirääkimisi pidama samal teemal FHMi ja kohaliku ZOOga.
Kas sina teadsid, et Austraalia hõreda asustuse tõttu mõõdetakse siin rahvastikutihedust ühikuga "ruutkilomeetrit inimese kohta", mitte "inimimest ruutkilomeetri kohta"?
T

Kui õpiõpoisist saab...ee... õpipoiss :D Ehk siis Riidoga pärast seda, kui ta surfisüütuse kaotas

Tõnis nägi esimest korda vabas looduses kängurut

Üks väheseid loomi, kedas Yorkis peale kärbeste kohtasime

Vat teda nägime ka, vahtis meil auto juures

Kellele mida, meile Riidoga burksi, Meerile vaid ketšup. Säästupäevad :)

Same old, same old (loe: sama jama ikka)

Seekord alustaksin hea meelega postitust luuletusega, kuna aga suurem asi luulemees ma pole, siis jääb salmipunumine ära.
Nädal algas pisut nukrama noodiga – Austraaliast lahkus meie kõigi armastatud Laura, kodanikunimega Kummi Aadu. Tema aeg sai siin seks puhuks läbi ning esmaspäeva õhtul kogunesimegi kaheksakesi oma eestlaste bändiga lennujaama teda ära saatma. Kõik läks kenasti, kuuldavasti jõudis ta kenasti koju ning valis lennuki, millel mootorid ikka külge jäid ning elektrisüsteem ei jamanud (viide viimase nädala kolmele (!) Quantase lennufirma lennukitõrkele).
Laura lahkumisele järgnes mõnus kerge töönädal. Rahulikult tiksud igapäevaselt tööle ja koju, vahest autoga, vahest jala (Meeri bussiga) ning kulged nii läbi nädala. Kuna Meeri töö juurde on kodust mingi 12kilomeetrit ning minu töö juurde 6,5, siis võite mõned korrad arvata, kes autot tihemini kasutab :) Enamasti kui Meeni päevasel ajal tööl on (kella 17.00ni), siis liikleb ta tööle-tagasi bussi ja rongiga ning mina naudin Fordirõõme. Kui aga Meeni peab õhtul kella poole11ni tööl olema, annan talle hea meelega auto kasutada, kuna aborigeenionud armastavad siin õhtuti bussipeatustes ringi luusida ning üksikuid vallatuid tütarlapsi vägistada. Seega las laps sõidab autoga! Noil päevil kui aga Meeri autoga tööl on, olen mina tavalisest sportlikum. Kui muidu käin ma niisama pärast tööd jooksmas, siis neil päevil jooksen ma lihtsalt töölt koju. 37 minutit, 6,5km ning tervis tuleb mühinal. Juba tunnen, kuidas poes värsked puuviljad minu tervislikkuse kõrval kössi tõmbuvad ning mind nähes kolletuvad.
Teisipäeval, 2. novembril (minu isa sünnipäeval), toimus siin üleriigiline Melbourne cup nimeline hobuste võiduajamine, mida sisuliselt terve riik (v.a abod ning kängurud kel võsas telekaid pole) televisioonist jälgis. Väga popp on ka hobustele panuseid panna. Lugu algas tegelikult 11a tagasi, kui mu isa koos vanaisa ja vanatädiga Aussimaal käis. Tol korral pakuti talle võimalust panna ka panus – tagasihoidlik Eesti mees otseloomulikult keeldus. Avaldades aga arvamust, et milline suur karvane si**uv elajas end esimeseks rabeleb, pidi ta aga tõdema, et tema valitud kaerasöödik võitiski. Nüüd, 11 aastat hiljem, pakkus tema ülitubli poeg (khmm) talle uue võimaluse. Paar päeva enne jooksu andsin isale nimekirja hobustest, tema valis välja setuka nimega Americain ning Meeri pani hobusele panuse. Meeskonnatöö missugune. Teisipäeval tööjuures tasustatud Melbourne cupi vaatamisüritusel (kuhu firma poolt olid ka karastusjoogid orgunnitud) vaatasin võiduajamist, ning tundus et asi läheb ikka tavalist soodu – liidripositsioonil oli Lucky day (õnnelik päev) nimeline hobune, Americain oli kuskil 3ndal kohal. Järsku aga enne lõppu sööstis kõigi üllatustest mittefavoriit Americain favoriit Lucky Day’st mööda nagu oleks keegi talle kaerahelbeputru finišis näidanud ning nii see võit siis majja toodi, koefitsendiga 6:1. Hurraa hurraa, palju õnne sünnipäevaks!
Nädala lõpp saabus taaskord esmapilgul hiigelaeglaselt, reedel mõeldes aga üliäkki. Reede õhtul võtsime asja rahulikult, olime Meeriga kodus, nautisime vaikse maja rõõme, torisesime ning olime niisama muhedad. Laupäeval sai aga Anderi juurde taas tee leitud, et tervitada laup. Hommikul Eestist saabunud Mikku ja Katat. Need otseloomulikult lasid end bravuurikalt oodata, magades maha 7h meie seal viibitud ajast. Lõpuks suutis Ander nad ikka üles ajada ning saime õhtul vähe juttu puhuda ning mõne külmagi teha. Rohkemaks väga isu polnud, pühapäeva hommikul oli ootamas taaskordne surfikoolitus, algusega kell 9.30.
Seekord oli vesi veel märjem kui eelmisel nädalal. Rannas oli aga mingi väärkas tagasihoovuse laine, mis tuli ranna poolt mere poole ning iga kord, kui laineharjale saades püsti üritasin tõusta, tegi laine mulle 1:0 ära. Lõpptulemus jäi umbes 25:3 lainele ning need 3 korda võitsin ma ka pettuse ja suure kobaga. Lisaks sain ka esimesed vigastused: 2 korda lauaga piki pead laine käest (jah, Laine on ikka üks karm mutt küll) ning valutava randme. Nimelt mingi haledalt suur laine oli just tulekul, mõtlesin, et peaks laua valmis seadma ning sõitma minema. Kahjuks aga otsustas laud ristipidi täpselt minu ja laine vahele end positsioneerida ning jõudsin vaid mõelda, et „Oi ei, asi läheb kohe per...“. Per’ist kaugemale ei jõudnud, kuna seejärel olin juba vee all, käed risti näo ees ning laud päpuluid purustamas. Laud õnneks võitu ei saanud, ranne on aga valus ja paistes küll. Niipealju veel siis vees lõbutsemisest. Meeril oli samas väga tore – see vedeles liival, vaatas kuidas ma pidevalt laualt vaalaskalana maha lendasin ning irvitas hambad laiali. Küll teen tagasi, kui ta ükskord julguse kokku võtab ning ise oma esimese surfikoolituse läbi teeb.
Ja nüüd on aeg blogis harva esineva rubriigi juurde „Meeri jutunurk“, kus Meeri vastab fännikirjadele ning jagab maailmaga oma nägemust asjadest.

Tulles vastu Elise soovile, kirjutan natuke ka oma tööst. Töökohaks on siis koht nimega High Road Hotel, kus mina töötan restorani osas. Peale selle on veel sama katuse all baar/pubi ja function ehk siis baar+peosaal privaatseteks üritusteks. Kõigepealt siis seletaks ära kuidas ma sinna üldse tööle sain ja kuidas esimesed korrad olid. Kuulutuse leidsin internetist ja kirjas oli seal, et otsitakse baaridaame ja ettekandjaid. Mina kandideerisin baaridaami kohale, sest teadsin, et ettekandjaks ei hakka ma eluseeski, ei meeldi lihtsalt. Paari päeva pärast juba oli inetvjuu ja kohale minnes võttis mind vastu sõbralik juhataja, kes küsis cv’d näha, minu inglise keele kohta ja see oligi kõik. Mina muidugi suure ähmiga unustasin küsida, et palju palk on. Igatahes esimene tööpäev oli laupäeva õhtu. Läksin kohale ja üks juhatajatest näitas mulle kõiki ruume ja nukataguseid. Mis muidugi hiljem selgus, siis juhatajaid on meil kokku lausa 5. Pärast lühikest ja väga segadusse ajavat tiiru jäeti mind Singapurist pärit noormehe hoolde, kes omakorda hakkas mulle asju seletama ja õpetama. Põhilised asjad, mida teadma pidin, olid: laudade katmine ja koristamine, tellimuste võtmine, toitude lauda viimine ja erinevate jookide valmistamine. Päeva lõpuks olid mind ka teised õpetanud ja tunne oli selline, et eestis baaris töötamisest küll mingit kasu ei olnud. Pärast esimest vahetust mõtlesin, et sinna tagasi küll minna enam ei taha, aga pärast 3ndat ja 4ndat vahetust, kus ma hakkasin ise juba asjadest aru saama, hakkas ka mu töö meeldima. Praeguseks olen teinud seda juba 3 nädalat.
Nagu juba alguses juttu oli, siis kandideerisin baaridaamiks, aga sain hoopis ettekandjaks. Kuigi esialgu oli nördinud, siis nüüd olen rahul, sest töö, mida teen, on vahva. Erinevatel päevadel töö juures on mul erinevad ülesanded. On 3 võimalust, kas olen baaris, food run ehk siis viin sööke lauda või teenindan kindalt sektsiooni restoranis. Kõige toredam on olla mingis kindlas alas teenindaja, sest siis on võimalik rohkem inglise keeles rääkida ja oma keelekasutust parendada. Teenindamise teeb kõige mõnusamaks klientuur, sest inimesed on siin väga sõbralikud ja ei ole harv juhus see, kui jään mõne laua juurde pärast tellimuse võtmist rohkem kui viieks minutiks juttu rääkima. Tihti küsitakse kust ma pärit olen mu heledate juuste ja noh loomulikult mu aksendi pärast. Ilma küsimusele vastamatagi pakutkase mulle tihti, et kas Rootsist, Saksast või lihtsalt Skandinaaviast ja ega ju palju mööda ei lähegi. Peale selle uuritakse mida Austraalias teen ja kuidas meeldib. Igatahes, räägitakse palju ja ollakse äärmiselt sõbralikud. See on üks asjadest, mis tegi ettekandja töö mulle nii meeldivaks. Ja teine asi on siis töökaaslased. Enamus neist on minuga üheealised. Sõbralikud, abivalmis ja jutukad inimesed, kellega on tore ka pärast tööd koos istuda. Aga kui rääkida tipist, siis austraalased on kitsid. Tippi saame väga vähe. Minu suurim tipp ühel päeval oli 5 daala ehk siis u 60 krooni. Õhtu jooksul koguneb seda enamasti pärast kõigi vahel laiali jaotamist 2-4 daala näkku. Palju ei ole, aga abiks ikka. Ja selline mu töö siis ongi.

Jah, Meeri jutunurk sai ka läbi. Ja postitus ka. Ja ärkvelolek ka, kuna kell juba 5 õhtul ning uni peal – aeg tuttu minna. Side lõpp.
Kas sina teadsid, et olgugi, et suurima osa maksutuludest toovad Austraaliale siinsed kaevandused, samas pindalalt on kaevandusi kõvasti vähem kui pubisid-baare?
T

Läänekalda hirm

Selline neiu täitab siis meie töö külmkappi (pildil). Nimeks on tal beerfairy. Ta on meie isiklik õllehaldjas, kes vahetab padja alla jäetud tühja pudeli terve õlle vasu ajal kui sa magad.

Vabal ajal teeme ka sporti

Jajah, Meeist ühtki pilti pole. Pean sel nädalal klõpsima, et järgmise postituse küljes oleks Meeri pildieri. Centerfoldi võime ka teha. Kes teab millega tegu, naeratagu. Kes ei tea, googeldagu. Tehtagu!

Australiseerumine alaku

Mingil päeval hakkasime Meeriga mõtlema, et me oleme siin riigis juba üle 3 kuu vedelenud aga korralik integratsiooniprogramm siiani läbimata. Olgugi et kohalike kombekohaselt õlut ma joon, samas ööklubides korralikult käia pole me viitsinud. Kohalike tavade kohaselt autoga vasakul pool teeservas sõidame, samas väga palju ise grillimisega tegelenud pole. Tööl käimise ning pideva rahakulutamise oleme ära õppinud, surfamas aga käinud polnud. Just nimelt polnud, nüüdseks juba oleme. Olen. Meeri pole, ta assisteeris kaldalt.
Nimelt tekkis mõte minna mõnipäev surfikoolitusele. Mõeldud tehtud, laupäeva hommikul kell 9 olime kenasti kodust 25km kaugusel Scaraborough' rannas ning nentisime, et hommikune külm tuul pole just parim näitaja. Otsisime üles surfikooli bussi ning jäime sinna ette koolitust ootama. Alguses arvasin, et olen suht ainus esmakordne proovija mingite proffide keskes, siis aga nägin endaga ühinemas kõiksuguses vanuses rahvast, sealhulgas 13 aastasi tüdrukuid ning 65 aastast härrat. Samas asendus algne rõõm kohmetusega, et "mis saab siis, kui väike tüdruk saab asjaga hakkama ja mina ei saa?" Igatahes, ega pikka juttu koolitajate poolt polnudki, tõmbasime kalipsod selga, haarasime lauad kaenlasse ning vutt vutt veepoole. Nagu öeldakse, teeb harjutamine meistriks. Meeri ja minu koostöö kandis kiirelt vilja, mina harjutasin ja Meeri võttis eemal rannaliival päikest. Ligi 10 katsetuse järel olin mina, sarnaselt teistele osalejatele, võimeline juba iseseisvalt surfilaual püsti seisma! Võimas tunne oli. Seejärel aga käskis koolitaja laualt maha astuda, asi kaenlasse võtta ning vette minna - kuiv trenn liival sai läbi.
Kobisime vette, jäine vesi varbaküüsi küljest külmetamas. Ning olgugi, et kalipso oli kenasti ümber keha, tuli ikka vahest suurema lainega kraevahelt või hoovusega jalasääre vahelt vett sisse. Aga see ei morjendanud vist kedagi. Igatahes oli kõigil tegevus teada: oota lainet, hüppa lauale, sõua kalda poole, tõuse püsti ja katsu ka nii jääda. Esimesed paar korda läksid küll pisut nihu, kuna gravitatsioon oli ikka ülitugev too päev, 3-4 korraga sain aga juba kenasti lauale püsti peale ning sealt edasi läks kõik nagu lepase reega, määritud surfilauaga või energilise hobusega. Kahetunnise kursuse lõpuks olid igatahes lihased väsinud, samas tuju hea ning energia üleval. Nii palju oli juba tehtud, samas oli kell alles 12.
Õhtul otsustasime Anderile ja teistele külla minna. Kuna on alati ka põhjust vaja,siis otsustasime tähistada Laura peatset Austraaliast lahkumist, Anderi uut sajadollarilist soengut ning .. eem.. midagi veel vist. Vahet pole. Igatahes läksime kenasti Meeriga Anderi juurde, ütlesime tere, Meeri ütles ka head aega ning läks tööle. Selline pidu siis tema jaoks. Õhtul jõudis ta kenasti mingi aeg ka tagasi ning ühines peorahvaga, kes vaikselt tegid plaane ööklubi külastamiseks. Kuna kumbki meist polnud Perthis klubides varem käind, seadsime otseloomulikult ootused kõrgeks. Lollid olime. Esiteks takso kutsumine võttis aega pool tundi, või isegi tegelt rohkem, kuna keegi taksosse helistades ühendust ei saanud. Tragid eestlased otsustasid aga minna suure maantee äärde taksole end hääletama. Kaua aega ei läinudki, kui üks tühi masin peatus ning tüdrukud + Tõnise peale võttis. Meie teiste kuttidega jäime pika ninaga. Ootasime oma pool tundi, kuni uus takso tuli ja meid mingi ööklubi juurde vedas. Õnneks oli tegu sama kohaga kuhu tüdrukud jõudsid. Ootasime mingi 10 minutit järjekorras, kuni lõpuks turvamees teised peale minu sisse lasi, ma ootasin veel oma 5 minutit. Turvamehe luba klubisse siseneda ei tähendanud aga piletitibile midagi - mina tahtsin maksta kaardiga, tema aga tahtis et ma sularahas maksaksin. Ohh jah, astusin asutusest välja, kõndisin mõnisada meetrit pangaautomaadi juurde, vaatasin kuidas mingi india kodanik peaga vastu automaati toetas ning südamest oksendas, otsisin uut automaati, ei leidnud ning pidin ikka samaga rahulduma. Uuesti klubi juurde tagasi jõudes oli aga moodustunud uus saba, kus ootama pidin, kuna turva ei soovinud mind teistest ennem sisse lasta. Põnev... Ootasin, sain sisse, maksin raha, otsisin Meeri üles ning pidu võis alata. Kahjuks aga vaid lubaduseks see jäigi, kuna klubi oli parajalt mõttetu ning midagi erilist see küll polnud. VÕrrelda võiks Pärnu beach clubiga seda. Muusikavalik oli mage, ruumid nõukaaegse sisustusega ning rahvast vähe. Tiksusime mingi 1,5 tundi seal ning lahkusime. Enne koduteed otsustasime ka väikese kebabi ära süüa, kuna mida muud sa ikka kell 4 Perthis teed. Tellisime kenasti omale nosimise ära, hakkan maksma, aga mees ei tahagi mu raha. VÕi tähendab raha tahab, aga pangakaarti ei tunnista. "Mine võta raha välja". Tondid, ma ütlen. Jalutasin taas siis okse-automaadini, kikivarvul järvekestevahel turnides võtsin raha välja ning maksin härrale meie eine eest. Pärast seda kiire takso koju ning tuttu. Hommikul olid ilmselgelt kõik väsinud, mistõttu sai tehtud väike plaan randa minna - äratab kenasti üles. Sellest aga pikemalt ei räägigi, kuna rannaskäik nagu rannaskäik ikka - kuum päike, külm meri, paar tundi ja kopp ees.
Siiski mainiks ära selle, et samal ajal kui mina oma surfikoolitusel olin (ning paar tundi enne Anderi ja kompanii randa minekut laupäeval) pureti siin ühte kohalikku 20a naist hai poolt rannas. Päevakangelaseks sai üks läheduses ujunud mees, kes hail sabast kinni haaras ning eemale peletas, et saaks pooliku puusaga naise veest välja viia. Naine jäi elama. Aga mis veel toredam oli, oli et Ander käis ka ujumas, paar tundi hiljem ,teadmata kalakesest ja juhtunust. Ning niipea kui ta välja veest tuli, märkasid paar kaasas olnud sõpra sama koha peal, kus Annu ujunud oli, uime, mis vahest veest välja tuli, seejärel aga taas veealla vajus. Õnnelik poiss, peaks mainima. Kuigi vaevalt hai teda tahtnud oleks - sapine ning kondine, vähese toiteväärtuse ja rasvasisaldusega poiss see Ander.
Selline meie nädal oligi. Töö segatuna puhkusega. Meeri jaoks tööd muidugi päevade lõikes palju (6päeva sel nädalal, 6 järgmisel) samas tundide arvestuses vähem, mingi 25-30 tundi. Seega saab ta mõnusalt hommikuti põõnata, päeval/õhtul tööle minna ning kella 10-11 paiku koju jõudes mind kenasti üles äratada, et rääkida oma päevast ning muust olulisest, olgugi et ma midagi aru ei saa ning poolunes vireledes killukestki infot ei talleta. Aga las laps räägib, peaasi et õnnelik on :)
Aga egas midagi, katsume oma australiseerumist-integreerumist jätkata ning ehk kunagi saame blogisse lisada ka pildi Meerist surfilaual, vähemalt seda ta ise, kui julguse kokku saab, proovida tahab.
Kas sina teadsid, et 40% austraalia rahvastikust on kas sündinud välisriigis või siinsed esimese põlvkonna kohalikud?
T




Füüsikaseaduste eiramine, samas ülitugevale kravitatsioonile alla vandumine.



´
Midagi ka Meeri fännidele

Ridiradi ralla, suvi varsti valla

Hurraa hurraa, varsti saab korralikku suvesoojust nautida. Tuleva nädala temperatuurid jäävad kõik prognooside kohaselt kuskile 24-33 vahele. Teisipäevaks lubataksegi 33 kraadi mis tuulega koosmõjus tundub kui 37. Kisub soojemaks :)
Selliste ilmadega ongi hea töötada autopesijana, kuna liigse kuumuse korral on olemas võimalus end märjaks kasta. Pealegi mul töökaaslane Mick, kes kõrvalpesuplatsil tööd rügab, armastab pidevalt veesõda teha. Nii et pole haruldane see, et rahulikult oma tööd tehes avastad, et auto nurga tagant hüppab välja mees survepesuri voolikuga ning kastab sind kenasti märjaks, ise peent naeru pidades.
Aga ega see töö ainult lust ja lillepidu ka pole. Näiteks olen nüüdseks juba käe valgeks (ja ka pea-nina-käed roheliseks) saanud automaalrina ning samuti on ots lahti tehtud rekka juhtimises. Lisaks tuleb aga koguaeg ka ülemuste käsku kuulata. Näiteks reedel tuli kella 4st boss minu juurde jutuga, et ma töö ära lõpetaks tund aega varem. Mul kiskus kohe meel nukraks, kuna see tähendab ju ühe tunnipalga kaotust. Kui aga juba riided olin ära vahetanud, ütles boss, et firma juhtkond käskis kõik töölised teistpoole teed puhkenurka ajada külma õlle jooma(firma peakorter on ühel pool tänavat, meie pesuplatsid asjad testpool). Käsu karmust leevendav element oli õnneks see, et nad lubasid meile ikka kella 5ni töötamise eest maksta. Mõnus. Ja mis meil siis üle jäi, kui käsku täita ning külma humalajooki mekkima minna. Kena töönädala lõpp ühesõnaga.
Sama kena nädalalõpp oli ka Meeril, kuna tema sai teada, et peab nädalavahetusel töötama õhtuti 6st 10ni või isegi pisut kauem ning järgmisel nädalal saab ta lausa 6 päeva töötada. Eks see pisut raske tal ole uuesti tööl käimisega harjuda (3 nädalat juba ju niisama siin vedeldud) samas raha läheb vaja ning niisama passimine muutub lõpuks ju igavaks.Tööga ta väga rahul pole, kuna ettekandja töö tegemine talle väga ei meeldi. Lisaks suurte raskete taldrikute kandmisele on ju vaja teada ka toitude nimesid, koostisosi, erialast ingliskeelt ning tuleb viitsida ka hilisõhtuti mingite purjus osside möla kuulata, kui baaris töötada. Aga niipea kui ta midagi uut leib, plaanib ta ka töökohta vahetada.
Täna mõtlesime minna mulle jalgratast turult ostma, kuna kui Meeri läheb autoga tööle siis mina ei saa kuidagi oma töökohale või koju. Igal pühapäeval pidi olema siin ühe suure kaubamaja parklas turg. Kui aga Meeri Taaviga lõunast turuplatsile jõudus, oli turg juba ammu läbi. Viimased müügilised pakkisid oma manti kokku ning valmistusid lahkuma. Seega jäime kenasti rattast ilma. Et aga mitte meelt norgu lasta läksime poodi ning ostsime suure jäätise (ning igast muud toidunodi järgmise nädala jaoks).
Nädalavahetus on olnud kuidagi eriliselt mõnus ning lõõgastav seekord. Reedel vedelesime kodus tv ees ning ajasime majakaaslastega juttu, laupäeva hommikul käisime šoppamas (jah, mina ostsin omale midagi ning Meeri assisteeris mind ise mittemidagi ostmata) ning seejärel Ander&CO’l külas. Lõunapaiku sõitsime meiejuurde ning tegime kena grillimisürituse siin. Mmmmm, grillliha. Päris hea oli istuda siin varikatuse all päikesevarjus, samas kui õues on sooja 28kraadi ning puhub mõnus soe tuuleke. Liha grillil särisemas, külm õlle/mahl külmikus ootamas ning hea seltskond ümberringi – mida veel tahta (peale nende, kes Eesti maha jäid).
Igatahes jah, sedapsi me elame. Tasapisi mõtleme ka kuskile tuusikule minemisest, et nädalavahetust veel kultuursemalt veeta. Mõte on telkima minna kuskile mere äärde, kuid ei tea mis sest välja tuleb – niikuinii ei viitsi miskit teha ning jääme tv ette magama hoopis.
Kas sina teadsid, et enamus Austraalias kasvatavatest maasikatest valmivad siinsamas Western Australia osariigis ning et 8 keskmise suurusega maasikat sisaldavad rohkem c-vitamiini kui üks apelsin?
T

Rahulik nädalavahetuse grill

Veel grilli. Ülihead burgerid olid muidu. Siin nimelt on populaarne grillida kas vorstikesi või meie mõistes kotlette (hakklihakäntsakad), mida poes toorena müüakse. Grilliha tehakse ka, aga seda ilma marinaadide-asjadeta. Imelik

Poisid õhinas

Kodus lebotamas

Ratas hakkab veerema

Juba teine nädal on Perthi nimelises linnakeses mööda saadetud ning elu hakkab tasapisi joonde saama.
Esimestel siin oldud päevadel oli küll tore Anderi juures pesitseda, sõpradega rannas käia ning õhtuti koos aega veeta, kuid mida aeg edasi hakkas ka reaalsus pärale jõudma. Nimelt oli elu küll lill, samas rahakott väga rõõmus sellise eluviisi üle polnud.
Õnneks oli minul selle nädala algul esimene tööpäev. Tööks siis paberite järgi rekkade ning nende järelhaagiste pesemine suures masinarendifirmas. Esimene tööpäev möödus kenasti – midagi tuksi ei keeranud, ära ei lõhkunud ning õhku ei lasnud. Tubli-tubli. Imelikul kombel läksid ka ülejäänud 5 tööpäeva samamoodi, kui jätta välja tagurdamisel rebenenud rekka järelhaagise suur present mis kokkupuutes teise haagisega kahemeetrise prao omasse sai (mina juhendasin kuhu ja kuidas tagurdada, palju ruumi on jne) või üks haagis, millele puhastuskemikaali (happeline) peale lastes haagise punane värv sujuvalt roosakas-valgeks üle läks :) Aga muidu oli päris tore. Neljapäeval pani boss mind ühe suure masina (nagu filmidest näinud olete neid Ameerika suuri rekkasid, läikivad ja hiiglaslikud) kütusepaake poleerima. 3,5h kulutasin ühe poole paakidele, siis sai tööpäev läbi nign järgmisel päeval läks taas 3,5h paakidele ning ülejäänud 6h muudele kroomdetailidele. Poleerimisest on nüüdseks siiber. Aga mees oli rahul ning avaldas arvamust, et ma võiks ettevõttesse pikemaks jääda. Vaatame mis ta paari nädala pärast arvab, kui ma midagi juba korralikult tuksi keeranud olen.
Nädala teine teema oli elukohaotsing. Nimelt pidime neljapäeva õhtuks Anderi juurest välja kolima. Esmaspäeval alustasime korralikku kuulutuste sõelumist. Vabade tubade pakkumisi oli küllaga, aga kõigil oma debiilsed lisaklauslid. „vähemalt kuueks kuuks“, „mitte paare“, „alates novembrist“, „ainult tudengid“, „ainult hiinlased/indialased/tüdrukud“ jne jne jne. Debiilne. Ning siis, kui leiad sobivas piirkonnas sobiva koha kus ei ole mingeid lisaklausleid, on see koht juba ära võetud või inimene lihtsalt ei vasta telefonile. Ütlen ausalt – kolmapäeva õhtkus oli kopp ikka väga ees ning mott maas, teades, et järgmisel päeval tuleb välja kolida ning elukohta pole. Ja elukoha otsimiseks ka väga aega polnud, kuna Meeri oli pidevalt tööotsingute lainetel ning mina tööl (6st äratus, 7st 5ni tööl, poole 6st kodus).
Siis aga hakkas paistma lootust andev päikesekiir, kui korraga ilmus vaatevälja täiesti tavaline kuulutus tavaliste piltide ja tavalise asukohaga – ei midagi erilist. Leppisin mehega kokku et järgmise päeva õhtul tuleme läbi, enne aga helistame ja uurima, kas ta on kodus. Järgmisel päeval helistades keegi vastu ei võtnud. Taavi kirus korralikult, Meeri sõi rötsaia. Neljapäeva hommikul, siis kui me juba plaanisime hakata telki ostma, sain sõnumi samalt kutilt jutuga, et unustas telefoni koju tööle minnes ning et kas neljapäeva õhtul sobiks. Muidugi sobis, kuna teine valik oli meil üksik suitsetava kassiga naine, või suitsetav kassiga naine, ei teagi, kelle juurde kolida. Õhtul hüppasime majast läbi, vaatasime koha üle ning reedel kolisime sisse. Tänan Anderit ühe lisaöö eest ning õnne selle eest, et 24h enne väljakolimistähtaega sellise koha leidsime.
Suur 5 magamistoaga maja, kus olemas kõik vajalik, kaasa arvatud nõudepesumasin, väga lai voodi ning tagaaias tutikas võimas gaasigrill. Elutoas 50tolline plasmateler ning 4st majakaaslasest 1 mees on mitu nädalat järjest eemal tööl, üks neiu õpib ning seega on oma toas koguaeg (siiani pole teda näinud), üks neiu vahest figureerib köögi ning üks teine mees käib tööl õhtuvahetustes ehk siis teda ka väga muul ajal peale nädalavahetuste ei näe. Võimas, ning kõik see 200daala eest kahepeale. Tundub kõvasti parem olevat kui suitsetava kassiga koos elada.
Meeri töökohaga väga selgust veel pole – läheb veel aega. Kuid ka temal on lootus olemas, et kunagi vast ikka saab. Ja kui ei saa noh, siis ei saa. Läheb jõulude ajal kaubamajja lumehelbekest mängima või midagi sellist.
Kurba uudist ka natuke – meie 20L rummikanister on kõvasti kaalust alla võtnud jäädes nüüdseks (kahe nädalaga) 10L peale. Ma tean jah, mis te mõtlete – joodikud, mis muu. Ei ole :) Asi on selles, et Ander-Tõnn-Laura soetasid ka meilt ligi 10 pudelit rummi kui mitte rohkem, mis teeb pildi palju ilusamaks.
Aa, see ka, et Austraaliastumine toimub meil siin täie hooga. Meerist on ammu juba Mary saanud (kõnekeeles), viimase kahe nädalaga on aga ka Tõnisest saanud Tony ja Taavist David kuna lihtsalt keegi ei suuda meie nimesid korralikult välja öelda. Lihtsam on võtta mõni kohalik nimi ja öelda seda, kui igaühele seletada kirjapildi järgi. Tööjuures juba mingi vend kõndis must mööda ning küsis „Hi David, how’s it goin’?“.
Kas sina teadsid, et seriaali Home & Away on Austraalias näidatud juba 5190 episoodi ning siiani figureerib seal üks põhitaladest Alf Stewart?
T

Tõotatud linn Perth (peaaegu)

Nagu eelmises postituses kirjutatud sai, jõudsime elusana Perthi.
Nüüdseks oleme nädalakese Anderi külalislahkust (kuri) tarvitanud.
Õnneks on ilm ilus seega oleme ka mitmeid kordi rannas käinud päikest, sooja ja laineid nautimas käinud. Lained on muide siin pisut suuremad kui Eestis.Panen mõne pildi ka nende kohta.
Asusime ka usinalt tööotsingutele, kuna raha läheb vaja, miskipärast siin isegi rohkem kkui Milduras. Lisaks sellele, et Perthis on poodides hinnad kallimad kui Milduras, kulub siin ka rohkem raha lihtsalt kuna oled puhkusel ning miskipärast ei mõtle väga kokkuhoiule.
Kolmapäeval hakkasime tasapsi tööd otsima ning cv'sid ette valmistama. Neljapäeva hommikul asusin cv'sid laiali saatma. Tundub, et keegi oli mulle abiks, kuna kell 11 saatsin CV mingisse rekka-rendi firmasse rekkapesijaks ning kell 3 oli juba telefonil kõne, et tule homme vestlusele. Ehk siis 10cv'd välja saadetud ja juba esimeselt tuli kõne. Igatahes pakutav palk oli OK, kolm kuud pidi kiire aeg olema ning võimalus ka ületunde teha seega võtsin pakkumise vastu ning homme kell 6.45 pean juba tööjuures olema. Tööaeg on ka hea: 7.00-15.30. Pärast tööd on aega poodi/panka minna, rannas käia või lihtsalt elu nautida. Ja kõige parem - esmaspäevast reedeni. Nädalavahetused õnneks vabad.
Meeril aga nii hästi ei läinud - siiani otsib tööpakkumisi ning kandideerib. Tal nimelt see teema, et otsib tööd minu töökoha lähedale - siis saame sinna elukoha võtta ning mõlemal hea lähedal tööl käia. Nimelt siin Perthis (elanikke kuulujuttude järgi miljoni kanti) on lihtsam esmalt töö leida ja siis elukoht, mitte vastupidi. Loodame, et Meeri midagi leiab. Leidsin talle pakkumise mingisse restorani minu töökoha lähedal - see oleks eriti tore. Hoiame siin pöidlaid tasapsi.
Mis siis veel? Enne neljapäeva peame uue elukoha ka leidma omale, kuna Anderi juures saame olla vaid neljapäevani. Ehk reedel oleme juba telgis kuskil pargis.
Selline meie eluke ongi. Eks lähiajal anname veel teada, kui tööde kohapealt midagi selgub.
Kas sina teadsid, et Perthi linnas lisandub iga päev tööportaali seek.com.au
üle 500 tööpakkumise?
T

Laine käest tappa saamas

Meeri ja Laura lainetes

Meeri beerpongi mängimas. Pall lendas ta topsi sisse ja seejärel "tegevus teada"

Meeri Kings Park'is, vaade linnale siis

Mingi lambimaja. Aga lahe maja